Kalev Helmoja hagi Heli Pääri vastu isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks kinnistule ja kinnistusraamatusse kande tegemiseks nõusoleku saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3 500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. veebruari 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus Apellant (hageja): Kalev Helmoja (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maia Ploom;
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja (kostja): Heli Päär (isikukood: XXXXXXXXXXX), esindaja advokaat Ahti Kuuseväli
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 21. veebruari 2014.a otsus muutmata ja Kalev Helmoja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Kalev Helmoja kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
kantud
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kalev Helmoja esitas 06. oktoobril 2013 Tartu Maakohtule hagi Heli Pääri vastu isikliku kasutusõiguse tuvastamiseks kinnistule X-XX, XXX, X registriosa nr XXXXXXX, ja kostja nõusoleku saamiseks vastavasisulise kande tegemiseks kinnistusraamatusse. Hagiavalduse kohaselt on pooled õde ja vend. Poolte emale J.Tile kuulus enne tema surma 1⁄2 mõttelist osa elamust asukohaga X-XX, XXX. Teine 1⁄2 mõttelist osa elamust kuulus hagejale. J.T koostas enne oma surma, XX.XX.XXXX testamendi, millega pärandas endale kuuluva 1⁄2 mõttelist osa elamust X-XX, XXX kostjale ja määras hagejale õiguse tähtajatult ja tasuta kasutada vaidlusaluses elamus ühte tuba, mis muidu jääks kostja kui testaatori õigusjärglase kasutusse. Testaatori sooviks oli, et kostja jääks ka edaspidi kasutama testamendi lisaks oleval X-XX, XXX põhiplaanil numbritega 1 ja 4 kuni 7 tähistatud ruume, see tähendab, et hageja saaks lisaks enda ja kaasomaniku kasutuses olevatele ruumidele kasutada ka elutuba, mis on elamu plaanil tähistatud numbriga 1. Samuti soovis testaator, et seni kuni Kalevi (hageja) pere soovib elada X-XX, XXX elamus, soovib testaator, et tema kasutuses oleks suurem osa majast ning testaatori tütar kasutaks vaid ühte tuba ja kööki. Tegemist on õigusega, annakuga testamendi tegemise ajal kehtinud PärS § 54 mõistes. J.T suri XX.XX.XXXX. Hageja esitas 06.10.2006 notarile annaku vastuvõtmiseks pärimisavalduse. 03.11.2006 notar Karin Jõksi poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistuses on Kalev Helmoja märgitud annakusaajaks. Annaku esemeks on õigus kasutada tähtajatult ja tasuta X-XX, XXX asuvas elamus lisaks tema kui kaasomaniku kasutuses olevatele ruumidele veel ühte elutuba. Testaatori sooviks oli koormata X-XX, XXX kinnistut isikliku kasutusõigusega Kalev Helmoja kasuks, milleks tuleb pooltel sõlmida asjaõigusleping ning kanda isiklik kasutusõigus kinnistusraamatusse. Annaku sisuks on isiklik kasutusõigus. Tegemist on asjaõigusega, mis annab õiguse kinnisasja mingis ulatuses vallata või kasutada. Asjaõiguste oluliseks tunnuseks on see, et need kehtivad ka kolmandate isikute suhtes (absoluutsuse põhimõte). Seega kehtivad valdust ja kasutust võimaldavad asjaõigused edasi ka kinnisasja võõrandamise puhul. KRS § 9 kohaselt kantakse kinnistusraamatusse kinnisasjaga seotud asjaõigused. Hageja ja tema perekonnaliikmed kasutavad annakut, isiklikku kasutusõigust igapäevaselt. Kostja vastupidised väited on alusetud ning ei oma asjas ka mitte mingisugust tähtsust. Hagejal on õigus elamuosa isikliku kasutusõiguse alusel kasutada ja kuidas ta seda kasutab, ei puuduta hagejat, kes pealegi ise elab välismaal. Lähtuvalt J.Ti testamendist, taotleb Kalev Helmoja hagis Heli Pääri vastu AÕS §-de 227 lg 1, 2; 641, KRS § 341, TsÜS § 68 lg 5 alusel tuvastada hageja isiklik kasutusõigus kinnistule X-XX, XXX, X registriosa nr XXXXXXX, ja kohustada kostjat
andma nõusolek hageja kinnistusraamatusse.
isikliku
kasutusõiguse
kohta
märkuse
sisse
kandmiseks
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hageja nõue on alusetu. Hageja ei ole selgitanud, milline on tehinguline või seadusest tulenev alus, mis kohustaks kostjat hageja kasuks kinnistut isikliku kasutusõigusega koormama. Testament ei käsitle isikliku kasutusõiguse seadmist. Kuna testamendi puhul on tegemist notariaalse testamendiga, ei saa olla kahtlust selles, et testaatori tahe on testamendis väljendatud õiguslikult korrektselt ning kui testaator ei ole pärijat kohustanud pärandvara piiratud asjaõigusega koormama, siis selliselt tuleb testaatori tahet sisustada. Hageja senine käitumine on vastuolus tema väidetega hagis. Selle osa kinnistul asuvast elamust, mille testaator soovis täiendavalt peale oma surma jätta hageja kasutusse (testamendi p 2.2), on hageja viimase kuue aasta vältel andnud kolmanda isiku kasutusse ning ei ole ise kõnealust tuba sellel perioodil kasutanud. Isiklik kasutusõigus ei hõlma AÕS § 227 lg-de 1 ja 2 järgi asja kolmanda isiku kasutusse andmist. See, et isiklik kasutusõigus annab õigustatud isikule õiguse asja vaid isiklikult kasutada, tuleneb ka asjaõigusseaduse süstemaatilisest tõlgendamisest, kuna isikliku kasutusõiguse ja kasutusvalduse eristamisel ei oleks mingit sisulist tähendust, kui isiklik kasutusõigus võimaldaks sellest tulenevate õiguste teostamist kolmanda isiku poolt.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohtu 21. veebruari 2014 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus nõustus kostjaga selles, et J.Ti 18. veebruari 2002 notariaalselt tõestatud testamendis ei ole kohustatud kostjat kinnistut hageja kasuks isikliku kasutusõigusega koormama. Ükski testaatori korraldus ei nimeta isiklikku kasutusõigust kinnisasjale ega sellekohase kande tegemist kinnistusraamatusse. Kuna tegemist on notariaalselt tõestatud testamendiga, tuleb eeldada, et testaatori tahe on testamendis väljendatud õiguslikult korrektselt. Kuna testaator ei ole pärijat kohustanud pärandvara piiratud asjaõigusega koormama, siis selliselt tuleb testaatori tahet sisustadagi. Testaator oleks kinnistusraamatu kande tegemise kohustuse pärijale testamendiga pannud ja notari kaasabil oma tahet selliselt väljendanud. Kuna testaator sellist korraldust testamendiga ei teinud, ei vasta see tema tegelikule tahtele. Testaatori tegeliku tahte väljaselgitamisel on olulise tähendusega testamendi p 1.2 ja lõppsätetes notari selgitus testaatori tahte kohta. Testaatori avaldusest järeldub, et ta ei soovinud kuidagi piirata kaasomandi lõpetamise nõudeõigust ja tema tahte kohaselt ei võinud hagejale annakuna antud kasutusõigus mingilgi viisil mõjutada võõrandamisest saadava tulu jaotamist. Isikliku kasutusõigusega koormatud kinnistu on võõrandamisel sisuliselt väärtusetu ja asetaks kaasomanikud selgelt ebavõrdsesse olukorda, mistõttu ei saanud testaatori tahe olla suunatud kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmisele ning sellekohase kande tegemisele kinnistusraamatusse. Testamendis kasutatud sõnastus „Minu tütre kasutusse jäägu eelnimetatud plaani koopial numbritega kaks (2) ja kolm (3) tähistatud köök ja tuba“ viitab just sellele, et testaator ei pidanud silmas hageja isikliku kasutusõiguse kehtivust kinnisasja igakordse omaniku suhtes, vaid üksnes kostja suhtes. Kui kinnistule seatakse isiklik kasutusõigus, siis on isiklik kasutusõigus kehtiv kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Testamendist võib järeldada, et testaator pidas silmas, et kui hageja ise vajab elamut enam kui pooles ulatuses isiklikuks kasutamiseks, siis on hagejal selleks õigus. Testaatori tahteks ei olnud piirata pärija (kostja) õigust elamu kasutamisel selliselt, et kolmandad isikud, kes ei ole testaatori lapsed, oleksid
pärandvara kasutamisel pärija (kostja), kui tulevase omaniku suhtes eelistatud olukorras ning kostjal oleks kohustus kolmandate isikute kasuks oma omandi kasutamisest hoiduda. Kostja väitel on hageja selle osa kinnistul asuvast elamust, mille testaator soovis täiendavalt peale oma surma jätta tema kasutusse (testamendi p 2.2), viimase kuue aasta vältel andnud kolmanda isiku kasutusse ning ei ole ise kõnealust tuba sellel perioodil kasutanud. Seega ei ole hageja elamu tegelikul kasutamisel lähtunud sellest, et temale oleks testamendiga määratud isiklik kasutusõigus, vaid on testamendiga saadud kasutusõigust toale realiseerinud laiemalt, kui seda AÕS § 227 lg-d 1 ja 2 ette näevad. Testamendi lõppsätetes on notar selgitanud, et testaator kinnitab korduvalt, et ta muudab oma varasemat testamenti selleks, et Kalevi pere saaks elada kolmes toas ja et tütar saaks elada ühes toas ja kasutada kööki. Testaator on kindel, et ta ei taha jätta Kalevile osa oma elamuosast, tema sooviks on, et Kalev saaks vaid kasutada suuremat osa majast. Taolisest selgitusest nähtub testaatori tahe anda hagejale kinnistu suurem võlaõiguslik isiklik kasutusõigus ja mitte omistada kasutusõigusele asjaõiguslikku toimet. Eeltoodust tulenevalt maakohus leidis, et J.Ti 18. veebruari 2002 testament ei sisaldanud H. Päärile korraldust K. Helmoja kasuks X-XX, XXX kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmiseks.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Helmoja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on hagejale testamendiga antud testaatorile kuuluvast kaasomandi osast ühe osa kasutusõigus; 2) ei oleks notar saanud sellist testamenti koostada, kui notar oleks nii kvalifitseeritud nagu kohus seda eeldab. Notar nägi kinnistusraamatu kandest, et elamu kasutuskord ei ole kindlaks määratud, järelikult ei saaks rääkida mingist ühe toa kasutusõigusest. Testamenti oleks saanud kirja panna testaatorile kuulunud 1⁄2 kaasomandi mõttelisest osast mingi protsendi või murruosa suuruse osa hageja kasutusse andmise, mis vastaks vaidlusaluse toa suurusele; 3) ei ole põhjendatud kohtu väide, et testaator ei tahtnud kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmist. Kui notar oleks testaatorile üldse selgitanud kinnistusraamatusse kandmise võimalust ning mittekandmise tagajärgi, oleks testaator saanud võtta seisukoha asjaolude suhtes juhuks, kui tema tütar soovib kaasomandit lõpetada ning tema poeg jääb seega ilma oma õigusest testaatori kaasomandiosast osa kasutada ilma selle eest mingit hüvitust saamata. Kogu testamendi sõnastusest nähtub, et midagi nendest asjaoludest testaatorile testamendi tegemise ajal ei selgitatud; 4) nähtub testamendist selgelt, et testaatorile ei selgitatud kaasomaniku, tütre, õigust igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ja seda, et sellisel juhul jääb poeg ilma oma kasutusõigusest ning lause „seni kuni Kalevi pere soovib elamus elada“, ei oma enam mitte mingisugust tähtsust. Ka testamendi osas „notari selgitused“ ei nähtu, et notar oleks ülaltoodud asjaolusid testaatorile selgitanud; 5) on kohus jätnud tähelepanuta, et testaator soovib kinnistu müügihinna pooleks jagamist ainult sellisel juhul, kui tema mõlemad lapsed koos, seega ühise tahte alusel otsustavad kinnistu müüa;
6) on testaator selgelt testamendis väljendanud oma tahet, et hagejal on õigus kasutada testaatori kaasomandiosa kuni tema ja tema pere seda soovivad. Seega ei ole testaatorile oluline, kes on tema tütrele jääva kaasomandiosa omanik. Isiklik kasutusõigus lõpeb, kui annakusaaja seda enam ise kasutada ei saa (sureb) või ei taha (müüb). Kohtuotsus on ka vastuoluline, sest maakohtu väitel on isiklik kasutusõigus justkui piiratud kostja sooviga kaasomand lõpetada ja teisalt maakohus väidab, et testamendist võib järeldada, et testaator pidas silmas, et kui hageja ise vajab elamut enam kui pooles ulatuses isiklikuks kasutamiseks, siis on hagejal selleks õigus. Selles osas on kohtuotsus täiesti arusaamatu, sest pärijatele ei lähe üle isiklik kasutusõigus; 7) on kohus lugenud põhjendamatult tõendatuks väite, et hageja ei ole vaidlusalust tuba viimase kuue aasta jooksul ise kasutanud. Testamendi tegemise ajal elas kostja USA-s (nähtub testamendist), käesoleval ajal elab ta hageja andmetel Soomes (ainult kohtul on seda võimalik rahvastikuregistrist kontrollida). Eestis ei ole ta vahepeal üldse elanud. Hageja kasutab igapäevaselt endale kuuluvat kinnistuosa ja vaidlusalust tuba, mis moodustavad ühise eluruumi. Tal on õigus paigutada enda kasutuses olevatesse eluruumidesse ka enda perekonnaliikmeid; 8) on hagejale arusaamatu, mida käsitleb kohus võlaõigusliku kasutusõigusena. Tasuta kasutamist puudutavad sätted ei ole kohaldatavad testamendi puhul, sest tegemist on asjaõigusliku kasutusõigusega; 9) on hageja üksi kogu oma elu jooksul elamut remontinud ja parendanud, kasutades pärast ema surma ainult oma rahalisi vahendeid ja tööd. Elamu on olnud tema kodu lapsepõlvest alates kuni käesoleva ajani. Kõiki töid on hageja teinud teades, et saab kuni elu lõpuni kasutada suuremat osa elamust. Elamu liideti 2007.a. linna vee- ja kanalisatsioonisüsteemiga ning elamusse ehitati vee- ja kanalisatsioonisüsteem. Liitumise ja tööde teostamise eest tasus hageja, osaliselt teostas ta töid ise. Kostja nende kulutuste kandmisest ja tööde teostamisest osa ei võtnud, kuigi tema tütar asus süsteemi kasutama. Vaidlusaluses testamendis näidatud toas nr. 1, mis jäi ema soovi kohuselt täielikult hageja kasutusse, asuvad hageja ja tema abikaasa töövahendid. Mõlemad on muusikud ning vajavad oma töös toas asuvat klaverit ning teisi muusikariistu. Seega on nii hageja kui kostja kuni käesoleva ajani teadnud, et hagejal on õigus elu lõpuni kasutada suuremat osa elamust, lisaks enda omandiosale testamendi lisas oleval plaanil näidatud tuba nr 1. Kostja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.
5.H. Päär vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et testamendist ei tulene apellandi õigust nõuda enda kasuks isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Apellant ei ole põhistanud asjaolu, et notar oleks testamendi tõestamisel rikkunud tõestamisseaduse § 18 lõikest 1 tulenevat kohustust selgitada välja testaatori tegelik tahe. Seega, kui testaator oleks tahtnud isikliku kasutusõiguse sisseseadmist kinnistusraamatusse, siis oleks see tahe kajastunud testamendis; 2) on vastustaja juba ainuüksi kaudse tahteavaldusega (kaasomandi lõpetamise hagi esitamine) öelnud vastava tasuta kasutamise võlasuhte üles, kuna apellant rikkus selle isiklikkuse põhimõtet (VÕS § 394 punkt 2); 3) tuleks hagi jätta rahuldamata juba ainuüksi seetõttu, et apellandi poolt hagi alusena nimetatud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks. Isegi kui eeldada, et testamendiga apellandile määratud kasutusõiguse all pidas testaator silmas isiklikku kasutusõigust AÕS § 225 mõttes, ei
määranud testaator apellandile kogu kinnistu kasutusõigust. Apellant nõuab hagiga oluliselt rohkem, kui talle testamendiga on määratud; 4) tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Hageja hagemisõigus on küsitav. Vaidlus puudub selles, et apellandi sisulist kasutusõigust ei ole rikutud. Kasutusõigusega seotud formaalsusi, nagu kinnistusraamatu kanne, testament ette ei näe. Kuni käesoleva ajani on vastustaja hoidunud nende ruumide kasutamisest, mille kasutusõigus on apellandile annakuga määratud. Seega puudub apellandil vajadus oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda, kuna tema õigusi ei ole rikutud. Apellant on oma menetlushuvi käesolevas asjas põhjendanud vajadusega määratleda vastustajale kuuluva kaasomandi osa väärtus kaasomandi lõpetamise vaidluses. Kõik väited, mis puudutavad kaasomandiosa väärtuse kindlaksmääramist on pooltel olnud võimalik esitada kaasomandi lõpetamise tsiviilasjas (nr 2-12-41954); 5) puudub apellandil ka tegelik huvi ruumi kasutamise vastu. Apellant on vaidlusaluse ruumi andnud viimase kuue aasta jooksul allkasutusse. Apellant ei ole enne apellatsioonkaebuse esitamist sellist asjaolu selgesõnaliselt vaidlustanud. Kaasomandilõpetamise tsiviilasjas on apellant ka ise 22. veebruaril 2013 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et kõnealust ruumi kasutab tema naise kooliõe tütar. Samuti ei ole apellant käesolevas tsiviilasjas vaielnud vastu vastustaja väitele, et vaidlusalune tuba on viimase kuue aasta vältel olnud üürile antud. Kaasomandi lõpetamise vaidluse lahendus tagab apellandile õiguse vaidlusaluseid ruume oma parema äranägemise järgi kasutada omandiõiguse alusel, mistõttu isikliku kasutusõiguse kandmine kinnisusraamatusse ei saa mõjutada apellandi kasutusõigust sisuliselt; 6) on maakohus väljendanud selgelt oma seisukohta, et käesolevas asjas on tegemist annakuga, mis sisaldab kasutusõigust. Notar on testaatorile selgitanud kõiki asjas olulisi sätteid ja nende tagajärgi, sest testamendi tekstist ei nähtu, et testaator oleks selgesõnaliselt soovinud, et piirataks vastustaja kaasomandit isikliku kasutusõiguse sissekandmisega kinnistusraamatusse apellandi kasuks; 7) ei ole maakohtu põhjendused isikliku kasutusõiguse osas vastuolulised. Kohus käsitles isiklikku kasutusõigust selles kontekstis, et on mõeldamatu olukord, kus kaasomaniku omandiõigus satuks eluaegsesse sõltuvusse teise kaasomaniku tasuta kasutusõigusest. Apellandi enda seisukoht, et isiklik kasutusõigus saab lõppeda üksnes, kui annakusaaja sureb või tahab ise elamut müüa, eeldab aga põhiseadusliku omandiõiguse piiramist. Sellest nähtub selgelt, et teise kaasomaniku omandiõigus on piiratud, kuna tema ei saa oma kaasomandi osa müüa ja kui saakski, siis hind, mis ta selle eest saaks, oleks madalam kui õige turuhind; 8) on õige apellandi väide, et isiklik kasutusõigus pärijatele üle ei lähe, kuid apellant on kohtuotsuse sisust valesti aru saanud. Kohus ei pidanud silmas pärijaid, vaid kolmandaid isikuid, kes oleks vastustaja (kui pärija) suhtes eelistatud olukorras ning vastustajal oleks kohustus kolmandate isikute kasuks oma omandi kasutamisest hoiduda. Kohus selgitas, et isiklik kasutusõigus kehtib üksnes õigustatud isiku (s.o apellandi) suhtes, mitte kolmandate isikute suhtes. Kuna aga apellant sai tulu testaatori määratud annakust (üüriline) ja ei kasutanud annakut selliselt nagu testaator seda testamendis ette nägi (isiklikult), siis on alusetu apellandil nõuda isikliku kasutusõiguse sissekandmist kinnistusraamatusse; 9) ei ole asjassepuutuv apellandi väide, et apellant on üksi teinud elamus remonti ja parendusi. Selline väide on ka sisuliselt vale. Hagi esemest ega alusest ei selgu, et apellant oleks neile asjaoludele varasemalt tuginenud ja praegusel juhul ei ole ta ka mõjuvat põhjust välja toonud, miks ta varasemalt ei ole antud asjaoludele tuginenud. Vastustaja väited tuleb jätta tähelepanuta;
10) on apellandil küll testamendist tulenev õigus asja vallata, kuid see ei anna talle õigust nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist ning sellekohase kande tegemist kinnistusraamatusse. Seda seisukohta toetab ka Riigikohus (RKTKo 3-2-1-189-13 p 12 ja 13).
6.K. Helmoja esitas vastustaja vastusele kirjalikus menetluses oma vastuväited. Täiendavate seisukohtade kohaselt: 1) ei ole antud asjas vaidlust vaidlusaluse toa kasutamise üle. Apellant on kohtuistungil väitnud, et kolmas isik elab koos apellandiga ühes peres. Kogu pere kasutas kõiki apellandi kasutuses olevaid ruume. 2013. aasta juunis asus kolmas isik elama mujale. Olles sisuliselt apellandi ülalpidamisel, ei tasunud ta üüri; 2) ei saa apellandile antud annak olla võlaõiguslik suhe. Vastustaja väide koos viitega VÕS §le 389 on uus; 3) on uus vastustaja väide, nagu puuduks apellandil vajadus oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda, kuna tema õigusi ei ole rikutud. Väide ei ole õige ka sisuliselt. Kogu vaidlus seisneb selles, kas apellandil on õigus nõuda talle testamendiga antud isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse. Apellandi nõue kanda oma õigus kinnistusraamatusse igati põhjendatud, sest kolmandatele isikutele on asjaõigused nähtavad ainult kinnistusraamatust (RKTKo 3-2-184-08 p 10); 4) on pooltel olnud võimalus esitada kõik väited, mis puudutavad kaasomandiosa väärtuse kindlaksmääramist, kaasomandi lõpetamise asjas (nr 2-12-41954); 5) ei ole õige vastustaja väide, et kaasomaniku omandiõiguse eluaegne sõltuvus teise kaasomaniku tasuta kasutusõigusest oleks põhiseadusliku omandiõiguse piiramine. Apellant leiab, et seadusevastasuse ega põhiseadusevastasusega ei ole tegemist siis, kui ühele isikule on seadusega antud mingi õigus, mis teisele isikule ei meeldi; 6) ei ole asjakohane vastustaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-189-13; 7) on vastustaja elanud kaua välismaal ega oma vaidlusalusel kaasomandiga mitte mingisugust sidet. Apellant ja tema pere hoolitses aastakümneid elamu eest ja ka apellandi ja vastustaja ühise ema eest. Kõige selle tõttu sooviski ema, et poeg ja tema pere saaks selles väikeses elamus kasutada suuremat eluruumi kui pool. Ka testamendi p.-s 1.2. on kirjas ema seisukoht: „Minu tütar elab Ameerikas, poeg aga koos minuga, kusjuures minu poeg abistab mind, hoolitseb minu eest ja ma loodan temalt tuge ka edaspidiseks“. Nüüd tekkinud olukorras võib apellant oma kodust, mis on emotsionaalselt talle väga kallis, ilma jääda, sest temal ja tema abikaasal (mõlemad pensionieas) ei ole võimalik saada raha vastustajale kohtuotsusega tsiviilasjas nr 212-41954 väljamõistetud summa tasumiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub põhiosas maakohtu seisukohtadega seaduse kohaldamisel ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
8.Hageja taotleb kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmist poolte kaasomandis olevale kinnistule selliselt, et kinnistusraamatust nähtuks hagejale J.Ti 18.02.2002.a testamendiga määratud õigus kasutada kinnisasja oluliseks osaks olevast elamust suuremat reaalosa kui vastab hagejale kuuluva mõttelise osa suurusele. Pooled ei vaidle selle üle, et
sisulisi takistusi ei ole vastustaja (kostja) apellandile (hagejale) testamendist tuleneva kasutusõiguse teostamisel teinud ning hagejale testamendist tulenevat õigust ei ole rikutud.
8.1.Notar Karin Jõksi poolt 03.11.2006.a väljastatud pärimisõiguse tunnistusel (t lk 12-13) sisaldub notari poolne märkus, mille kohaselt ei ole J.Ti testamendist üheselt mõistetav, kas J.T soovis Kalev Helmojale määratud annaku vormistamist punktis 2.1 nimetatud kinnisasja koormava isikliku kasutusõigusena. Samuti on notar märkinud, et kinnistusraamatusse kandmata kasutusõigus võib kinnisasja või selle osa võõrandamisel lõppeda, kusjuures kasutusõiguse lõppemisest võivad tuleneda kasutaja nõuded kinnisasja (osa) võõrandaja vastu. Eeltoodu näol on siiski tegemist esialgse ja mittesiduva õigusliku hinnanguga.
8.2.Ringkonnakohus leiab, et ehkki testamendis ei sisaldu üheselt mõistetavaid viiteid sellele, kas testaator soovis annaku alusel kinnistusraamatusse kande tegemist, oleks piiratud asjaõiguse seadmine võimalik juhul, kui testamendi sisust tulenevalt soovis pärandaja anda hagejale õiguse, mis jääks kehtima ka suhetes kõigi võimalike tulevaste kaasomanikega (s.o eeskätt praeguse kostja õigusjärglastega).
8.3.Asja lahendamisel tuleb seega eeskätt tõlgendada J.Ti testamenti, selgitamaks välja pärandaja tahe, s.o missuguse sisuga õiguse soovis ta anda annakusaajale ja kas ta soovis välistada annakust tuleneva õiguse lõppemise seoses sellega, et pärija (H. Päär) võõrandab oma kaasomandiosa või nõuab kaasomandi lõpetamist ilma, et K. Helmoja oleks selleks omapoolset soovi avaldanud. Eelkõige tuleb välja selgitada, kas pärandaja tahe oli säilitada K. Helmojale annakuga määratud ruumi kasutamise õigus ka juhul, kui üksnes pärijaks määratud H. Päär ei soovi enam jätkata senisel viisil elamu kasutamist, samal ajal kui K. Helmoja soovib endise olukorra jätkumist. Seejärel tuleb analüüsida, missuguse õigusliku abinõuga on testaatori poolt seatud eesmärk saavutatav.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses sisalduvate väidetega, nagu oleks maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme või kvalifitseerinud ebaõigesti pooltevahelise õigussuhte. Maakohus on korrektselt põhjendanud oma seisukohta, et testamendist ei tulenenud piisava selgusega testaatori tahe seada pärandvaraks olevale kinnistu osale piiratud isiklik kinnisasjaõigus isikliku kasutusõiguse näol. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt on võimalik kinnistu või selle osa anda teise isiku kasutusse nii võlaõigusliku õigussuhte alusel kui ka asjaõigusliku piiratud kinnisasjaõiguse alusel. Asjaolu, et testaator soovib annaku alusel anda temale kuulunud kinnisasjast teatud osa pärija asemel teise isiku (hageja) kasutusse, ei tulene veel iseenesest, et tegemist oleks automaatselt asjaõigusliku suhtega. PärS § 56 lg 2 kohaselt võib annakuks olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve. Seega on võimalik annaku alusel luua pärija ja annakusaaja vahel ka võlaõiguslikku laadi õigussuhe, arvestades testamendist tulenevaid piiranguid, mis ei võimaldanud teisel kaasomanikul (kostjal) kaasomandisuhte kestel kasutussuhet lõpetada.
10.Kolleegium on seisukohal, et J.Ti poolt 18.02.2002.a tehtud testamendist ei nähtu testaatori soovi reguleerida elamu kaasomanike vahelisi suhteid kõikehõlmavalt, s.o selliselt, et see laieneks ka võimalikele tulevastele kaasomanikele. Testamendi punktides 1.2 ja 2.2, samuti punkti 5 (lõppsätted) kolmandas alapunktis on sõnaselgelt käsitletud olukorda, kus testaatori mõlemad lapsed jätkavad ühiselt kaasomandi teostamist. Nimetatud testamendisätetest ei tulene kolleegiumi arvates, et testaator soovis laiendada testamendi tagajärgi ka olukorrale, kus üks kaasomanikest (kostja) soovib senisel viisil kaasomandi teostamise lõpetada, võõrandades oma kaasomandiosa või taotledes kaasomandi lõpetamist. Testaator ei ole ette näinud olukorda, kus kostja asemel oleks kinnisasja kaasomanikuks hageja kõrval mõni kolmas isik. Samuti ei nähtu testamendist, et testaator soovinuks sätestada testamendiga ka siduvad lahendused juhuks, kui kaasomanikud (poeg ja tütar) ei ole kaasomandisuhte jätkamise või lõpetamise osas üksmeelel.
10.1.Asjakohased ei ole apellandi väited, mille kohaselt ei selgitatud testaatorile teise kaasomaniku (s.o käesolevas asjas kostja) õigust igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist, mille tagajärjel jääks annakusaaja (hageja) ilma oma kasutusõigusest. Notar on muuhulgas testamendi punktis 5 asunud seisukohale, et puudub alus kahelda testaatori otsusevõimes, märkides järgmist: „Testaator tahab ühelt poolt pojale jäetavat osa suurendada, teiselt poolt aga, et X-XX, XXX elamu müügi korral saaks Kalev tasu vaid temale kuuluva poole eest ning et teise poole müügihinnast saaks tütar. Testaator kinnitab korduvalt, et ta muudab oma varasemat testamendi selleks, et Kalevi pere saaks elada kolmes toas ja et tütar saaks elada ühes toas ja kasutada kööki. Testaator on kindel, et ta ei taha jätta Kalevile osa oma elamuosast, tema sooviks on, et Kalev saaks vaid kasutada suuremat osa majast.“ Kolleegiumi arvates puudub alus arvata, et testamendis väljendatu ei vastanuks testaatori tegelikule soovile ja kavatsustele. Notarile puudub alus ette heita, nagu ei oleks ta selgitanud testaatorile kõiki kaasomandisuhtes tekkida võivaid probleeme ja kaasomandi lõppemise võimalikke aluseid.
10.2.Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud ega asjakohased apellandi väited, mille kohaselt soovis testaator kinnistu müügihinna jagamist võrdsetes osades üksnes sellisel juhul, kui tema mõlemad lapsed koos, s.o ühise tahte alusel, otsustavad kinnistu müüa. Eeltooduga on seotud ka apellandi väide, mille kohaselt soovis testaator anda hagejale (apellandile) õiguse kasutada testamendis ja selle lisas märgitud ruume ainuüksi oma tahte kohaselt, arvestamata seejuures kostja kui pärija ja kaasomaniku võimalikke kavatsusi seoses kaasomandi esemega. Mõlemad eelnimetatud väited on seotud apellandi seisukohaga, et testamendiga soovis testaator piirata kaasomandi lõpetamist üksnes ühe kaasomaniku (s.o kostja) nõudel (hageja tahte vastaselt). Kolleegium jääb seisukohale, et testamendi sõnastuse põhjal on apellandi sellekohased väiteid alusetud, kuid lõppkokkuvõttes lahendatakse vaidlus kaasomandi lõpetamise nõude põhjendatuse ja viisi üle tsiviilasjas nr 2-12-41954. Tuleb rõhutada, et testamendi punktist 5 nähtuvalt on notar testaatorile selgitanud võimalust jätta osa pärandatavast kaasomandiosast pojale, mille tulemusena oleks hageja kaasomandiosa suurus kogu kinnisasjast ületanud 1⁄2 ja mis oleks taganud hagejale ulatuslikumad õigused kaasomandi lõpetamisel ning jagamisel. Testaatori sooviks oli siiski üheselt säilitada oma mõlema lapse osade võrdsus. Selle sooviga ei ole kooskõlas apellandi seisukohtades väljenduv taotlus piirata vastustaja kui pärija ja kaasomaniku õigusi selliselt, et muudatused kaasomandi senisel teostamisel saaksid sisuliselt toimuda üksnes apellandi heakskiidul.
10.3.Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et testamendist ei nähtu testaatori soov, mille kohaselt peaks testamendi p-s 2.2 ette nähtud elamu kasutamise kord laienema ka juhtudele, kus kaasomanikuks saab kostja H. Pääri asemel keegi teine.
11.Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus küsimust, kas kaasomanike vahelises suhtes on võimalik seada isiklikku kasutusõigust vastavalt AÕS §-le 225 jj, nagu on hagiavalduses taotletud.
11.1.Isiklik kasutusõigus kui piiratud kinnisasjaõigus annab põhimõtteliselt õiguse kasutada teatud viisil võõrast kinnisasja. Kaasomanike vahelise suhte puhul on aga tegemist erisätetele alluva õigussuhtega, kus õigus asja kasutamiseks tuleneb juba kaasomandist endast ning puudub vajadus ning alus tagada kaasomaniku õigust asja kasutamiseks piiratud kinnisasjaõiguse seadmisega. AÕS § 71 lg 3 kohaselt on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi ning lg 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Ringkonnakohtu arvates ei saa kaasomanike vahelises suhtes ühe kaasomaniku mõttelist osa ühises asjas käsitada kinnisasjana AÕS § 225 tähenduses, mis võimaldaks isikliku kasutusõiguse seadmist. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et kaasomanike vahelises suhtes ei saa isikliku kasutusõiguse seadmist pidada õiguslikult põhjendatuks.
11.2.Kolleegium märgib, et testamendi tõlgendamisel ei ole põhirõhk sellel, kas testaatori tahe oli suunatud testamendi punktis 2.2 sätestatud elamu kasutamise korra kohta kinnistusraamatusse kande tegemisele, vaid sellel, kas testaator soovis eelnimetatud kasutuskorra laiendamist ka praeguse tsiviilasja poolte õigusjärglastele. Hageja ja kostja kaasomand X-XX, XXX asuvale kinnistule on käesoleval juhul tekkinud pärimise tulemusel (s.o kostja on testaatorile kuulunud kaasomandiosa pärija). Pärandaja J.T on oma testamendis teinud korraldusi selles osas, kuidas tuleb käesoleva tsiviilvaidluse pooltel (s.o K. Helmojal ja H. Pääril) kasutada kaasomandi eset, s.o eelkõige pärandajale J.Tile kuulunud mõttelist osa asjast.
12.Ringkonnakohus leiab, et kaasomanike vahelisi suhteid kaasomandi eseme kasutamisel on võimalik korraldada eelkõige kaasomandi kasutuskorra alusel. Kasutuskord võidakse kindlaks määrata kaasomanike kokkuleppel (AÕS § 72 lg 1), selle puudumisel määrab kasutuskorra kaasomaniku nõudel kindlaks kohus, arvestades kõigi kaasomanike huve (AÕS § 72 lg 5). Kaasomandiosa pärandamisel on pärandajast kaasomanikul samuti võimalik teha korraldusi kaasomandi edaspidise kasutuskorra osas, muuhulgas määrates annaku vormis kindlaks, et tema kaasomandiosa pärijale kuuluma pidavat ühise asja kasutamise õigus antakse teatud osas ja tingimustel üle mõnele teisele isikule.
12.1.Muuhulgas võidakse kaasomandi kasutuskorraga sätestada regulatsioon, mille kohaselt jääb ühe kaasomaniku ainukasutusse suurem osa kaasomandi esemest (reaalosa) kui vastab tema kaasomandi mõttelisele osale (vt selle kohta ka RKTKo 3-2-1-172-10 p 13, samuti 3-2-181-13 p 20). Kui üldjuhul tuleks suurema reaalosa kasutamise õiguse saanud kaasomanikul tasuda selle eest teisele kaasomanikule hüvitist, siis käesoleval juhul on testamendiga tasu saamise õigus välistatud.
12.2.Hageja ei ole pöördunud kohtusse kaasomandi kasutamise korra kindlaksmääramiseks, mida TsMS § 475 lg 1 p 13 ja § 613 lg 2 kohaselt tulnuks lahendada hagita menetluses. Samas puudub asja materjalidest nähtuvalt pooltel kaasomandi kasutamise korra üle ka igasugune sisuline vaidlus, mis tinginuks kasutuskorra kindlaksmääramiseks või kostja selle järgimisele kohustamiseks kohtusse pöördumise.
12.3.Kostja (vastustaja) ei ole vaidlustanud hagejale testamendi alusel kuuluvat õigust kasutada kaasomandis olevast elamust suuremat reaalosa, kui kuulub hagejale mõtteliste osade jaotuse alusel. Vastustaja on kinnitanud, et ta on hoidunud nende ruumide kasutamisest, mille kasutusõigus on apellandile annakuga määratud, ning ka apellant (hageja) ise ei ole esitanud väiteid selle kohta, nagu oleks vastustaja kordagi teinud apellandile takistusi vaidlusaluste ruumide kasutamisel või keeldunud tunnustamast hagejale annakuga määratud õigusi. Seega saab nõustuda vastustaja seisukohaga, et apellandil on puudunud vajadus oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda, kuna tema õigusi ei ole rikutud ning esile ei ole toodud ka asjaolusid, millest võiks järeldada hageja õiguste edaspidise kahjustamise ohtu. Olukorras, kus hageja ei ole pooltevahelise suhte pinnal esile toonud oma õiguste ohustamist kostja poolt, puudub hagi rahuldamiseks alus.
12.4.Ringkonnakohus leiab, et iseenesest olnuks hagejal võimalik taotleda kinnistusraamatusse kaasomandi kasutuskorra kohta AÕS § 79 lg 2 alusel märkuse kandmist, mis taganuks hageja õigust kasutada X-XX, XXX kinnistul asuvat elamut selliselt, nagu määras J.T kindlaks oma testamendis. Kinnistusraamatusse AÕS § 79 lg 2 alusel märkuse kandmise peamiseks õiguslikuks tagajärjeks olnuks see, et kinnisasja kasutuskord muutunuks siduvaks ka praeguste kaasomanike eriõigusjärglaste jaoks (vrd RKTKo 3-2-1-12-08 p 9). Käesoleval juhul aga puudub hagejal alus nõuda testamendist tuleneva elamu kasutuskorra laienemist ka poolte eriõigusjärglastele, kuivõrd testamendis sisalduvastest avaldustest ja surmapuhustest
korraldustest nähtuvalt oli testaatori sooviks reguleerida elamu kasutamise korda üksnes hageja ja kostja vahelises suhtes, mitte aga suhetes võimalike tulevaste kaasomanikega. Praeguste kaasomanike, s.o hageja ja kostja, vahelisi suhteid ning nende õiguste ulatust ei mõjuta asjaolu, kas kinnistusraamatusse on kantud märkus kaasomandi kasutuskorra kohta või mitte. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kaasomandi kasutuskorra kohtu poolt kindlaksmääramise nõude esitamiseks annaks alust eelkõige asjaolu, kui kostja rikuks pooltevahelises suhtes väljakujunenud ja testamendiga kindlaksmääratud kasutuskorda. Sellekohaseid asjaolusid ei ole käesolevas vaidluses esile toodud.
12.5.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väitele märgib ringkonnakohus, et kinnistusraamatus kasutuskorra kohta märkuse puudumine ei tähenda, et kasutuskorda ei ole kaasomanike vahelises suhtes üldse kindlaks määratud. Muuhulgas võib kasutuskord olla tavana välja kujunenud ning seda saaks käsitleda konkludentselt sõlmitud vormivaba kokkuleppena. Testamendi punktist 2.2 on võimalik järeldada, et väljakujunenud kord elamu kasutamisel oli tegelikkuses olemas ja seda ka järgiti.
13.Isegi juhul, kui pidada kaasomanike vahelises suhtes võimalikuks isikliku kasutusõiguse seadmist, võimaldaks isiklik kasutusõigus eelkõige tagada, et testamendiga kindlaksmääratud kasutuskord jääb püsima ka juhul, kui kumbki kaasomanikest võõrandab oma mõttelise osa kolmandale isikule või lõpeb praeguste kaasomanike (hageja ja kostja) vaheline kaasomandisuhe muul viisil. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et testamendist ei tulene piiranguid kaasomandi osade võimalikule võõrandamisele või kaasomandi lõpetamisele; samuti ei väljendu testamendis testaatori soovi laiendada punktis 2.2 kindlaksmääratud elamu kasutuskorda võimalikele tulevastele kaasomanikele.
13.1.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isikliku kasutusõiguse seadmine mõjutaks kaasomandiosade väärtust ning see ei oleks kooskõlas testaatori tahtega. Piiratud kinnisasjaõigusena jääks isiklik kasutusõigus kehtima ka siis, kui kostja võõrandaks oma mõttelise osa kinnistust kolmandale isikule. Sama tulemus oleks põhimõtteliselt saavutatav kaasomandi kasutamise korra kohta kinnistusraamatusse märkuse kandmisega ning ka sel juhul väheneks kostjale kuuluva kaasomandiosa reaalne väärtus, kuna testamendist tuleneva kasutuskorra kohaselt on H. Pääril õigus kasutada tema mõttelise osaga võrreldes väiksemat osa elamust ilma, et tal oleks õigust nõuda K. Helmojalt selle eest hüvitist.
13.2.Iseenesest saab võimalikuks pidada ka isikliku kasutusõiguse seadmist äramuutva tingimusega nt selliselt, et isiklik kasutusõigus lõpeb kaasomandi lõpetamise korral ja/või kasvõi ühe praeguse kaasomaniku poolt oma kaasomandiosa võõrandamise korral. Kolleegiumi arvates ei oleks aga ka sellisel kujul hageja nõude rahuldamine põhjendatud, kuna hageja õigus kasutada elamus temale kuuluva mõttelise osaga võrreldes suuremat reaalosa on tagatud testamendiga, mis on hageja ja kostja vahelises suhtes kehtiv ja mida kostja ei ole vaidlustanud ega rikkunud. Hagejal puudub õiguslik alus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist sihiga vältida kostja poolt kaasomandi lõpetamise nõude realiseerimist.
14.Käesoleva asja lahendamisel ei oma olulist tähtsust asjaolu, kas hageja (apellant) on vaidlusalust elutuba viimase ca kuue aasta jooksul kasutanud isiklikult või mitte. Ringkonnakohtule 06.10.2014.a esitatud seisukohtades on apellant selgitanud, et tema perega koos elas sisuliselt pereliikmena kuni 2013.a juunini kolmas isik (apellandi abikaasa kooliõe tütar). Kolleegiumi arvates ei anna käesolevas menetluses esiletoodud asjaolud iseenesest alust asuda seisukohale, et hageja oleks oma käitumisega, sh tema kasutuses olevatesse ruumidesse kolmanda isiku majutamisega, kaotanud testamendi punktist 2.2 tulenevad õigused.
14.1.Samas ei anna hagi rahuldamiseks alust apellandi väited selle kohta, et ta on kogu oma elu jooksul üksi elamut remontinud ja parendanud, panustades sellesse oma rahalisi vahendeid ja tööd. Kulutuste kandmist kaasomanike vahelises suhtes reguleerib eeskätt AÕS § 75.
14.2.Ringkonnakohtu arvates on alusetud apellandi väited, nagu oleks kostja (vastustaja) käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja on kinnistu kaasomanik 50 % ulatuses ning ka testamendis on rõhutatud mõlema poole osade võrdsust. Arvesse tuleb võtta ka seda, et testament on koostatud 2002. aastal ja asja materjalidest nähtuvalt suri J.T XX.XX.XXXX. Testamendiga määratud kasutuskord on seega toiminud enam kui 11 aastat ning perioodi pikkus ei anna alust pidada H. Pääri tegevust hea usu põhimõtet rikkuvaks.
15.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
ringkonnakohtus
kantud
Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.