AS-i SEB Pank hagi Villu Oja vastu 85 309,80 euro nõudes
Tsiviilasja hind
85 309,80 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant: AS SEB Pank (registrikood: 1004252); esindaja jurist Elen Jalak; Vastustaja: Villu Oja (isikukood: XXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsus tühistada.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS SEB Pank hagi Villu Oja vastu osaliselt. Mõista Villu Ojalt AS SEB Pank kasuks välja 66 193,68 (kuuskümmend kuus tuhat ükssada üheksakümmend kolm eurot ja 68 senti) eurot.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 78 % ulatuses Villu Oja kanda ja 22 % ulatuses AS SEB Pank kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Pank (edaspidi hageja) esitas 02. augustil 2012 hagi Villu Oja (edaspidi kostja) vastu 163 671,13 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12. aprillil 2006 laenulepingu nr L060012644 (edaspidi laenuleping I) (I kd tl 7-12) ning 05. juunil 2006 laenulepingu lisakokkuleppe nr 1 (I kd tl 13), mille alusel laenas hageja kostjale kokku 72 266 eurot lepingus nimetatud tingimustel. Kostja korduvate makseviivituste tõttu ütles hageja 08. oktoobril 2009 lepingu erakorraliselt üles (I kd tl 21-22). Kostja võlgnevus seisuga 01. august 2012 on tähtaegselt tagastamata laen 866,70 eurot, intressivõlg 1 827,03 ja viivisevõlg 2 982,41 eurot. Hageja vähendas viivise nõuet 866,70 euroni ning palus kostjalt välja mõista laenulepingu I järgse võlgnevusena 3 560,43 eurot. Laenuleping I oli sihtotstarbeline laen X-XX, XXX asuva korteriomandi ostuks. Korteriomandi väärtus lepingu sõlmimisel oli 946 000 krooni ehk 60 460,42 eurot. Kostja võõrandas selle 06. aprillil 2010 1 100 000 krooni eest, millest tagastas hagejale laenujäägi kustutamiseks 1 050 000 krooni.
09.novembril 2006 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2006037423 (edaspidi laenuleping II) (I kd tl 27-35), mille alusel laenas hageja kostjale 185 460 eurot. Maksete tasumisel viivitas kostja korduvalt ning 08. oktoobril 2009 ütles hageja lepingu erakorraliselt üles (I kd tl 36-37). Kostja võlgnevus seisuga 01. august 2012 on tähtaegselt tagastamata laen 126 674,38 eurot, intressivõlg 3 201,76 eurot, viivisevõlg 29 116,12 eurot ja teenustasude võlgnevus 1 118,44 eurot, kokku on laenulepingu II järgne võlgnevus 160 110,70 eurot. Laenulepingu II täitmise tagamiseks seadis kostja 15. novembril 2006 hüpoteegi korteriomandile asukohaga Y-YY, YYY (I kd tl 42-53). Kinnistu väärtus oli laenu andmisel 2 800 000 krooni, ehk 178 952,62 eurot. Väärtuse määramiseks esitas kostja hagejale hindamisakti (I kd tl 108-124). Tagatise realiseerimiseks algatas hageja 21. detsembril 2012 sundtäitemenetluse. Laenulepingute lisatagatiseks seadis kostja hageja kasuks ühishüpoteegi kinnistutele asukohaga ZZZ, ZZZ ja C-CC, CCC. 08. veebruaril 2007 vabastas hageja nimetatud kinnistud ühishüpoteegi alt. Z-ZZ, ZZZ, kinnistu müügist tagastas kostja hagejale kokku 840 000 krooni, millega rahuldati osaliselt laenulepingust II tulenevat nõuet. Korteriomand asukohaga Z-ZZ, ZZZ jäi tagama kostja abikaasa kohustusi.
Kostjale kuulunud kinnistu Y-YY, YYY müüdi 15. jaanuaril 2013 toimunud enampakkumisel hinnaga 87 500 eurot, millest hageja sai pärast kohtutäituri tasude maha arvamist 78 331,04 eurot. Täitemenetlus oli algatatud 2011. aastal, vara on realiseeritud 2013, seega ei ole tagatisvara võõrandatud liiga kiiresti. Täitemenetluses alandati hinda, kuivõrd müük esialgse hinnaga ebaõnnestus.
12.aprillil 2013 esitatud nõude täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt 85 309,80 euro tasumist. Võlgnevus koosneb laenulepingu I järgsest võlgnevusest 2 693,73 eurot, sh viivis 866,70 eurot ning intress 1 827,03 eurot ja laenulepingu II järgsest võlgnevusest 82 616,07 eurot, sh tähtaegselt tagastamata laen 49 179,75 eurot, intress 3 201,76 eurot, viivis 29 116,12 eurot ja teenustasude võlgnevus 1 118,44 eurot.
2.Kostja tunnistas 11. oktoobri 2012 vastuses hagi osaliselt. Vastuväite kohaselt pidi kostja kogu võlg olema tagatisega kaetud ning kostja üksi ei pea vastutama kinnisvarahindade langusest tingitud olukorra eest (I kd tl 65). Kostja palus vähendada temalt väljamõistetava summa suurust, nt viivise ja intresside vähendamise teel kinnistu Y-YY, YYY tegeliku väärtuseni, s.o 95 000 euroni.
08.jaanuaril ja 09. aprillil 2013 toimunud kohtuistungitel maakohtus avaldas kostja, et laenu tagastamine osutus võimatuks pärast kostja töötuks jäämist. Kui sissetulekud vähenesid, sõlmis ta pangaga kokkuleppe, mille kohaselt tegi väiksemaid makseid. Kostja suhtles kogu aeg pangaga, üritas ise aktiivselt hüpoteegiga koormatud kinnistut müüa. Kostja ei oleks uut laenu võtnud, kui oleks ette teadnud, et lisatagatis ei ole midagi väärt. Kostja on omalt poolt teinud kõik võimaliku ning käitunud heas usus, teinud suure laenu sissemakse. 14. juuli 2013 menetlusdokumendis (I kd tl 176-177) leidis kostja, et pank on oma käitumisega tekitanud kostjale kahju, andes arvamuse, et kostja materiaalne seisukord laenulepingute sõlmimise ajal on piisav ning tagatiste arvelt on võimalik täita kõik laenulepingutest tulenevad kohustused. Laenunõustamisest tulenevalt oleks kinnistute kiirmüügi hind (75% hindamisakti hinnast) pidanud katma kõik esinevad kulud. Tagatiseks olnud kinnisvara võõrandati liiga kiiresti ja odavalt, seega käitus hageja pahatahtlikult ja hageja tegevuse tulemusena on vähenenud tagatise müügist laekunud summad. Kostja asus seisukohale, et tal on õigus tagatiseks olnud vara alla turuhinna müümise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ning palus tasaarvestada laenulepingute I ja II tagatiseks olnud varade müügist tekkinud kahjunõue hageja nõudega (I kd tl 178).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 08. mai 2014 otsusega AS-i SEB Pank hagi 85 309,80 euro nõudes Villu Oja vastu rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on laenulepingute nr L060012644 ja 200607423 näol tegemist krediidilepingutega VÕS § 401 lg 1 mõttes. Kuivõrd kostja on nõustunud hageja nõude arvestusega, luges maakohus tõendatuks, et hagejal on kostja vastu nõue 85 309,80 eurot. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 p-s 24 märkinud, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Laenulepingute nr L060012644 ja 200607423 sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuse seaduse (edaspidi KAS) § 83 lg 3 sätestab, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Maakohus leidis viidatud Riigikohtu otsuse alusel, et alates 01. jaanuarist 2007 kehtiva KAS § 83 lg-sse 3 lisandunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on järeldatav ka sätte varem kehtinud redaktsioonist.
VÕS § 14 lg-st 1 ja KAS § 83 lg-st 3 tulenev professionaalse krediidiandja kohustus hinnata krediiditaotleja krediidivõimekust tähendab ka seda, et krediidiandja on kohustatud hindama tagatiste väärtust ja selle langemisega seotud riske. Krediidiandja on kohustatud andma hinnangu ka krediiditaotleja poolt esitatud hindamisaktidele, vajadusel nõudma tagatise täiendavat hindamist. Olles aktsepteerinud krediiditaotleja esitatud hindamisakti, ei saa krediidiandja hea usu põhimõttest tulenevalt tugineda asjaolule, et hindamisaktis on tagatise väärtus valesti hinnatud. Tagatisvara väärtuse hindamise riisikot kannab krediidiandja. Pangal on võimalus riskide maandamiseks küsida tagatist, arvestades võimalikku tagatise väärtuse vähenemist. Kui krediidisaaja ei suuda nõutavat tagatist pakkuda, on pangal võimalus keelduda laenu sellises suuruses väljastamisest. Tagatis peab laenusaaja maksejõuetuse korral nõuet piisavalt tagama. VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei ole tagatise eesmärgiks võlgniku maksejõuetuse korral mitte üksnes krediidiandja huvide kaitse. Tagatis peab pakkuma kindlust ka krediidisaajale, et laenumaksete tasumise võimatuse korral (töö kaotus, raske haigus vms) on võimalik kohustused täita tagatisvara arvelt. Seega on hageja rikkunud VÕS § 14 lõikest 1 tulenevat kohustust arvestada mõistlikult teise lepingueelseid läbirääkimisi pidava poole huvidega. Hageja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel aluseks kostja kontoväljavõtted perioodil 01. jaanuar 2006 – 11. november 2006, Ojaken OÜ bilansi 12. septembri 2006 seisuga ning 2006. a majandusaasta aruande, kuivõrd kostja sissetulek tuli laenu väljastamise hetkel nimetatud ettevõttest, mille osanik ning juhatuse liige kostja oli. Kostja sissetulek võimaldas laenulepingute sõlmimise hetkel küll laenumakseid tasuda, kuid selle põhjal ei saa teha järeldust kostja edaspidise maksevõime osas.
4.VÕS § 14 lg-st 1 tulenevate kohustuste rikkumisel saab kahjustatud pool nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Käesoleval juhul on kostja kahjuks pärast tagatiste realiseerimist tasumata jäänud kohustused summas 85 309,80 eurot. Kostja on 15. juulil 2013 esitanud kohtule tasaarvestuse avalduse, milles soovib tasaarvestada hageja nõude kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Kinnistu Y-YY, YYY müüdi enampakkumisel 15. jaanuaril 2013, alates sellest on lõppenud ka poolte nõuded.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.AS SEB Pank esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsuse täies ulatuses tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS SEB Pank hagi Villu Oja vastu 85 309,80 euro nõudes ning jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on ebaõige maakohtu seisukoht lepingueelsete kohustuste rikkumise kohta apellandi poolt, millega apellant põhjustas vastustajale kahju. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud vastustaja tasaarvestusavalduse. Vastustaja ei ole kordagi maakohtu menetluses väitnud, et apellant on rikkunud panga poolt krediteerimise printsiipe või häid pangandustavasid. Maakohus on otsust põhistades lähtunud KAS § 83 lg 3 sõnastusest, mis hakkas kehtima alates 01. jaanuarist 2007, s.o pärast laenulepingu sõlmimist. Enne laenu väljastamist vastustajale analüüsis apellant vastustaja
sissetulekuid laenu teenindamiseks ja tagatiste väärtust. Vastustaja ei ole väitnud, et tema sissetulekud laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud piisavad laenumaksete tasumiseks; 2) on ebaselge maakohtu otsuse p 7 viimases lauses väljendatud seisukoht, et kostja sissetulek võimaldas laenulepingute sõlmimise hetkel laenumakseid tasuda, kuid selle põhjal ei saa teha järeldust edaspidise maksevõime osas. On ebaselge, millise analüüsi või tõendite põhjal saab krediidiasutus otsustada laenusaaja sissetulekute üle tulevikus; 3) on apellant täitnud oma kohustuse kontrollida tagatisvara väärtust laenu väljastamise hetkel. Vastustaja poolt kohtumenetluse raames ega ka maakohtu otsuses ei ole toodud ära ühtegi tõendit ega põhjendust, millest nähtuks, et vastustaja poolt pangale esitatud 27. oktoobri 2006 hindamisaktis oli tagatise väärtus ebaõigesti hinnatud. Hindamisakti koostas atesteeritud hindaja ja hind on määratud võrdlusmeetodist lähtuvalt; 4) ei nõustu apellant kohtu järeldusega, et tagatisvara väärtuse hindamise riisikot kannab krediidiandja. Kohustus kinnistu hindamiseks on laenusaajal. Tagatiseks antava kinnistu valib välja laenusaaja. Krediidiandja, erinevalt laenusaajast, ei saa kuidagi mõjutada tagatise turuväärtust ega vastutada kolmandale isikule kuuluva vara väärtuse eest. Hindamisakti esitamine oli laenu väljastamisel kohustuslik ja laenu väljastamise hetkel oli tagatisvara väärtus piisav. Apellant leidis, et vastustaja poolt apellatsioonimenetluses apellandile esitatud 50 000 euro tagastamise ettepanek on uus nõue TsMS § 652 lg 1-3 mõttes ning tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4 ei saa sellele käesolevas menetluses tugineda. Vastustaja ei ole kunagi esitanud vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta, millele tugines maakohus oma otsuses. Vastustaja on arvamusel, et tema vastutus laenuvõlgnevuse ees peaks piirnema tagatise väärtusega. Eesti kehtivas õiguskorras ei ole tagasimakstav laenusumma seotud tagatisvara väärtusega ja puudub alus tagatise müügi korral laenujäägi kustutamise nõudmiseks. Vastustaja ei saa nõuda VÕS § 1048 sätestatud alustel kahju hüvitamist, kuivõrd poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kahju hüvitamist nõuda õigusvastase kahju tekitamise sätteid kasutades.
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) täitis vastustaja laenulepingu sõlmimisel kõik panga poolt seatud tingimused, sh sõlmis elukindlustuslepingu panga kasuks, hindamisakt oli tehtud panga poolt nõutud kinnisvarabüroos. Nõude jääk oleks väiksem, kui apellant võimaldanuks koheselt kinnistu reaalse turuhinnaga realiseerida; 2) sai majanduslikesse raskustesse sattunud vastustaja 2009. aastal panga poolt uue laenu taotlemise ettepaneku seniste kohustuste täitmiseks. Vastustaja seisukohalt näitab selline käitumine apellandi ebaprofessionaalsust ning omakasupüüdlikkust. Vastustaja ei olnud nõus uut laenu võtma ning maksis laenu tagasi apellandi töötaja poolt ettenähtud kontole. Kinnistu müük laenu jäägiga olukorras, kus kinnisvara hinnad langesid kuni 60%, oli võimatu; 3) pidi kogu võlg olema kaetud tagatisega. Laenu väljastamisel esines apellant nõustajana. Vastustaja jäi apellandi tegevuse tulemusena ilma kinnisvarast ja selle ostuks makstud rahast, mistõttu on vastustajale tekkinud kahju. Vastustajal on nõue apellandi vastu TsÜS § 86 lg 2 ja VÕS § 1048 alusel. VÕS § 1048 järgi loetakse teisele isikule varalises küsimuses ebaõiget teavet või ebaõige arvamuse andnud või teabe või arvamuse, vaatamata uutele teadmistele, parandamata jätnud asjatundja käitumine õigusvastaseks, kui kahju tekitajale kuulub tema kutsealase tegevuse tõttu eriline usaldusseisund ja teabe või arvamuse saaja võis sellele usaldusele tugineda. Pangal on ühiskonnas ning avalikkuse silmis eriline usaldusseisund. Apellant kinnitas nii enne laenulepingute sõlmimist kui ka sõlmimisel, et laenumaksete tasumata jätmisel saab ta tagatisvara arvelt oma nõude rahuldatud;
4) jättis apellant kaebuses tähelepanuta, et kinnistu müügi muutis võimatuks riigis valitsev üldine majanduslik olukord. Ei ole põhjendatud, et vastustaja üksinda vastutab kinnisvara hindade languse eest. Erinevalt eraisikust vastustajast võis apellant 2006. aastal näha ette kinnisvaraturu muutusi. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Oma 10. septembri 2014 seisukohas ringkonnakohtule tegi vastustaja apellandile ettepaneku seoses vastustajale tekitatud kahjuga maksta vastustajale tagasi 50 000 eurot, et vastustaja saaks soetada endale korteri Tartus ja ülejäänud raha arvestada laenujäägi kustutamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 08. mai 2014 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: pooled sõlmisid 12. aprillil 2006 laenulepingu nr L060012644 ning 05. juunil 2006 laenulepingu nr L060012644 lisakokkuleppe 1, mille alusel laenas apellant vastustajale kokku 72 266 eurot (I kd tl 7-13); pooled sõlmisid 09. novembril 2006 laenulepingu nr 2006037423, mille alusel laenas apellant vastustajale 185 460 eurot (I kd tl 27-35); vastustaja poolt apellandile esitatud Pindi Kinnisvara 27. oktoobri 2006 eksperthinnangu nr 061027-12125-401 kohaselt oli ridaelamuboksi asukohaga Y-YY, YYY turuväärtus 2 800 000 krooni (kaks miljonit kaheksasada tuhat) (I kd tl 108-124); Tartu notar Mati Alliku poolt 15. novembril 2006 koostatud lepingu (I kd tl 42-53) p-s 8.1 leppisid pooled kokku vastustaja kohustuste tagamiseks ühishüpoteegi seadmises apellandi kasuks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistujaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX (Y-YY, YYY) ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Jõgeva kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXXXXX (Z-ZZ, ZZZ) kantud kinnistutele. Lepingu p 9.1 kohaselt on ühishüpoteegiga tagatud apellandi kõik nõuded kinnistu igakordse omaniku ja/või vastustaja ja/või Ojaken OÜ vastu, sh ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded. Apellandi laenulepingust II tulenevad nõuded vastustaja vastu olid tagatud ka hüpoteegiga kinnisasjale C-CC, CCC (registriosa nr XXXXXXX); apellant ütles mõlemad laenulepingud erakorraliselt üles alates 08. oktoobrist 2009 (I kd tl 21-22 ja tl 36-37); apellant esitas 21. detsembril 2011 kohtutäitur Oksana Kutšmeile avalduse täitemenetluse algatamiseks (I kd tl 54-56); kohtutäituri poolt täitemenetluses tellitud hindaja arvamuse kohaselt oli kinnistu Y-YY, YYY eeldatav müügihind 2012. aasta alguses 95 000 eurot (I kd tl 57-58); 15. jaanuaril 2013 müüdi kinnistu Y-YY, YYY enampakkumisel hinnaga 87 500 eurot, millest apellandi nõude katteks peale kohtutäituri tasude maha arvamist laekus 78 331,04 eurot (I kd tl 126-133, tl 142);
9.Vastustaja tunnistas 09. aprillil 2013 toimunud kohtuistungil maakohtus võlga summas 85 340,09 eurot. 12. aprilli 2013 menetlusdokumendis teatas apellant laenulepingu nr L060012644 osalisest tagastamisest summas 30,29 eurot ning lõppkokkuvõttes palus mõista vastustajalt välja 85 309,80 eurot. Kuivõrd vastustaja on nõustunud nõude arvestusega, tuvastas maakohus, et apellandil on vastustaja vastu nõue 85 309,80 eurot. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses apellandi nõude suuruse üle.
10.Apellandi väitel tuleb hagi jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tühistada eelkõige järgmistel põhjustel: maakohus kohaldas vääralt KAS § 83 lg-t 3, mis hakkas kehtima alates 01. jaanuarist 2007, s.o pärast laenulepingu sõlmimist; apellant ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet; krediidiandja ei saa vastutada kolmandale isikule kuuluva vara väärtuse eest; tagasimakstav laenusumma ei ole seotud tagatisvara väärtusega ja alus tagatise müügi korral laenujäägi kustutamise nõudmiseks puudub; maakohus on ebaõigesti rahuldanud vastustaja tasaarvestusavalduse. Vastustaja vaidles laenulepingutest tulenevatele nõuetele vastu eelkõige järgmistel põhjustel: vastustaja kohustus laenuandja ees pidi olema tagatud tagatiseks oleva kinnistu väärtusega; apellant pangana pidi nägema ette võimalikke riske kinnisvara hindade langemisel; pank ei olnud nõus suhtlema vastustajaga, et realiseerida kinnistu vastavalt kinnisvara turul olevatele võimalustele, mis oleks taganud varasema müügi parema hinnaga ning aidanuks vältida kohtutäituri tasusid; apellandi poolt võõrandati kinnisvara liiga kiiresti ja odavalt, millega tekitati vastustajale kahju. Vastustaja on seisukohal, et tal on õigus tagatiseks olnud vara alla turuhinna müümise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ning vastav nõue tasaarvestada apellandi nõudega.
11.Ringkonnakohus hindab esmalt maakohtu otsuse põhjendusi ning asjas vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ning põhimõtte võimalikku rikkumist panga poolt. Seejärel analüüsib ringkonnakohus vastustaja poolt apellandi nõudele esitatud muid vastuväiteid. Edasi lahendab ringkonnakohus vastustaja tasaarvestuse avalduse ja teeb menetluslikud otsustused.
11.1.Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata apellandi poolt vastustajale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu. Maakohus asus seisukohale, et krediidiandja on kohustatud andma hinnangu ka krediiditaotleja poolt tagatise väärtuse kohta esitatud hindamisaktidele ning vajadusel nõudma tagatise täiendavat hindamist. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et vastustaja on juba kostjana maakohtu menetluses esitanud väiteid, mis on käsitletavad etteheitena apellandile vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas. Apellandi vastupidine seisukoht ei ole õige. Nii on vastustaja oma 17. juuli 2013 menetlusdokumendis (I kd tl 176-177) esitanud väite, et ebapädev ja omakasupüüdlik on olnud panga otsus võimaldada vastustajal võtta lisaks olemasolnud kohustustele uusi kohustusi. Samuti väitis vastustaja, et pank oma arvamusega, et vastustaja materiaalne seisukord laenulepingute sõlmimise ajal oli piisav, on tekitanud vastustajale kahju. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõte seisnebki krediidiasutuse kohustuses kontrollida kliendi maksevõimet ning arvutada kliendi jaoks mõistlik laenukoormus, siis saab vastustaja vastuväiteid käsitleda etteheitena selle põhimõtte rikkumisele. Seetõttu oli maakohus õigustatud ka vastustaja vastavat vastuväidet kontrollima. Väär on apellandi väide, et maakohus on oma otsuses lähtunud KAS § 83 lg 3 redaktsioonist, mis hakkas kehtima pärast laenulepingu sõlmimist alates 01. jaanuarist 2007. Maakohus on õigesti viidanud laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud KAS § 83 lg 3 redaktsioonile (otsuse p 6 kolmas lõik), mida maakohus tõlgendas õigesti kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjas nr 3-2-1-136-12, milles tsiviilkolleegium leidis, et kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis, on see põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Seega on maakohus põhjendanud,
miks ta leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõte, mis sõnaselgelt on seaduses sätestatud küll pärast laenulepingute sõlmimist, on siiski kohaldatav ja vajab kontrollimist ka käesolevas vaidluses.
11.2.Maakohus asus seisukohale, et kui krediidiandja aktsepteeris laenu andmisel krediiditaotleja esitatud tagatise hindamisakti, siis ei saa krediidiandja hiljem tugineda asjaolule, et hindamisaktis on tagatise väärtus hinnatud valesti. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud maakohtu järeldus on asjakohatu. Käesolevas asjas ei tugine kumbki pool väitele, et vastustaja poolt apellandile 27. oktoobri 2006 esitatud Pindi Kinnisvara eksperthinnangus märgitud tagatise väärtus 2 800 000 krooni (178 952,62 eurot) oleks olnud hinnangu andmise ajal ebaõige. Seega on maakohus väljunud menetlusosaliste poolt esitatud nõuete ja vastuväidete piiridest, mis ei ole hagimenetluses lubatud (TsMS § 439). Vaidlust ei ole, et nimetatud hind vastas tagatise tegelikule turuväärtusele hindamise teostamise hetkel. Samuti puudub vaidlus selle üle, et täitemenetluses tellitud hinnangu kohaselt oli sama kinnisasja eeldatav müügihind 2012. aasta alguses 95 000 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tagatisvara väärtuse hindamise riisikot kannab krediidiandja. Kinnisvaraga tagatud laenu andmisel lähtub krediidiasutus professionaalse kinnisvara hindamisega tegeleva ettevõtte arvamusest. Üldreeglina valib hindaja klient, mitte krediidiasutus. Krediidiasutus saab aktsepteerida kliendi poolt esitatud hindajat ja hinnangut, kuid see ei võta krediidiasutuselt õigust ise anda hinnanguid tagatisvarale. Tegemist on krediidiasutuse õigusega, mitte kohustusega, nagu ekslikult leidis maakohus. Kuivõrd käesolevas asjas esitas vastustaja professionaalse hindaja arvamuse (I kd tl 108-124) tagatisvara väärtuse kohta, mis vastas kehtivatele hindamisstandarditele ja –meetodile, puudus apellandil kohustus teostada täiendavat tagatise hindamist.
11.3.Asja lahendamisel on lõppkokkuvõttes määrav see, kas apellant on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Vastutustundliku laenamise põhimõte on määratletud sellega kaasnevate kohustuste kaudu ning eelkõige tähendab see krediidiasutuse kohustust koguda ja säilitada andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutada neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei saa vastustaja seisukohtadest ega asja materjalidest järeldada, et apellant on vastustajale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vaidlust ei ole, et enne laenu väljastamist on apellant kontrollinud vastustaja sissetulekuid ja tagatisvara väärtust (I kd tl 77-125). Kuna vastustaja sissetulek tuli laenu väljastamise hetkel ettevõttest Ojaken OÜ, kontrollis apellant muuhulgas ettevõtte majanduslikke näitajaid. Seda, et laenude väljastamise hetkel oli vastustaja majanduslik seisukord piisav laenude tagastamiseks, näitab ka asjaolu, et vastustaja täitis laenulepingutest tulenevaid kohustusi kuni 2009. aastani. Tagatiseks oleva kinnistu turuväärtuse määramiseks esitas vastustaja apellandile Pindi Kinnisvara hindamisakti. Apellandi nõudeid laenulepingu II järgi tagas mitte üksnes Y-YY, YYY kinnistule seatud hüpoteek, vaid ka hüpoteegid veel kahele kinnistule. Vastustaja ei ole avaldanud, et laenu väljastamise hetkel olid tema sissetulekud ebapiisavad laenumaksete tasumiseks, samuti kuulus vastustajale piisavalt vara, millele oleks saanud vajadusel pöörata sissenõuet, kui vastustaja oleks jätnud oma kohustused täitmata. Vastustaja ei ole ka avaldanud, mida on apellant vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks jätnud tegemata, et saada objektiivsemat ülevaadet vastustaja majandusliku olukorra kohta. Kuigi vastustaja väidab, et apellandi selgituste kohaselt pidi lepingute täitmiseks piisama igal juhul tagatiste müügist saadud rahast, ei ole vastustaja oma sellist väidet tõendanud. Seega leiab ringkonnakohus, et apellant on piisava hoolsusega kontrollinud vastustaja majanduslikku olukorda ja tagatise väärtust enne laenude väljastamist.
Ringkonnakohus peab oluliseks märkida, et vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega ei saa käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus krediidiandja poolt ei pruugi tuua kliendile, s.o laenuvõtjale, positiivset
tulemust, samuti ei kvalifitseeru kliendi hilisem makseraskustesse sattumine vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks.
11.4.Vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema (nt laenuvõtja hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, laenuvõtja töötasu vähenemine, laenuvõtja muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, laenuvõtja poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, laenuvõtja poolt tema tegeliku laenuhuvi ja finantsvõimekuse varjamine jmt). Maakohtu otsuse punktis 7 väljendatud seisukoht, et vastustaja sissetulek võimaldas laenulepingute sõlmimisel laenumakseid tasuda, kuid selle põhjal ei saa teha järeldust edaspidise maksevõime osas, on ebaselge. Vastustaja maksevõime on asjaolu, mida krediidiandja ei saa mõjutada. Sellest tulenevalt ei saa krediidisaaja edaspidist maksevõime muutumist siduda krediidiandja vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisega. Mõistliku laenukoormuse arvutamisel võtab krediidiasutus arvesse eelkõige neid kliendiga seotud asjaolusid ja teavet, mis on kliendi poolt krediidiasutusele teada antud või pärinevad muudest allikatest ja kehtivad laenuandmise otsuse kaalumise perioodil. Kliendi maksevõime jätkusuutlikkuse hindamine ei hõlma endas käesoleva otsuse punkt 11.4. esimeses lõigus nimetatud asjaolude ettenägemist, välja arvatud juhul, kui kogutud andmete põhjal selgelt nähtub maksevõime vähenemine ning seeläbi satub ohtu laenu jätkusuutlik laenamine. Kogutud andmete põhjal ei saanud vastustaja sissetuleku vähenemine 2,5 aasta pärast laenude võtmist olla apellandi jaoks ilmne. Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et klient teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Laenuvõtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Kuivõrd apellant on kogunud andmeid vastustaja majandusliku seisukorra kohta piisava hoolsusega, ei saa apellant vastutada nende asjaolude eest, mis väljuvad tema mõjusfäärist ning vastustajal kui laenuvõtjal lasub endal kohustus analüüsida oma maksevõimet ning laenueesmärki. Eespoolöeldust lähtuvalt saab tõdeda, et käesolevas vaidluses ei toimunud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.
12.Vastustaja peamine vastuväide hagiavaldusele on olnud selles, et vastustaja kogu kohustus laenuandja, s.o apellandi, ees pidi olema tagatud tagatise väärtusega ning olukorras, kus vastustaja jäänuks sissetulekust ilma, oleks apellant pidanud saama oma nõude rahuldada läbi tagatisvara realiseerimise.
12.1.Põhjendatud on apellandi väide, et Eesti kehtivas õiguskorras ei ole tagasimakstav laenusumma seotud tagatisvara väärtusega ja alus tagatise müügi korral laenujäägi kustutamise nõudmiseks puudub. Pooled ei ole selliselt kokkuleppinud ka laenulepingutes. Vastustaja kohustus tagastama laenulepingu I ning selle lisakokkuleppe nr 1 alusel võetud laenu summas 72 266 (lepingu p 5.2.). Laenulepinguga II kohustus vastustaja tagastama laenu summas 185 460 eurot (lepingu p 5.2.). Tagatis on vaid täiendav, kuid mitte esmane võimalus nõude täitmiseks. Tagatise arvel toimub täitmine üksnes siis, kui kohustust on rikutud, st ei ole toimunud lepingu nõuetekohast täitmist, antud juhul ei ole vastustaja tasunud alates 2009. aastast graafikujärgseid makseid, mis põhjustas laenulepingute ülesütlemise apellandi poolt.
12.2.Vastustaja leidis, et ta ei pea üksinda vastutama tagatise väärtuse languse eest. Pank kui krediidiasutus pidi nägema ette võimalikke riske kinnisvarahindade langemisel, kuna temal kui asjatundjal on ühiskonnas ja avalikkuse silmis eriline usaldusseisund. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Tarbijakrediidi puhul tuleb krediidiasutusel anda kliendile piisavaid selgitusi, et klient saaks hinnata pakutava tarbijakrediidilepingu sobivust tema vajaduste ja majandusliku seisuga. Krediidiasutus ei muutu selgituse kohustuse olemasolust või sellise selgituse andmisest kliendi suhtes isikuks, kellele kutsealase tegevuse tõttu kuulub eriline usaldusseisund valida ning otsustada kliendile sobivaim laenu- või krediidisuhe. VÕS § 1048 reguleerib asjatundja deliktilist vastutust VÕS §-s 1045 lg-s 1 nimetatud õigusvastaste tegude eest ja loeb õigusvastaseks eriteadmisi omava isiku ehk asjatundja teo, mis seisneb varalises küsimuses kannatanule ebaõige arvamuse või teabe andmises või sellise arvamuse või teabe parandamata jätmises ning nimetatud norm käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu. Vastustaja sõlmis laenulepingu aastal 2006, tagatiseks olev kinnistu Y-YY, YYY müüdi aastal 2013, s.o 6 aastat hiljem. Aastatel 2008 -2010 toimus seoses ülemaailmse majanduslangusega üldine kinnisvara hinnalangus, sh langes ka vastustaja poolt tagatiseks antud kinnistu turuväärtus. Olukorras, kus apellant krediidiasutusena lähtus laenu andmisel asjatundja hinnangust vastustaja poolt pakutud tagatise turuväärtusele, ei saa apellandile ette heita, et ta ei osanud ette näha ülemaailmset majanduslangust ja selle mõju vastustaja poolt antud tagatise väärtusele. Kuigi krediidiasutustel on oma tegevusvaldkonna tõttu ühiskonnas eriline usaldusseisund, ei pane see krediidiasutusele vastustaja poolt soovitud ettenägemisvõimet.
12.3.Väär on vastustaja seisukoht, et apellant võõrandas kinnisvara liiga kiiresti ja odavalt. Maksehäired tekkisid vastustajal 2009. aastal ning apellant ütles laenulepingud üles alates
08.oktoobrist 2009. Apellant alustas täitemenetlust 21. detsembri 2011 avaldusega ning kohtutäitur võõrandas tagatiseks olnud kinnistu Y-YY, YYY enampakkumisel jaanuaris 2013, s.o enam kui aasta peale täitemenetluse algatamist ning ligi 3,5 aastat peale laenulepingute ülesütlemist. Kuni täitemenetluse algatamiseni oli vastustajal endal võimalik korraldada kinnistu müüki. Põhjendamatud ning mitte millegagi tõendatud on vastustaja väited, et apellant ei võimaldanud tal tagatiseks olevat kinnistut Y-YY, YYY müüa. Ligi 3,5 aasta pärast laenulepingute ülesütlemist toimunud tagatise müüki ei saa pidada pahatahtlikuks kiirustamiseks apellandi poolt. Ringkonnakohus märgib, et ka apellandi huvides oleks olnud vara müük kõrgema hinnaga. Eeldada ei saa apellandi huvi esitada vastustaja vastu nn jääkvõla nõue. Täitemenetluses hinnatakse võõrandatava vara väärtust võõrandamise aja seisuga, mitte vara soetamiseks laenu võtmise seisuga. Vaidlust ei ole, et kinnisvara hinnad on võrreldes laenu võtmise ajaga langenud. Kinnistu müüdi kordusenamapakkumisel. Täitemenetluse seadustik (TMS § 100 lg 5) võimaldab kordusenampakkumisel asja alla hinnata. Mitme kordusenampakkumise korral võib hinda alla lasta kuni 70% esimese enampakkumise alghinnast. 2012. aasta alguses oli kinnistu Y-YY, YYY hinnaks määratud 95 000 euroga, jaanuaris 2013 müüdi kinnistu 87 500 euroga (tl 126-130). Müügihind moodustas seega enam kui 92% kinnistu väärtusest selle hindamise hetkel enne esimese enampakkumise korraldamist. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kohtu arvates mõistlik ja lubatav ning alusetud on vastustaja väited tagatise liiga odava hinnaga müümise kohta.
13.TsMS § 654 lg 5 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb otsuses võtta seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.
13.1.Hageja nõue laenulepingu I alusel sisaldab viivise nõuet 866, 70 eurot ja laenulepingu II alusel viivise nõuet 29 116, 12 eurot. Kostja on oma 11. oktoobri 2012 menetlusdokumendis (lk 65) taotlenud intresside ja viivise vähendamist. Maakohus ei ole nimetatud kostja taotluse osas seisukohta võtnud.
VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sättest tulenevalt peab kohus viivise vähendamise taotluse lahendamisel tegema esmalt kindlaks, kas hageja nõutud viivis on ebamõistlikult suur. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Riigikohus on 14. juuni 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 16) asunud seisukohale, et viivisenõude suurust tuleb võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Viidatud lahendi p-s 20 on Riigikohus selgitanud, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud. Kohtulahenditest peavad nähtuma ja kontrollitavad olema kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Nimetatud seisukohtade juurde on Riigikohus jäänud ka 12. detsembri 2012 otsuses nr 3-2-1-162-12, kus tsiviilkolleegium märgib täiendavalt (p 20), et VÕS §-s 162 terminitena kasutatud mõisted „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud nõutava viivisesumma vähendamise taotluses eelkõige sellele, et tagatise väärtus ei katnud hageja nõuet, ning hagejapoolse teavitamis- ja koostöökohustuse rikkumisele. Samuti on kostja viidanud enda majanduslikule olukorrale, mis ei võimalda hageja nõutud summat, sh viiviseid, tasuda. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kostjalt laenulepingu II järgi nõutav viivisesumma 29116, 12 eurot ei ole võrreldes põhivõlaga 49 179, 75 eurot ebaproportsionaalselt suur, on sellises suuruses viivise nõue ebamõistlikult suur arvestades kostja perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kostja on küll oma kohustusi laenu tasumisel rikkunud, kuid ta on sellise rikkumise tulemusena sattunud olukorda, mis on talle ilmselgelt ebamõistlikult koormav ja millise koormuse vähendamine oleks kooskõlas õigluse ja lepinguõiguse üldpõhimõtetega. Seadusega on kohtule antud diskretsiooniõigus vähendada viivist mõistliku summani.
13.2.Käesolevas asjas on hageja arvestanud laenulepingu II järgset viivist perioodil 20. aprill 2009 – 31. juuli 2012 (lk 41). Kogu laenulepingu täitmiseks panditud vara on müüdud, kuid sellest ei piisanud isegi põhivõla tasumiseks. Kostja väidete kohaselt on ta 2006. aastal, st enne ülemaailmset majanduskriisi, tehtud laenuotsuste ja sõlmitud laenulepingute tulemusena kaotanud nii kodu kui ka laenu tasumiseks kulunud raha. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja ei pidanud ainuüksi krediidiasutusena tegutsemise tõttu ette nägema ülemaailmset majanduslangust ja sellest tulenevat üleüldist kinnisasjade turuväärtuse langust, ei ole pooltevahelise lepingu ülesütlemisest tulenevad tagajärjed krediidiasutusele niivõrd rasked kanda kui tarbijast laenuvõtjale, kes on kaotanud ka koduks oleva kinnisvara. Kostja avaldas maakohtu istungil (I kd lk 74-75, 145-146), et ta töötab Soomes tellingute paigaldajana, saab töötasu 1600 eurot kuus ja talle jääb pärast kulude katmist kuus kätte 450 -500 eurot. Tal on kolm last (X, X
ja X aastat vanad), kes elavad koos emadega ja kahele lapsele on kostjalt välja mõistetud elatis. Neile kostja väidetele ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Hageja on maakohtu menetluses möönnud ka viivise vähendamise võimalikkust, kui kohtumenetluses saavutatakse kostjaga kompromiss maksegraafiku osas. Pooled on kohtuistungil arutanud, et kui kostja tasuks hagejale 200 eurot kuus 10 aasta jooksul, siis suudaks kostja tasuda kokku 24 000 eurot, mis ei kataks isegi laenulepingu II järgset põhivõlga. Kuigi pooled ei ole kompromissi saavutanud, peab ringkonnakohus kõiki asjaolusid arvestades kostjalt nõutavat viivist ebamõistlikult suureks, mida tuleb kostja majanduslikku ja perekondlikku olukorda arvestades vähendada mõistliku suuruseni, st 10 000 euroni ning ülejäänud osas (19 116, 12 eurot) jätta hageja poolt laenulepingu II järgi nõutav viivis kostjalt välja mõistmata.
13.3.Laenulepingu I järgi nõuab hageja kostjalt viivist 866, 70 eurot. Seejuures on hageja juba vähendanud nõutavat viivist põhivõla suuruseni (viivise arvestus I kd lk 26). Asja materjalide kohaselt on kostja tasunud laenulepingu I järgse põhivõla suuremas osas (67013.43 eurot) pärast laenulepingu I järgse tagatise võõrandamist 20. aprillil 2010, seejuures jäi tasumata laenu põhiosa 866, 70 euro suuruses summas. Kostja 11. oktoobri 2012 menetlusdokumendist nähtuvalt taotleb kostja üksnes laenulepingu II järgse viivise vähendamist. Sellele viitab lause tekstis „soovin, et vähendatakse minult väljamõistetava summa suurust, nt vähendatakse intresse ja viiviseid vms. maja tegeliku turuväärtuseni 95 000 eurot“. Laenulepingu I järgselt antud laenu sihtotstarbeks ei olnud kostja poolt viidatud „maja“, st kinnistu Y-YY, YYY ostmine, vaid korteriomandi C-CC, CCC soetamine, mistõttu ei käsitle ringkonnakohus laenulepingu I järgse viivise vähendamise võimalust. Hageja nõue intressi vähendamiseks tuleb õigusliku aluse puudumise tõttu jätta rahuldamata.
14.Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et VÕS § 14 lg 1 näeb ette lepingueelseid läbirääkimisi pidavate poolte kohustuse mõistlikult arvestada üksteise huvide ja õigustega ning selle kohustuse rikkumisel saab kahjustatud pool nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt tagastama. Vastustaja on oma tasaarvestuseks kasutatud nõude sisustanud laenulepingute tagatiseks olnud vara alla turuhinna müümise tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudena. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks vastustaja ebaselget kahjunõuet ja selle suurust täpsustada, kuid on lugenud tasaarvestuse toimunuks. Vastustaja kahjuna on maakohus seejuures käsitlenud rahasummat, mis vastab tema kohustusele apellandi ees pärast tagatiste realiseerimist. Kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et apellant ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh tagatise väärtuse hindamist puudutavas osas, rikkunud, siis ei saa vastustajal olla tekkinud ka kahju hüvitamise nõuet apellandi vastu. Seetõttu puudub ka vajadus vastustaja kahjunõude suuruse ja kahju nõude aluseks olevate muude asjaolude täpsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja 14. juuli 2013 tasaarvestusavaldus (lk 178) käsitleb laenulepingust nr L060013072 tuleneva nõude, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks, tasaarvestamist. Ringkonnakohus jätab vastustaja tasaarvestuse vastuväite rahuldamata.
15.Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele 85 309, 80 – 19 116, 12 = 66193, 68 eurot. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
16.Vastustaja tegi 10. septembri 2014 menetlusdokumendis apellandile ettepaneku hüvitada vastustajale 50 000 eurot, et vastustaja saaks osta korteri Tartus. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et tegemist on uue nõudega, mida vastustaja apellatsioonimenetluses esitada ei saa, mistõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta.
17.TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis jäävad menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel maa- ja ringkonnakohtus 78 % ulatuses kostja kanda ja 22 % ulatuses hageja kanda.
TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.