Swedbank AS hagi Tõnu Treial ja Aet Treial vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
28 000 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. aprilli 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Treiali ja Aet Treiali apellatsioonikaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellandid (kostjad): Tõnu Treial, Aet Treial Apellantide esindaja riigi õigusabi korras advokaat Kalju Kutsar
esindajad
Vastustaja (hageja): Swedbank AS, esindaja Kerly Küünemäe
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu
14.aprilli 2014 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus solidaarselt Tõnu Treiali ja Aet Treiali kanda, välja
arvatud Tõnu Treialile ja Aet Treialile Tartu Maakohtu
7.
novembri 2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud ning apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv 850 eurot, mida neil hüvitada ei tule.
2.Vabastada Tõnu Treial ja Aet Treial riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest osas, milles Tõnu Treial ja Aet Treial olid Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2014 määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud, s.o summas 850 eurot. Jätta riigilõiv summas 850 eurot (kaheksasada viiskümmend eurot) Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja) esitas 2. juulil 2012 hagi Tõnu Treiali (kostja I) ja Aet Treiali (kostja II) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 04.05.2006 laenulepingu 06-065298-EL, mille kohaselt andis hageja kostjatele laenu summas 83 138 eurot. Lepingu p 4.3 kohaselt pidid kostjad laenu tagastama vastavalt graafikus toodud summadele. P 2.6 järgi pidid kostjad tasuma intressi. Kostjate kohustuste täitmiseks seati kinnistule hüpoteek summas 1 690 000 krooni (s.o 108 010,69 eurot). Kuna kostjad ei täitnud oma kohustusi, saatis hagejale kostjatele 31.08.2009 lepingu ülesütlemisteatise ning andis tähtaja oma kohustuste täitmiseks. Kostjad kohustusi ei täitnud ning hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles 18.09.2009. 24.09.2009 seisuga oli kostjate võlgnevus 1 329 303,14 krooni (s.o 84 957,96 eurot). 03.06.2010 esitas hageja täitmisavalduse. Vara müüdi kordusenampakkumisel 43 000 euroga, millest laenulepingu katteks laekus kokku 38 675,64 eurot. Hageja põhinõue on 28 000 eurot, millele lisandub viivis protsendina põhinõudelt (EKP intress + 7% aastas) alates hagiavalduse esitamisest kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. 22.08.2010 ekspertarvamuse kohaselt oli kinnistu väärtuseks 1,3 milj krooni (s.o 83 085,14 eurot), seatud hüpoteek oli samas summas. Need summad oleksid katnud laenu jäägi hageja ees. Hageja nõudmisel müüdi kinnistu 43 200 euroga. Kostjate vastuväiteid ei võetud arvesse.
04.12.2012 menetlusdokumendis viitasid kostjad Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei saa pidada lubatuks kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (RKTKo nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08, nr 3-2-1-11-12). Kostjad leidsid, et samasugust põhimõtet tuleks rakendada ka laenulepingu tagatiseks oleva vara realiseerimisel. Andes kostjatele 2006 kevadel laenu summas, mis ületas enam kui 130-kordselt keskmist palka, pidi hageja kindlasti arvestama, et laenusaajad võivad sattuda raskustesse kohustuste täitmisel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 14. aprilli 2014 otsusega hagi ning mõistis solidaarselt T. Treialilt ja A. Treialilt Swedbank AS kasuks välja 04.05.2006 sõlmitud laenulepingu nr 06-065298-EL alusel tekkinud võlgnevuse 28 000 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (28 000 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni (s.o EKP intress + 8% aastas; hagi esitamisest kuni 14.04.2013 7%). Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, v.a kostjatele Tartu Maakohtu
7.novembri 2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule. Maakohus vabastas kostjad riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamisest riigile vastavalt Tartu Maakohtu 7. novembri 2012 määrusele ning jättis kostjatele maakohtu menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus, et nad on 04.05.2006 sõlminud laenulepingu nr 06-065298-EL. Hageja ütles laenulepingu alates 18.09.2009 VÕS § 416 järgi õigustatult üles, kuna kostjad ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi hageja poolt antud täiendavale tähtajale vaatamata. Tagatiseks olnud kinnistu müüdi hinnaga 43 200 eurot, kostjate võla katteks laekus 38 675,64 eurot. Hageja palus välja mõista põhivõlgnevuse 28 000 eurot ning kostjad ei ole hageja võlaarvestusele iseenesest ühtegi asjakohast vastuväidet esitanud. Maakohus leidis, et antud juhul ei kohaldu laenuandjale liisinguandja suhtes kohaldatav riskivastutus, sest hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist viib läbi kohtutäitur TMS-s sätestatud korras. TMS § 100 lg 5 (kuni 23.03.2011 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et kordusenampakkumine toimub esimese enampakkumise jaoks ettenähtud korras. Kohtutäitur võib asjad alla hinnata, kuid mitte rohkem kui 50% eelmise enampakkumise alghinnaga võrreldes, küsides allahindamise kohta eelnevalt võlgniku ja sissenõudja seisukohta. Hageja on selgitanud, et kuna tegemist oli kordusenampakkumisega, siis oli kohtutäituril õigus määrata kinnisasjale uus hind. Maakohus leidis, et on ebaõige kostjate väide, et nad ei saanud müügiprotsessi mõjutada. TMS § 102 lg 1 kohaselt võib kohtutäitur võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul lubada võlgnikul endal müüa arestitud asja kohtutäituri kontrolli all. Seega oleksid kostjad saanud müügiprotsessis aktiivselt osaleda ja müüa kinnisasi kõrgema hinnaga kui kordusenampakkumisel. Samuti ei ole kostjad esitanud hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, millest tulenevalt on kostjad hinna vaidlustamise osas oma õigused minetanud. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hageja vähendas kostjate põhivõlgnevust hageja ees 13 542,35 euro võrra. Maakohus leidis, et seega on hageja võtnud osa kinnisvarahindade langusest tulenevast kahjust kohtuväliselt enda kanda. Tuginedes VÕS § 76, § 82 lg-le 1, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 4, § 108 lg-le 1, § 65 lg-dele 1, 2 ja 4 leidis maakohus, et kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 28 000 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja TsMS § 367 alusel rahuldas maakohus hageja viivise nõude. TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel jättis maakohus menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, v.a kostjatele Tartu Maakohtu 7. novembri 2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mida
kostjatel hüvitada ei tule. Kostjatele antud riigi õigusabi tasu ja kulud jäävad TsMS § 190 lg 7 alusel riigi kanda, kuna kostjate majanduslik seisund on selline, mis ei võimalda hüvitada riigile menetluskulusid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Tõnu Treial ja Aet Treial esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
14.aprilli 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellandid paluvad jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on hageja rikkunud VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõtet, teostades oma õigusi viisil, mis tõi kaasa võlgnikele kahju tekkimise. Täitemenetluse eesmärgiks ei ole ainult müüdava vara võimalikult kiire realiseerimine mistahes hinnaga. Kindlasti on sissenõudjal õigus saavutada hüpoteegi arvel oma nõude rahuldamine, kuid kinnistu hinna olulisest vähendamisest tekkiv majanduslik kahju ei tohiks sel juhul jääda ainult kostjate kanda. Vaatamata kostjate ettepanekule nõudis hageja kinnistu hinna vähendamist ca 50% võrra, ehkki majanduskriis oli selleks ajaks taandumas ning kinnistu hilisema müügiga oleks ilmselt olnud võimalik vältida kostjatele täiendava kahju tekkimist; 2) tegutseb hageja panganduses väga pikka aega ning omab kogemusi edukaks toimimiseks erinevates majandussituatsioonides. Andes kostjatele 2006 kevadel laenu summas, mis ületas enam kui 130-kordselt keskmist palka, pidi hageja kindlasti arvestama, et laenusaajad võivad sattuda raskustesse kohustuste täitmisel; 3) ei saa kostjad vastutada kõigi hageja valearvestuste eest. Üldiselt on teadaolev, et vahetult enne 2008.a majanduskriisi puhkemist alustas hageja mainekujunduskampaaniat, mille puhul oli tegemist ulatusliku ning üksnes välisele efektile suunatud tegevusega, mis tõi pangale kaasa olulised väljaminekud. Seega hindas pank maailma majanduses tekkinud olukorda ebaõigesti ning järgnenud raskused asetasid hageja olukorda, kus osutus vajalikuks täiendav finantsabi; 4) ei nõustu apellandid maakohtu seisukohaga, et kostjad oleksid pidanud vaidlustama täitemenetluse toimingud. Kohtutäitur viis täitemenetluse läbi lähtudes eelkõige sissenõudja huvidest ja ettepanekutest. Sellest ei järeldu, et kostjatel puuduks võimalus esitada vastuväiteid hageja nõudele käimasolevas menetluses. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole mitte täitemenetluse toimingute läbiviimine, vaid küsimus sellest, kas kogu majanduslangusest ja mõlema poole võimalikest valearvestustest tulenev risk peaks jääma vaid laenuvõtjate kanda või peaks ka laenuandja tunnistama omapoolseid eksimusi ning kandma osa sellest tingitud kahjust; 5) tuleks ka laenulepingu tagatiseks oleva vara realiseerimisel kohaldada põhimõtet, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (RKTKo nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08, nr 3-2-1-11-12); 6) ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1). Maakohus on põhjendamatult keskendunud vaid täitemenetluse käigu analüüsimisele, mistõttu ei ole sisuliselt käsitletud kostjate peamisi vastuväiteid.
5.Swedbank AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses toodud väide, et kinnistu võõrandati täitemenetluses liiga madala hinnaga. Apellantidel oli võimalus TMS § 217 ja § 218 sätestatud korras esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale;
2) on alusetu ja pahatahtlik apellatsioonkaebuses toodud väide vastustaja poolse hea usu põhimõtte rikkumise kohta. Laenuleping lõpetati 18.09.2009 ning vara müüdi 02.03.2011. Apellantidel oli võimalus leida varale neile sobiva hinnaga ostja ka pärast lepingu lõppemist 2,5 aasta jooksul; 3) nõuab vastustaja üksnes laenulepingust tulenevat põhinõuet ning on kõrvalnõuetest loobunud. Samuti on vastustaja nõuet vähendanud. 4) jääb vastustaja kõigi seni kirjalikult väljendatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
14.aprilli 2014 otsus muutmata.
7.Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele asjakohastele tõenditele ja poolte väidetele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning lahend on piisavalt põhjendatud. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks.
8.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele järgmist.
8.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et laenuandjale ei kohaldu liisinguandja suhtes kohaldatav riskivastutus, sest hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist ei vii läbi mitte laenuandja, vaid kohtutäitur täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Nii sissenõudja, võlgniku kui ka kohtutäituri õigused ja kohustused täiemenetluses on sätestatud täitemenetluse seadustikus ning põhjendatud ei ole kostjate seisukoht, et neil ei olnud võimalik kinnistu müügi protsessi mõjutada. Juhul kui kostjad leidsid, et kohtutäitur rikkus neile täitemenetluses seadusega ettenähtud õigusi või täitemenetluse läbiviimise korda, sh kinnisasja hinna määramisel ja langetamisel ning kinnisasja enampakkumisel müümisel, oli neil õigus esitada kohtutäituri tegevuse peale vastavad kaebused täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras või enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi, mille läbivaatamisel oleks kohus saanud hinnata kostjate selliste väidete põhjendatust. Kostjad vastavaid kaebusi ega hagi kohtule esitanud ei ole. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et seetõttu ei ole käesolevas menetluses asjakohane tugineda väidetele, mis seonduvad täitemenetluse läbiviimisega (kinnisasjale kostjate arvates ebaõiglaselt madala hinna määramine ja kinnistu müügiga kiirustamine). Selles osas oli kostjatel võimalus oma õigusi kaitsta läbiviidud täitemenetluse raames. Lisaks ei ole kostjate väitel, et hageja on rikkunud kostjate suhtes hea usu põhimõtet, nõudes kostjate kinnisasja sundmüüki liigselt kiirustades ja põhjendamatult madala hinnaga, ringkonnakohtu arvates ka sisulist alust. Nähtuvalt asja materjalidest ütles hageja kostjatega sõlmitud laenulepingu tekkinud võlgnevuse tõttu üles 18.09.2009. Täitmisavalduse esitas hageja kohtutäiturile alles 03.06.2010. Kogu selle perioodi jooksul pidid kostjad olema teadlikud vajadusest võlgnevus hagejale tasuda ja selleks eeldatavalt kõnealune kinnistu müüa. Kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja oleks keeldunud selles osas kostjatega koostööd tegemast (täitmisavaldus esitati rohkem kui 8 kuud pärast laenulepingu ülesütlemist ning 31.03.2014 toimunud kohtuistungil on kostja A. Treial märkinud (II kd, tl 39), et kostjatel oli panga poolt aktsepteeritud maakler, kes tegeles müügiga). Kinnistu müüdi täitemenetluses kordusenampakkumisel 02.03.2011, s.o ca 9 kuud pärast täitemenetluse alustamist ja ca 1,5 aastat pärast laenulepingu ülesütlemist. Eeltoodu põhjal ei ole tõsiseltvõetav kostjate väide hagejapoolsest hea usu vastasest kiirustamisest kinnistu müügiga.
Kostjad on täitemenetluse käigus küll avaldanud soovi (see nähtub esitatud elektronkirjavahetusest – I kd, tl 70-82), et kinnistu hinda langetataks enne kordusenampakkumist väiksemas ulatuses, kuid ei ole samas väitnud, et neil oli võimalik leida kinnistule mõistliku aja jooksul ostja kõrgema hinnaga kui see, millise hinnaga müüs kinnistu kohtutäitur, ning et kostjatel ei võimaldatud kinnistu müügiprotsessis aktiivselt osaleda. Kuivõrd kinnistu müük ei olnud õnnestunud sedavõrd pika aja jooksul väljaspool täitemenetlust ega ka enampakkumisel esialgselt kohtutäituri poolt vastavalt kohtutäituri tellitud hindamisaktile määratud hinnaga, ei ole võimalik nõustuda kostjate seisukohaga, et hinna alandamine on toimunud hea usu põhimõtet rikkudes.
8.2.Nõustuda ei saa ka kostjate väitega, et antud juhul on kogu majanduslangusest ja mõlema poole võimalikest valearvestustest tulenev risk jäetud laenuvõtjate kanda. Kostjad ei ole vaidlustanud hageja esitatud võlgnevuse arvestust ega hageja väidet, et hageja vähendas kostjate põhivõlgnevust hageja ees 13 542,35 euro võrra. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja on võtnud osa kinnisvarahindade langusest (ning mõlema poole võimalikest valearvestustest) tulenevast kahjust juba kohtuväliselt enda kanda. Kostjad ei ole vaidlustanud ka hageja väidet (I kd, tl 103, 198), et hageja tegi pärast vara müüki kostjatele kohtuväliselt ettepaneku sõlmida notariaalne võlatunnistus summale 23 000 eurot, kuid see jäi sõlmimata, kuna pärast esialgset kokkulepet kostjad enam hagejaga ühendust ei võtnud. Seega oli hageja nõus pärast kinnistu müüki allesjäänud võlgnevust veelgi vähendama, kuid sellekohane kokkulepe jäi sõlmimata kostjatest tulenevatel põhjustel. Ringkonnakohtul ei ole kahtlust selles, et kostjad on võrreldes hagejaga sattunud oluliselt raskemasse olukorda, kuid nimetatud asjaolu ei anna alust asuda seisukohale, et põhivõlgnevuse, mille väljamõistmist hageja taotleb, saaks jätta kostjatelt hageja kasuks välja mõistmata.
9.Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, v.a kostjatele maakohtu 07.11.2012 määrusega antud riigi õigusabi tasu ja kulud, mida kostjatel hüvitada ei tule. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ka menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda. Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2014 määrusega rahuldati kostjate menetlusabi taotlused ja vabastati kostjad menetlusabi korras täielikult riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleks kostjatelt TsMS § 190 lg-te 2 ja 5 kohaselt mõista riigi kasuks välja 850 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest nad apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati. Ringkonnakohus peab võimalikuks vabastada kostjad TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu tasumise kohustusest riigituludesse osas, milles kostjad olid ringkonnakohtu eelnimetatud määrusega menetlusabi korras vabastatud. Ringkonnakohus leiab, et kostjate maksevõime on selline, mis ei võimalda hüvitada riigile menetluskulusid. Seega esineb TsMS § 190 lg-s 7 sätestatud alus vabastada kostjad menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest täielikult. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv summas 850 eurot riigi kanda. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Maakohtu 07.11.2012 määrusega anti kostjatele riigi õigusabi nende esindamiseks antud tsiviilasja menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega ei tule kostjatel riigile hüvitada ka saadud riigi õigusabi tasu ja kulusid. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese
astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.