Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik
Kohtuasi
J. H avaldus ühise hooldusõiguse ja laste perekonnanime muutmiseks ainuotsustusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-35731
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J. H määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja (isa) J. H, esindaja vandeadvokaadi vanemabi Helen Hääl Puudutatud isikud (lapsed) E. T, E. T ja H. T, esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik (ema) K. T , esindaja vandeadvokaat Marje Mängel Harku Vallavalitsus Tallinna linn, Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu
Asja läbivaatamise kuupäev
29. september 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-35731 muutmata.
2.Jätta J. H määruskaebus rahuldamata.
3.
Arvata J. H määruskaebuselt 30. mail 2014 OÜ Advokaadibüroo Concordia tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse. 4.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud J. H kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. H (avaldaja, isa) esitas avalduse, milles palus määrata, et E. T, H. T ja E. T (puudutatud isikud, lapsed) vanematel, s.o avaldajal ja K. T (puudutatud isik, ema) on laste suhtes ühine hooldusõigus, kuid emal on ainuotsustusõigus laste igakordse viibimis- ja elukoha küsimuses Eesti Vabariigi piires ning isal on ainuotsustusõigus laste perekonnanime taastamise küsimuses. Samuti palus avaldaja
tunnistada perekonnaseaduse (PKS) § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Avalduse kohaselt kinnitas Harju Maakohus 30. märtsi 2009. a määrusega laste ema ja isa kokkuleppe, mille kohaselt jäid lapsed elama ema juurde ning millega määrati kindlaks isa ja laste suhtlemise kord. Isa pöördus toona kohtusse lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, sest ema takistas tal lastega suhelda. Isa osaleb aktiivselt laste elus ja kasvatamisel ning on praeguseni lastega suhelnud rohkem kui suhtlemise kokkuleppes ette nähtud.
1.juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 3 järgi sai laste ema laste ainuhooldusõiguse ning asus seda kuritarvitama. Ema vahetas isa teadmata ja nõusolekuta laste koolid ja lasi ära muuta laste perekonnanime. Isa sai 2. juulil 2013 teada, et Tallinna Perekonnaseisuameti 21. juuni 2013. a otsustega nr 49-OT4-2013/336, 49-OT4-2013/337 ja 49-OT4-2013/338 anti lastele uus perekonnanimi „Xxxx" varasema „Xxxxx" asemele. Samal ajal sai isa teada ka seda, et uue perekonnaseaduse jõustumise tõttu ei ole tal enam oma laste hooldusõigust. Avaldaja osaleb aktiivselt laste elus ja soovib ka edaspidi lapsi kasvatada ning lapsi puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Kuna kohtuliku kokkuleppe sõlmimise ajal säilisid vanematel toona kehtinud perekonnaseaduse järgi võrdsed õigused ja kohustused ka siis, kui vanemad leppisid kokku, et lapsed elavad ühe vanema juures, on avaldajale arusaamatu, miks PKS § 214 lg 3 järgi isa õigused ja kohustused lõppesid. Selline rakendussäte on vastuolus põhiseaduse (PS) § 27 lg-tega 3 ja 4 ning õiguskindluse põhimõttega, mistõttu tuleb see jätta kohaldamata. Olukorras, kus avaldaja hoolitseb laste eest, ei ole põhjendatud jätta teda hooldusõigusest ilma üksnes põhjusel, et vanemad on varem kohtulikus kompromissis kokku leppinud laste elukohaks ema elukoha. Kuna viidatud rakendussätte järgi tekib olukord, kus vanem jääb hooldusõigusest ilma, on tegemist perekonnaellu sekkumisega, milleks peab olema küllaldane alus ning asjast puudutatud isikud peavad olema kaasatud sellise otsustuse tegemisse. Asjast puudutatud isikutele, sh avaldajale ja lastele ei ole tagatud õigust olla ära kuulatud, sest vanema õiguste muudatused tulenesid seaduse rakendussättest. See säte ei vasta ka laste parimatele huvidele, milleks on üldjuhul säilitada sidemed oma bioloogilise perekonnaga ja kasvada üles turvalises keskkonnas.
2.Lastele määratud esindaja toetas avaldust ja palus selle rahuldada. Vanemate ühine hooldusõigus ja laste ema ainuotsustusõigus laste elu- ja viibimiskoha määramisel vastab laste huvidele, sest nii saavad mõlemad vanemad laste eest hoolitseda, lapsi kasvatada ja osaleda laste jaoks oluliste otsuste langetamisel. Avalik võim on sekkunud põhjendamatult vanemate eraellu ja perekondlikesse suhetesse, kui andis PKS § 214 lg 3 kohaselt ainuhooldusõiguse vanemale, kellele kuulus seaduse jõustumisel sisuliselt üksnes otsustusõigus määrata laste elukoht. Esindaja kohtus ka lastega, kuid lapsed ei osanud kohtumisel oma arvamust asja kohta avaldada.
3.Tallinna linn Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu (linnaosa valitsus) toetas avaldust ja leidis, et kõiki asjaolusid arvestades on vanemate ühine hooldusõigus põhjendatud, sest laste huvist lähtudes on loomulik, et laste eest hoolitsevad mõlemad vanemad hoolimata nende lahuselust. Isa on lastest alati hoolinud ega ole lapsi mingil moel kahjustanud.
4.Harku Vallavalitsus (vallavalitsus) toetas avaldust ja palus selle rahuldada. Laste isa on osalenud
laste kasvatamises samaväärselt laste emaga, mistõttu on vanemate ühise hooldusõiguse taastamine põhjendatud. Laste perekonnanime muutmine ei olnud laste huvides. Nime muutmine on tekitanud lastes segadust.
5.Puudutatud isik (ema) vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtumäärusega kinnitatud kompromissi järgi elavad lapsed emaga. Seega on emale antud hooldusõigus jõustunud kohtulahendi alusel. Avaldaja ei ole esile toonud ega tõendanud, et asjaolud oleksid vahepeal muutunud. Seega ei ole alust talle hooldusõigust anda. Isa ei ole täitnud laste ülalpidamise kohustust ega sobi hooldusõigust teostama, sest ta kuritarvitab alkoholi ega ole usaldusväärne. Laste perekonnanime muutmisel arvestati laste soovi.
6.Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2014. a määrusega avalduse osaliselt, lõpetas ema ainuhooldusõiguse ja määras vanematele ühise hooldusõiguse, andes emale laste viibimiskoha küsimuses ainuotsustusõiguse. Avalduse saada laste perekonnanime muutmiseks ainuotsustusõigus ja taotluse tunnistada PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks jättis maakohus rahuldamata. Riigi õigusabikulud jättis maakohus riigi kanda, muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt sai ema 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 3 alusel laste ainuhooldusõiguse, sest Harju Maakohtu 30. märtsi 2009. a määrusega oli kinnitatud vanemate kompromiss, mille kohaselt elasid lapsed emaga. Vanemad ei ole esitanud PKS § 214 lg 4 alusel perekonnaseisuametnikule ühist avaldust ühise hooldusõiguse saamiseks. Kuna 30. septembri 2009. a kohtumäärusega anti ühele vanemale kehtiva perekonnaseaduse mõttes otsustusõigus ainult laste viibimiskoha, sealhulgas elukoha määramise üle, siis muus osas oleks vanematel PKS § 214 lg 1 alusel olnud laste suhtes ühine hooldusõigus, kuid tulenevalt PKS § 214 lg-st 3 loetakse vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud. Arvestades laste huve ja vanemate õigusi, tuleb vanematele anda PKS § 138 lg 1 alusel ühine hooldusõigus. Kuna ainuhooldusõigus ei kuulu laste emale kohtulahendi alusel, vaid seaduse muudatuse tõttu, ei tule asjas kohaldada PKS § 138 lg 1 kolmandat lauset, st oluline ei ole, et asjaolud võrreldes kohtulahendi tegemise ajaga oleksid muutunud. Laste huvides on see, et neil on kaks vanemat, kellel on soov ja võimalused lapsi kasvatada ning perekonnaseadusest tulenevad kohustused. Asjas ei ole tõendatud asjaolusid, mis annaksid aluse keelata isal laste kasvatamisel osaleda. Põhjendatud ei ole avaldaja taotlus saada otsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks, et lapsed saaksid tagasi sünnijärgse, s.o isa perekonnanime. Isale otsustusõiguse andmine ei oleks laste huvides, kuna tooks kaasa laste perekonnanime veelkordse muutmise ning põhjustaks lastele asjatuid psüühilisi pingeid. Emal oli hooldusõigusliku vanemana PKS § 214 lg 3 ja nimeseaduse (NS) § 16 lg 1 järgi õigus muuta laste perekonnanime. Ema avalduse alusel on lastele antud ema perekonnanimi. Vanemad lapsed on ärakuulamisel avaldanud, et neile meeldib uus perekonnanimi. Lapsed saavad täisealisena ise oma nime üle otsustada. Veenvad ei ole avaldaja väited, et poisslapsed peaksid saama isa perekonnanime ja seda edasi kandma ning et laste identiteedi peaks määrama just
isa perekonnanimi. Seadustes selliseid põhimõtteid ei leidu. PKS § 214 lg 3 ei ole vastuolus PS § 27 lg-tega 3 ja 4. Seega ei ole alust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Avaldaja tõstatatud küsimus on perekonnaseaduses selgelt ja üheselt reguleeritud. PKS § 214 lg 4 järgi võisid vanemad kolme aasta jooksul, alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest, esitada perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. Samuti on lapse vanemal, kellel ei ole lapse hooldusõigust PKS § 138 lg 1 kohaselt, õigus kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Seega ei takista PKS § 214 lg 3 vanematel teostada PS § 27 lg-st 3 tulenevaid õigusi ja kohustusi laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel, samuti ei vähene vanemate ja laste kaitse. Võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt intensiivne, on sisult sobiv ja mõõdukas. Lisaks on PKS § 145 lg 4 järgi ka hooldusõiguseta vanemal otsustusõigus juhul, kui laps viibib teise vanema nõusolekul tema juures. Seega on vanemale tagatud PS § 27 lg-tes 3 ja 4 sätestatud õigused ja kohustused ka juhuks, kui tema otsustusõigust on piiratud. PKS § 214 lg-s 3 sätestatud piirang on vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust.
7.Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis avalduse rahuldamata, ja teha uue määruse, millega avaldus täielikult rahuldada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuleb lisaks vanematele ühise hooldusõiguse andmisele kõrvaldada ka vahepeal ainuhooldusõiguse tõttu lastele tekkinud negatiivsed tagajärjed, sh laste perekonnanime muutmine. Kuna ühist hooldusõigust ei anta tagasiulatuvalt, ei ole kehtivas õiguses vanemale efektiivseid meetmeid oma õiguste taastamiseks ning PKS § 214 lg 3 tuleb tunnistada PS § 27 lg-tega 3 ja 4 vastuolus olevaks.
8.Lastele määratud esindaja ja vallavalitsus toetasid määruskaebust.
9.Laste ema ja linnaosa valitsus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
10.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. mai 2014. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei rikkunud maakohus menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, maakohtu määrus on piisavalt põhjendatud ja selle järeldused on kooskõlas asja materjalidega. Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus lähtus laste huvidest, sh leidis õigesti, et veel kord laste perekonnanime muutmine ei ole laste huvides, sest põhjustaks neile asjatuid psüühilisi pingeid. Maakohus leidis õigesti, et laste emal oli hooldusõigusliku vanemana PKS § 214 lg 3 ja NS § 16 lg 1 järgi õigus laste perekonnanime muuta. Laste huvides on perekonnanime
stabiilsus. Maakohus ei ole asja lahendamisel ületanud diskretsioonipiire. Seega ei ole alust maakohtu otsustusse sekkuda. Maakohtu põhjendused on arusaavad ning nendeni jõudmine (siseveendumuse tekkimine) selgelt jälgitav. Arvestades Riigikohtu praktikat, ei ole PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus. Riigikohus leidis 16. juuni 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10 (p 36), et asja lahendades tuleb arvestada sellega, et kui kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks ühe vanema elukoha, loetakse
1.juulil 2010 jõustuva PKS § 214 lg 3 järgi, et vanema hooldusõigus kuulub alates uue perekonnaseaduse jõustumisest sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud, ja avaldaja saab taotleda ainuhooldusõiguse üleandmist PKS § 138 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada osas, milles avaldus jäi rahuldamata, ja teha uue määruse, millega anda isale otsustusõigus laste perekonnanime ühekordseks muutmiseks ning tunnistada PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei lähtunud kohtud otsustusõiguse küsimust lahendades laste huvidest (PKS § 123 lg 1). Maakohus asus õigesti seisukohale, et asjas ei olnud alust ühist hooldusõigust lõpetada, ning taastas selle. Samas jätsid kohtud põhjendamatult kõrvaldamata ühise hooldusõiguse lõppemisest tulenenud negatiivse tagajärje, s.o laste perekonnanime muutmiseks isale ainuotsustusõiguse andmata. Kohtud asusid vääralt seisukohale, et PKS § 214 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega. Olukord, kus vanem jääb uue seaduse jõustumisel ainuüksi formaalse aluse tõttu ilma hooldusõigusest, on vastuolus PS § 27 lg-tega 3 ja 4. Asjaolu, et Riigikohus on ühes lahendis viidanud PKS § 214 lg-le 3, ei tähenda, et Riigikohus oleks võtnud seisukoha selle põhiseaduspärasuse kohta.
13.Laste ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Emal oli ainuhooldusõiguse tõttu õigus laste perekonnanime muuta. Puudub alus muuta tagasiulatuvalt hooldus- või otsustusõigust. Kohus selgitas välja laste soovi. Laste perekonnanime muutmine oli kooskõlas laste huvidega. PKS § 214 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega.
14.Lastele määratud esindaja toetas määruskaebust ja palus selle rahuldada. Kohtud asusid põhjendamatult seisukohale, et laste perekonnanime taastamine ei oleks laste huvides ja tekitaks lastele psüühilisi pingeid. ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 järgi on lapsel õigus säilitada oma identiteet ning osalisriik peab kindlustama lapsele vajaliku kaitse, kui laps on jäetud ebaseaduslikult ilma mõnest identiteedi elemendist, sh nimest. Kohtud jätsid põhjendamatult tunnistamata PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja pidasid seeläbi põhjendamatult ema tegevust laste perekonnanime muutmisel seaduslikuks.
15.Linnaosa valitsus ei toetanud määruskaebust. Lapsed on selgelt väljendanud soovi kanda ema perekonnanime ja on väsinud vanemate konfliktist. Lastele meeldivad mõlemad vanemad ja mõlemad
perekonnanimed.
16.Vallavalitsus toetas määruskaebust. Kuna kumbki vanem ei esitanud eelmises kohtumenetluses nõuet määrata kindlaks laste elukoht, oli sisuliselt tegemist vanema ja lapse suhtlemise korra määramise asjaga, mis lõppes vanemate kompromissiga, kus vanemad leppisid kokku laste elukoha ja suhtlemise korra. Seega ei ole kohtulahendit, millega oleks määratud laste elukoht ühe vanema juurde, ning PKS § 214 lg 3 ei kohaldu. Eeltoodu tõttu on vanematel ühine hooldusõigus ja puudub vajadus seda taastada, kuid taastada tuleb laste sünnijärgne perekonnanimi. Kuna vanematel oli ühine hooldusõigus laste perekonnanime muutmise ajal, on laste nime muutmine tühine. Ema on laste perekonnanime vahetades kahjustanud laste huve ning jätnud lapsed põhjendamatult ilma nende sünnijärgsest identiteedist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust TsMS § 701 lg 3 alusel ringkonnakohtu määrust tühistada, ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
18.Maakohus lõpetas laste ema ainuhooldusõiguse ja määras vanematele laste suhtes ühise hooldusõiguse, välja arvatud otsustusõigus laste viibimiskoha üle, mille andis laste emale. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Avaldaja vaidlustas määruse üksnes osas, millega jäeti rahuldamata tema taotlus saada ainuotsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks ja tunnistada PKS § 214 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega on Riigikohtus vaidluse all üksnes see, kellel peaks olema otsustusõigus laste perekonnanime muutmise üle – kas vanematel ühiselt või laste isal. Riigikohus kontrollib TsMS § 695 ja § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu määrust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
19.Kolleegium märgib esmalt, et arvestades avaldaja nõuet (saada ainuotsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks) ja kassatsiooni piire, ei saa kolleegium praeguses asjas kontrollida PKS § 214 lg 3 põhiseaduspärasust, sest PKS § 214 lg 3 ei ole asjassepuutuv. PKS § 214 lg 3 asjassepuutuvuse kontrollimiseks tuleb selgitada, kas avaldaja nõue saada ainuotsustusõigus laste perekonnanime muutmiseks tuleks rahuldada, kui PKS § 214 lg 3 oleks põhiseadusega vastuolus ja seda ei saaks kohaldada (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-13, p 11). Iseenesest on õige avaldaja käsitlus, et kui PKS § 214 lg 3 oleks põhiseadusega vastuolus, oleks avaldajal ja laste emal PKS § 214 lg 1 järgi alates 1. juulist 2014 olnud ühine hooldusõigus. Praegu on aga vanemate ühine hooldusõigus taastatud, välja arvatud laste elukoha küsimuses, milles vanemad on olnud ühel meelel, ja avaldaja taotleb laste perekonnanime küsimuses ainuotsustusõiguse andmist endale. Kolleegiumi arvates ei võimaldaks PKS § 214 lg 3 kohaldamata jätmine anda ühele vanematest mingis lapsele olulises küsimuses ainuotsustusõigust. Seejuures ei ole asjaolul, et PKS § 214 lg 3 järgi ei olnud vanematel vahepeal ühist hooldusõigust, ainuotsustusõiguse küsimuse lahendamisel tähtsust. Seega ei sõltu avaldaja määruskaebuse rahuldamine PKS § 214 lg 3
kohaldamisest ja kolleegium ei saa selle sätte põhiseaduspärasust kontrollida.
20.Nõustuda ei saa ka avaldaja väitega, nagu oleksid kohtud põhjendamatult jätnud rahuldamata avaldaja taotluse saada ainuotsustusõigus. Vanemad peavad lapse perekonnanime muutmist otsustades pidama silmas lapse igakülgset heaolu, st lähtuma lapse perekonnanime muutmise üle otsustades lapse huvidest, mitte muudest, sh enda subjektiivsetest kaalutlustest. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad ei jõua lapse nime muutmises kokkuleppele, võib kumbki vanem PKS § 119 lg 1 esimese lause järgi taotleda, et kohus annaks last puudutavas olulises küsimuses otsustusõiguse temale. Sellist taotlust lahendades peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi lähtuma esmajoones lapse huvidest, arvestades mh kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada.
21.Laste perekonnanime muutmise üle otsustades märkis ringkonnakohus õigesti, et laste huvides on nende perekonnanime stabiilsus. Lapse nime kontinuiteedi põhimõte tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 9 lg 1 teisest lausest kui ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 7 lg-st 1, mille järgi on igal lapsel alates sünnihetkest õigus oma nimele, ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 lg 1 järgi peavad osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma identiteet (sh nimi). Eeltoodust tulenevalt on eelduslikult lapse huvides tema senise nime säilitamine ning nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel. Praeguses asjas kaalusid kohtud laste huve ja asusid seisukohale, et lastele nende endise perekonnanime andmine tähendaks veel kord laste nime muutmist ning see ei oleks laste huvides, sest põhjustaks lastele asjatult psüühilisi pingeid. Seejuures asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et maakohus ei ole seda otsustades diskretsioonipiire ületanud, mistõttu ei ole ka kolleegiumil alust maakohtu otsustusse sekkuda ja kohtumäärusi selles osas tühistada.
22.Lisaks märgib kolleegium, et isegi juhul, kui avaldaja saaks õiguse otsustada laste perekonnanime muutmise üle, võiks laste perekonnanime muutmine olla takistatud lapse perekonnanime kohta seaduses sätestatud piirangute tõttu. Lapsele perekonnanime andmine ja selle muutmine on reguleeritud nimeseaduses. NS § 8 lg 1 järgi antakse lapsele vanemate ühise perekonnanime korral vanemate perekonnanimi, vanemate erinevate perekonnanimede korral ühe vanema perekonnanimi ja seadusliku isa puudumise korral ema perekonnanimi. Seega antakse lapsele tema vanema(te) perekonnanimi ja see näitab lapse perekondlikku kuuluvust. Lapse perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi
eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist (NS § 81) või lapsendamist (NS §-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue perekonnanime andmist olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (NS § 16 lg 1). Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust. Ülalmärgitut arvestades ei saa vanem(ad) ka hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse olemasolu korral lapse perekonnanime alati oma soovi kohaselt muuta, arvestamata seaduses sätestatud piiranguid. Seega võiks ka avaldajale otsustusõiguse andmise korral jääda avaldaja taotlus lastele endise perekonnanime andmiseks rahuldamata, kui nimeseaduse järgi ei ole alust laste nime muuta.
23.Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. Kolleegium selgitab, et menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras maakohtusse. Tambet Tampuu, Henn Jõks, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.