2-14-6639/16 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

546.Kostja ei olnud taotlenud lepingu ennetähtaegset lõpetamist kuni 01.12.2013 esitatud avalduseni, millega hageja 01.12.2013 nõustus. Hageja edastas 22.01.2014 nõude kostjale lepingujärgse võlgnevuse summas 214,13 eurot tasumiseks, mis tuli kostja elektronpostiaadressilt [email protected] tagasi selgitusega mailiaadressi puudumise kohta ja mis tähitud kirjana saadetuna tagastati hoiutähtaja möödumise tõttu. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja avaldas, et ta ei ole kunagi sõlminud hagejaga hagiavalduses viidatud 26.02.2013 üürilepingut (rendilepingut) ega muid selle lepinguga seotud kokkuleppeid. Kostja leidis, et keegi kolmas isik on seadusevastaselt ja õigusliku aluseta esinenud 26.02.2013 lepingut sõlmides ning hilisemaid lepinguga seotud dokumente allkirjastades kostjana. Hagile lisatud üürilepingust (rendilepingust) ja 01.12.2013 avaldusest nähtuvalt on selles ebaõigesti märgitud kostja isikukood ja lepingus ka kostja elukoht. Eelnimetatud dokumentidel ja ka rendilepingu lisaks oleval protokollil olevate üürniku (rentniku) allkirjade võrdlemisel kostja allkirjadega Vene Föderatsiooni kodaniku passidel on ilmne, et allkirjad lepingul, selle lisal ja avaldusel ei ole kirjutatud kostja poolt. Kostjale teadaolevalt kontrollis hageja lepingu sõlmimisel kahetsusväärselt üürniku (rentniku) isikusamasust vaid kostja Vene Föderatsiooni kodaniku aegunud passi mustvalge fotokoopia alusel, kusjuures fotokoopial on passi kehtivusaeg võltsitud. Nimetatud kostja pass aegus juba 27.07.2012. 29.08.2014 otsusega ja 04.11.2014 täiendava otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata, leides, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kostja oli isikuks, kes rendilepingu sõlmis ja kelle vastu oleks seega hagejal rahaline nõue. Kuna hageja ei nõudnud rendilepingu sõlmimisel rentnikuna esinenud isikult isikusamasuse tuvastamiseks originaaldokumendi esitamist, vaid piirdus passi foto-koopiaga, siis ei saa hageja kindlalt väita, et ta sõlmis lepingu just käesolevas tsiviilasjas kostjaga (isikukood XXXXXXXXXXX). Asjaolu, et hageja kandis rendilepingusse IL-i isiku kohta andmed mitte dokumendi alusel, vaid isiku sõnade alusel (isikukood XXXXXXXXXXX, samal ajal kui kostja isikukood on XXXXXXXXXXX) viitas kohtu arvates sellele, et kostjana esinenud isik ei teadnud tegelikult kostja isikukoodi (isikukoodide kokkulangevad numbrid on tuletatavad kostja sünnidaatumist XX.XX.XXXX, mis on nähtav võltsimistunnustega Vene Föderatsiooni passikoopialt). Kohtu hinnangul on põhistatud kostja seisukoht, et olukorras, kus hageja nõue on suhteliselt väike ja kostjal on olemas kehtivad isikutunnistused, puudus kostjal põhjus pettusliku rendilepingu sõlmimiseks, st esitada enda isiku kohta teadvalt ebaõigeid andmeid (isikukood). 18.11.2014 esitas hageja ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja saata asja tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja teavitada prokuratuuri dokumendi võltsituse kahtlusest ja kohustada kohut asja uuel läbivaatamisel juhinduma otsuse tegemisel kohtueelse uurimisorgani järeldustest dokumendi võltsituse ja võimaliku identiteedivarguse kohta. Hageja märkis, et hageja esitatud tõendi – kostja isikut tõendava dokumendi koopia – ehtsus ei ole asjakohaste tõendite ega menetluslike toimingutega ümberlükkamist leidnud. Kostja ei ole tõendanud tema allkirja võltsitust kohustusi tooval dokumendil. Hageja hinnangul on hoolsuskohustuse puudumist vastuväidete tõendamisel üles näidanud mitte hageja, vaid kostja, kes ei ole soovinud algatada

kriminaalmenetlust võimalikus identiteedivarguses. Kohus ei ole järginud talle TsMS § 277 lgga 5 pandud kohustust teavitada võltsingu kahtluse korral prokuratuuri. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ning kaebus tagastada selle esitajale. Käesoleval juhul esitas hageja kohtusse raha maksmisele suunatud hagi. Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetles kohus hagi TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses ja seetõttu on edasikaebeõigus piiratud. TsMS § 637 lg 21 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Vaidlusaluses asjas ei ole maakohus andnud TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Vaidlusaluses asjas hagi rahuldamata jättev otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kostja oli isikuks, kes rendilepingu sõlmis ja kelle vastu oleks hagejal seega rahaline nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastava seisukohaga ja leiab, et põhistatud on kostja seisukoht, et olukorras, kus hageja nõue on suhteliselt väike ja kostjal on olemas kehtivad isikutunnistused, puudus kostjal põhjus esitada enda kohta teadvalt ebaõigeid andmeid. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et hageja poolt rendilepingusse kantud IL-i andmed, milles kostja isikukoodi kokkulangevad numbrid on tuletatud kostja sünniajast ning viimased neli numbrit ei kattu, viitavad sellele, et kostjana esinenud isik ei teadnud kostja isikukoodi. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi, mis annaksid alust vastupidise väitmiseks. Põhjendamatu on hageja seisukoht nagu pidanuks kostja tõendama enda allkirja võltsitust dokumendil ja algatama kriminaalmenetluse võimalikus identiteedivarguses. Ringkonnakohus juhib tähelepanu apellatsioonkaebuses viidatud TsMS § 230 lg-le 1 ja selgitab, et kuivõrd hageja on menetluses tuginenud rendilepingu sõlmimisele kostjaga ja esitanud sellest tulenevalt nõude kostja vastu, on hageja kohustuseks tõendada, et ta on sõlminud lepingu kostjaga. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks rendilepingu sõlminud isikuks, kelle vastu on hagejal lepingust tulenev rahaline nõue. Seetõttu on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata ning ringkonnakohtul puudub alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10).