Kohtulahend

Hageja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldada. Parandada 16.10.2014 istungi protokolli 2. lehekülje alt 14. real märgitud paragrahvi number, lugedes õigeks hageja esindaja viite sättele „TsÜS § 75 lg 1“. Kostja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldada. Täpsustada 16.10.2014 istungi protokolli 3. lehekülje alt 3. real algavat lauset (kostja esindaja vastust hagejale), lugedes selle sõnastatuks järgmiselt: „esiteks tõendab seda 08.12.2009 e-kiri, kust tuleneb, et tasaarvestuse tegi Mööbliekspert Paigaldus, kelle seaduslik esindaja on K. Liiv, kes on ise kinnitanud istungil, et tegi tasaarvestuse“.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 30.12.2010 esitas AS Transpoint International (EST) (hageja) hagi OÜ Mööbliekspert Paigaldus (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 86 832 krooni (5549, 58 eurot), viivise 6556, 87 krooni (419, 06 eurot) ja viivise 8% aastas alates 31.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni. 15.10.2012 täpsustas hageja viivisenõuet, mis hagi esitamise seisuga oli 6587, 48 krooni (421, 02 eurot). Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel veolepingud, mille järgi kohustus hageja vedama perioodil november-detsember 2009 kostjale kuuluvad veosed Eesti Vabariigist Soome Vabariiki ning kostja kohustus tasuma veotasu. Hageja täitis lepingutest tulenevad kohustused ja esitas kostjale 10 arvet, mille kohaselt pidi kostja tasuma hagejale kokku 86 832 krooni. Oma kohustuse jättis kostja täitmata. Arvete hiliseim maksetähtaeg oli 22.01.2010. Kuna kostja viivitas rahalise kohustuse täitmisega, esitas hageja ka seadusjärgse viivise nõude. Hageja ei nõustunud kostjaga, et tema vastu esitatud nõue tasaarvestatud. Kostja väited kahju tekitamise kohta on tõendamata. Kostja on ekslikult pidanud enda 08.12.2009 e-kirja tasaarvestuse avalduseks. Nimetatud kirjast nähtub, et kostja sooviks teha poolte vahel tasaarvestuse, kuid kirjast ei tulene, et hageja ja kostja vahel oleks toimunud tasaarvestus. Nimetatud kirjast ei nähtu, milliseid nõudeid soovitakse tasaarvestada. Tasaarvestust ei tõenda ka hageja 09.12.2009 kiri kostjale. Sellest e-kirjast nähtuvalt vaatab hageja saabunud kahjunõuded üle ja annab esimesel võimalusel teada enda seisukoha. Ka 15.02.2010 e-kirjast ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleks toimunud tasaarvestus. 03.03.2010 e-kiri ei sisalda mingeid seisukohti tasaarvestuse osas. Samuti ei saanud 08.12.2009 kostja tasaarvestada oma kahjunõudeid, mis tekkisid alles hiljem (Kajaani ja Kokkola kahju) ning ei saanud võtta tasaarvestuse aluseks ka hageja nõudeid, mis ei olnud veel 08.12.2009 sissenõutavaks muutunud. Kui ka leida, et tasaarvestus on teostatud 08.12.2009 e-kirja kohaselt, siis ei saanud kostja tasaarvestada oma nõudeid suuremas ulatuses kui oli 08.12.2009 e-kirjaga lisatud tabelis sisalduvad nõuded, s.o 62 712 krooni (4008, 03 eurot). Kohtumenetluses tehtud tasaarvestusega ei saa tasaarvestada nõudeid, mis on aegunud.

Kostja ei ole järginud kauba vastuvõtmisel Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 30.1, mis sätestab, kuidas tuleb saajal kauba vastuvõtmisel selle seisundit kontrollida ja puudused fikseerida ning neist vedajale teada anda. Kostja ei ole arvestanud CMR art-st 23.4 tulenevat piirangut kulutuste hüvitamise kohta. CMR art 23.5 kohaselt kui nõude esitaja tõendab, et kauba kohale toimetamise viivitus on tekitanud kahju, siis on vedaja kohustatud hüvitama kahju summas, mis ei või ületada veokulu. Kuna kahju ei ole käive, ei saa kahjuhüvitist nõuda koos käibemaksuga (kostja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on tal võimalik saada käibemaks tagasi). Ühtlasi esitas hageja vastuväited seoses kostja väidetega temale tekkinud kahju kohta (sihtkohtade järgi):

204, 68 euro ulatuses, ööbimisega seotud kahju 24, 13 euro ulatuses ning turvamehe teenusega seotud kahju on aegunud CMR art 32 lg 1 alusel. Arve nr 923552 veotasuks oli 11 570 krooni (739, 46 eurot). CMR art 23 lg 5 järgi ei saa seega kostja nõue olla suurem kui nimetatud veotasu.

EUR);

 2 paigaldaja sõidutunnid Helsinki-Kokkola-Kajaani-Helsinki 160, 92 eurot (4, 47 eurot x 2 x 18 h);  transpordi tellimine OÜ-lt Jägeri Transport 802, 09 eurot.

Kolmanda isiku seisukoht ERGO Insurance SE (endine AS ERGO Kindlustuse) ühtis hageja seisukohtadega ning ta toetas hageja vastuväiteid kostja väidetavatele nõuetele. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 17.12.2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 2840, 33 eurot, viivis 30.12.2010 seisuga 212, 91 eurot ja protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 31.12.2010 kuni põhinõude täitmiseni. Poolte menetluskulud jättis kohus 49% ulatuses hageja ja 51% ulatuses kostja kanda, kolmanda isiku menetluskulud 51% ulatuses kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et tegemist on rahvusvahelise autokaubaveoga ja lepingule kohaldub CMR konventsioon. Kohtu hinnangul on hageja puhul tegemist veo korraldaja ehk ekspedeerijaga. Poolte vastutus teineteise ees rajaneb nendevahelisele lepingule, kuid CMR ei reguleeri täpsemalt ekspedeerija tegevust, veotasunõuet ega tasaarvestust. Kuna CMR mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Antud juhul on kostja esitanud veotellimused hagejale kui vedajale, kes omakorda tellis veo kolmandatelt isikutelt (tegelikelt vedajatelt). Seega tegeles hageja sisuliselt veo korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 järgi. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga. Viidatud paragrahvi esimese lõike kohaselt peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kahjustumisest tekkinud kahju ning vastavalt kohaldatakse VÕS §-des 793 ja 794, § 795 lg-tes 1 ja 2 ning §-des 796-799 sätestatut. Nimetatud sätted reguleerivad vedaja vastutust veolepingu järgi. Arvestades, et hageja veostaadium on rahvusvaheline CMR art 1 mõttes, on selles hageja vedajaks ning kostja saatjaks (ja saajaks) ning kuigi hüpoteetiliselt CMR VI peatükk ei kohaldu, rajaneb hageja vastutus kostja ees CMR-l. Hageja esitas nõude 10 arve järgse summa 5549, 58 eurot tasumiseks, kusjuures kostja ei ole sisuliselt hageja nõudele vastuväiteid esitanud. Küll väidab ta nõutava summa tasaarvestamist oma rahalise nõudega hageja vastu. Kostja väidete kohaselt on ta esitanud hagejale 08.12.2009 e-kirjaga tasaarvestuse avalduse ning esitanud ka menetluse kestel, s.o 08.11.2013, protsessuaalse tasaarvestuse avalduse. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja rahaline nõue kostja vastu on lõppenud tasaarvestusega. Esiteks vaidlevad pooled selle üle, millal ja milliste nõuete osas on kostja tasaarvestuse avalduse üldse teinud. Teiseks selle üle, kas kostja poolt väidetud tasaarvestusavalduse tegemise ajal eksisteeris poolte vahel tasaarvestuse olukord, mistõttu tuleb kontrollida nn aktiivnõude sissenõutavust ning nn passivnõude täidetavust. Kolmandaks on pooltel erimeelsus küsimuses, kas kostja tasaarvestatavad nõuded on aegunud või mitte. Esimese ja kolmanda vaidlusküsimuse suhtes asus maakohus seisukohale, et kohtule esitatud tõenditest võib järeldada, et nõuete tasaarvestamise osas käisid läbirääkimised ning vaidlust ei ole selles, et hageja sai kätte kostja 08.12.2009 e-kirja koos kulude tabeliga, milles kirjeldati transpordi käigus lõhutud tooteid ja sellest tekkinud kulusid. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et 08.12.2009 e-kirja puhul ei ole tegemist tasaarvestuse avaldusega ning sellest ei nähtu, milliseid nõudeid tasaarvestati. Kohtu hinnangul võis hagejaga sarnane isik mõista kostja 08.12.2009 e-kirja koos kahjude tabeliga (käsitletud sihtkohti Oulu, Turku, Kouvola ja Kuusamo) kui tasaarvetuse avaldust (TsÜS § 75 lg 1 teine lause), mille osas pidasid pooled läbirääkimisi ning kostja täpsustas tekkinud kahjusid 21.12.2009 (Kokkola) ja 19.01.2010 (Kajaani) e-kirjades. 19.01.2010 e-kirjaga

on kostja saatnud hagejale kõiki kahjusid hõlmava tabeli. E-kirjadega koos saadetud kahjude tabelid kattuvad olulises osas kostja poolt 08.11.2013 kohtule esitatud ja hagejale saadetud protsessuaalse tasaarvestuse avaldusega. Sellega on VÕS §-st 198 tulenevad tasaarvestuse formaalsed eeldused täidetud. Hageja esitatud aegumise vastuväite osas leidis kohus, et hagejal on õigus tugineda kostja tasaarvestuse avalduses tasaarvestamiseks kasutatud kostja nõuete aegumisele, kui tasaarvestus ei ole VÕS § 200 lg 2 järgi lubatud. TsÜS § 142 lg-st 1 tulenevalt on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seetõttu on ebaõige kostja väide, nagu oleks tasaarvestus tulenevalt VÕS § 200 lg-st 2 lubatud isegi juhul, kui kostja nõuded on aegunud. Nõudeid, mille aegumistähtaeg on möödunud, ei või CMR art 32 lg 4 sõnatuse järgi esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras, mis tähendab CMR mõttes seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada. CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud üheaastane aegumistähtaeg. Kaupade vigastamisest ja nende kohale toimetamisega hilinemisest tulenev kahjunõue on CMR-le alluvast lepingust tulenev nõue, millele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon. CMR art 32 lg 1 kolmanda lause (a) järgi algab kostja nõuete aegumistähtaeg kauba üleandmise päevast arvates. Tulenevalt CMR art 32 lg 1 neljandast lausest hakkas kostja nõuete aegumistähtaeg kulgema järgnevalt: Oulus tekitatud kahju osas 21.11.2009; Turkus tekitatud kahju osas 26.11.2009; Kouvolas ja Lappeenrantas tekitatud kahju osas 05.12.2009; Kajaanis tekitatud kahju osas 04.12.2009; Kuusamos tekitatud kahju osas 06.12.2009; Kokkolas tekitatud kahju osas 11.12.2009. Kohtu arvates hakkab lepingulise kahju hüvitamise nõue aeguma tervikuna sellise kahju osas, mille hüvitamist võib nõuda ehk mis on sissenõutavaks muutunud, seega ka tulevikus tekkiva ettenähtava kahju osas (Riigikohtu 03.04.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 30). Kohtumenetluses on võimalik algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid arvestada tuleb riskiga, et algselt tasaarvestamata jäetud kahjunõuete osa võib aeguda. Kostja teavitas 26.11.2009 e-kirjaga hagejat Turkus ja Oulus tekitatud kahjust CMR art 30 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul. 08.12.2009 e-kirjaga esitas kostja tasaarvestuse avalduse muu hulgas Turkus ja Oulus tekkinud kahjude osas. Turkus tekitatud kahju nõue aegub CMR art 32 lg 1 järgi 26.11.2010 ja Oulu kahjunõue 21.11.2010. Oulus tekitatud kahjuna nõuab kostja hagejalt kokku 1896, 52 eurot (veose hilinemisest ja lauaplaadi kahjustamisest tulenev kulu). 08.12.2009 ekirjaga (millele lisatud kahjude tabel) esitas kostja hagejale kirjaliku nõude (tasaarvestuse avalduse) vastava kahju kohta summas 21 932 krooni ehk 1401, 71 eurot. 28.03.2011 oli Oulus tekkinud kahjuna märgitud sama summa. 01.10.2012 hagejale saadetud tabelis oli vastavaks summaks 21 318, 25 krooni ehk 1362, 48 eurot. 23.10.2012 täpsustuses on kostja märkinud selleks summaks 1896, 52 eurot. Kuna 08.12.2009 avalduses oli hageja nõude suuruseks 1401, 71 eurot, siis hilisemas, s.o 08.11.2013 esitatud protsessuaalses tasaarvestuse avalduses märgitud muude lisakulude nõue on esitatud pärast aegumistähtaja lõppu ning neid ei saa CMR art 32 lg 4 järgi tasaarvestada. Turkus tekitatud kahjuna nõuab kostja hagejalt hüvitist summas 1687, 23 eurot (veose hilinemisest ja kauba kahjustamisest tulenevad kulud). Kostja teavitas hagejat auto hilinemisest 26.11.2009 ekirjaga (lisatud pildid), 26.11.2009 paigalduskoha vastuvõtmisaktis on märgitud transpordi käigus lauale tekkinud vigastused. 08.12.2009 e-kirjaga esitas kostja hagejale nõude Turkus tekkinud kahjude osas summas 23 680 krooni ehk 1513, 43 eurot. Alles 23.10.2012 täpsustuses on kostja nimetatud summat suurendanud (1687, 23 eurot). Seega on nõue nende kulude osas, mille võrra nõuet on pärast 26.11.2010 suurendatud, aegunud. 08.12.2009 tasaarvestamise avalduses ei

nõudnud kostja hagejalt auto hilinemisest tekkinud kahju hüvitamist. Protsessuaalne tasaarvestuse avaldus, mis sisaldab ülejäänud lisakulutusi (kahjusid), on kostja poolt esitatud 08.11.2013, seega pärast aegumistähtaja lõppu, mistõttu ei saa neid kulusid CMR art 32 lg 4 järgi tasaarvestada. Kostja teavitas 04.12.2009 e-kirjadega hagejat Kouvolas ja Lappeenrantas transpordi segadusest (logistikaveast) tulenevast kahjust. 08.12.2009 e-kirjaga esitas kostja hagejale kirjaliku nõude (tasaarvestuse avalduse) muu hulgas Kouvolas ja Lappeenrantas tekkinud kahjude osas, viidates eelnevate e-kirjadega edastatud arvutusele (summas 11 400 krooni ehk 728, 59 eurot). Kouvolas ja Lappeenrantas tekitatud kahju nõue aegub CMR art 32 lg 1 järgi 05.12.2010. Kostja on tähtaegselt esitanud 08.12.2009 tasaarvestuse avalduse. Kohtumenetluse käigus on kostja nimetatud kahju osas oma nõuet vähendanud 428, 52 euroni. Kajaanis tekitatud kahjuna nõuab kostja 1890, 27 eurot. CMR art 32 lg 1 järgi aegub nõue 04.12.2010. Kostja on tähtaegselt esitanud 19.01.2010 tasaarvestuse avalduse (kahju suuruseks 11 100 krooni ehk 709, 42 eurot). Tasaarvestamise avalduses ei nõudnud kostja hagejalt töötajate päevaraha, töötundide, sõidutundide ja transpordi tellimisest tekkinud kahjude hüvitamist. Samuti on selles avalduses ööbimis- ja kütusekulud väiksemad, kui kostja nõuab kohtumenetluses. Protsessuaalne tasaarvestuse avaldus, mis sisaldab ülejäänud lisakulutusi (kahjusid), on kostja poolt esitatud 08.11.2013, seega pärast aegumistähtaja lõppu ning neid ei saa CMR art 32 lg 4 järgi tasaarvestada. Kuusamos tekitatud kahjuna nõuab kostja 849, 20 eurot. CMR art 32 lg 1 järgi aegub nõue 06.12.2010. Kostja on tähtaegselt esitanud 08.12.2009 tasaarvestuse avalduse. 08.12.2009 tasaarvestamise avalduses ei ole kostja hagejalt nõudnud turvamehe teenuse kulude hüvitamist, kahju suuruseks on selles nimetatud 5700 krooni ehk 364, 30 eurot (arvutus edastatud 04.12.2009 e-kirjaga). Protsessuaalne tasaarvestuse avaldus on kostja poolt esitatud 08.11.2013, seega pärast aegumistähtaja lõppu, mistõttu märgitud summat tervikuna ei saa tasaarvestada (CMR art 32 lg 4). Kokkolas tekitatud kahju nõue aegub CMR art 32 lg 1 järgi 11.12.2010. Kostja on tähtaegselt esitanud 19.01.2010 tasaarvestuse avalduse, kahju summaks 15 300 krooni ehk 977, 85 eurot. Kohtumenetluse käigus on kostja nimetatud kahju osas oma nõuet vähendanud, 23.10.2012 avalduses on kahju suuruseks märgitud 421, 69 eurot. Maakohus asus seisukohale, et kostja protsessuaalne tasaarvestuse avaldus ei sisaldu hagiavaldusele esitatud vastuses ega ka teistes kostja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentides. Need menetlusdokumendid sisaldavad kahjunõudeid, mille kostja väidetavalt tasaarvestas hageja nõuetega enne kohtumenetlust. Kostja teatas 04.11.2013 toimunud eelistungil soovist esitada protsessuaalne tasaarvestuse avaldus ja esitas selle kirjalikult 08.11.2013. Seetõttu puudub ka vajadus analüüsida kostja viidet aegumise peatumisele läbirääkimiste korral (TsÜS § 167 lg 1), kuivõrd kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et need, nõuded, mis kostja esitas 08.12.2009 tasaarvestuse avalduses ja mida täpsustati 21.12.2009 ja 19.01.2010, ei ole aegunud. Nõuded, mis esitati 08.11.2013 protsessuaalses tasaarvestuse avalduses ei saanud olla TsÜS § 167 lg 1 alusel peatunud. Hageja esitas hagiavalduse kohtule 30.12.2010 ning sellest ajast on poolte vahel vaidlus, mitte läbirääkimised. Edasi analüüsis maakohus tasaarvestuse sisuliste eelduste olemasolu. Pooltel ei ole vaidlust hageja nõude 5549, 58 euro (nn passiivnõude) olemasolus. Hageja on vastu vaielnud tasaarvestatava nõude (nn aktiivnõude) olemasolule ja sissenõutavusele. Vedaja vastutust kauba kahjustamise eest reguleerib CMR art 17, mille lg 1 kohaselt vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest üleandmiseni, samuti kohale toime-tamisega

viivitamise eest. Kui kaup on vigastatud, tasub vedaja CMR art 25 lg 1 koheselt kauba väärtuse vähenemisele vastava summa, mis on arvutatud vastavalt art 23 lg-tes 1, 2 ja 4 kindlaksmääratud kauba maksumuse järgi. Hageja arvates on kostja kahjunõuded, mis on seotud vigastatud asjade asendamiseks uute asjade samasse sihtkohta toimetamisega CMR art 23 lg 4 järgi alusetud. Hageja on jätnud tähelepanuta CMR ametliku (ingliskeelse) versiooni, mille kohaselt kuluvad hüvitamisele mh muud kaubaveoga seotud kulud. CMR art 25 lg 5 sätestab, et juhul, kui nõude avaldaja tõendab kohale toimetamisega viivitamise korral, et viivitus on tekitanud kahju, on vedaja kohustatud hüvitama kahju, mis ei või ületada veomakse. Kohus luges tõendatuks, et kostjal tekkis kahju Oulus, kus vedaja autojuhi tõttu sai vigastada lauaplaat, mistõttu pidi kostja tellima uue plaadi, korraldama selle veo ja paigalduse. Nimetatud asjaolu on tõendatud 26.11.2009 e-kirjaga, mille kostja saatis koos piltidega hagejale. Hinnates kohtule esitatud tõendeid kogumis, sh tunnistajate ütlusi, leidis kohus, et lisaks uuele lauaplaadile on tekkinud kostjal kulusid ka selle vahetamisega (laevapilet, kütusekulu), mistõttu on kostjale tekitatud kahju kokku 814, 52 eurot. Samuti luges kohus tõendatuks, et kostjal tekkis kahju Turku transpordi käigus, kus vigastada sai laud, mistõttu pidi kostja tellima uue laua, korraldama selle veo ja paigalduse. Nimetatud asjaolu tõendab kostja 26.11.2009 e-kiri, mis saadeti koos kauba saabumise ajal tehtud fotoga hagejale. Nii tunnistajate ütlustega kui muude tõenditega on tõendatud hageja poolt kostjale Turkus tekitatud kahju summas 383, 84 eurot. Kouvolas ja Lappeenrantas tekkinud kahju osas leidis kohus, et nõue summas 428, 52 eurot on osaliselt põhjendatud. Asjas on tõendatud, et poolte kokkuleppel pidi kaup toimetatama esimesena Kouvolasse ja seejärel Lappeenrantasse, kuid hageja vea tõttu tehti seda vastupidi. Seoses hageja eksimusega lükkus paigaldus Kouvolas päeva võrra edasi. Kahe paigaldaja töötundide tasu on kostja hinnakirja kohaselt 204, 52 eurot, paigaldajate päevarahad ja ööbimiskulud ei ole tõendatud. Ka ööbimiskulude kohta esitatud 04.11.2009 tõend (kviitung nr 622 summas 160 eurot) neid kulusid ei tõenda (väidetavad kulud on kantud üks kuu enne kauba kohale toimetamist). Seega on hageja poolt kostjale Kouvolas ja Lappeenrantas tekitatud kahju suuruseks kokku 204, 52 eurot. Maakohus leidis, et tõendatud on kahju tekkimine Kajaani transpordi käigus, kus vigastada sai kapi lagi ning seetõttu pidi kostja tellima uue lae, korraldama selle veo ja paigalduse. Transpordi käigus kauba vigastust tõendab CMR (II kd, tl 71), millel on kostja paigaldaja/kauba vastuvõtja märkus, et kapi lagi oli nurgast kahjustatud. Lisaks on CMR-il märge, et kaup oli kinnitatud ja alus terve. Asjaolu, et Kajaani paigalduskoha vastuvõtmisaktist ei nähtu vaidlusalust vigastust, ei oma tähtsust. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt pidi kostja kahjustatud detaili vahetama ning tegema selleks täiendavaid kulutusi (paigaldajate ööbimiskulud, laevapiletid ja kütusekulu) kokku summas 528, 17 eurot, mida kohus pidas põhjendatud kuluks. Hageja poolt kostjale Kuusamos tekitatud kahju on tõendatud summas 356, 56 eurot, mis ei ületa veotasu. Asjas on tõendatud, et pooled leppisid kokku transpordi sihtkohta saabumise ajad (1-1,5 tunnise hilinemise võimalusega) ning et hagejale oli arusaadav kellaaegade olulisus kostja jaoks. Kütuse väidetavast külmumisest tekkinud seisak ja asendusauto leidmine pikendas sihtkohta jõudmise aega, mistõttu paigaldamise alustamine lükkus järgmisele päevale, s.o 05.12.2009. Kuna tegemist oli laupäevaga (puhkepäevaga), tekkisid sellega seoses lisaks paigalduspäeva kuludele valvekulud. Tõendatud on kahe paigaldaja töötundide tasu summas 204, 60 eurot ja paigaldaja AS päevaraha 500 krooni ehk 31, 96 eurot (komandeeringu aruanne, töölähetuse käskkiri ja kassa väljamineku order). Teise paigaldaja KT päevaraha osas ei ole nõue tõendatud. Paigaldajate ööbimiskulusid summas 120 eurot tõendab hotelli kviitung.

Kohus luges tõendatuks, et kostjal tekkis kahju Kokkola transpordi käigus, kus vigastada sai riiulikapi korpus, mistõttu pidi kostja tellima uue korpuse, korraldama selle veo ja paigalduse. Kauba transpordi käigus tekkinud vigastuse kohta on CMR-il märkus sinise konteineri kahjustamise ja sellest foto tegemise kohta. 10.12.2009 vastuvõtmisaktis on märkus vigastuse kohta, tõendite kohaselt oli juba auto saabudes läbi kile näha, et kapp on katki, mille kohta andis autojuht ka allkirja. Uue riiulikapi korpuse hinnas ei ole vaidlust (325, 95 eurot). Tasaarvestamise avalduses on korpuse vahetamisest tekkinud kuludeks märgitud 10 200 krooni ehk 651, 90 eurot. Kostja on märkinud riiulikapi vahetusega seotud paigaldajate töö kestvuseks 1,5 tundi, mille kohus luges põhjendatuks. Töötasu suurus (160 krooni tunnis) on tõendatud kostja teenuste hinnakirjaga. Seega on tõendatud kahe paigaldaja töötunnid summas 30, 69 eurot ning hageja poolt kostjale Kokkolas tekitatud kahju kokku on 421, 64 eurot. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et kui kostjal poleks kahjusid olnud, siis ei oleks hageja pöördunud ka kindlustuse (kolmanda isiku) poole. Kohus leidis, et hageja ei vabane Turkus, Kajaanis ja Kokkolas tekkinud kahjude osas vastutusest CMR art 17 lg 4 (b) ja (c) alusel ega Teede- ja Sideministri 28.09.2000 määruse nr 81 § 18 lg 2 alusel. Hageja ei ole tõendanud, et kauba vigastamine võis olla CMR art 17 lg-s 4 nimetatud erilise riski tagajärg. CMR art 8 lg 1 (b) kohaselt on vedaja kohustatud kauba vastuvõtmisel kontrollima kauba ja selle pakendi välist seisundit. Kui saatekiri ei sisalda vedaja erimärkusi, siis kuni teisiti tõendamiseni eeldatakse, et kaup ja selle pakend olid vedaja poolt vastuvõtmise hetkel väliselt nõutavas seisundis (CMR art 9 lg 2). Sisuliselt tähendab selline eeldus seda, et kui kauba saajale üleandmisel selgub, et veos või selle pakend on kahjustatud ning selline kahjustus on väliselt äratuntav, siis eeldatakse, et see on toimunud veo kestel ja et vedaja selle eest vastutab. Vedaja peab sel juhul vastutusest vabanemiseks tõendama vastupidist. Üldjuhul peaks vedaja teavitama saatjat talle teadaolevatest puudustest veose pealelaadimisel. Samuti peab vedaja enne vedamise alustamist kontrollima pealelaaditud veose vedamise turvalisust (näiteks kas laaditud veos võimaldab transpordivahendit turvaliselt pidurdada) ning ebaturvaliselt laaditud veose puhul ei tohita vedamist alustada. Maakohtu hinnangul on kostja tasaarvestus kehtiv summas 2709, 25 eurot ning tasaarvestas poolte nõuded VÕS § 197 lg 1 kohaselt. Tasaarvestuse tulemusel on hageja nõue kostja vastu 2840, 33 eurot (5549, 58 - 2709, 25), millises osas kohus hagi rahuldas. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 30.12.2010 seisuga summas 212, 91 eurot ning viivise alates 31.12.2010 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kohus rahuldas hageja nõude ligikaudu 51% ulatuses, siis jäid menetluskulud 49% ulatuses hageja kanda ja 51% ulatuses kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 163 lg 1). Hageja poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku menetluskulud jäid 51% ulatuses kostja kanda (TsMS § 167 lg 1). Hageja apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning teha uue otsuse ja hagi täies ulatuses rahuldada. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ning hinnanud tõendeid ebaõigesti. 08.12.2009 e-kirja ei saa käsitleda tasaarvestuse avaldusena, kuna sellest nähtub üksnes kostja soov teha tasaarvestus, kuid sellest ei tulene, et tasaarvestus oleks toimunud. E-kirjast ei nähtu ka, milliseid nõudeid tasaarvestatakse. Kostja ei saanud 08.12.2009 tasaarvestada oma kahjunõudeid, mis tekkisid alles hiljem (Kajaani ja Kokkola kahju). Kui möönda, et tasaarvestus on poolte vahel toimunud 08.12.2009 e-kirjaga, siis ei saanud kostja tasaarvestada

oma nõudeid suuremas ulatuses kui 08.12.2009 e-kirja tabelis sisalduvad nõuded hageja vastu, s.o summas 62 712.- krooni (4008, 03 eurot). OK tunnistajana antud ütluste järgi ei olnud tema tahe käsitleda 08.12.2009 e-kirja tasaarvestuse avaldusena. Sellele on hageja viidanud oma kohtuvaidluste teesides, kuid maakohus seda väidet otsuses ei käsitlenud. Kuna OK tahe ei olnud teha hagejale 08.12.2009 e-kirjaga tasaarvestuse avaldust, siis ei ole vajalik tuvastada, kuidas oleks pidanud e-kirja mõistma hagejaga sarnane mõistlik isik. Maakohus ei ole tuvastanud, kas kolmas isik pidi aru saama, et tegemist on tasaarvestuse avaldusega ning on seetõttu kohaldanud vääralt TsÜS § 75 lg 1 teist lauset. Maakohus ei ole ka põhistanud, millele tuginedes on ta leidnud, et tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik käsitleks kõnealust e-kirja tasaarvestuse avalduse esitamisena VÕS § 198 mõttes. Eelistungitel ei arutanud kohus pooltega võimalust tahteavalduse tõlgendamisel lähtuda TsÜS §-s 75 sätestatust. Oulus, Turkus, Kajaanis ja Kokkolas tekkinud kahju on aegunud. Kostja 08.12.2009 e-kirjas sisalduvas tabelis olevat kirjet „vahetus 15 732 krooni“ (Oulu kahju) ja „vahetus 11 180 krooni“ (Turku kahju) ning 19.01.2010 e-kirjas olevat kirjet „vahetus 8500 krooni“ (Kajaani kahju) ja „vahetus 10 200 krooni“ (Kokkola kahju), ei saa käsitleda kahjunõudena ning see ei peata aegumistähtaja kulgemist. Antud juhul on ülaltoodud kirjete puhul tegemist CMR art 30 lg 1 mõistes „kahjuteatega“ mille tegemisega tõendatakse CMR art 30 lg 1 kohaselt kauba üleandmist e-kirjas kirjeldatud seisukorras. Nimetatud sätte tingimuste kohaselt esitatud avaldus on tõendiks kahjujuhtumi toimumise kohta ja annab õiguse esitada vedaja vastu hilisemaid nõudeid. Senikaua kui vedajale esitatav kirjalik nõue ei kirjelda kahju suurust, vedaja vastutuse tekkimise materiaalõiguslikku alust ja vastutuse suurust, ei saa vastavat nõuet käsitleda kahjunõudena, mis peatab hagi aegumistähtaja kulgemise. Kirjalikult hagejale esitatud üldsõnalist kahjuteadet ei saa pidada CMR art 32 lg-s 2 nimetatud „kirjalikuks nõudeks“. Kostja esitas Oulus, Turkus, Kajaanis ja Kokkolas tekkinud kahju hüvitamise nõude alles 28.03.2011 menetlusdokumendis ning seega on nõuded aegunud CMR konventsiooni art 32 lg 1 alusel. Oulus ja Turkus tekitatud kahju aegumistähtaeg hakkas kulgema 21.11.2009 ning lõppes 22.11.2010. Täiendavad nõuded on hagejale esitatud 28.03.2011 ja 23.10.2012 ehk hilinenult. Kajaanis tekitatud kahju aegumistähtaeg hakkas kulgema 04.12.2009 ning lõppes 29.11.2010. Kostja esitas oma nõuded hilinenult - 28.03.2011 ja 23.10.2012. Hageja hinnangul on maakohus tõlgendanud ebaõigesti CMR art 23 lg-t 4. Nimetatud säte ei võimalda muude kaubaveoga seotud kuludena nõuda vedajalt kõik võimalikke kulusid, mis on tekkinud seose veose kahjustamisega. Muuks kaubaveoga seotud kuludeks on sellised kulutused, mis on tehtud veose transportimiseks ja mis on veose transportimisega seotud, nt kauba ettevalmistamiseks tehtud kulud (pakendamiskulud) ja kauba transportimiseks tehtud kulud (ladustamiskulud, ümberlaadimiskulud, kulud kindlustusele). CMR konventsiooni mõtte kohaselt on vedajale pandud kohustus hüvitada kahju, mis on tekkinud veose kahjustamisega/kaotsiminekuga põhimõttel, et saatjale saaks hüvitatud veoga seotud otsesed kulud, mis on vedajale ettenähtavad. Konventsiooni mõte ei ole vedaja vastutust suurendada nn uue kauba veoga seotud kulude tekkimisega, mis ei ole kindlasti algselt vedaja poolt hoomatavad. Kostja 26.11.2009 e-kiri ei tõenda Oulus tekkinud kahju. Väheusutav on väide, autojuht hakkas ise teostama kauba mahalaadimist, üks alus libises käest ning seetõttu sai lauaplaat vigastada. Vaadates kostja poolt esitatud pilte kauba vigastamise hetkest, nähtub, et kaubaalus on väga suur ja raske, mida ei ole võimalik füüsiliselt autojuhil tõsta. Tunnistajate ütlused kahju tekkimise aja ja kahju tekitaja osas on vastuolulised ning ei ühti teiste tõenditega. Laevapiletite sõiduajad ja ööbimise aeg ei ühti.

Kostja 26.11.2009 e-kiri ei tõenda Turkus tekkinud kahju. Kostja lisatud pilt (kostja vastuse lisa nr 16) ei tõenda kahju tekkimist, kuna ei ole teada, kas pilt on tehtud samast alusest. Pildilt ei nähtu, et pakend või laud oleks saanud kahjustada. 26.11.2009 aktist ei nähtu, millal väidetav kauba kahjustamine aset leidis. Hageja ei ole ka kõnealuse akti osapooleks ega sellele alla kirjutanud. Võimaliku kahju arvutuse aluseks tuleks võtta arve, millega kostja laua ostis, mitte arve, mis sisaldab andmeid uue laua maksumuse kohta. Laevapiletite kulu ei olnud täielikult seotud Turku kahjuga (ööbimine 17.-18.12.2009 ja laevapiletid 17.-21.12.2009). Kajaanis tekkinud kahju kohta märgib hageja, et 03.11.2009 vastuvõtuaktis ei nähtu, et kapi lagi oleks lõhutud. Arusaamatu on maakohtu seisukoht, mille järgi ei oma tähtsust asjaolu, et vastuvõtuaktist ei nähtu kapi vigastus. Tõendamata on laevapileti ja ööbimise maksumus ning kütusekulu suurus. Kapi lae vahetus toimus 11.01.2010-15.01.2010, kuid arve ööbimise kohta on väljastatud 07.03.2010. Samuti on laevapilet ostetud OK nimele, mitte isikutele, kes töid teostasid. Oulu, Turku ja Kajaani puhul on tõendamata kütusekulu, kuna esitatud kviitungilt ei nähtu mootorsõiduki läbisõit. Kouvolas, Lappeenrantas, Kuusamos ja Kokkolas tekkinud kahju puhul on maakohus leidnud ebaõigesti, et töötajate töötasu saab tõendada teenuste hinnakirja järgi. Kahju hüvitamise puhul tuleb täpselt tuvastada, millises ulatuses kahju tekkis. Arvestuse aluseks ei saa võtta aega, mis algselt töödele planeeriti. Kuusamos tekkinud kahju kohta ei ole kostja tõendanud hilinemise fakti. 13.11.2009 e-kiri ei tõenda veo teostamise tingimuste kokkulepet. Ka 28.03.2011 menetlusdokumendist (lisa nr 4) nähtub, et tegemist oli orienteeruva kellaajaga (eksida võis 1-2 tundi). Isegi kui leida, et kostjale on kahju tekkinud, siis on kahju suurus tõendamata. Ei ole tõendatud, et töötaja tööaja pikkuseks on 10 tundi päevas. Kokkolas tekkinud kahju puhul on tõendamata, et kaup sai vedamise käigus kahjustada. Seda ei tõenda kostja esitatud pilt (kostja vastuse lisa nr 26). Ka 10.12.2009 aktist ei nähtu, et riiulikapi korpus oleks transpordi käigus kahjustada saanud. Asjakohatu ja ebaõige on maakohtu väide, et kui kahju ei oleks tekkinud, siis ei oleks hageja pöördunud kindlustuse poole. Vastavalt kindlustustingimustele on hageja kohustatud alati pöörduma kahjunõude saamisel kindlustusseltsi poole, kes aitab kahjunõudeid käsitleda ning otsustab, kas kahju on tekkinud vedajast tingitud asjaoludest, kas hageja vabaneb vastutuses, kas kahju on tõendatud jne. Maakohus on leidnud ka ebaõigesti, et hageja peab tõendama, et kauba vigastamine leidis aset saatja ebaõige toimingu või hooletuse tõttu. Kui hageja põhistab, et veose kaotsiminek või vigastamine võis olla ühe või mitme erilise riski tagajärg, siis CMR art 18 lg 2 kohaselt eeldatakse, et see toimus nende tagajärjel. CMR art 18 lg-s 2 sätestatud reegli kohaselt on nõude esitajal (kostjal) kohustus tõendada, et vigastamine ei ole täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud materiaalõiguse normi, jätnud tõendid tähelepanuta, eksinud arvutuste tegemisel ning teinud üllatusliku otsuse. Kostja on esitanud tähtaegselt nõuded hageja vastu ning need on tasaarvestatud enne kohtumenetlust. Alternatiivselt oleks kostja nõuete tasaarvestamine võimalik ka siis, kui need oleksid aegunud (VÕS § 200 lg 2). Arusaamatu on maakohtu järeldus, et VÕS § 200 lg 2 järgi on tasaarvestuse õiguse rakendamine välistatud (tähtaja möödumise tõttu) lõppenud nõuete puhul. Selleks, et kindlaks teha, kas isikul oli õigus ka oma aegunud nõudeid tasaarvestada, tuleb vaadata, kas isikul tekkis nõude tasaarvestamise õigus enne nõude aegumist või mitte. Maakohus oleks

pidanud tuvastama, millal tekkis kostjal õigus täita omapoolne kohustus hageja ees ja nõuda hagejalt temapoolse kohustuse täitmist. Maakohus on lähtunud ebaõigesti Riigikohtu 03.04.2012 lahendist nr 3-2-1-20-12, kuna antud lahendis vaidlesid pooled selle üle, kas hageja hagiavalduses esitatud nõuded on aegunud. Käesolevas vaidluses ei ole kostja pärast kahju tekkimist ja vastava kohtuvälise nõude esitamist pöördunud kohtu poole, vaid on oma nõudeid vahetult pärast juhtumite aset leidmist tasaarvestanud. Maakohtu otsuse punktis 21 sisalduv põhjendus läheb vastuollu punkti 16 põhjendusega osas, mis puudutab tasaarvestusele esitatavaid nõudeid. Otsuse punktis 16 sedastab maakohus, et avaldusest ei pea tulenema nõuete suurus ega arvestus ning see, millises ulatuses nõuded tasaarvestatakse; nõue peab olema identifitseeritav. Otsuse punktist 21 tuleneb, et kui algses tasaarvestuse avalduses pole kõikide nõuete rahalised suurused täpselt kirjas ja hiljem neid (kohtumenetluse käigus) suurendatakse, siis võivad algselt deklareerimata nõuded jääda rahuldamata. Kostja lähtub sellest, et tasaarvestuse avaldusest peab selguma, mis juhtumiga (nõudega) on tegemist. Kõik Oulu, Turku, Kouvola, Lappeenranta, Kajaani ja Kuusamo juhtumi kahjud on tasaarvestanud ja kulud tõendatud. Hageja ei ole kuludele enne kohtumenetlust vastu vaielnud. Kostja ei pidanud detailselt näitama iga üksiku nõude suurust. Kahjude detailsema arvestuse näitamise ja nende tõendamise vajadus tekkis kohtumenetluse käigus, seega esitas kostja tõendid ja taotles ka tunnistajate ülekuulamist. Kostja nõuded ei saa olla aegunud, sest nendest on teisele poolele õigeaegselt teatatud ja neid on veel enne kohtumenetluse alustamist tasaarvestatud. Juhul, kui mõni nõue oleks esitatud või täpsustatud kohtumenetluses, ei oleks see aegunud VÕS § 200 lg-st 2 tulenevalt: õigus tasaarvestada tekkis enne aegumist. Oulus tekkinud kahju puhul andis kostja juba 2009 novembris auto hilinemisest ja asja vahetusega seotud kulutustest hagejale teada. Seega ei pidanud kostja vajalikuks neid hilisemalt korrata. Piisas sellest, et 08.12.2009 ja 19.01.2010 e-kirjades teatas kostja teisele poolele tasaarvestusest ja juba ka eelnevalt sellest, millise juhtumiga ja milliste kahjudega on tegemist. Turku juhtumi puhul esitati kahjud nii novembris 2009 kui detsembris 2009. Maakohus on (ilmselt ekslikult) arvutanud kahju suuruseks kokku 383, 84 eurot, jättes arvestama uue laua hinna 798, 90 eurot, ööbimise kulu 55 eurot ja OÜ-le Jägeri Transport tehtud kulu 162, 97 eurot. Kouvolas ja Lappeenrantas tekkinud kahju kohta märgib kostja, et tl 36, II köide, oleval hotelliarvel on ilmselge viga: 04.12.2009 asemel on 04.11.2009. Kajaanis tekkinud kahju puhul teatas 04.12.2009 e-kirjas kostja hagejale, et ülimalt tähtis oli, et kaup jõuaks objektile vastavalt kokkulepitud kellaajale, kuna vastasel korral kaasnevad lisakulud. Teatati ka seda, et koostöö käigus on olnud lõhkumisi ja kauba hilinemist ja sellele vastavalt tuleb hagejal katta kulud. Seega oli hageja teadlik, et kostja nõuab temalt mitte üksnes kahjustatud kauba eest hüvitist, vaid ka muid ebakvaliteetsest transporditeenusest tingitud kahjusid. Kuusamos tekkinud kahju puhul leidis maakohus, et turvamehe teenuse kulusid ei saa lugeda tasaarvestuks põhjusel, et 08.12.2009 tasaarvestuse avalduses seda nõuet ei ole. 08.12.2009 avalduses on antud objekti kohta kirjas „hilinemisest tingitud kulu“. 04.12.2009 e-kirjas on kostja hagejale teatanud, et lisanduvad turvamehe töötunnid ja kuna viivitus on otseselt tingitud hageja tegevusest, tuleb tal need kulud kanda. Nimetatud e-kirjas on ka kahe töötaja päevarahad välja toodud. Seega olid kahjud esitatud nii 04.12.2009, kui 08.12.2009. Kostja ei ole kohustatud viivist tasuma, kuna ta on oma nõudeid veel enne kohtumenetluse alustamist tasaarvestanud. Kostja ei pea viivist tasuma tulenevalt VÕS § 113 lg-st 4, sest keeldus arvete tasumisest hagejast tingitud põhjustel. Ka on hageja viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.12.2007 otsus nr 3-2-1-100-07, p 16, 10.10.2007 otsus nr 3-2-1-41-07, p 27, 15.01.2010 otsus nr 3-2-1-132-09, p 12). Hageja ei ole enne hagi

esitamist kostjalt viivist nõudnud, jättes oma käitumisega muljet, et ta viivist ei nõuagi ja soovib rahalisele vaidlusele normaalset lahendust. Hagi esitamine oli üllatuslik, kuna eelnevalt toimusid poolte vahel aktiivsed läbirääkimised võlgade katmise teemal. Kostja ei nõustu maakohtu otsuse punktis 28 toodud seisukohaga, et kostja vastuses hagile ei sisaldu protsessuaalset tasaarvestuse avaldust. Kostja märkis hagis viitega vastavale Riigikohtu lahendile, et seadus ei keela tasaarvestuse tegemist kohtumenetluse kestel, kostja on oma soovi nõuded tasaarvestada esitanud juba 08.12.2009 ja seega on hageja nõue tasaarvestatud. Eelnevalt on kostja iga objektiga seotud kahju esile toonud. Seega on kostja ka kohtumenetluses kinnitanud, et nõuded on tasaarvestatud. Sellist kinnitust on kostja arvates võimalik tõlgendada protsessuaalse tasaarvestuse avaldusena. 12.11.2013 istungi algul tegi maakohus hagejale ettepanku hagist loobumiseks põhjusel, et kostja esitatud e-kirja on võimalik lugeda tasaarvestuse avalduseks ja kostja nõuded katavad hageja nõudeid täies ulatuses. Kohtuotsuses aga jõudis maakohus teistsugusele järeldusele. Seega on otsus selles osas üllatuslik. Vastused apellatsioonkaebustele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu ning paluvad need jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 osaliselt tühistada ning uue otsusega vähendada kostjalt väljamõistavat summat 798, 90 eurot võrra. Ühtlasi tuleb muuta ka väljamõistatavat viivist ja jaotada ümber menetluskulud. Maakohus on eksinud Turku lähetatud veose kahjustamisest tuleneva kulu arvestamisel: kuigi kohus pidas tõendatuks nõuet uue laua hinna osas, jättis ta selle ekslikult kostja kasuks arvestatud kahju suurusest välja. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuste väited alust Harju Maakohtu otsust muuta. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse lõppjärelduste ja sellekohaste põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks kaebustele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu hageja väidetega kostja poolt teostatud tasaarvestuse kohta. Maakohus on selles osas hinnanud tõendeid õigesti ning jõudnud õigele järeldusele, et kostja esitatud avaldusi võib käsitleda tasaarvestuse avaldusena. Asjakohane ei ole hageja etteheide kohtule, nagu oleks kohus tõlgendanud poolte vahelist kirjalikku suhtlust ebaõigesti. Samas tuleb nõustuda apellandiga selles osas, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta pidas vajalikuks asuda poolte tahet, s.o kostja tahteavaldust tõlgendama läbi TsÜS § 75 lg 1 teise lause. Praegusel juhul ei olnud selleks vajadust. Kohtueelses menetluses on ka hageja ise pidanud kostja avaldusi suunatuks hageja nõude kostja nõudega tasaarvestamisele. OK tunnistajana antud hinnang 08.12.2009 e-kirja tähendusele ei muuda kirja tegelikku sisu ja mõtet. Nii kohtueelses kirjavahetuses kui kohtumenetluses alates hagile vastuse esitamisest on kostja üheselt avaldanud seisukohta, et ta on nõuded tasaarvestanud. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Eeltoodud põhjustel ei olnud maakohtul alust kahelda kostja tahte tegelikus sisus ega hageja teadmises sellest. Seetõttu ei ole alust heita maakohtule ka ette otsuses sisalduvat viidet elulisele asjaolule, et hageja on ise küsinud kostjalt täpsustavaid andmeid, tegemaks avaldust kindlustusandjale (ja vastava avalduse ka esitanud). Nimetatud asjaolude selgitamiseks teostatud toiming kinnitab samuti hageja arusaamist kostja tegelikust tahtest. Tahteavalduse tõlgendamise küsimus ei vajanud pooltega eraldi arutlemist, nagu väidab hageja, sest kogu vaidluse keskmes oligi muu hulgas küsimus, kuidas hinnata kostja tehtud avaldusi.

Nõustuda ei saa hageja käsitlusega, et vaidlusalusest 08.12.2009 e-kirjast nähtub üksnes kostja soov teha tasaarvestus, mitte aga tegelik tasaarvestus. Maakohus on hinnanud kogumis kõiki kohtu ette toodud faktilisi asjaolusid ja nende kohta esitatud tõendeid ning jõudnud õigele järeldusele, et asjas on tõendatud kostja tahe ja vastava tahteavalduse tegemine tasaarvestada temale tekkinud kahju hageja nõudega. Asjaolu, et kostja on oma rahalise nõude suurust hiljem, s.o 21.12.2009 ja 19.01.2010 e-kirjades, muutnud, ei tähendada, et hilisemaid nõudeid ei tuleks tasaarvestuse osas käsitleda. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus ka hageja käsitlusega, et kostja e-kirju võiks hinnata vaid CMR art 30 lg 1 järgse kahjuteatena. Õige ei ole väide, nagu poleks vedajale suunatud avalduses kirjeldatud kahju suurust. Maakohtu otsuses sisalduv sellekohane käsitlus on kooskõlas asjas esitatud tõenditega. Kostja esitatud avalduste puhul ei ole tegemist üldsõnaliste kahju-teadega, nagu väidab hageja, vaid need on käsiteletavad CMR art 32 lg-s 2 nimetatud nõudena. Ringkonnakohtul ei ole põhjust teha selles osas maakohtust erinevat järeldust. Maakohus kohaldas seadust põhimõtteliselt õigesti. TsÜS § 142 lg-st 1 tulenevalt on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Samas, võlaõigusseaduses sisalduvad tasaarvestust reguleerivad kehtivad sätted teevad erandi aegunud nõude tasaarvestmiseks, kui vastav õigus tekkis enne nõude aegumist (VÕS § 200 lg 2), kuid õigusnormi praegune, kostja viidatud, sõnastus kehtib vaid alates 23.02.2011. Samas, nimetatud sättest tulenev regulatsioon ei omaks praegusel juhul ka tähtsust, sest CMR art 32 lg 4 sisust tulenevalt ei või aegunud nõuet tasaarvestada. Maakohus märkis õigesti, et CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud üheaastane aegumistähtaeg. Kaupade vigastamisest ja nende kohale toimetamisega hilinemisest tulenev kahjunõue on CMR-le alluvast lepingust tulenev nõue, millele kohaldub CMR art-s 32 sätestatud aegumise regulatsioon. CMR art 32 lg 1 kolmanda lause järgi algab kostja nõuete aegumistähtaeg kauba üleandmise päevast arvates. Pooled ei vaieldnud selle üle, et tegemist on rahvusvahelise kaubaveoga ning kohaldamisele kuulub vastav konventsioon (CMR art 1 lg-s 1 nimetatud tingimused olid täidetud). CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega viivitamise eest. Sama artikli lg 2 sätestab tingimused, mille olemasolul võib vedaja vabaneda vastutusest. Vedaja vabaneb vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Neid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus hindas kahjude kohta esitatud tõendeid õigesti ning tegi nende põhjal õige järelduse. Kohus ei kohaldanud CMR art 23 lg 4 regulatsiooni ebaõigesti. Neid kulutusi, mida kohus pidas põhjendatuks, ei olnud alust kõrvale jätta. Kui lisatöö tegemise vajadus, seega ka täiendava töötasu maksmine, oli tõendatud, ei ole vale lähtuda vastava nõude osas tunnitasu suuruse kohta esitatud tõendist. Hageja teistsugune seisukoht ei ole õige. Varemmärgitud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus ka kostja kaebuses sisalduva käsitlusega kõigi tema poolt nimetatud kahjude summeerimise ja tasaarvestamise kohta. See, et kostja teatas hagejale veose hilinemisest või muust transporditeenuse ebakvaliteetsusest, ei võimalda pidada tõendatuks, et kostja oleks kõigis neis toimingutes väidetavalt tekkinud kahju ka tegelikult tasaarvestanud. Maakohtu otsus ei ole oma sisult vastuoluline. Kohus on üheselt otsuses põhjendanud, millises osas on kostja esitanud oma nõude seadusest tuleneva tähtaja jooksul ning milliseid kulutusi peab kohus tõendatuks. See, et kostja on juba novembris 2009 teatanud mingi konkreetse veose (auto) hilinemisest ja võimalikest kuludest, ei ole hinnatav tasaarvestuse teostamisena. Nõustuda ei saa

kostjaga, et kahjude detailsem nimetamine ja tõendamine võis toimuda alles kohtumenetluses. Selleks ajaks oli konventsioonist tulenev tähtaeg möödunud. Ka viivise osas on maakohtu otsustus põhimõteliselt õige, kuid seoses põhinõude muutmisega tuleb ümber arvestada ka viivis. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastupidise käsitlusega. Kui kohus tuvastas, et kostja tehtud tasaarvestus on põhjendatud vaid osaliselt ning ülejäänud osas on hagejal õigus saada kostjalt lepingujärgset tasu, siis hagi rahuldatud osa eest on hagejal õigus nõuda ka viivist. Hageja sellekohast nõuet ei ole võimalik hinnata hea usu põhimõtte vastaseks. See, et hageja ei ole enne hagi esitamist kostjalt viivist nõudnud või teatanud soovist seda teha, sellist järeldust teha ei võimalda. Maakohtu otsuse muutmise tulemusel kuulub kostjalt välja mõistmisele 2041, 43 eurot. Seega tuleb nimetatud summalt alates 23.01.2010 välja mõista seadusjärgne viivis, seisuga 20.11.2014 (otsuse tegemise aeg) tuleb viivis välja mõista summaliselt, etteulatuvalt aga protsendina. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus 7 % aastas, alates 15.04.2013 aga 8% aastas. Seega tuleb lähtuda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavast viimasest intressimäärast enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Alates 01.07.2009 kuni 01.07.2011 oli vastavaks määraks 1%, alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli intressimääraks 1,25%, alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli määraks 1,0%. Alates 01.01.2013 kuni 01.07.2013 oli intressimääraks 0,75%, alates 01.07.2013 kuni 01.01.2014 oli intressimääraks 0,50%, alates 01.01.2014 on vastavaks määraks 0,25%. Vastavalt sellele tuleb välja arvutada ka viivis. Seadusjärgne viivis on seega järgmine: alates 23.01.2010 kuni 01.07.2011 oli viivise määraks 8% aastas (0,0219% päevas); alates 01.07.2011 kuni 01.01.2012 oli viivise määraks 8,25% aastas (0,0226% päevas); alates 01.01.2012 kuni 01.01.2013 oli viivise määraks 8% aastas (0,0219% päevas); alates 01.01.2013 kuni 15.04.2013 oli viivise määraks 7,75% aastas (0,0213% päevas); alates 15.04.2013 kuni 01.07.2013 oli viivisemääraks 8,75% (0,0240% päevas); alates 01.07.2013 kuni 01.01.2014 oli viivise määraks 8,50% aastas (0,0233% päevas); alates 01.01.2014 kuni 01.07.2014 oli viivise määraks 8,25% aastas (0,0226% päevas); alates 01.07.2014 kuni 20.11.2014 on viivise määraks 8,15% aastas (0,0223% päevas). Märgitud arvestuse kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis seisuga 20.11.2014 summas 801, 87 eurot. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab kostja apellatsioonkaebuse üksnes osas, mis puudutab maakohtu arvestuslikku eksimust, jätab ta poolte menetluskulud tervikuna nende endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Menetluses osalenud kolmanda isiku kulud jätab ringkonnakohus samuti tema enda kanda (TsMS § 167 lg 2). Protokolli parandamise taotluse lahendamine Poolte taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks tuleb rahuldada. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu käiku ja muud asja lahendamist või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ringkonnakohtu hinnangul on protokollis märgitud ebaõigesti nii hageja esindaja viide õigusnormile kui kostja vastus hageja küsimusele, milline tõend tõendab tasaarvestuse avalduse esitamist. Kuna protokollis on seadusesätte paragrahv ebaõige ning kostja vastus ebaselge, tuleb viga parandada. Seega tuleb parandada protokolli 2. leheküljel alt 14. real märgitud viide õigusnormile ning 3. lehekülje alt 3. real kostja vastus hageja küsimusele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ U. Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.