3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi
saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.01.11.2013 esitas NŠ-M (hageja) Harju Maakohtule hagi IM (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Oma lõplikus nõudes palus hageja lõpetada poolte varaühisus ning jätta kostjale kinnistu (reg/nr XXXXXXX) ning laenulepingust tulenev laenukohustus. Samuti palus hageja kostjalt hagejale välja mõista hüvitise 9628.12 eurot.
2.Poolte varaühisusse kuuluvad: 1) kinnistu XXXXXXXX XXXXX XXXXXX XXXXXX aadressil XXXXXXXX XXX XX, mille väärtuseks hindas hageja 42 000 eurot; 2) sõiduauto Lexus IS (reg/nr XXXXXX), mille väärtuseks hindas hageja 14 100 eurot; 3) rahalised vahendid, mis asuvad kostja kontodel erinevates pankades abielulahutuse aja seisuga.
3.Kostja esitatud andmete kohaselt on kinnistu ostuks võetud laenu jääk 39 863.05 eurot. Kuna hageja soovib nii kinnistu kui ka laenujäägi jätta kostja kanda, palus hageja hüvitada 1081.97 eurot (42 000-39836.05 = 2163.65:2).
4.Kostja väide, et sõiduauto Lexus IS on varaühisuse suhte kehtivuse ajal abikaasade poolt võõrandatud OT-le, on hageja jaoks üllatav. Tema ei ole andnud nõusolekut varaühisusse kuuluva sõiduauto käsutamiseks ega olnud teadlik auto müügist kuni kostja vastuse saamiseni. Hagejal ei olnud kahtlust, et sõiduk kuulub kostjale, kuna tema kasutas seda senini. Seega hageja isegi teoreetiliselt ei saanud anda nõusolekut tehingu tegemiseks. Kuna toimunu on fakt, luges hageja, et kostja käsutas varaühisusse kuuluvat vara tema nõusolekuta. Kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Hageja palus hüvitada 1⁄2 sõiduki väärtusest, mis varaühisuse lõpetamise ajaks on 7050 eurot (14 100:2). Hageja tõendas sõiduki väärtust portaali Auto24.ee analoogsete sõidukite müügikuulutustega.
5.Seoses väidetava laenulepinguga kostja ja tema ema vahel, on hageja avaldanud oma seisukoha 11.02.2014 toimunud istungil. Hageja luges kostja poolt esitatud dokumenti väheusutavaks, leides, et sellest ei ilmne, et raha oleks kostjale üle antud. Lepingus on kirjas, et OT annab kostjale laenu 15 000 eurot perekonna tarbeks sõiduki ostmiseks. Seega on lepingus kajastatud ainult kavatsus raha üleandmiseks ning see ei kinnita raha tegelikku üleandmist. Leping on sõlmitud lähisugulaste vahel ilmse sooviga vabastada kostja kohustusest hüvitada hagejale auto maksumus. Kostja väide, et laen oli võetud sularahas ja et kostja hoidis seda enam kui kuu aega kodus (kuni auto ostuni), on väheusutav. Lepingul
ei ole hageja allkirja, olgugi et väidetavalt laen oli võetud perekonna huvides. Hageja kinnitas, et tema ei tea väidetavast laenust midagi. Kostja ema ei ole kunagi poolte perekonda rahaliselt toetanud. Kokkuvõttes palus hageja mitte arvestada kostja esitatud laenulepingu kui tõendiga.
6.Kostja võttis oma kontolt Danske Bank A/S-is sularahas 500 eurot ja 1000 eurot 28.05.2013 (väljavõte t I kd lk 84 ja 85) ning 1000 eurot 28.06.2013 (väljavõte t I kd lk 100). Seega 30 päeva jooksul kostja käsutas sularahas 2500 eurot hageja nõusolekuta, mille tulemusena 1⁄2 mainitud summast tuleb hagejale hüvitada. Abielulahutuse kuupäeva seisuga oli kostja kontol Danske Bank A/S-is 492.30 eurot, mis kuulusid poolte varaühisusse ja tulenevalt sellest jagamisele poolte vahel. Hageja palus hüvitada temale (492.30:2) 246.15 eurot.
7.Kokku palus hageja mõista kostjalt välja hüvitisena 9628.12 eurot (1081.97 + 7050 + 1250 + 246.15). Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Seoses nõudega jätta laenukohustused kostja kanda, märkis kostja, et Danske Bank A/S Eesti filiaali 16.11.2013 kirjast tulenevalt on laenujääk seisuga 15.12.2013 (novembri osamaks on juba tasutud) 39 863.05 eurot. Seega tuleb Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-38-10 toodust tulenevalt kinnistu väärtust (ekspertiisi järgi 42 000 eurot) kostja kanda jäetud laenukohustuse suuruse võrra vähendada, millest tulenevalt kinnistu jääkväärtus on 2136.95 eurot (42 000-39 863.05). Hagejale kui omandi kaotanud abikaasale on kostja kohustatud maksma hüvituse 1068.48 eurot.
9.Sõiduauto puhul tegemist ei ole varaga, mida tuleb varaühisuse lõppedes jagada, kuna sõiduauto varaühisuse suhte lõppemise ajal ei kuulu hageja ja kostja ühisomandisse. Hageja ja kostja varaühisuse suhe lõppes Harju Maakohtu 01.11.2013 kohtuotsuse jõustumisega. Samas on sõiduauto võõrandatud 31.05.2013 ehk poolte varaühisuse kehtivuse ajal OT-le. Hüvitise väljamõistmine sõltub otseselt eeldusest, et ühisvara jääb ühe abikaasa omandisse. Kui vara ei jää abikaasa omandisse, siis temalt ei saa välja mõista hüvitist vara mittesaamise tõttu. Seega kostja poolt sõiduki enda omandisse mittesaamise tõttu tuleb ka nõue hüvitise väljamõistmiseks enamsaadud vara eest jätta sõiduki osas rahuldamata. Kuigi hageja on hilisemates menetlusdokumentides tuginenud, et perekonnaseaduse (PKS) § 34 lõike 3 alusel on võimalik vara vähenemise hüvitist nõuda, siiski ei ole hageja oma hagi selles osas muutnud, vaid nõuet on täpsustatud. Käesolevas menetluses on hageja palunud hüvitise väljamõistmist enamsaadud vara arvelt, sh ka kostja poolt sõiduki saamise arvelt. PKS § 34 lõike 3 puhul on tegemist muu materiaalõigusliku nõudega hagis ning hagi tuleb selles osas muuta, mitte piirduda täpsustusega. Kuna hageja ei ole selles osas hagi muutnud, siis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 alusel ei saa teha otsust vara vähenemise hüvitise osas nõude mitteesitamise tõttu.
10.Kostja avaldas samasugused vastuväited ka raha osas summas 2500 eurot, mis on välja võetud kostja poolt 28.05.2013 ja 28.06.2013.
11.Juhul, kui kohus leiab, et hageja on oma nõuet muutnud, siis palus kostja jätta vara vähenemise hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata, kuna vara ei ole vähenenud. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on sularaha välja võetud 28.05.2013 ja 28.06.2013. Väljavõetud summa näitavad, et kostja poolt on võetud sularaha natukene üle keskmise töötasu suuruse. Kuna kostja on nii abielu ajal töötanud kui käesoleval ajal töötab töölepingu alusel, siis on kostja on võtnud sularaha laekunud töötasu arvelt välja. Poolte abielu on lõppenud pool aastat pärast sularaha väljavõtmist ning abielu lõppemise aja
seisuga kostjal raha ei olnud. Eluliselt usutav on, et kostja on kulutanud raha abielu ajal perekonna tarbeks, sest töötasu on kostja ainukene sissetulek, mida kostja on kulutanud perekonna vajaduste rahuldamiseks (eluasemekulud, toit jne). Kuna varaühisus on lõppenud peale poole aasta möödumist ning varaühisuse lõppemise ajal kontojääk oli 492.30 eurot, siis tuleb eeldada, et raha väljavõtmise tehing on tehtud abikaasa nõusolekuta enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks.
12.Sõiduki ostmiseks on abielu ajal võetud laenu kostja emalt OT-lt summas 15 000 eurot ning laenuraha eest on soetatud sõiduk perekonna tarbeks 16 000 euro eest. Seega laenulepingust tulenes hagejal ja kostjal solidaarne kohustus vastavalt PKS § 18 lõikele 1. Laen oli võetud sellistel tingimustel, et laenu pidid hageja ja kostja tagastama OT nõudel, kuid mitte varem, kui aasta laenu võtmisest arvates. Kuni 2013. aasta alguseni kostja ema ei nõudnud laenu tagastamist, kuid siis esitas nõude laenu tagastamiseks või sõiduki enda omandisse andmiseks. Kuna perekonnal ei olnud raha laenu tagastamiseks, andis kostja sõiduki omandi OT-le. Hiljem OT võõrandas sõiduki ning hageja ja kostja kohustused OT ees said täidetud. Antud juhul tuleb hageja nõusolekut tuginedes PKS § 29 lõike 1 esimesele lausele eeldada ehk sõiduk on võõrandatud hageja nõusolekul. Ka ei vähenenud ühisvara sõiduki võõrandamisega, vaid suurenes, sest sõiduki väärtuseks oli 14 000 eurot (hageja seisukoht), laenu aga pidid pooled tagastama 15 000 eurot). Seega sõiduki võõrandamisega on ühisvara vähenenud 14 000 euro võrra, kuid ka kohustused on vähenenud 15 000 euro võrra, mis tähendab seda, et ühisvara on 1000 euro võrra suurenenud. Hageja on paljasõnaliste ja tõendamata väidetega tuginenud sellele, et laenuleping ei ole usutav. Hageja ei ole tõendanud, et laenuleping oli rahatu (so vastavalt Riigikohtu seisukohtadele võlatunnistuse puhul tõendamiskoormuse osas peab ka negatiivset asjaolu tõendama). Asjaolu, et ühe kuu möödumisel peale laenulepingu sõlmimist on soetanud sõiduauto, viitab üheselt sellele, et raha oli OT poolt antud kostjale üle. Vastasel juhul ei oleks saanud hageja ja kostja soetada perekonnale sõidukit. Samuti on eluliselt usutav, et ema soov on igati aidata oma last ning selles olukorras intressita laenu andmine on vanema abi täiskasvanud lapsele ja lapse perele.
13.Hageja poolt 11.02.2014 toimunud istungil esitatud viited, et laen oli tagastatud Salome Autole, osutus hoopis muuks tehinguks. Salome Autole oli makstud rehvide eest natukene üle 250 euro. Raha suures summas väljaminekuga lõpetati ennetähtaegselt laenuleping, mis oli võetud poolte poolt kunagi suvila renoveerimiseks. Kostja esitatud laenuleping kui tõend on esitatud vastavalt menetluskorrale TsMS § 238 lõike 3 alusel. Kostja on laenulepinguga, millest hagejal ja kostjal tuleneb solidaarkohustus, tõendanud, et sõiduki müügiga OT-le ei ole PKS § 34 lõike 3 alusel ühisvara vähenenud, vaid hoopis on suurenenud. Vara vähenemise hüvitamise nõue on lubatud juhul, kui kostja oleks teinud tehingu hageja tahteavalduseta ja ühisvara oleks tehingu tulemusena.
14.Eeltoodust tulenevalt leidis kostja, et hagi tuleb rahuldada kinnistu laenulepingust tulenevate kohustuste osas, mille kohaselt tuleb kinnistu jätta kostja ainuomandisse ning laenulepingust tulenevad kohustused kostja kanda. Enamsaadud vara arvelt tuleb hagejale välja mõista 1313.63 eurot. Ülejäänud osas tuleb jätta hagi rahuldamata. Samuti palus kostja tuvastada, et hageja on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX teise jao kande muutmiseks selliselt, hageja kui kinnistu ühisomaniku kohta tehtud kanne kustutatakse ning kinnistu ainuomanikuks jääb kostja. Esimese astme kohtu otsus
15.Harju Maakohus rahuldas 17.04.2014 otsusega hagi osaliselt. Kohus jättis kinnistu asukohaga XXXXXXXX XXX XX XXXXXXXX XXXXX kostja omandisse; kohustas hagejat andma nõusolek ühisomandis oleva kinnistu jagamiseks selliselt, et kõnealune
kinnistu (1094m2) jääb kostja ainuomandisse, samuti kohustas hagejat andma nõusolek kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lõike 1 tähenduses sama kinnistu omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna sisse kostja. Samuti määras kohus, et kohtuotsus asendab hageja tahteavaldust asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus omanikukande muutmiseks. Kohus jättis Danske Bank A/S-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr EEL-271102IM tuleneva laenukohustuse, mille jääk seisuga 15.12.2013 on 39 863.05 eurot, rahalise kohustusena kostja omandisse. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja hüvitise 8364.63 eurot. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude jagada ühisvarana kostja pangakontole kantud rahast summa 2500 eurot. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.
16.Kohus viitas PKS § 28 lõigetele 1 ja 3, § 29 lõigetele 1 ja 4, § 31 lõikele 1, § 34 lõikele 3, § 37 lõigetele 1-3 ja §-le 38.
17.Pooled on üksmeelel, et kinnistu on poolte ühisvara ning et ühisvara tuleb jagada poolte vahel võrdselt ja et ühisvara jagamisel tuleb nimetatud kinnistu jätta kostja omandisse. Pooled on samuti üksmeelel, et Danske Bank A/S-iga sõlmitud laenulepingust nr EE271102IM tulenev laenujääk seisuga 15.12.2013 summas 39 863.05 eurot kuulub rahalise kohustusena ühisvara hulka ja tuleb rahalise kohustusena jagada kostja omandisse. Kuna kohus jätab kinnistu kostja omandisse ja ühisvara hulka arvatud laenu tagasimaksmise kohustuse kostja kanda, tuleb kostjale jääva vara väärtust vähendada kostja kanda jäetud laenukohustuse tõttu 39 863.05 euro võrra. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-38-10. Ekspertiisiakti kohaselt on kinnistu turuväärtus 42 000 eurot, pooled ei ole eksperdi hinnangule vastu vaielnud. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada omandi kaotamise eest 1068.48 eurot (42 000-39 863.05=2136.95; 2136.95:2=1068.48), so 1⁄2 enamsaadu väärtusest.
18.Kinnistusraamatu andmetel on kõnealuse kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse kantud hageja ja kostja. Kuivõrd kohtuotsus ei saa olla kostja ainuomandi tekkimise aluseks, sest kostja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu kande tegemisel ning TsMS § 442 lõike 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid tahteavaldusi kohtuotsus asendab, siis tuvastas kohus, juhindudes Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-2-1-42-13, hageja soovitud õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada, so hageja tahteavalduse omaniku muutmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma.
19.Pooled on üksmeelel, et sõiduauto Lexus on poolte ühisvara. Kostja esitas sõiduauto registreerimistunnistuse, mille kohaselt on nimetatud auto registreeritud Eestis 25.05.2011 ja OT on registreeritud auto omanikuna 31.05.2013. Hageja on 11.02.2014 kohtuistungil avaldanud, et auto osteti 14 000–15 000 euro eest ning et autot kasutati kaks aastat. Kostja on 23.01.2014 menetlusdokumendis avaldanud, et sõiduauto osteti 16 000 euro eest. Poolte vahel ei ole vaidlust sõiduauto väärtuses sõiduauto võõrandamiseseisuga, milleks on hageja nõudes märgitud 14 100 eurot. Hageja on täpsustanud nõuet ja palunud kostjalt välja mõista 1⁄2 sõiduki väärtusest seoses sellega, et kostja käsutas ühisvara, so võõrandas sõiduauto hageja nõusolekuta.
20.Kohtu hinnangul ei ole hageja täpsustuse puhul tegemist hagi muutmisega, vaid tulenevalt TsMS § 376 lõike 4 punktist 3 esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmisega. Hageja on 20.01.2014 kohtuistungil kinnitanud, et temalt ei küsitud auto võõrandamise kohta nõusolekut ja et tema ei ole auto müügiks nõusolekut andnud. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et hageja ei ole oma vahetut nõusolekut sõiduauto võõrandamiseks andnud. Kostja asus 11.02.2014 istungil seisukohale, et hageja tahteavaldust sõiduki võõrandamiseks tuleb eeldada. Kostja on esitanud kohtule kostja ja tema ema vahel 30.04.2011 sõlmitud laenulepingu, mille kohaselt andis OT kostjale laenu 15 000 eurot perekonna tarbeks sõiduki ostmiseks. Sama lepingu punkti 6 kohaselt on laenu tagastamise nõude saamisel kostja kohustatud kogu laenusumma tagastama 30 päeva jooksul. Kostja on 10.03.2014 menetlusdokumendis kinnitanud, et OT esitas laenu tagastamise nõude 2013. aasta alguses ja laenu tagastamise asemel andis kostja üle sõiduauto omandi. Registreerimistunnistuse kohaselt on OT omandanud sõiduauto 31.05.2013.
21.Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja käsutas ühisvarasse kuuluvat sõiduautot teise abikaasa nõusolekuta. Seega käitus kostja vastuolus PKS § 28 lõikega 3. Hageja on käesolevas menetluses kinnitanud, et ta ei ole auto võõrandamiseks ühelgi põhjusel nõusolekut andnud, mistõttu ei saa hageja nõusolekut eeldada. Kohus leidis, et 2013. aasta algusest kuni 31.05.2013 on piisavalt pikk aeg selleks, et arutada abikaasaga väidetava laenu tagastamise nõude võimalikku esitamist ja selle nõude täitmist sõiduauto võõrandamise teel. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja käsutas ühisvarasse kuuluvat sõiduautot hageja nõusolekuta, ei analüüsinud kohus kostja esitatud kostja ja OT vahel sõlmitud laenulepingut ja selle lepingu sõlmimise asjaolusid ega ka seda, kas väidetav laen 15 000 eurot on võetud perekonna huvides ning kasutatud sõiduauto ostuks. Raha tegelikku laekumist ei ole kostja tõendanud. Samuti ei ole menetluses tõendatud, et nimelt selle laenulepingu alusel väidetavalt saadud 15 000 euroga on tasutud sõiduauto eest. Kohus viitas PKS § 16 lõikele 2, § 18 lõigetele 1 ja 2 ning §-le 19. Kohus ei hinnanud siinjuures abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra, kuid ei pidanud tõenäoliseks, et kostja võttis abielu ajal 30.04.2011 laenu 15 000 eurot, mille tagastamise tähtaeg võis saabuda juba ühe aasta pärast, so lepingu punkti 3 kohaselt 30.04.2012, ega teavitanud laenu võtmisest ja selle kasutamisviisist teist abikaasat. Ka ei jagata käesolevas menetluses nimetatud laenukohustust kui ühisvara, kuna vastavat nõuet ei ole esitatud. Kuivõrd poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduauto võõrandati abielu ajal ja et hageja ei ole sõiduauto võõrandamiseks nõusolekut andnud, siis on antud juhul ühisvara vähenenud tehingu tõttu, mille kostja on teinud teise abikaasa tahteavalduseta ja kostja peab vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Kostja ei ole tõendanud, et laenu tagastamine muul viisil oli võimatu.
22.Hageja on hinnanud auto väärtuseks 14 100 eurot, arvestades sõidukite müügikuulutusi portaalis Auto24.ee, kostja on sellega 10.03.2014 menetlusdokumendis nõustunud. Kostja on samas kinnitanud, et andis sõiduauto OT-le laenusumma 15 000 eurot tagastamiseks. Seega pidas kohus tõendatuks, et sõiduki võõrandamisel oli selle väärtus vähemalt 14 100 eurot ja leidis, et hagejal on õigus sellest pooles ulatuses, so summas 7050 eurot hüvitist saada.
23.Danske Bank A/S-i 19.12.2013 kohtunõude vastuse nr A6-3/15291 kohaselt oli kostja pangakontol 19.11.2013 seisuga 492.30 eurot. Hageja palub jagada pangakonto jääk poolte vahel võrdselt summas 246.15 eurot. Kostja on 11.02.2014 kohtuistungil sellega nõustunud. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjal hüvitada hagejale 246.15 eurot.
24.Hageja palub jagada võrdsetes osades ühisvarana kostja pangakontolt 28.05.2013 võetud rahasumma 1500 eurot (konto väljavõte t I kd lk 84-85) ja 28.06.2013 pangakontolt võetud rahasumma 1000 eurot (konto väljavõte t I kd lk 100), kokku 2500 eurot, kuna hageja ei ole selle raha käsutamiseks nõusolekut andnud. Kostja on nõudele vastu vaielnud ja on 11.02.2014 kohtuistungil selgitanud, et kostja pidi nimetatud summadega tasuma välislähetuse kulud, mis tagastati kostjale hiljem sularahas aruande alusel. Kostja väitel ei ole tal selle kohta tõendit. Väljavõttega on tõendatud, et kostja pangakontole on igakuiselt laekunud töötasu 1200 eurot, mis võimaldas tal pangakontol olevat raha ajutiselt kasutada omal äranägemisel ilma perekonna huvisid kahjustamata. Raha kostjale tagasi laekumine ja selle kasutusviis ei ole tõendatud. Kohus nõustus kostjaga, et abielu lahutamise aja seisuga niisuguses suuruses summat pangakontol ei olnud ja on usutav, et abielu ajal on raha kulutatud poole aasta jooksul perekonna vajaduste rahuldamiseks. Kuna nimetatud rahasummat pangakontol ühisvara jagamise seisuga ei olnud, ei ole seda võimalik jagada. PKS § 25 lõikest 1 ja §-st 35 tulenevalt kestab abikaasade varaühisuse suhe kuni selle lõppemiseni, so abielu lahutamiseni, kui see ei lõpe varem muudel PKS §-s 35 ettenähtud alustel. Kuivõrd ühisvara hulka kuulub ka vara, nt mille üks abikaasa omandab perioodil abielulise kooselu katkestamisest kuni abielu lahutamiseni, siis on kohtu hinnangul võimalik eeldada, et ka abielu ajal kuni abielu lahutamiseni, sõltumata abielusuhte lõppemisest, ühe abikaasa poolt täpsustamata viisil teise abikaasa nõusolekuta kulutatud raha on kulutatud enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lähtudes eeltoodust jättis kohus rahuldamata hageja nõude 1250 euro hüvitamiseks.
25.Kohus mõistis kostjalt hagejale välja ühisvara jagamisel enamsaadu arvel hüvitise 1068.48 eurot, 1⁄2 võõrandatud sõiduauto väärtusest 7050 eurot ja poole kostja pangakontol 19.11.2013 seisuga olnud raha jäägist so 246.15 eurot, kokku 8364.63 eurot. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
26.19.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt ühisvara vähenemise eest hüvitise väljamõistmise osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi ühisvara vähenemise eest 7050 euro suuruse hüvitise väljamõistmise osas rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
27.Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud nii materiaal- kui menetlusõigusnorme ning jätnud tõendid hindamata. Kohus kohaldas tõendamiskoormise jaotamisel ebaõigesti PKS § 29 lõiget 1 ja TsMS § 230 lõiget 1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sõiduk oli võõrandatud poolte abielu kestel. Seega tuleb hageja nõusolekut eeldada seni, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei ole andnud sõiduki võõrandamiseks nõusolekut. Tegemist on küll negatiivse asjaoluga, mis vajab tõendamist, kuid tsiviilkohtumenetluses on juhtumeid, millal peab negatiivset asjaolu tõendama (nt võlatunnistusest tulenevad vaidlused).
28.Antud juhul tuleb eeldada PKS § 31 lõikest 1 tulenevat hageja heakskiitu, kuna ta ei ole tehingu tühistamisele tuginenud. Hageja on saanud juba menetluse kestel teada, et sõiduk võõrandati, kuid ei ole asunud tegema toiminguid tehingu tühistamiseks. Hageja ei ole keeldunud nõusoleku andmisest, kuna on asunud koheselt nõudma 1⁄2 sõiduki väärtusest. Seega tuleb eeldada, et hageja tehingu tühistamisele ei tugine, mistõttu puudub alus ka PKS § 34 lõike 3 kohaldamiseks.
29.PKS § 34 lõiget 3 tuleb tõlgendada koosmõjus § 31 lõikega 1. PKS § 34 lõike 3 alusel hüvitise väljamõistmiseks tuleb eelkõige tuvastada tehingu tühisus ning võimalusel
tagastada tühise tehingu alusel võõrandatud vara ühisomandisse. Juhul, kui tühise tehingu alusel võõrandatud vara ei ole võimalik ühisomandisse tagastada, tuleb PKS § 24 lõike 3 alusel abikaasalt, kes on teise abikaasa nõusolekuta tehingu teinud, välja mõista hüvitis ühisvara vähenemise eest. Antud juhul aga ei ole sõiduki võõrandamise tehingu tühisust tuvastatud ja hageja nõusolekut tuleb eeldada, kuna ta ei ole nõusolekut andmisest keeldunud. Eeltoodu viitab sellele, et tegemist on õiguslikult kehtiva lepinguga, mille tegemisel on järgitud kõiki nõudeid, sh hageja nõusolekut ehk tahteavaldust.
30.Maakohus on põhjendamatult jätnud kohaldamata PKS § 29 lõike 1 kolmanda lause ja hindamata kostja esitatud tõendi. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostja poolt raha saamine laenulepingu alusel kostja emalt OT-lt ning selle raha eest sõiduki ostmine. Raha saamist tõendab asjaolu, et sõiduk on ostetud ja laenulepingus on kirjas, et raha anti sõiduki ostmiseks, samuti asjaolu, et hageja on nõustunud, et sõiduk osteti laenu eest, aga tema ei osanud öelda, millise laenu eest. Maakohus on asunud hindama, et tõendatud ei ole raha saamine laenulepingu alusel. Samas peaksid hoopis laenulepingu rahatuse kohta olema esitatud tõendeid, milliseid ei ole maakohtu menetluses esitatud. Käesolevas menetluses ei ole esitatud nõuet ega tõendeid selle kohta, et laenuleping oli rahatu. Vaatamata sellele on kohus asunud tegema otsust nimetatud asjaolu kohta, rikkudes sellega TsMS § 439. Kostja hinnangul on 30.04.2011 laenuleping kui tõend jäetud põhjendamatult tähelepanuta ning seda tuleb uuesti hinnata. Vastustaja seisukoht
31.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Kolleegium, kuulanud istungil ära vastustaja ja tema esindaja seletuse ning tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõigusnormide olulist rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
33.Kolleegium on seisukohal, et maakohus tuvastas asjakohaselt, et kostja käsutas poolte ühisvarasse kuulunud sõidukit kostja nõusolekuta. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele seisukohale asumiseks. Hageja eitab nõusoleku andmist ja tõi oma väite põhistusena välja järgmised elulised asjaolud: 29.09.2013 hagiavalduses tõi ta jagatava ühisvara koosseisus sõiduauto välja ja sai enam kui pool aastat tagasi toimunud võõrandamisest teada alles kostja 25.11.2013 vastusest hagile; kostja väide oli talle üllatuslik ka seetõttu, et kostja kasutas sõidukit igapäevaselt edasi ka ajal, kui hageja hagiavalduse esitas. Ringkonnakohtu istungil väitis vastustaja, et apellant kasutab sama sõidukit veel käesoleval ajal. Kostja ei väitnud kogu maakohtu menetluse kestel sõnaselgelt, et abikaasa nõusolek oli tal võõrandamise ajal olemas, samuti ei toonud ta esile elulisi asjaolusid, kuidas, kus, millal jmt oli nõusolek antud. Kostja viitas vaid PKS § 29 lõikes 1 sätestatud nõusoleku eeldusele, mis aga ei vabasta pooli vaidluse tekkimisel TsMS § 230 lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest. Viide nõusoleku eeldusele on asjakohane seni, kuni teine pool esitab omapoolsed elulised asjaolud, mis selle eelduse usutavalt kõikuma löövad.
34.Asjakohane ei ole apellandi käsitlus selle kohta, nagu saaks hageja poolt hüvitise nõudmist käesolevas kohtumenetluses käsitleda heakskiiduna sõiduki võõrandamisele. Vastavalt PKS § 31 lõikele 2 võib teha ettepaneku abikaasale, kelle nõusolekuta tehing tehti, tehing heaks kiita selle teine pool, ja heakskiit on kehtiv, kui see avaldatakse ettepaneku tegijale. Kostja ei toonud välja hageja poolt kostja emale heakskiidu avaldamist. Ka ei saa nõustuda kostjaga selles, nagu peaks võõrandamistehingu tühisuse esmalt teises kohtumenetluses tuvastama ja püüdma võõrandatud vallasasja saada tagasi ühisvarasse. Abikaasa nõusolekuta tehtud tehingu, mida ta hiljem heaks ei kiida, tühisus tuleneb seadusest (PKS § 31 lõige 1), seega puudub abikaasal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks TsMS § 368 lõike 1 alusel. Sõiduki ühisvarasse tagasi saamiseks nõude esitamine on aga abikaasa õigus, mitte kohustus. Käesolevas asjas on ilmne, et hageja ei soovi enda omandisse sõidukit, vaid rahuldub hüvitisega. Sellise nõude ta käesolevas menetluses esitanud ongi.
35.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, nagu ei omaks käesolevas asjas tähtsust, kas sõiduki võõrandamisega täideti abikaasadele kuulunud solidaarne laenukohustus või mitte. Kolleegium nõustub kostjaga, et kui oleks leidnud tõendamist, et pooltel oli kostja ema ees 30.04.2011 laenulepingu alusel solidaarne tagasimaksekohustus ja see täideti abielu ajal sõiduki omandi üleandmisega, siis ei oleks tõendamist leidnud üks PKS § 34 lõike 3 kohaldamise eeldustest ning puuduks alus sõiduki väärtuse ühisvara hulka arvamiseks. Käesolevas asjas asus maakohus aga asjakohaselt seisukohale, et tõendamist ei leidnud pooltel sellise ühiskohustuse olemasolu. Maakohtu järeldust kinnitavad ringkonnakohtu poolt kogutud täiendavad tõendid järgmiselt: 1) hageja väidet, et auto osteti pangalt saadud laenu eest, tõendavad Danske Bank A/S Eesti filiaali ja kostja vahel 24.05.2011 (so 1 päev enne ostutehingut) sõlmitud muudatus laenulepingule nr EHL-220110IM 14 500 euro võrra laenusumma suurendamiseks auto ostu finantseerimiseks (t II kd lk 60-61) ja kostja konto väljavõte, kust nähtub 24.05.2011 pangalt 14 500 euro saamine ning samal ja järgmisel päeval sularahas vähemalt 16 000 euro väljavõtmine (samas lk 45, 62-63); 2) hageja väidet, et võetud laen tagastati pangale abielu ajal, tõendab väljavõte kostja kontolt (t I kd lk 117161), millest nähtub, et 12.11.2012 suvila võõrandamise eest kostja arvele kantud 13 237.03 eurost kanti samal päeval laenuandjale 13 186.27 eurot selgitusega „laenulepingu nr EHL220110IM ennetähtaegne lõpetamine“. Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et auto osteti välisriigist sularaha eest. Auto registreerimine Eestis 25.05.2011 on tõendatud registreerimistunnistusega (t I kd lk 36). Ka ei tõendanud kostja 30.04.2011 kuupäeva kandva kirjaliku laenudokumendi alusel raha tegelikku liikumist emalt pojale. Dokumendis vaid kinnitati, et OT annab IM-le laenu 15 000 eurot perele auto ostmiseks (t I kd lk 177, tõlge lk 175).
36.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 162 lõike 1 alusel apellandi kanda.
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.