Kohtulahend

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Toom Tekstiil Nonwovens OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

seda, missuguse rahasumma peaks garant maksma või missuguse muu kohustuse peaks garant garantiijuhtumi korral täitma. Kokkulepet ei ole saavutatud ka selles, kuidas garandi kohustuse ulatus kindlaks määratakse ega selles, missuguse võlgniku kohustuse täitmist garantiileping üldse tagab. Garantiilepingus puudub igasugune viide liisingulepingule. VÕS § 155 regulatsioonist lähtudes ei saa lugeda kehtivaks garantiikokkulepet, millega kohustutakse tagama teadmata hulka, teadmata ulatuses kohustusi teadmata aja jooksul; kui lugeda eelkirjeldatud kokkulepe tähtaja määratluseks, on aga tegemist kostjat ebamõistlikult kahjustava tühise tüüptingimusega VÕS § 42 mõistes. Kui kohus peaks käsitlema garantiilepingut kehtivana, on kostja esitanud hageja nõudele ka õiguste kuritarvitamise vastuväite TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel. Samuti on garantii tühine TsÜS § 87 alusel allkirjastanud isikul volituste puudumise tõttu. Väidetav garantii ei ole antud majandus- ja kutsetegevuses. Kostja majandus- ja kutsetegevuse ning põhivõlgniku poolt luksusjahi omandamise vahel puudub seesugune olemuslik seos, mis võimaldaks hagejal väita, et garantii on antud kostja majandus- ja kutsetegevuses. Samuti ei ole kostja väljastanud hagejale nõudegarantiid. Ainuüksi sõnade „tagasivõtmatult“ ja „esimesel nõudmisel“ olemasolu garantiilepingus ei võimalda veel garantiilepingust käsitleda nõudegarantiina. Kostja ei ole finantsasutus ega muu majandus- ja kutsetegevusena nõudegarantiisid väljastav isik. Seetõttu ei saa kostja lubada endale ka nõudegarantiist tulenevate abstraktsete kohustuste kandmist ning sellega kaasnevat kõrgendatud finantsriski. Lisaks ei ole hageja esitanud nõudegarantii maksmapanekuks vajalikku vormikohast nõudeavaldust. Samuti on möödunud mõistlik tähtaeg nõude esitamiseks ning hageja nõue on aegunud. Hageja ei ole nõude arvestamisel võtnud arvesse temale omandiõiguse alusel kuuluva liisingueseme väärtust.

MAAKOHTU LAHEND

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

ja lõputult suurendada. Nõude korrektne esimesel nõudel esitamine on seega ikkagi garantiikohustuse tekkimise eelduseks. Vastustaja jääb ka varem esitatud seisukohale, et nõude esitamine esimesel nõudmisel korrektselt on eriti oluline olukorras, kus garantiisumma ning tähtaeg ei tulene garantiilepingust; 2) ei ole apellant tõendanud, et poolte vahel oleks toimunud läbirääkimised enne hagi esitamist. Seega ei saa olla õige ka apellandi paljasõnaline väide, et vastustaja deklareeris seesuguste läbirääkimiste käigus, et ei kavatsegi garantiikohustust täita. Samas ei oma läbirääkimiste pidamine mingit tähendust ega anna apellandile õigust jätta täitmata garantiinõude esitamise formaalsed nõuded (sh jätta esitamata nõudeavaldus garantiisumma sissenõudmiseks); 3) ei saa garantiinõuet esmakordselt esitada ega ka laiendada hagiavalduses. Nõudeavalduse esitamine ongi ainsaks garantii realiseerimise ja garantiikohustuse tekkimise eelduseks, mistõttu selle tegemata jätmisel ei saa seda puudust kõrvaldada hagiavalduses. Vastupidist seisukohta ei saa tuletada ka apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendist (RKTKo 3-2-1-2311 p 11). Esitamata garantiinõudest ei saa seega garandile kohustusi tuleneda. Samuti ei saa esitamata garantiinõuet järelikult maksma panna tagasiulatuvalt hagiavalduses. Ebakohane on ka viide Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10 p-st 11 tulenevale, et hageja võib määratleda hagis, kas nõuab nõude rahuldamist ühekorraga või teeb seda ositi. Selles küsimuses on vastustaja esitanud oma seisukoha ammendavalt maakohtu menetluses (vt nt kostja kohtukõne teeside p 5.5). Kirjaliku nõude esitamine on ka Dokumendist endast lähtuvalt garantiikohustuse tekkimise eelduseks (vt tl 8, Dokumendi teksti teine eraldiseisev lõik); 4) ei saa apellandi subjektiivne arvamus menetluslikust otstarbekusest nagu ka apellandi väidetavad tehnilised probleemid nõude ulatuse arvutamisel õigustada nõudeavalduse kohast esitamata jätmist ega laiendada garandi vastutust. Nõudegarantii olemusest lähtuvalt kannab garantii saaja riski selle eest, et ta oma nõude esitaks ühekordselt, õigeaegselt ning korrektses summas; 5) on asjakohatu apellandipoolne garantii ja käenduse võrdlus selles, et käenduse puhul nõuab seadusandja tarbija puhul vastutuse rahalise maksimumsumma märkimist (VÕS § 143 lg 2), kuid garantii puhul ei olevat seda ette nähtud. Juba garantiilepingu definitsioonist tuleneb, et garantiikohustus ja järelduvalt ka selle ulatus tuleb garantiilepingus täpselt määratleda (VÕS § 155 lg 1). Kuivõrd garantiikohustus on oma olemuselt sõltumatu (VÕS § 155 lg 3), siis ei ole juhul, kui garantiikohustus seisneb raha maksmises, võimalik lugeda garantiid sõlmituks enne, kui garantiisumma on garantiilepinguga kokku lepitud või vähemasti on määratletud selle kindlaks määramise alused. Dokumendi puhul seda tehtud ei olnud. Ebakohane on ka garantii ning asjaõigusliku tagatise - hüpoteegi võrdlus. Tegemist on täiesti erinevate õiguslike instituutidega, millele nende olemusliku erinevuse tõttu kohalduvad ka erinevad reeglid. Asjaoluga, et lubatavad on hüpoteegiga tagatavate nõuete globaalsed kokkulepped, ei saa õigustada garantiilepingus garantiikohustuse sisu ja ulatuse ning maksmise tingimuste määratlemata jätmist.

sest dokumendis puudub viide liisingulepingule. Dokumendist ei nähtu, milliste kohustuste ja millises ulatuses on pooled kokku leppinud. Ka ei nähtu, milles seisneb garantiikohustus ja mis on selle ulatus. Liiati ei saa sellest Dokumendist mitte kuidagi järeldada, et garanteerimisele kuuluks justnimelt Liisingulepingust tulenevad kohustused; 2) on maakohus jätnud arvestamata vastustaja poolt esitatud asjaoluga, et kostja ei tegutsenud garantii andmisel majandus- ja kutsetegevuses. Majandus- ja kutsetegevuse raames saab garanteerida vaid kohustusi, millel on puutumus garandi majandus- ja kutsetegevusega. Kostja majandus- ja kutsetegevuse ning põhivõlgniku poolt luksusjahi omandamise ja sellest tulenevate kohustuste tagamise vahel puudub aga igasugune olemuslik seos. Kohus on jätnud tähelepanuta vastustaja Riigikohtu praktikaga põhjendatud seisukoha, et nõudegarantii andjaks saab olla üksnes finantsasutus. Riigikohus on selgitanud, et nõuegarantiide abstraktsus ja põhikohustusest sõltumatus annab nõudegarantiile kõrge tagatisväärtuse, pannes samas garantii andjale oma abstraktsuse tõttu suure riski. Seetõttu aktsepteeritakse nõudegarantiid tagatisena eelkõige juhul, kui garandiks on finantsasutus, kes võib endale sellise riski võtta (RKTKo 3-21-9-03 p 30). VÕS § 155 lg-st 1 tulenev garantii kutse- ja majandustegevuses andmise nõude mõtteks ei ole seejuures garantii saaja tähelepanu juhtimine kõrgendatud riskitasemele, vaid ikkagi garantii väljaspool kutse- ja majandustegevust andnud garandi õiguste kaitse. Kuna Dokument on VÕS § 87 alusel VÕS § 155 lg 1 sätestatud tingimustes kokkuleppe puudumise ning majandus- ja kutsetegevusega seose puudumise tõttu tühine, siis puudub hagejal kostja vastu garantiist tulenev nõue; 3) saab olukorras, kus garantiidokumendist endast ei tulene tähtaega garantii maksmapanekuks ega konkreetseid tingimusi, sisustada garantii tähtaega vaid mõislikkuse põhimõtte kaudu (vt kostja 4. juuni 2013 seisukohtade p 2.5 ja kostja kohtukõne teeside p 6). Maakohus ei ole millegagi põhjendanud oma seisukohta, et Dokumendi alusel oli apellandil õigus esitada garantiinõue liisingulepingu tähtaja jooksul; 4) on maakohus kohaldanud vääralt ÄS § 181 ning jätnud ebaõigesti kohaldamata ÄS § 306 ja

7) on maakohus ebaõigesti tuvastanud pooltevaheliste läbirääkimiste toimumise aja. Ebaõige on väita, et pooltevahelised läbirääkimised toimusid enne hagi esitamist. Nn läbirääkimiste raames edastatud e-kiri on saadetud 02. novembril 2012, s.o 2 kuud pärast hagiavalduse esitamist. Sellele asjaolule viitas vastustaja ka maakohtus (vt 29. oktoobri 2013. a kohtuistungi protokoll, lk 3 keskel: „Tõendid 6 ja 7 puhul ei ole tegemist asjakohase tõendiga, tegemist on tõenditega, mis näitavad läbirääkimisi kohtuvaidluse ajal“).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

VÕS § 155 lg 1 ega teised garantii andmist reguleerivad sätted ei näe ette kohustust määratleda summaliselt garantii maksimumulatus või kehtivuse tähtaeg.

kolmandate isikute suhtes. Seega ei mõjutaks R. Toomil vajalikus ulatuses esindusõiguse puudumine garantii kehtivust AS-i SEB Liising suhtes.

garantiis endas väljendatud vastuväiteid (RKTKo 3-2-1-34-13 p 16). Järelikult ei saa kostja esitada hageja nõudele hageja ja Wasteland OÜ lepingust tulenevaid sisulisi vastuväiteid, sh vastuväidet, et hageja ei ole võtnud arvesse liisingueseme väärtust. Sellise vastuväite saaks kostja esitada nt käenduslepingu korral, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatud kohustusega. Garantiilepingu korral on aga kostjal juhul, kui tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära, õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi (RKTKo 3-2-1-34-13 p 16).

Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.