Eesistuja Jaak Luik, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Õ. M avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning hooldusõiguse üleandmiseks Õ. M ja M. N avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning hooldusõiguse üleandmiseks M. N
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-204
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. N määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Õ. M Avaldaja M. N, esindaja vandeadvokaat Kati Raudsepp Puudutatud isik R. M, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Argo Küünemäe Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus (Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse kaudu)
Asja läbivaatamise kuupäev
20. oktoober 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-204 osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 31. oktoobri 2013. a määruse p-d 2, 3 ja 4, millega maakohus määras lõpetada Õ. M otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel, määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja ja määras, et erieestkostja on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Jätta tühistatud osas jõusse Harju Maakohtu 31. oktoobri 2013. a määrus.
2.Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2014. a määrus muutmata.
3.Harju Maakohtu 31. oktoobri 2013. a määrus lugeda tervikuna jõustunuks.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta Õ. M ja M. N apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda.
6.Tagastada Malle Rummale (konto nr EE383300335387730001) M. N määruskaebuselt
1.Õ. M (avaldaja I, ema) esitas 3. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks alaealise R. M (puudutatud isik, laps) suhtes ja hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale ning lapse ja M. N (avaldaja II, isa) senise suhtluskorra lõpetamiseks. Avaldaja I avalduse kohaselt leppisid vanemad pärast pikka kohtuvaidlust 18. oktoobril 2012 kokku lapse hooldusõiguse ja suhtlemise küsimustes. Juba esimesel nädalavahetusel oktoobris pärast kohtumääruse täitmisele asumist ei toonud isa last õigeks ajaks tagasi. Novembris oli isa aegadel, mil ta pidi lapsega kohtuma, ilmselgelt joobes ja lapsega kohtuma ei ilmunudki. 22. detsembril sai isa lapse enda valdusse ja avalduse esitamise aja seisuga 3. jaanuaril 2013 on lapse viibimiskoht emale teadmata. Avaldaja I on pöördunud lapse tagasisaamiseks politseisse ja lastekaitseametnike poole. Avaldajale I sai teatavaks, et isa viibib lapsega Soomes, ja avaldaja I esitas lapseröövi avalduse Justiitsministeeriumile.
2.M. N (avaldaja II) esitas 4. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule taotluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse hooldusõiguse täielikult isale üleandmiseks. Alternatiivselt taotles ta vanemate ja lapse suhtluskorra määramist. Avaldaja II väitel lõppes poolte kooselu augustis 2010. Laps jäi elama emaga ja isa jätkas lapsega suhtlemist. Lapse emal on tõsised alkoholiprobleemid. Tal esinevad kahenädalased joomaperioodid, mille ajal ta ei suuda tagada lapsele vajalikku hoolitsust. Lapse ema joomaperioodide ajal on laps elanud päevi ja nädalaid isa juures, isa on lapse eest hoolitsemisega väga hästi hakkama saanud.
3.Eestkosteasutus leidis, et ainuhooldusõiguse andmine kummalegi vanemale ei ole põhjendatud, mõlemal vanemal on lapsega tugev emotsionaalne side ja lähedussuhe.
4.Lapsele riigi poolt määratud esindaja leidis, et vanemate ühist hooldusõigust tuleks jätkata.
5.Harju Maakohus määras 31. oktoobri 2013. a määrusega, et ema ja isa ühist hooldusõigust lapse suhtes tuleb jätkata. Maakohus lõpetas ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ning määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmiseks jättis maakohus rahuldamata, kuid rahuldas isa taotluse lapse ja vanemate vahelise suhtluskorra määramiseks. Maakohus tühistas esialgse õiguskaitse kohaldamise määrused. Ema ja isa menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda, lapse esindamise kulud riigi kanda. Maakohus leidis, et ema on rikkunud lapse isikuhooldusõigust selliselt, et teeb järjepidevalt takistusi isa ja lapse suhtlemisele. Samuti ei ole lapse ema läinud kohtu määratud perelepitusele, mis aitaks vanematel paremini ühist hooldusõigust teostada. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud põhjuseid, miks peaks lapse ja isa suhtlemist takistama. Lapse heaolu tagamiseks tuleb tema ema isikuhooldusõigust piirata nendes küsimustes, mis puudutab lapse ja isa suhtlemist. Perekonnaseaduse (PKS) § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja. PKS § 209 lg 1 kohaselt isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud
eestkostja, määratakse erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha, ja lg 3 kohaselt erieestkostja määramisel ei kohaldata eestkostja määramise sätteid. Maakohus määrab lapsele tema ja isa vahelise suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse eestkosteasutuse pädev ametnik. Kuna lapse igakordne elukoht võib muutuda, ei määra kohus konkreetset kohalikku omavalitsust, kelle ametnik asub erieestkostet teostama. Maakohus määras kindlaks ka vanemate ja lapse suhtlemise korra, sh reguleeris suhtlemist selliselt, et ema ei tohi lapse juuresolekul joobes olla ning laps antakse üle isale juhul, kui ema on joobes.
6.Avaldaja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega rahuldada ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, muuta määruse p 6.1, 6.3, 6.9, 6.10 ning sõnastada määrus selliselt, et kohtumised isaga toimuvad erieestkostja juuresolekul, p 6.9 sõnastada selliselt, et kumbki vanem ei tohi lapse juuresolekul tarvitada alkoholi ega narkootikume, ja p 6.10 selliselt, et kui keegi vanematest on joobes, asub lapse eest hoolitsema teine vanem.
7.Avaldaja II vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud palus avaldaja II jätta avaldaja I kanda.
8.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et määruskaebus on alusetu ning et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata.
9.Eestkosteasutus leidis, et last ei saa jätta ilma võimalusest suhelda isaga. Kohalikul omavalitsusel ei ole võimalust, et keegi ametnikest viibiks lapse ja isa kohtumiste juures. Tallinna linn ostab sellist teenust Tallinna Perekeskuselt ning kui ema ei usalda last isaga kohtumistele kolmandate isikute juuresolekuta, siis edaspidised kokkusaamised peaksid esialgu toimuma Tallinna Perekeskuses sealsete sotsiaaltöötajate järelevalve all.
10.Harju Maakohus võttis kaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. märtsi 2014. a määrusega määruskaebuse osaliselt, tühistas maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4, millega maakohus oli määranud lõpetada ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel ning määranud lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja, kelleks on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ema ja isa menetluskulud jättis ringkonnakohus nende endi kanda ja lapse esindamise kulud riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada erieestkostja määramist puudutavas osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei saa, määratakse lapsele erieestkostja. Erieestkostjaks võib sellisel juhul olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, nagu ka kohus on määranud. Sellise erieestkostja saab üldjuhul määrata konkreetsete toimingute tegemiseks. Lapsega suhtlemise korraldamiseks saab erieestkostja määrata ajutiselt asjaolu tõttu, mis ei võimalda kohtul
lapse ja vanema suhtluskorda kindlaks määrata. Sellisel juhul tuleb erieestkostja ülesannete täitmise ajaks vanema ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355 alusel peatada. Lapsega koos elava vanema isikuhooldusõiguse piiramine suhtlusõigust puudutavas küsimuses on Riigikohtu arvates käsitletav vanemast tuleneva mõjuva põhjusena, mis annab alust suhtlemiskorra määramise asjas menetlus peatada kuni vanema isikuhooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamiseni PKS § 123 lg 2 järgi (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-6-12, p 24). Selles asjas ei tuvastanud maakohus asjaolusid, mille tõttu pole suhtluskorda võimalik määrata ja mis tuleb erieestkostja abiga enne suhtluskorra määramist lahendada. Vastupidi, maakohus määras, et laps elab enamiku ajast emaga, ja määras täpse korra, millal ja kuidas isa suhtleb lapsega. Ka määruskaebuse esitaja ei välista suhtluskorra määramist, vaid palub üksnes määratud suhtluskorda muuta. Maakohtu määrusest ei nähtu erieestkostja ülesandeid ema asemel suhtlemise korraldamisel olukorras, kus lapse ja isa suhtluskord on kindlaks määratud. Eeltoodu alusel tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osas, milles maakohus lõpetas ema otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel, määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja ja määras, et erieestkostjaks on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. Ülejäänud osas määruse tühistamiseks ei ole alust. Maakohus on pooltele ühise hooldusõiguse jätmist ja suhtluskorra määramist piisaval määral põhjendanud. Ringkonnakohus järgis seda põhjendust ja TsMS §-st 659 ning § 654 lg-st 6 tulenevalt ei pidanud vajalikuks põhjendust korrata. Ainuhooldusõiguse üleandmine ainult ühele vanematest ei olnud praegusel juhul lapse huvides.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Avaldaja II esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4 avaldaja I otsustusõiguse lõpetamise ja lapsele erieestkostja määramise kohta (ringkonnakohtu määruse resolutiivosa p 1), ning jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebusega seotud avaldaja II menetluskulud palus avaldaja II jätta avaldaja I kanda ning lapsele määratud esindaja kulud riigi kanda. Määruskaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi ning tühistas maakohtu määruse osas, mida ei olnud määruskaebuses vaidlustatud. Ema on vaidlustanud maakohtu määruse üksnes osas, mis puudutab ema poolt ühise hooldusõiguse lõpetamiseks esitatud avalduse rahuldamata jätmist ning isa ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Määruskaebuse resolutiivosast tulenevalt palutakse ringkonnakohtul tühistada maakohtu määrus osaliselt ja teha uus määrus, millega rahuldada ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning muuta maakohtu määruse resolutiivosa p 6.1, 6.2, 6.9 ja 6.10. Samuti nähtub ema määruskaebuse resolutiivosast, et erieestkostja määramist ei vaidlustata, kuivõrd määruskaebuse esitaja ise palub muuta suhtlemiskorda selliselt, et kohtumised toimuksid erieestkostja juuresolekul. Seega vaidlustati määruskaebuses vaid maakohtu 31. oktoobri 2013. a määruse resolutiivosa p 1, 5 ja 6 (viimast osaliselt). Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määruse resolutiivosa p-d 2, 3 ja 4, s.o erieestkostja määramist puudutavas, kuid vaidlustamata osas. Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 209, tõlgendades seda sätet ja olukordi, mil erieestkostjat saab määrata, liialt kitsendavalt. On ilmne, et olukorras, mil vanemad elavad lahus ja lapsega koos elav
vanem takistab teisel vanemal lapsega suhelda (ehk otsustab, et laps ei suhtle teise vanemaga), ei ole lapsest lahus elaval ja temaga suhelda soovival vanemal tegelikult võimalik selles küsimuses oma otsustusõigust teostada. Seega saaks selles küsimuses faktiliselt otsustusõigust teostada üksnes lapsega koos elav vanem – ema. Kuna maakohus aga lõpetas isa ja lapse suhtlemise küsimuses ema otsustusõiguse, puudub ka emal õiguslik võimalus selles küsimuses otsustusõigust teostada. Seega on täidetud PKS § 209 lg-s 1 sätestatud eeldus lapsele erieestkostja määramiseks – isa ja lapse suhtlemist võimaldavad toimingud on sellised, mida kumbki vanematest teha ei saa. PKS § 209 lg 4 sõnastusest nähtub otseselt, et erieestkostet ei määrata üksnes ühekordsete, vaid ka pikema aja vältel kestvate toimingute tegemiseks. Kohtud on emapoolse hooldusõiguse kuritarvitamise (lapsel isaga suhtlemise takistamise) tuvastanud ning kohtul on õigus ja kohustus võtta lapse heaolu tagamiseks tarvitusele abinõusid, sh lõpetada ema otsustusõigus kirjeldatud küsimuses.
13.Avaldaja I leiab, et põhjendatud ei ole avaldaja II määruskaebuses toodud palve jätta määruskaebusega seotud menetluskulud avaldaja I kanda.
14.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leiab, et määruskaebus on põhjendatud.
15.Eestkosteasutus leiab, et asjaolusid arvestades võiks lapse ja isa kokkusaamise sageduseks olla paar korda kuus, soovitatavalt Tallinna Perekeskuses sotsiaaltöötaja juuresolekul, et vajadusel lapse isa nõustada. Erieestkostja määramine ei lahenda kujunenud olukorda, kuna lapsega seotud küsimustes tuleb vanematel omavahel kokku leppida.
16.1. oktoobri 2014. a määrusega jättis Riigikohus rahuldamata avaldaja II taotluse muuta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse p-d 2, 3 ja 4, millega maakohus määras lõpetada avaldaja I otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel, määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja ja määras, et erieestkostja on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik. TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel tuleb selles osas jätta jõusse maakohtu määrus. Ringkonnakohtu määrus jääb muutmata osas, millega maakohtu määrus jäeti muutmata. Lõpptulemusena tuleb seega maakohtu määrus lugeda jõustunuks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
18.Ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määruse resolutsiooni punktid, millega maakohus määras lõpetada avaldaja I otsustusõiguse lapse suhtes lapse ja isa suhtlemise korraldamisel (maakohtu määruse resolutsiooni p 2), määras lapsele lapse ja isa suhtlemise korraldamiseks erieestkostja (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) ja määras, et erieestkostja on lapse igakordse eestkosteasutuse pädev ametnik (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Määruskaebuses Riigikohtule palub avaldaja II tühistada ringkonnakohtu määruse just selles osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas. Osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata (maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1, 5 ja 6), ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustatud.
19.Maakohtu määruse tühistamisel erieestkostjat puudutavas osas leidis ringkonnakohus mh Riigikohtu
14.märtsi 2012. a määrusele asjas nr 3-2-1-6-12 tuginedes, et lapsega suhtlemise korraldamiseks saab PKS § 209 lg 1 alusel määrata erieestkostja ajutiselt asjaolu tõttu, mis ei võimalda kohtul lapse ja vanema suhtluskorda kindlaks määrata, ning et sellisel juhul tuleb erieestkostja ülesannete täitmise ajaks vanema ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355 alusel peatada. Ringkonnakohus märkis, et maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille tõttu pole suhtluskorda võimalik määrata ja mis tuleks erieestkostja abiga enne suhtluskorra määramist lahendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu määrusest erieestkostja ülesandeid ema asemel suhtlemise korraldamisel olukorras, kus lapse ja isa suhtluskord on kindlaks määratud. Sellises olukorras pidas ringkonnakohus erieestkostja määramist põhjendamatuks.
20.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus erieestkostja määramise võimaluse kohta PKS § 209 lg 1 alusel on liialt kitsendav. PKS § 209 lg 1 võimaldab isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, määrata erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja või kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda. Riigikohus on erieestkostja määramise küsimust käsitlenud ülalviidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12 tehtud lahendis. Nimetatud asjas taotleti suhtluskorra määramist olukorras, kus laps ei tundnud oma bioloogilist isa, kes oli esitanud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse. Riigikohus leidis, et sellises olukorras on kohtul õigus määrata PKS § 209 lg 1 alusel vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja ehk erieestkostja, kelle ülesandeks on vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundmaõppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Riigikohus märkis veel, et erieestkostja ülesannete täitmise ajaks tuleb avaldaja ja lapse suhtlemise korra määramise asjas menetlus TsMS § 355 alusel peatada (vt Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p-d 23 ja 24). Kolleegium leiab, et PKS § 209 lg-st 1 ja ka Riigikohtu eelnimetatud lahendist ei tulene, nagu saaks PKS § 209 lg 1 alusel erieestkostja määrata vaid juhul, kui suhtluskorda puudutav menetlus peatatakse ja suhtluskorda kindlaks ei määrata. Selles lahendis pidas Riigikohus põhimõtteliselt võimalikuks määrata lapse ja vanema suhtlemise korraldamiseks vahendaja erieestkostja näol ega välistanud erieestkostja määramist ka olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega. Praegusel juhul on maakohus erieestkostja määramist põhjendanud asjaoluga, et erinevad meetmed, mida kohus on kohaldanud isa ja lapse suhtlemise võimaldamiseks, pole tulemusi andnud ning ema on järjepidevalt rikkunud lapse õigust isaga suhelda. Lapse heaolu tagamiseks piiras maakohus ema isikuhooldusõigust küsimustes, mis puudutavad lapse ja isa suhtlemist, võttes lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses temalt otsustusõiguse ja määrates isa ja lapse suhtlemist korraldama erieestkostja. Maakohtu lahend ei ole kolleegiumi arvates vastuolus PKS § 209 lg-ga 1 ega ka eespool viidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohtadega. PKS § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja. Maakohus piiraski avaldaja I
hooldusõigust lapse ja isa suhtlemise küsimustes ning määras seda korraldama erieestkostja. Et lapse ja vanemate suhtlemiskord on maakohtu lahendis kindlaks määratud ja ringkonnakohtu lahendit ei ole vaidlustatud osas, millega maakohtu määrus jäeti selles osas muutmata, saab erieestkostja otsustada lapse ja isa suhtlemise korraldamise üle osas, milles see maakohtu määrusega on reguleerimata. Eelnevast tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas. Kuna suhtluskorda puudutavas osas ei ole kaebust Riigikohtule esitatud ning ei ole tuvastatud, et kohtud oleksid suhtluskorda määrates oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis annaks aluse tühistada kohtute määrused kaebusest olenemata, tuleb muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. Tulenevalt TsMS § 691 p-st 5 ja §-st 695 peab kolleegium võimalikuks jätta jõusse maakohtu määruse.
21.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et õige on avaldaja II väide, et ringkonnakohus on tühistanud maakohtu määruse osas, mida avaldaja I ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei vaidlustanud. Üldjuhul kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 659 ja § 651 lg 1). TsMS § 656 lg-tes 1 ja 2 on loetletud alused, mil ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 656 lg-st 4 saab ringkonnakohus juhul, kui menetlusnormi oluline rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, otsustada, kas lahendi see osa tühistada. Seega on ringkonnakohus iseenesest õigustatud maakohtus menetlusnormi olulise rikkumise korral tühistama maakohtu lahendi ka osas, mille peale ei ole kaevatud. Sel alusel maakohtu määruse tühistamise korral oleks ringkonnakohtul aga tulnud põhjendada, millised rikkumised seda tingivad. Ringkonnakohus ei ole seda teinud. Praegune asi on hagita perekonnaasi. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Hagita perekonnaasjadele kohalduvad erisused on sätestatud TsMS 48. ja 56. peatükis. Kui ringkonnakohus pidas võimalikuks tühistada maakohtu lahendi vaidlustamata osas hagita menetluse erisustele tuginedes, oleks tulnud sedagi määruses põhjendada. Ka sellist põhjendust ringkonnakohtu määrus ei sisalda. Arvestades aga asjaolu, et kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja jõustab maakohtu määruse, ei ole maakohtu lahendi peale esitatud kaebuse piiridel asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
22.Avaldaja II 17. oktoobri 2014. a taotlus enda elukohajärgse eestkosteasutuse menetlusse kaasamiseks tuleb jätta rahuldamata. Taotlust on põhjendatud asjaoluga, et avaldaja I vahetab koos lapsega sageli elukohta, lapse elukohajärgne eestkosteasutus vahetub seega samuti ning mõistlikum on, kui erieestkostjaks määrataks avaldaja II elukohajärgse eestkosteasutuse pädev ametnik. Seega soovib avaldaja II tegelikult taotlusega muuta määruskaebust. TsMS § 674 lg 1 ja § 695 kohaselt ei ole määruskaebuse muutmine pärast määruskaebuse esitamise tähtaega lubatud.
23.Et maakohtu poolt hagita perekonnaasjas tehtud lõpplahend tuleb lugeda tervikuna jõustunuks, on kaotanud õigusliku tähenduse Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2014. a määrus, millega täpsustati Harju Maakohtu 16. oktoobri 2013. a esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud suhtluskorda.
24.TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium avaldajate I ja II apellatsioonimenetluses ja
kassatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda ning lapse esindamise kulud riigi kanda.
25.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.