Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
1.detsember. 2014. a Tartu
Tsiviilasja number
2-12-54462
Tsiviilasi
OÜ Laenu Invest (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi hagi Tarmo Piho vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
44 270,61 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. juuni 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tarmo Piho apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
11. november 2014. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Tarmo Piho (isikukood: XXX), esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Vastustaja (hageja): OÜ Laenu Invest (pankrotis; registrikood: 11525935) pankrotihaldur Maire Arm, lepinguline esindaja advokaat Kristel Valk
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. juuni 2013. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta OÜ Laenu Invest (pankrotis) pankrotihaldur Maire Armi hagi
Tarmo Piho vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud OÜ Laenu Invest (pankrotis) kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Laenu Invest (pankrotis) esitas 19.12.2012 hagi Tarmo Piho vastu võlgnevuse 27 066,57 euro, intresside 6 717,43 euro ja 17.12.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 8 388,95 euro väljamõistmiseks. Hageja taotles kostjalt jooksvalt täiendavate viiviste väljamõistmist VÕS §-s 113 sätestatud ulatuses võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest kuni kostjapoolse võlgnevuse tasumiseni.
Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue poolte vahel 23.12.2008 sõlmitud kiirlaenulepingust nr (15), (119), (151), mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu summas 500 000 krooni (31 955,82 eurot). Laen kanti hageja poolt kostja arvelduskontole üle osamaksetega ajavahemikus 18.10.2008 - 23.12.2008. Lepingu p-i 4.2 kohaselt on tagasimakstavaks laenu kogusummaks 605 605 krooni (s.o 38 705,21 eurot). Lepingu p-st 3.1 ja 5.1 tulenevalt kohustus kostja teostama lepingujärgsed tagasimaksed vastavalt lepingu lahutamatuks lisaks olevale maksegraafikule. Laenu tagastamise kohustus on muutunud sissenõutavaks. Käesolevaks hetkeks on kostja tasunud 7 000 krooni (s.o 447,38 eurot) 27.11.2008 ja 4 473,82 eurot 23.08.2011, kokku 4 921,20 eurot. Kostjal on hagejale tagastamata 33 784 eurot. Hageja arvestab kostja poolt tasutud 4 921,20 eurot laenu põhiosa katteks. Seega arvestab hageja viivist kogusummalt 27 066,57 eurot (laenu põhiosa miinus tagastatud osa). Kostja võlgneb hagejale viiviseid 17.12.2012 seisuga arvestatuna 8 388,95 eurot. 28.03.2013 vastuses täpsustas hageja, et lepingu allkirjastamise hetkeks oli kostjale üle kantud juba 450 000 krooni. Peale lepingu allkirjastamist kandis hageja 23.12.2008 kostjale üle ka viimase osamakse summas 50 000 krooni. Ülekannetes viidatud lepingunumbrid on toodud ära ka 23.12.2008 allkirjastatud lepingu pealkirjas, millisest asjaolust nähtub üheselt, et pooled pidasid laenu all silmas hageja poolt kostjale tehtud ülekandeid. 04.06.2013 vastuses leidis hageja, et OÜ Divinus Vara majandusaasta aruannetest ei nähtu mistahes laenulepingute pooli, lepingute tingimusi ega muud detailset informatsiooni, mis on
obligatoorselt vajalik kostjapoolsete väidete tekkimiseks. Kostja enda ühepoolselt vormistatud e-kiri, milles kostja midagi avaldab, ei tõenda kokkulepete olemasolu või sisu.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esitatud faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele. 23.12.2008 sõlmitud laenulepingu alusel pidi hageja kostjale vastavalt lepingu punktile 4.3. viivitamatult pärast lepingu sõlmimist kandma üle 500 000 krooni. Hageja kandis kostjale laenulepingu sõlmimise kuupäeval üle vaid 50 000 krooni. Rohkem ei ole hageja kostjale 23.12.2008 sõlmitud laenulepingu alusel raha üle kandnud. Õige on hageja väide, mille kohaselt tagastas kostja 23.08.2011 hagejale 4473,82 eurot (laenulepingu sõlmimise aegses vääringus 70 000 krooni). Kostja tasus nimetatud maksega hagejale kogu saadud laenu põhisumma 50 000 krooni, lepingus kokku lepitud intressi (84% aastas, arvestusperioodi 85 päeva kohta ajavahemikus 23.12.2008-15.03.2009) katteks 9 666 krooni ning 10 334 krooni viivisintressi katteks (lähtudes perioodil 16.03.2009-23.08.2011 keskmisest viivisintressi määrast 8,5% aastas). Hagiavaldusest võib järeldada, et hageja soovib laenulepingut siduda laenusuhetega, mis kehtisid samade poolte vahel enne 23.12.2008 sõlmitud lepingut. Kostja sõlmis hagejaga juba 17.10.2008 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 450 000 krooni ning mille tagastamise tähtajaks oli 25.10.2009. Kostja ei ole hagejaga sõlminud kokkulepet selle kohta, et 23.12.2008 sõlmitud laenulepinguga muudetakse hageja ja kostja vahelisi varasemaid laenusuhteid või et laenulepingu alusel väljamakstava summaga refinantseeritakse varem antud laenu. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid sõlmitud laenulepingu alusel tehtud väljamaksete kohta. Seega ei saa 23.12.2008 sõlmitud laenuleping olla haginõude aluseks. 13.05.2013 vastuses selgitas kostja, et temale 17.10.2008 sõlmitud lepingu alusel üle kantud laen kogusummaga 450 000 krooni tuleb lugeda tagastatuks kostja, hageja ja Divinus Vara OÜ vahel 2009 jaanuaris sõlmitud kolmepoolse kokkuleppega nõuete tasaarvestamiseks. Vastava kokkuleppe sõlmis kostjaga nii hageja kui Divinus Vara OÜ nimel Marek Salumägi, kes oli ja on ka praegu mõlema äriühingu juhatuse liige ja osanik. 2009 jaanuaris suuliselt sõlmitud kokkuleppe aluseks oli asjaolu, et Divinus Vara OÜ võlgnes kostjale 01.09.2006 sõlmitud laenulepingu alusel 450 000 krooni. Täpselt sama summa võlgnes kostja 17.10.2008 sõlmitud suulise laenulepingu alusel hagejale. Marek Salumägi kui Divinus Vara OÜ ja hageja juhatuse liige tegi ettepaneku vastavad kohustused kolmepoolselt tasaarvestada. Kirjalikult pooled 2009 jaanuaris sõlmitud tasaarvestuse kokkulepet ei vormistanud. Poolte vahel kokkulepitud tasaarvestus on kirjeldatud ka Divinus Vara OÜ majandusaasta aruannetes.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 28.06.2014. a otsusega hagi ja mõistis Tarmo Piholt OÜ Laenu Invest (pankrotis) kasuks välja põhivõlgnevuse 33 784 eurot ja viivise 17.12.2012 seisuga 8388,95 eurot, kokku 42 172,95 eurot. Kohus mõistis Tarmo Piholt OÜ Laenu Invest (pankrotis) kasuks välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 18.12.2012 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud Tarmo Piho kanda. Hageja nõue tuleneb OÜ Laenu Invest (pankrotis) ja Tarmo Piho vahel 23.12.2008 sõlmitud kiirlaenulepingust nr (15), (119), (151) (I kd, tl 6-8), mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 500 000 krooni ja kostja kohustus maksegraafiku alusel hagejale tagastama 605 605 krooni. Laenu ülekandmine on tõendatud hageja pangakonto väljavõttega, millelt nähtub kokku 500 000 krooni ülekandmine Tarmo Pihole (I kd, tl 71). Ehkki laenu ülekandmine toimus enne laenulepingu sõlmimist, nähtub laenu ülekannete selgitusest seos 23.12.2008 sõlmitud kiirlaenulepinguga. Seega leidis kohus, et 23.12.2008 sõlmitud kiirlaenulepingu alusel on
hageja kostjale laenusumma üle kandnud ning tegemist on 23.12.2008 lepingu alusel makstud laenusummaga, mitte aga võimaliku varasema lepingu alusel. Kohus oli seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et ta on hagejale laenulepingu alusel saadud laenu koos intressiga tagasi maksnud. Divinus Vara OÜ 2008. a aruandes on pikaajaliste võlakohustuste nimekirjas pikaajaline tagatiseta võlakohustus 450 000 krooni (I kd, tl 111), samas ei nähtu aruandest, et tegemist oleks OÜ-lt Laenu Invest (pankrotis) saadud laenuga. OÜ Laenu Invest (pankrotis) ees laenu tagasimaksmise kohustus ei nähtu selgelt ka 2009 või 2010 aruannetest. Väidetavalt 2009. a jaanuaris sõlmitud tasaarvestuse kokkuleppe kohta puuduvad igasugused tõendid. Seega luges kohus kostja väited nõude tasaarvestamisest OÜ Laenu Invest (pankrotis) ja Divinus Vara OÜ vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste katteks paljasõnalisteks. Kostja on tunnistanud, et tasaarvestuse kokkulepet ei ole kirjalikult vormistatud ja puuduvad ka muud tõendid, mis viitaksid sellele, et poolte vahel oli selline kokkulepe. Kuna kohus leidis, et tõendatud on laenu ülekandmine, kuid kostja ei ole tõendanud laenu tagasimaksmist, on kostja vastavat lepingust tulenevat kohustust rikkunud. Seega on hageja põhinõue summas 33 784 eurot. Viivise nõudmise eeldused – nõude olemasolu ja selle nõude täitmisega viivitamine – on antud juhul täidetud, seega on hageja viivisenõue 17.12.2012 seisuga summas 8 388,95 eurot põhjendatud. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel Tarmo Piho kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Tarmo Piho esitas 26.07.2013. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei saa teostatud ülekannete aluseks olla laenuleping, mis sõlmiti pärast ülekannete sooritamist. Otsuse tegemisel pidi maakohus tõlgendama 23.12.2008. a lepingut sisuliselt, et anda vastus küsimusele, kas sõlmitud lepingut pidid pooled mõistma selliselt, et see reguleerib tagasiulatuvalt poolte vahelisi varasemaid lepingulisi suhteid. Maakohus ei ole otsuse tegemisel tõlgendanud poolte tahet 23.12.2008. a lepingu sõlmimisel. Kostja poolt hagejale allkirjastamiseks esitatud lepingu tekstis (tahteavaldus lepingu sõlmimiseks) puuduvad igasugused viited lepingu tagasiulatuvale regulatsioonile. Kostja on seisukohal, et poolte vahel 23.12.2008 sõlmitud lepingut ei ole võimalik käsitleda tagasiulatuvana, seega ei saa vastav leping reguleerida ka poolte vahelisi varasemaid õigussuhteid. Varasemas kohtupraktikas on kohtud leidnud, et lepingu tagasiulatuvus on võimalik vaid juhul, kui vastav asjaolu on lepingus sõnaselgelt sätestatud (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-2-1-39-11 punkt 3, 4 lõik); 2) on maakohus jätnud tähelepanuta kostja poolt asjas esitatud tõendi, millest nähtub, et 17.01.2012. a on kostja edastanud hagejale 17.10.2008. a sõlmitud laenulepingu ülesütlemisavalduse. Eelnevast tulenevalt tuli lugeda tõendatuks kostja vastuväide, mille kohaselt oli poolte vahel teistsugustel tingimustel laenuleping sõlmitud juba 17.10.2008. a. Sellega on kohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohustust; 3) on kohus jätnud tähelepanuta kostja taotluse kohaldada haginõude suhtes aegumist, kuivõrd 17.10.2008 poolte vahel sõlmitud laenuleping on VÕS § 408 lg-s 1 sätestatud vorminõuete rikkumise tõttu tühine. Vastavalt VÕS § 408 lg-le 1 on vorminõuetele mittevastav tarbijakrediidileping tühine ning hagejal saab olla kostja vastu nõue vaid alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja on seisukohal, et haginõue on esitatud aegunult sõltumata kostja poolt välja toodud tasaarvestuse kehtivusest.
5.OÜ Laenu Invest vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) esitas apellant menetluses läbivalt paljasõnalisi väiteid, milliste osas ei saanud kohus seisukohta võtta, sest TsMS § 436 lg 2 kohaselt saab kohus rajada otsuse üksnes tõenditele; 2) rõhutab vastustaja, et kõikides vastustaja poolt apellandile tehtud ülekannetes on viidatud lepingu numbritele. Pooled on lepingus fikseerinud 500 000 krooni suuruse laenu andmise ning täpselt seesama summa on apellandile ka reaalselt üle kantud; 3) puuduvad alused maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
6.Tarmo Piho esitas 12.06.2014. a taotluse võtta tõendina toimikusse Divinus Vara OÜ 11.04.2014. a vastus hagile Pärnu Maakohtu tsiviilasjas nr 2-13-39189 ning kuulata tunnistajana üle Marek Salumägi. Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2014. a määrusega rahuldati apellandi taotlused.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et hageja nõue tuleneb OÜ Laenu Invest (pankrotis) ja kostja vahel 23.12.2008 sõlmitud kirjalikust kiirlaenulepingust nr 15,119,151, millega hageja kohustus kostjale andma laenu 500 000 krooni. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et pärast 23.12.2008 lepingu sõlmimist kandis hageja kostjale üle 50 000 krooni. Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all ka see, et kostja on laenuks saadud 50 000 krooni koos intresside ja viivisega laenuandjale tagastanud.
9.Hageja nõue põhineb suuliselt sõlmitud lepingul, mille alusel kandis hageja kostjale nelja osamaksega vahemikus 18.10.2008 – 22.12.2008 üle 450 000 krooni. Hageja esindaja möönis ringkonnakohtu istungil, et poolte vahel pidi olema kokkulepe (leping) mille alusel raha kostjale üle kanti. Ringkonnakohus märgib, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille tingimusi pooled ei ole avaldanud. Apellant esitas ringkonnakohtule e-kirja koos manusega, mis pidi suulise lepingu tingimusi tõendama. Vastustaja seadis tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla. Ringkonnakohus võttis tõendi asja juurde, kuid tõendit hinnates jõudis järeldusele, et e-kirjale lisatud manus ei ole piisav varem suuliselt sõlmitud lepingu tingimuste tõendamiseks. Lepingu teine pool vaidles vastu, väites, et manuses olevatel tingimustel lepingut ei sõlmitud. Ringkonnakohus märgib, et e-kirja ja manuse sisu on liialt erinevad, et üksnes nende alusel tuvastada suulise lepingu tingimused.
10.Õige on apellandi väide, et maakohus tõlgendas 23.12.2008 sõlmitud lepingut ebaõigesti. Ringkonnakohus möönab, et võlausaldaja ja võlgnik võivad varem suuliselt sõlmitud laenulepingu või muul alusel tekkinud kohustuse hiljem vormistada kirjaliku laenulepinguna, kuid sellise tehingu tegemise tuvastamine eeldab poolte ühise tahte kindlakstegemist.
11.Käesoleval juhul selgitas kostja, et ta võlgnes 450 000 krooni hagejale, kuid kuna samaaegselt võlgnes hagejaga seotud juriidiline isik kostjale 450 000 krooni ning poolte vahel
olid erinevad ärisuhted, koos nendest tulenevate kohustustega, siis tuli hageja kostja raha laenamise soovile 23.12.2008 vastu ja nõustus veel 500 000 krooni laenama. Kostja eitas tahet vormistada varasem rahaline kohustus ümber kirjaliku lepinguga ning kinnitas, et kirjaliku lepingu vormistamist soovis hageja, kes valmistas ette ka lepinguteksti. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et poolte tahe oli varasem kostja kohustus vormistada uueks laenuks. 23.12.2008 sõlmitud lepingu järgi tekkis kostjal kohustus nõuda lepingu täitmist 500 000 krooni osas. Kirjalikus lepingus puuduvad viited, et osa laenusummast on juba üle antud. Hageja väitel tõendab kirjaliku lepingu seost varasemate ülekannetega lepingu number ja lepingus märgitud summa. Ringkonnakohus ei pea lepingu numeratsiooni ja lepingus märgitud summat käesolevas asjas piisavaks, et tuvastada hageja nõude alusena 23.12.2008 lepingu alusel 500 000 krooni laenamine kostjale.
12.Hageja tegutses majandus- või kutsetegevuses, seetõttu oli ta lepingu sõlmimisel vaba otsustama, mis tingimustel ja kuidas leping vormistada, hagejal puudus vajadus või kohustus kostjale laenu anda, samuti ei ole veenvat selgitust, miks pidi kirjaliku lepingu sõlmimisel jätma laenusaajale mulje, et ta saab lepinguga 500 000 krooni laenu, kuigi hageja väitel oli kavatsus laenata 50 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et poolte ühist tahet selles osas, et sooviti lugeda kaetuks ka varasemad kokkulepped ei ole võimalik 23.12.2008 lepingu sõlmimisel kindlaks teha. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vaidlusaluse lepingu p-de 4.1 ja 4.3. kohaselt on lepingujärgseks laenusummaks 500 000 krooni ning pooled on kokku leppinud, et laenusaaja kannab laenusumma laenusaajale arvelduskontole viivitamata pärast lepingu sõlmimist. Arvestades hageja tegutsemist laenuandjana majandus- või kutsetegevuses, kostja poolt korduvate laenude andmist ja võtmist ning lepingu selget teksti, kostja kinnitust, et temal ei olnud tahet refinantseerida varasemaid kohustusi, siis ei saa tuvastada, et 23.12.2008 lepingus märgitud laenusummast oli 450 000 krooni enne kirjaliku lepingu sõlmimist ülekantud. Hageja väitele, et lepingu number tõendab seotust varasemate ülekannetega, esitas kostja vastuväite, mille kohaselt tema ja tavaliselt ükski laenusaaja ei pööra tähelepanu lepingu numbrile, samuti ei selgitatud lepingu sõlmimisel, et number tähendabki seda, et laen 450 000 on laenusaaja poolt enne lepingu sõlmimist ülekantud. Ringkonnakohus märgib, et hageja ei ole tõendanud, et 23.12.2008 lepingu sõlmimisel selgitati kostjale, et tegemist on refinantseerimislepinguga, ainuüksi lepingu number ei lükka ümber kostja vastuväiteid ja lepingu teksti.
13.Ringkonnakohus tuvastas, et poolte vahel oli 23.12.2008 sõlmitud kirjalik leping, mis on kostja poolt täidetud. Hageja nõue saab tuleneda enne kirjaliku lepingu sõlmimist kostjale tehtud ülekannetest (18.10.2008 summas 100 000 krooni; 25.11.2008 summas 100 000 krooni, 20.12.2008 summas 150 000 krooni ja 22.12.2008 summas 100 000 krooni), kokku summas 450 000 krooni.
14.Hageja esitas maakohtu menetluses hagi õiguslikule alusele täiendavalt alternatiivse aluse, märkides, et kui kohus tuvastab, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping 450 000 krooni osas, siis on tegemist tähtajatu laenulepinguga, mis on muutunud sissenõutavaks ja mida kostja peab täitma. Ringkonnakohus leiab, et neli ülekannet tegi hageja suulise laenulepingu alusel, mis on käsitletav tarbijakrediidilepinguna ja millele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid.
Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et 2008 aastal poolte vahel sõlmitud suuline leping on vorminõuete rikkumise tõttu TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. VÕS § 404 lg 1 esimese lause kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest.
15.Kostja ei ole esitanud vastuväidet, et ta on suulise lepingu alusel saadud summa hagejale tagastanud. Kostja tugines vastuväitele, et nõuded on tasaarvestatud, ning kui tasaarvestust ei ole kehtivalt tehtud, siis on hageja nõue 2008. aastal sõlmitud suulise lepingu alusel aegunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole suutnud tõendada tasaarvestuse toimumist, mis oleks lõpetanud suulise lepingu alusel ülekantud 450 000 krooni aluseks olnud õigussuhte.
16.Ringkonnakohus nõustub, et hageja nõue oli kohtusse hagi esitamise ajaks aegunud. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja tegutses laenuandjana majandus- või kutsetegevuses, siis teadis ta füüsilise isikuga suulist lepingut sõlmides, et see on seadusest tulenevate vorminõuete rikkumise tõttu tühine ja juhul, kui laenusaaja oma suuliselt võetud kohustusi ei täida, saab laenuandja esitada nõude alusetu rikastumise sätete järgi. Ringkonnakohus leiab, et 17.10.2008 sõlmitud suulise lepingu alusel tehtud ülekannete osas saab rikastumise ajaks lugeda igakordset ülekande tegemise aega ning aegumine hakkas kulgema ülekannetele järgnevatest päevadest. Arvestades kolmeaastast aegumise tähtaega, siis aegus 18.10.2008 ülekantud 100 000 krooni nõue 20.10.2011; 25.11.2008 ülekantud 100 000 krooni nõue 27.11.2011; 20.12.2008 ülekantud 150 000 krooni nõue 22.12.2011 ja 22.12.2008 ülekantud 100 000 krooni nõue 24.12.2011. Ringkonnakohus tuvastab eeltoodu alusel, et hagi esitamise ajaks 19.12.2012 olid aegunud kõik suulise lepingu alusel tehtud ülekannetest tulenevad nõuded.
17.Ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata ja maakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb ka ringkonnakohtus kantud kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel OÜ laenu Invest (pankrotis) kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.