Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.11.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-36372
Tsiviilasi
ET hagi ST vastu testamendi tühisuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.07.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ET apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ET (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXX XX-XX, XXXXX XXXX, XXXXXX XXXX,
XXXXXXXX), lepinguline esindaja Ants Kuningas Kostja ST (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX X-X XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik
Kohtuistungi toimumise aeg
10.11.2014
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 25.07.2014 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja, ET kanda.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.12.09.2012 esitas ET (hageja) hagi ST (kostja) vastu, milles palus tuvastada UT poolt 07.06.1995 Kuressaare notari Anne Heinsaare juures tehtud testamendi tühisus (notariaalregistri nr 3274).
2.Hagiavalduse kohaselt suri hageja isa UT 20.06.2012. Pärimismenetluses avaldus, et UT tegi 07.06.1995 Kuressaare notari A. Heinsaare juures testamendi kostja kasuks, pärandades viimasele Kuressaares XXXXXX X-XX korteri. Kuna hageja on UT seadusjärgne pärija, siis omab ta õiguslikku huvi testamendi tühistamiseks (01.01.2009 jõustunud pärimisseaduse (PärS) § 88 lg 7).
3.Kostja väitel olevat testament tehtud kostja kaasabil kümne aasta peale ja selleks, et kaitsta UT laste huve viimase abikaasa ja laste ema ST tehingute eest. Testamendis ei ole kirjas ühtegi tähtaega ega tingimust UT laste kasuks. Kostja oli nõus pärandist loobuma, kui talle hüvitatakse pärandatud korteris tehtud remondi eest 5000 eurot. Kuna korteris ei ole tehtud olulist remonti, pakkus hageja kostjale 1000 eurot. Kostja selle summaga ei nõustunud.
4.Notari poolt tõestatud testament on tühine, sest UT ei olnud 1995 võimeline notarile esitatud testamendi teksti koostama, ta ei olnud võimeline sellist teksti lugema ega aru saama notari poolt ette loetud testamendi tekstist. Samuti ei olnud testaator viidatud ajal võimeline notarile arusaadavalt väljendama oma tahet. UT haigestus 1986-1987 raskelt, mille tagajärjel tekkis dik-sündroom, kurtus, nägemispuue ja raskus ennast väljendada sõnaliselt. Hageja esitas vastuväite ka väidetava UT allkirja ehtsuse kohta. Samuti ei nähtu notariaalaktist, missuguse dokumendi alusel või kuidas notar tuvastas UT isiku. Notariaalakti dokumendi andmete kannet tehtud ei ole.
5.Hageja taotles TsMS § 236 lg 3 alusel kohtu abi järgmiste tõendite kogumisel. Taotlus Kuressaare haigla ja polikliiniku ning Tallinna Mustamäe haigla arhiividest välja nõuda UT tervise seisundi ja haiguste kulgu kirjeldavad ravikaardid/ambulatoorsed kaardid perioodil 1985-1996. Taotlus kutsuda kohtusse tunnistajatena UT raviarst dr IS, kõrvaarst dr SK, SK, KM ja ST. Taotlus määrata kohtuarstlik ekspertiis UT tervisliku seisundi kindlaksmääramiseks 1995. Eelnimetatud tõendite ja taotluste alusel soovis
hageja tõendada, et UT ei olnud võimeline väljendama notarile oma tahet, aru saama notari juures tehtava tehingu sisust, eesmärgist ja tagajärgedest, ei olnud otsustusvõimeline ja ei olnud võimeline kuulma notari poolt ette loetud teksti ega sellest aru saama.
6.Kuivõrd kostja osales testamendi koostamisel, oli testament tehtud sõltuvussuhtes oleva isikuga (kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 86) ning on seetõttu tühine. Ka 1995.a kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksist (TsK) tulenes sama põhimõte. Kostja puhul on tegu ka pärimiskõlbmatusega (PärS § 6 lg 3). Kostja vastuväited
7.Kostja ei tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja taotles ES, MV ja notar A. Heinsaare tunnistajatena ülekuulamist, kuna nad oskavad anda ütlusi UT tervisliku seisundi, elu korraldamise, elamise ning 07.06.1995 testamendi kohta.
8.Testament vastas TsK § 545 nõuetele, s.o oli koostatud kirjalikus vormis tema koostamise aja ja koha märkimisega, testaatori poolt omakäeliselt alla kirjutatud ja notariaalselt tõestatud. TsK § 539 võimaldas testamendi alusel anda korraldusi ka osale oma varale. 01.01.2009 PärS § 181 kohaselt on testament kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega ja varem tehtud testamendi teksti tõlgendamiseks kohaldatakse PärS § 28-34. UT tegi PärS § 56 tähenduses kostja kasuks annaku (korteriomand registriosa nr-ga XXXXXXX). Eeltoodud õiguslikku käsitlust kinnitavad ka Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-27-12 ja 3-2-1-121-05 esitatud seisukohad. Testaatori soov oli testamendis selgelt väljendatud ja testaatori tahtes ei saanud olla kahtlusi. Seega oli kostja annaku saaja.
9.UT sai väga hästi aru teda ümbritsevast elust ja testamendi tegemine oli tema selge tahe ja otsus. Kostja ema ja UT õde ES oli testaatorile abiks väga pikka aega (üle 20 aasta). UT tahtis annakuga väljendada tänu oma õele ja õelapsele. UT asus 1989 elama oma ema, MT juurde XXXXXXX. Sellest ajast alates olid kostja ja ES abiks UT igapäevastes toimingutes.
10.Kuigi UT oli raske kuulmisega, sai ta kõigest aru, luges teksti ja oli otsustusvõimeline. Seda kinnitavad tema muud tehingud ja toimingud: vahetult enne testamendi tegemist erastas ta 09.09.1994 ise korteri, sõlmis majavalduse ühise valdamise ja kasutamise lepingu. Korteri juurde kuuluva maa aitas erastada EVP-de eest ES 26.11.1999. Seega UT tegi nii enne kui pärast testamendi tegemist selgelt arusaadava tahtega ja eesmärgiga tehinguid.
11.1995 tegi UT kostjale ettepaneku asuda elama XXXXXX X-XX korterisse ning 1995 suvel tegi kostja korteris põhjaliku sanitaarremondi. Kui korteriühistu ehitas elanikele puukuuri, maksis kostja korteri nr XX osa välja. UT lapsed Saaremaale elama tulla ei soovinud. Hagis mainitud 5000 euro all mõeldi lisaks korteri remondile ka kogu hoolt ja kulu, mis rohkem kui 20 aasta jooksul kostja pere UT abistamiseks osutas.
12.Hageja väide, et testament tehti kostja kaasabil, on vale. Kostja ei viibinud notari juures testamendi koostamise ajal. Esimese astme kohtu otsus
13.Pärnu Maakohus jättis 25.07.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1).
14.Kuna hageja väitis, et testament ei väljenda UT tahet, siis pidi ta TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited. 1996 vastu võetud PärS § 165 p l kohaselt enne 01.01.1997 tehtud testament on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega. Seega tuli välja selgitada, kas testament on tehtud kooskõlas testamendi kehtivuse ajal kehtinud seadusega. Testamendi tõlgendamisel lähtutakse testaatori tegelikust tahtest. Isikute ja asjade nimetamisel testamendis piisab seesugusest nimetamisest või kirjeldamisest, mis ei jäta testaatori tahtes kahtlust. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 järgi asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Testamendi tegemise ajal kehtinud TsK § 539 lg 1 kohaselt võis iga kodanik testamendi järgi jätta kogu oma vara või selle osa ühele või mitmele nii seadusejärgsete pärijate ringi kuuluvale kui ka mittekuuluvale isikule. TsK § 545 kohaselt pidi testament olema koostatud kirjalikus vormis tema koostamise koha ja aja märkimisega, testaatori poolt omakäeliselt alla kirjutatud ja notariaalselt tõestatud. Seadus ei näinud ette, et testamendi teksti pidi koostama testaator. Oluline oli, et ta avaldaks oma tahte testamendi olulistes punktides: kellele ja milline vara. TsK § 548 kohaselt oli testaatoril õigus igal ajal tema poolt tehtud testamenti muuta või tühistada. Alates 2009 kehtiva PärS § 88 lg 7 kohaselt, kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates. 28.06.1994 vastu võetud TsÜS1994 § 66 lg 2 kohaselt seadusega vastuolus olev tehing on tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud.
15.Poolte vahel puudus vaidlus järgmiste asjaolude üle. UT tegi 07.06.1995 Kuressaare notari A. Heinsaare juures testamendi, millega pärandas Kuressaares, XXXXXX X-XX asuva korteri kostjale, kes on tema õe tütar. UT erastas korteri aluse maa, omandades sellega 410/6550 mõttelist osa XXXXXX X kinnistust ja reaalosa korterile nr XX. Selle kohta on kinnistusregistrisse 12.05.2000 tehtud kanne nr 8288 (uus nr XXXXXXX). UT suri 20.06.2012, mida tõendas 25.06.2012 surma tõend.
16.Kohtu hinnangul ei andnud tunnistajate HV, ET, KM (M), ST ja SK (K) ütlused üheselt kinnitust sellele, et UT ei olnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal võimeline aru saama tehingu sisust ega oma tahet avaldama. Kohus ei pidanud tunnistaja HV ütlusi täpseks ja usaldusväärseks, kuna ütlused olid vastuolus muude tõenditega. ET tunnistas, et oli 1995 liiga noor (11 a), et isaga mingitest tehingutest rääkida. Küll oli ta veendunud, et isa ei rääkinud ega kirjutanud ja tema suhtlus piirdus üksikute fraasidega. KM sõnul ei oska ta kirjeldada UT tervislikku seisundit 1995. a-l. ST ütluste kohaselt oli UT-ga suhtlemine peale õnnetust raskendatud, sest ta ei kuulnud, kuid kirja luges. Peale 1989 lahutust ta ei suhelnud tunnistaja UT-ga. SK suhtles UT-ga 1996-2001.
17.Notar A.Heinsaare ütluste kohaselt tundis ta UT-d nime ja nägupidi juba enne notarina tööle asumist, kui töötas XXXXX XXXXXX. Notari hinnangul suutis UT end piisavalt arusaadavalt väljendada, et oma tahet selgitada. Testamendi sai ta ise läbi lugeda ja kirjutas sellele alla vasaku käega. Sellega oli ümber lükatud hageja kahtlus, et testamendi võis UT nimel teha keegi teine ja UT tegelikult notari juures ei käinud ja testamendist ei teadnud. Ka ei viibinud kostja testamendi tegemise juures. Notar möönis, et isik kuulis halvasti, kuid luges huultelt.
18.Tõendamaks, et UT ei saanud aru tehingu sisust ja ei suutnud väljendada oma tahet, esitas hageja 14.10.2005 koostatud pärandi vastuvõtmise avalduse, millest nähtus, et testamendi koostanud notar A.Heinsaar tuvastas, et UT ei kuule, ei näe, ei kõnele piisavalt. Kohtu hinnangul tõendas see, et 2005.a-ks oli UT seisund sedavõrd halvenenud, et notar ei pidanud võimalikuks teha tehingut ilma tunnistaja ja usaldusisiku juuresolekuta, mis kinnitas, et vähimagi kahtluse korral oleks ka vaidlusalune testament tegemata jäänud. Esitatud dokumentidest selgus ka, et vaidlusaluse testamendi tegemisele eelnenud 1994.a sõlmis UT XXXXXX X-XX ostumüügi lepingu ning notar kontrollis ostja teovõimet. Samal päeval sõlmis UT Kuressaare Linnavarade Ametiga ühise tegutsemise lepingu majavalduse ühise valdamise, kasutamise ja säilivuse korraldamiseks. Ühegi tehingu tegemisel ei esindanud UT-d volitatud isikud, seega UT suutis oma tahet avaldada. Sama kinnitasid tunnistajad SK, kelle ütluste kohaselt müüs UT ise oma aktsiad ja ET, kelle sõnul võttis UT ise pangast välja raha. See tähendas, et ajal, kui koostati vaidlusalune testament ajas UT oma asju ise, sai aru tehtud toimingutest ja suutis oma tahte teistele selgeks teha.
19.Kohus määras asjas ekspertiisi nii UT psüühilise kui tervisliku seisundi hindamiseks vaidlusaluse testamendi tegemise ajal. Ekspertiis tuvastas, et UT sai testamendi tegemise ajal aru oma teo tähendusest. Meditsiinidokumentides ei kajastu, et UT oleks 07.06.1995 või vahetult enne seda põdenud sellist haigust või tal oleks testamendi tegemise ajal esinenud selline haiguslik seisund, mis oleks pärssinud tema teovõimet. Ekspertide arvates oli UT kõnealusel ajal võimeline väljendama oma tahet notarile, lugema prillidega ja aru saama tekstist, kuigi ta ei olnud võimeline kuulama ette loetut. Kohus ei pidanud hageja vastuväidet ekspertiisi tõendina arvesse võtmisele põhjendatuks. Asjaolu, et UT pime ei olnud, kinnitas ka ET oma ütlustega, et isa vaatas televiisorit. UT-l esines parema käe funktsiooni kahjustumine, vasakut kätt võis ta kirjutamiseks kasutada. Eksperdid selgitasid afaasia vorme ja olemust ning seda, et UTl esinev afaasia oli erinevates astmetes.
20.Eeltoodust tulenevalt jäid hageja väited, et UT ei teinud testamenti notari juures ise ja ei ole sellele alla kirjutanud, et ta ei saanud tehingu sisust aru ja ei suutnud notarile oma tahet väljendada, tõendamata.
21.Kohus ei pidanud põhjendatuks hageja väidet, et testament tehti sõltuvussuhtes oleva isikuga ja testaator ei olnud vaba oma otsustes vaid lähtus kostja abist. Selline väide on subjektiivne ja heade kommetega vastuolus. Kinkida osa või kogu vara isikule, kellelt testaator saab abi ja toetust, ei ole midagi tavapäratut. Arvestades testaatori käitumist kõnealusel ajal, ei saa tõsiselt võetavaks pidada tema sõltuvust pärandi saajast. Ka oli testaatoril hiljem võimalus testamenti muuta, kuid ta ei teinud seda.
22.Kohus ei arvestanud ET ega ST ütlusi, kuna tegemist on hageja lähisugulastega. Kohus ei hinnanud iseseisvalt ekspertiisi aluseks olnud meditsiinidokumentatsiooni, sest ei
oma selleks vajalikke teadmisi. Testament on ühepoolne tehing, mis väljendab pärandaja viimast tahet. Kuna tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse, siis tuli vaidluse lahendamisel lähtuda eeldusest, et UT testament vastas tema tahtele. Hageja ei tõendanud vastupidist ja seetõttu jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
23.Hageja palus esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta esimese ja teise astme menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis kohaldamata materiaalõiguse norme, rikkus menetlusõiguse norme ning hindas ebaõigesti tõendeid ja asjaolusid. Hageja jääb kõigi hagis ja varasemas menetluses esitatud seisukohtade ja tõendite juurde.
24.Maakohus pidi välja selgitama, kas testament on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadustega (PärS § 181 lg 1; TsÜS1994 § 66 lg 2). Kohus ei hinnanud testamendi tõestamistoimingu vastavust 17.06.1993 vastu võetud notariaadiseadusele (NotS) ega justiitsministri 03.11.1993 määrusega nr 6 kehtestatud "Notariaatoimingute tegemise korrale", rikkudes kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 656 lg 1 p 5. Põhjusel, et UT ei saanud täieliku kurtuse tõttu aru temale ette loetud testamendi tekstist, tal oli raskusi oma mõtete sõnalise väljendamisega, ta ei olnud võimeline lugema ja aru saama pikematest kui paari sõnalistest trükitähtedes koostatud tekstidest, on NotS §-s 48, § 49 lg-s 3 ja „Notariaaltoimingute tegemise korra“ p-des 8, 24 ja 31 sisalduvaid nõudeid eirates tõestatud tehing TsÜS1994 § 66 lg 2 kohaselt tühine. Notar ei kutsunud tehingu juurde asjatundjat ja notariaalakti ei märgitud testaatori omakäelist märkust selle kohta, et testament vastab tema tahtele.
25.Kohtupsühhiaatria ekspertiisiakt nr 9 ja 11.11.2013 ekspertiisiakt tuvastasid, et UT ei olnud võimeline 07.06.1995 kuulama notari poolt ette loetud testamenti, sest UT-l esines täielik kurtus. Seega notar ei tuvastanud UT tahet, vaid üksnes arvas, et on tahte tuvastanud. Arusaamatuks jääb, kuidas notar avaldas ja selgitas kurdile testaatorile TsK §-de 539 ja 540 sisu ilma usaldusisiku ja asjatundja abita. Kohus jättis notari tunnistusi hinnates põhjendamatult tähelepanuta hageja väited notari tunnistuste vastuolulisuse ja ebausutavuse kohta, rikkudes TsMS § 442 lg-eid 7 ja 8, § 654 lg-t 5, § 232 lg-eid 1 ja 2 ning § 656 lg 1 p 5.
26.Ekspert AV on eksilikult järeldanud, et UT seisund võimaldas teksti normaalselt lugeda. Nimetatu läheb vastuollu eskpertiisiaktist nähtuvate Kuressaare Haigla ambulatoorse kaardi kannetega. Afaakist tuleneva silma fokusseerimisvõime puudumise tõttu ei olnud võimalik, et UT oleks teksti paremini näinud seda silmadele lähemale tõstes. TsMS § 231 lg 1 järgi on üldtuntud teave, et plussprillide vajaduse korral eemaldatakse tekst tavalisest lugemiskaugusest oluliselt kaugemale. Ka tunnistajate SK ja ET ütlused kinnitavad, et UT oli võimeline lugema vaid suures kirjas/trükitähtedes kirjutatud paarisõnalist teksti. Maakohus jättis põhjendamata, miks kohus pidas usaldusväärsemaks notari ütluseid võrreldes isikute tunnistustega, kes igapäevaselt suhtlesid testaatoriga. Notari tunnistused tõestatud tehinguga seonduvas osas on ebausutavad.
27.Kuigi ekspertiisid väidavad, et UT-l ei olnud testamendi tegemise ajal fikseeritud haiguslikku seisundit, mis oleks pärssinud tema teovõimet, on UT lähedaste tunnistustega tõendamist leidnud, et testaator ei olnud raske afaasia tõttu võimeline ennast arusaadavalt väljendama. Notari väitel kirjutas ta ise paberile sõnad „Skaitrit
aitab“ ja tegi selle alusel järelduse, et UT soovib korteri pärandada kostjale. Notari suhtlusviisi ei saa pidada nõuetekohaseks ja piisavaks testaatori tahte tuvastamisel. Ekspertiisis sisalduvate haigladokumentide sissekannetele ei vasta kohtu hinnang, et testamendi tegemise eel ja järel oli UT-l säilinud kerge motoorne afaasia. Ekspert AT kinnitas, et UT-l jäi 1994 lõpul haiglast väljudes raske motoorne afaasia.
28.14.10.2005 koostatud pärandi vastuvõtmise avaldus, millest nähtus, et testamendi koostanud notar A.Heinsaar tuvastas, et UT ei kuule, ei näe, ei kõnele piisavalt, ei tõendanud, et vähemagi kahtluse korral oleks ka vaidlusalune testament tegemata jäetud. Kohtu sellised järeldused ei tugine tõenditele, sh 1995–2005 haiguslugudele, millest nähtuks, mis muutus UT seisundis vahepealsetel aastatel.
29.Kohtuniku järeldused UT iseseisva tehingute tegemise võimekuse kohta tuginevad ebaõigel tõendite hindamisel. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et UT üldse kuskil käis ja iseseisvalt XXXXX XXXXXX aktsiad kellelegi müüs. 1994 sõlmitud korteri XXXXXX X-XX ostu-müügilepingu ja ühise tegutsemise lepingu majavalduse ühise valdamise, kasutamise ja säilivuse korraldamiseks sõlmis UT kolmanda isiku PL (L) abil.
30.Testamendi koostamise ajal ei saanud UT-l olla tänuvõlga õe ja õetütre ees. Usutav ei ole, et UT oleks mõjuva põhjuseta jätnud 10-aastase tütre ja 15-aastase poja ilma materiaalse toeta isa võimaliku surma korral. Kostja väide, et UT käis sageli linnas enda lapsi vaatamas, viitab, et UT hoolis oma lastest. Ka eeltoodud asjaolude valguses on kohtuotsus vastuoluline.
31.Kohtu erapoolikusele viitab asjaolu, et kohtunik võttis juba menetluse alguses notarit kaitsva seisukoha notari poolt tõestatud tehingu suhtes. Otsus võib olla tehtud ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, kuna vahetult enne notari poolt kohtus tunnistuste andmist, suhtlesid kohtunik ja notar telefoni teel notari tunnistuste andmise vajalikkuse kohta. Selline tegevus seab kahtluse alla kohtu erapooletuse ja õigusemõistmise. Kohus peab mitte ainult olema erapooletu ja õiglane, vaid ka välja paistma erapooletu ja õiglasena. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Kostja vaidles apellatsioonkaebuse vastu.
Ringkonnakohtu seisukoht
33.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
34.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
35.Kolleegium ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohus ei ole hinnanud notari poolt testamendi tõestamise toimingu vastavust testamendi koostamise ajal (s.o 28.06.1994) kehtinud notariaadiseadusele ega notariaaltoimingute tegemise korrale (kehtestatud
Justiitsministri 03.11.1993 määrusega nr 6). TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
36.Otsusest nähtuvalt on maakohus kontrollinud testamendi vastavust selle tegemise ajal kehtinud sisu- ja vorminõuetele. Kohtu põhjenduskäik otsuses on jälgitav. Testamendi koostamise ajal kehtinud TsK § 545 kohaselt pidi testament olema koostatud kirjalikus vormis koostamise koha ja aja märkimisega, testaatori poolt omakäeliselt alla kirjutatud ja notariaalselt tõestatud. Maakohus on õigesti märkinud, et seaduses ei sisaldunud nõuet, mille kohaselt pidanuks testaator testamendi teksti ise koostama. Oluline oli, et testaator avaldaks oma tahte testamendi olulistes punktides – kellele ja millist vara ta soovib pärandada. Apellatsioonkaebuses viidatud notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätete käsitlemata jätmine maakohtu otsuses ei ole praegusel juhul kolleegiumi hinnangul menetlusnormi rikkumine. Kolleegium märgib, et testamendi koostamise ajal kehtinud notariaadiseadus ei kohustanud notarit tingimata kasutama kurdile, tummale või kurttummale isikule toimingu sisu ja tagajärgede selgitamisel vastava asjatundja abi. Selle seaduse § 49 lg 3 kohaselt pidi notar vastava asjatundja abi kasutama vajadusel. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et UT suutis lugeda ning piiratud mahus ka kirjutada. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Seega oli kirjalik suhtlemine UT-ga võimalik ning notaril oli tuvastatud asjaoludel võimalik UT tahe välja selgitada ning ka testamendi kui tehingu õiguslikke tagajärgi selgitada spetsialistide abita.
37.28.06.1994 kehtinud notariaaltoimingute tegemise korra punkt 24 esimese lause järgi pidi notar notariaaltoimingus osalevale kurdile, tummale või kurttummale isikule toimingu sisu ja õiguslike tagajärgede selgitamiseks kasutama vastava ala asjatundja abi. See säte on aga sisuliselt vastuolus ülalviidatud NotS § 49 lg-ga 3 osas, mis ei jäta asjatundja abi kasutamise osas notarile kaalutlusõigust. Kuivõrd kord on kehtestatud seadusest madalamalseisva õigusaktiga (Justiitsministri määrusega), tuleb sätete vastuolu korral juhinduda seadusest. Lisaks näeb ka kõnealuse korra punkt 24 kolmas lause ette võimaluse teha notariaaltoiminguid asjatundjat kaasamata, kui toimingus osalev kurt, tumm või kurttumm isik on kirjaoskaja. Sellisel juhul peaks isik sama punkti kohaselt notariaaldokumendi notari juuresolekul läbi lugema ja tegema sellele omakäelise märkuse selle kohta, et dokumendi sisu vastab tema tahtele.
38.Menetluses tuvastatud asjaolude põhjal on testament UT poolt omakäeliselt allkirjastatud. Seetõttu ei oma määravat tähtsust asjaolu, et notariaalaktil puudub testaatori omakäeline märkus selle kohta, et testament vastab tema tahtele.
39.Kuna tõenditest nähtuvalt oli UT testamendi tegemise ajal kurt, võib tõepoolest pidada sisutühjaks notariaalaktis sisalduvat järgmise sisuga märkust: "Enne allakirjutamist testaatori poolt on testamendi tekst talle ette loetud ja vastab tema tahtele." Üksnes testamendi ettelugemisega polnuks võimalik UT tahet tuvastada. Kuid see iseenesest ei too kolleegiumi hinnangul käesoleval juhul kaasa testamendi tühisust. Nagu eelnevalt märgitud, oli UT võimeline lugema ning maakohtu poolt üle kuulatud notari ütlustest ilmneb, et testaator luges testamendi enne selle allkirjastamist läbi.
40.Apellandi arvates on maakohus ka tõendeid ebaõigesti hinnanud, mh on kohus jätnud analüüsimata ilmse vastuolu ekspertide järelduste ja muude tõendite vahel. Kolleegium ei ole tõendite hindamist puudutavas osas maakohtu menetluses rikkumisi tuvastanud.
TsMS § 232 lg 1 sätestab kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustuse ning tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Testament on ühepoolne tehing, mis väljendab pärandaja viimast tahet. Kuna tahteavalduse vastavust tahtele TsÜS1994 § 61 lg 3 teise lause järgi eeldatakse, siis tuligi maakohtul vaidluse lahendamisel lähtuda eeldusest, et UT testament vastas tema tahtele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd hageja väitis, et testament ei väljenda UT tahet, pidi ta tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus pidi andma neile õigusliku hinnangu. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tõendeid nende kogumis maakohtust erinevalt hinnata või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Osad tsiviilasja materjalide hulgas olevatest tõenditest on tõepoolest oma sisult üksteisele vasturääkivad. Samas on maakohus otsuses erinevaid tõendeid hinnanud, samuti selgitanud, miks kohus ei pea võimalikuks teatud tõenditega arvestada.
41.Apellandi hinnangul on ekspertide järeldus, mille kohaselt oli UT tavaliselt võimeline ennast kõnelemise abil arusaadavalt väljendama ja lugema ning aru saama loetud tekstist, vastuolus UT haiguslugudes sisalduvate kannete ja tunnistajate ütlustega. Apellandi hinnangul on maakohus jätnud selle vastuoluga seonduva lahendis analüüsimata. Kolleegium apellandi etteheidetega ei nõustu.
42.Esiteks ei nõustu kolleegium apellandi käsitlusega, nagu pidanuks maakohus ekspertide järelduste põhjendatust hindama haiguslugude kannete alusel. Vastava hinnangu andmine eeldaks mitteõigusalaseid eriteadmisi, mida kohtul ei ole. Ekspertide järeldused põhinevadki paljus uuritud meditsiinidokumentide sisul, sh UT haiguslugude kannetel, ning ekspertide järelduste paikapidavust saaks pädevalt kontrollida üksnes teine sama ala spetsialist.
43.Teiseks on maakohus otsusest nähtuvalt omistanud tõendite hindamisel suurema kaalu kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi läbi viinud ekspertide järeldustele (I kd, tl 151, 200-202) ning ekspertide poolt istungil antud täiendavatele vastustele (II kd, tl 47-48, 49 ja 50), millest järeldub, et UT oli võimeline haigushoogude vahelisel ajal oma tahet piisavalt arusaadavalt väljendama ja sai aru tehingute sisust. Maakohus on leidnud, et tunnistajate HV, ET, KM, ST ja SK ütlused ei kinnita üheselt vastupidist. Ka ringkonnakohtu arvates annavad ekspertide arvamused siiski objektiivsema pildi UT tervislikust seisundist testamendi tegemise ajal kui nimetatud tunnistajate ütlused. Liiatigi tuli maakohtul ET ja ST ütluste hindamisel arvestada sellega, et tegu on hageja lähisugulastega (vastavalt õde ja ema), kes võivad olla huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks. Lisaks on asja materjalide hulgas UT poolt 09.09.1994 isiklikult sõlmitud Kuressaares aadressil XXXXXX X-XX asuva korteri ostu-müügi leping (I kd, tl 32-33) ning tema poolt samal päeval sõlmitud ühise tegutsemise leping (I kd, tl 34). Viidatud lepingudokumentidest ei nähtu, et UT oleks nende tehingute tegemisel kasutanud mõne kolmanda isiku abi. Maakohus on muu hulgas nende tõendite põhjal järeldanud, et UT tegi nimetatud tehingud ise ning UT suutis oma tahet tehingu teisele poolele arusaadavalt avaldada. Kolleegium nõustub nende järeldustega. Apellant on väitnud, et need lepingud sõlmis UT kolmanda isiku PL abil. Apellandi hinnangul kinnitavad seda tunnistaja ST ütlused. Kolleegiumi hinnangul võib nendest ütlustest järeldada, et ST ja PL olid korteri ostu-müügi lepingu sõlmimise juures (I kd, tl 92). Samas ei nähtu ütlustest, kas ja millisel määral nad UT-d tehingu tegemisel abistasid.
44.Apellant on pidanud eluliselt väheusutavaks notar A.Heinsaar ütlusi, mille kohaselt vaatas UT testamendi teksti hästi lähedal silmade ees läbi ja kirjutas alla vasaku käega. Afaakist tuleneva silma fokusseerimisvõime puudumise tõttu ei ole apellandi arvates üldse võimalik, et UT oleks teksti paremini näinud seda silmadele lähemale tõstes, nagu on tunnistanud notar. Vastupidi, väga tugevate plussprillidega teksti silmadele lähemale tuues ei ole hageja arvates üldse võimalik sõnu eristada ja teksti lugeda. Apellant on palunud kohtul TsMS § 231 lg 1 kohaselt tunnistada üldtuntuks asjaolu, et teksti tõstavad nähtavuse parandamiseks silmade juurde miinusprille vajavad inimesed, plussprillide vajaduse korral eemaldatakse tekst tavalisest lugemiskaugusest oluliselt kaugemale. Kolleegiumi hinnangul ei saa kõnealust asjaolu esiteks üldtuntuks lugeda, sellele on vastustaja esindaja ringkonnakohtu istungil ka vastu vaielnud (II kd, tl 133). Teiseks ei saaks nimetatud asjaolust praegusel juhul veel järeldada, et UT ei olnud võimeline prillidega testamendi teksti lugema. See võiks tähtsust omada ainult A.Heinsaar ütluste kui tõendi hindamisel. Samas on ka eksperdid järeldanud, et UT seisund võimaldas tal teksti normaalselt lugeda.
45.Iseenesest võib nõustuda apellandi seisukohaga, et asja materjalid ei toeta maakohtu oletust, nagu olnuks UT tervis 2005. aastaks võrreldes 1995. aastaga tunduvalt halvenenud. Maakohtu kõnealune (oletuslik) järeldus puudutab hageja poolt tõendina esitatud 14.10.2005 koostatud pärandi vastuvõtmise avaldust (I kd, tl 167-168), millest nähtub, et testamendi koostanud notar A.Heinsaar on tuvastanud, et UT ei kuule, ei näe, ei kõnele piisavalt. Hageja on soovinud esitatud dokumendiga tõendada, et kuna UT tervislik seisund oli kogu aeg ühesugune, siis ei saanud ta teha ka vaidlusalust testamenti. Kolleegium leiab, et asjas ei ole siiski ka tõendeid, mis võimaldaksid tõsikindlalt järeldada, et UT tervislik seisund sellel ajavahemikul üldse ei muutunud. Menetluses on esitatud ja kogutud tõendeid eeskätt UT nägemis-, kõne- ja kuulmisvõime kohta vaidlusaluse testamendi tegemisele vahetult eelnenud ja järgnenud perioodil. 14.10.2005 koostatud pärandi vastuvõtmise avaldus langeb testamendi tegemisega võrreldes oluliselt erinevasse ajaperioodi ning omab seetõttu asja lahendamise seisukohast vähest tähtsust.
46.Maakohus ei ole otseselt järeldanud, et UT müüs iseseisvalt temale kuulunud XXXXX XXXXXX aktsiad. Maakohus on selles osas üksnes refereerinud tunnistaja SK ütluste sisu, soovides sellega ilmselt täiendavalt näidata kohtuniku siseveendumuse kujunemist. Käsitletavat maakohtu väidet tuleb mõista otsuse eelneva põhjenduskäigu kontekstis. TsMS § 436 lg-s 1 sätestatut ei ole ringkonnakohtu hinnangul kõnealuste järelduste esitamisega rikutud. Asjas puuduvad tõendid, mis SK poolt aktsiate müügi kohta väidetu selgelt ümber lükkaks.
47.Apellandi hinnangul oleks pidanud maakohtule küsimusi tekitama ka kostja vastuväidetes välja toodud testamendi tegemise väidetav motiiv. Hageja arvates ei ole usutav, et UT oleks mõjuva põhjuseta jätnud 10-aastase tütre ja 15-aastase poja ilma materiaalse toeta isa võimaliku surma korral ja teinud selle asemel testamendi oma 28aastase õetütre (kostja) nimele. Kolleegium leiab, et testamendi tegemise motiivid ei oma testamendi kehtivuse üle otsustamisel praegusel juhul iseseisvat õiguslikku tähtsust. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole mitte niivõrd küsimus UT teo- ja otsustusvõimest, vaid sellest, kas ta oli võimeline oma tahet notarile arusaadavalt väljendama. Testaatori tahte kujunemist mõjutanud asjaolusid on tagantjärele ka
keeruline tuvastada. Nagu eelnevalt märgitud, tuleb tahteavalduse vastavust tegelikule tahtele eeldada.
48.Apellant on osundanud, et otsus võib olla tehtud ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt. Apellant leiab, et kui kohtunik omab veendumuslikku eelhinnangut asjas tunnistajaks kutsutava tuttava notari suhtes, siis selline kohtunik peab ennast asjas taandama. Kohtunik K.Mõlder ei ole ennast taandanud. Seega on otsus tehtud apellandi arvates ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt. Sisuliselt soovib apellant maakohtu otsuse tühistamist TsMS § 656 lg 1 p 3 alusel põhjusel, et asja lahendas ebaseaduslik koosseis, kuna maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast taandama. Kolleegium märgib, et juhtumid, mil kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama, on sätestatud TsMS §-s 23. Apellandi poolt viidatud asjaolud võiksid olla käsitletavad TsMS § 23 p-s 7 nimetatud muu asjaoluna, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Kolleegiumi arvates hõlmab TsMS § 656 lg 1 p 3 eelkõige absoluutse taandamise aluseid, mis on ette nähtud TsMS § 23 p-des 1–6. Üksnes neil juhtudel saab kohtunik TsMS § 27 lg 1 alusel ise taanduda. TsMS § 23 p-s 7 sätestatud juhul otsustab kohtuniku taandamise tema enda algatusel ülejäänud kohtukoosseis või kohtu esimees (TsMS § 27 lg 2). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-23-14 tehtud otsuse p-s 13 selgitanud, et kui alama astme kohtus on esitatud kohtuniku vastu taandamisavaldus TsMS § 23 p 7 alusel ja kohus on selle nõuetekohaselt lahendades jätnud rahuldamata, ei ole kõrgema astme kohtul vähemalt üldjuhul alust seda otsustust üle vaadata, kuna tegu on diskretsiooniotsusega. Praegusel juhul ei ole apellant maakohtu menetluses isegi taandamisavaldust esitanud (mida kohus saanuks menetleda).
49.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kuivõrd TsMS § 23 p-des 1–6 sätestatud absoluutsete taandamise aluste esinemine ei ole tuvastamist leidnud ning TsMS § 23 ple 7 ja § 24 lg-le 1 tuginedes ei ole apellant maakohtus kohtuniku taandamise avaldust esitanud, ei saa praegusel juhul olla maakohtu tühistamise aluseks see, et asja lahendanud maakohtu kohtunik oleks pidanud ennast taandama. Kolleegium ei hinda siinkohal seda, kas kohtunik K.Mõlder ka tegelikult pidanuks ennast taandama.
50.Kolleegium peab oluliseks märkida, et asja materjalidest nähtuvalt pidi apellatsioonkaebuses ette heidetav kohtuniku veendumuslik eelhinnang asjas tunnistajaks kutsutava tuttava notari suhtes hagejale teatvaks saama juba 24.01.2013 toimunud maakohtu eelistungil (I kd, tl 57). TsMS § 25 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peaks menetlusosaline esitama kohtuniku taandamise avalduse esimesel võimalusel pärast TsMS § 23 p 7 kohastest asjaoludest teada saamist. Vastasel juhul kaotab ta kohtuniku taandamise õiguse. Praegusel juhul on hageja esitanud pärast väidetavate taandamise aluseks olevate asjaolude teadasaamist kohtule mitmeid sisulisi taotlusi ja osalenud maakohtu istungitel ka pärast 24.01.2013. Menetluskulude jaotus
51.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
52.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva
kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.