Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.10.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-54612
Tsiviilasi
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi GERSHON OÜ (pankrotis), GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selbergi, ANTO OÜ ja Lexium Consult OÜ vastu nõude tunnustamiseks GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.05.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lexium Consult OÜ, ANTO OÜ ja GERSHON OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja/hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, registrikood 70000349, asukoht Lõõtsa 8a, 15176 Tallinn), lepinguline esindaja Aleksei Vassiljev Apellant/kostja I GERSHON OÜ (pankrotis, registrikood 10115371), lepinguline esindaja adv Erik Lepikson Kostja II GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selberg Apellant/kostja III ANTO OÜ (registrikood 12175130, asukoht Graniidi tee 4, Rae küla, Rae vald, 75310 Harjumaa), lepingulised esindajad v/adv Veli Kraavi ja adv Kristo Teder Apellant/kostja IV Lexium Consult OÜ (registrikood 12491049, asukoht Mustamäe tee 55, 10621 Tallinn),
seaduslik esindaja juhatuse liige Gunnar Linnask Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 23.05.2014 otsus jätta muutmata.
2.
Apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta võrdsetes osades apellantide kanda.
4.Jätta tsiviilasja materjalidesse vastu võtmata Lexium Consult OÜ poolt kaebuse lisana esitatud ajakirjas „Juridica“ IV/2014 ilmunud artikli tekst. Kuna tegemist on elektrooniliselt esitatud materjaliga, siis artikli väljatrüki tagastamist esitajale ei toimu.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.18.11.2013 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) Harju Maakohtule GERSHON OÜ (pankrotis, kostja I), GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Eve Selbergi (kostja II), ANTO OÜ (kostja III) ja Lexium Consult OÜ (kostja IV) vastu hagi, milles palus tunnustada Soome Maksuameti nõuet summas 931 844.20 eurot kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Menetluse käigus täpsustas hageja nõuet ja palus tunnustada hageja poolt kostja I pankrotimenetluses esitatud nõuet summas 931 844.20 eurot teise järgu nõudena.
2.Hageja sai CCN ühtse teabevõrgu kaudu Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2010/24/EL (edaspidi direktiiv) art 10 alusel välisriigi abipalvena pankrotivõlgniku maksukohustuste sissenõudmistaotluse Soome Vabariigist summas 960 430.32 eurot. Soome Maksuamet korrigeeris välisabipalvet põhjusel, et osad võlgniku töötajad maksid osaliselt ära nende palgalt arvestatud tulumaksu, mille tagajärjel vähenes ka pankrotivõlgniku maksukohustus. Nõude suuruseks jäi 931 844.20 eurot.
3.Direktiivi art 6 lõike 1 kohaselt asutus, kellelt abi taotletakse, nõuab abi taotleva asutuse taotluse korral kooskõlas oma asukohariigis samalaadsete nõuete suhtes kohaldatavate
õigusnormidega sisse nõuded, mille kohta on olemas nende täitmisele pööramist lubav juriidiline dokument. Võlgnik ei ole Soomes vaidlustanud Soome Maksuameti nõuet.
4.18.10.2013 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.
5.Hageja leidis, et tema nõue on tunnustatud kaitsmiseta pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lõike 4 tähenduses tuginedes direktiivi art 14 lõikele 1 ja PankrS § 35 lõikele 6‘. Hageja nõue on esitatud direktiivi art 13 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 514 lõike 3 alusel.
6.Direktiivi art 13 lõike 1 järgi tuleb sissenõudmistaotluse saanud liikmesriigis käsitleda mistahes nõuet, mille suhtes on taotletud sissenõudmist, taotluse saanud liikmesriigi nõudena. Seega tuleb antud nõuet käsitleda Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõudena ning Eesti Vabariik on pankrotivõlausaldaja PankrS § 8 lõike 3 mõttes. Hageja nõudeavaldus on esitatud korrektselt. Hageja nõude ainus alus on Soome Maksuameti ühtne juriidiline dokument. Hageja nõuet tuleb käsitada samamoodi, nagu Eesti maksuseadusest tulenevaid nõudeid, arvestades vaidluste erisust. Erisus seisneb selles, et vaidluste korral tuleb eristada nõude, algse täitedokumendi ja ühtse juriidilise dokumendi kehtivuse vaidlust ning sissenõudmistaotlust täitvas riigis tehtud täitetoimingute vaidlust, millest esimene kuulub sissenõudmistaotluse esitanud liikmesriigi pädeva organi pädevusse. Seetõttu ei ole Eesti kohtul nõude sisulise külje kontrollimise pädevust. Kostjate vastuväited
7.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.
8.Hageja soovib tunnustada Soome Maksuameti nõuet. PankrS-i kohaselt ei ole võimalik esitada nõuet kolmanda isiku nõude tunnustamiseks. Seetõttu palusid kostjad jätta hagi läbi vaatamata.
9.PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsemiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Nõudeavalduses on hageja palunud tunnustada oma nõuet, hagis Soome Maksuameti nõuet. Seega on hageja muutnud nõude omanikku.
10.Hageja ei ole esitanud nõuet tõendavaid dokumente, mis oleksid Soome Maksuameti väidetava nõude aluseks ja millest nähtuks nõude sisu. Nõude sissenõudmise eelduseks on nõude alusdokumentatsiooni esitamine. Nõude aluseks olevaid asjaolusid ei ole välja toodud. Arusaamatuks jääb nõude korrigeerimine.
11.Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, nagu oleks tema nõue tunnustamiseta kaitstud. Pankrotimenetlus on erimenetlus ning hageja nõue ei ole PankrS § 103 lõike 4 mõistes nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuulub hageja nõue kaitsmisele ja sellele on võimalik esitada sisulisi vastuväiteid nõude tunnustamise menetluses.
12.Direktiivid ei ole siseriiklikus õiguses otsekohaldatavad, seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda siseriiklikust õigusest. Direktiivist tulenev regulatsioon, mis on inkorporeeritud MKS-i, kohaldub üksnes täitemenetluses, mitte aga pankrotimenetluses. Piiriülest maksejõuetusmenetlust reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu määrus nr 1346/2000.
Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus rahuldas 23.05.2014 otsusega hagi ja tunnustas hageja nõuet summas 931 844.20 eurot kostja I pankrotimenetluses PankrS § 153 lõike 1 punkti 2 rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jäid võrdsetes osades kostjate I, III ja IV kanda.
14.20.05.2013 kuulutati välja kostja I pankrot. 31.05.2013 esitas hageja nõudeavalduse, milles palus lugeda Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu võlausaldajaks 960 430.32 euro ulatuses ning tunnustada maksuvõlga 960 430.32 eurot II järgu nõudena (t I kd lk 1214). 18.10.2013 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad nõudele vastu (t I kd lk 1517). Nendes asjaoludes vaidlus puudub ja kohus luges need asjaolud tuvastatuks.
15.Hagi on kohtule esitatud 18.11.2013, seega tähtaegselt PankrS § 106 lõike 1 mõistes. Hageja nõue tuleneb Soome Maksuameti esitatud sissenõudmistaotlusest (t I kd lk 18-167; t II kd lk 39-60). Poolte vahel on vaidlus, kas hagejal on nõudeõigus.
16.Vastavalt MKS § 514 lõike 1 järgi sissenõudmistaotluse esitanud välisriigi, selle kohaliku omavalitsuse või muu haldusüksuse kogutavate maksude sundtäitmiseks Eestis elavalt või asuvalt või Eestis vara omavalt maksukohustuslaselt osutab rahvusvahelist ametiabi Maksu- ja Tolliamet. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt võib Maksu- ja Tolliamet kasutada MKS-is maksuvõla sundtäitmise kohta sätestatut. MKS § 51’ lõike 3 kohaselt rahvusvahelist ametiabi taotletakse ja osutatakse välislepingu alusel ning Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sätestatud korras ja ulatuses.
17.Antud asjas kohaldatav Euroopa Liidu õigusakt on Euroopa Nõukogu direktiiv 2010/24/EL. Erinevalt kostjatest ei näinud kohus põhjust selle direktiivi mittekohaldamiseks. Selle direktiivi art 13 lõikest 1 tulenevalt käsitletakse sissenõudmistaotluse saanud riigis esitatud nõuet liikmesriigi nõudena. Eesti Vabariigis on pädevaks asutuseks Maksu- ja Tolliamet. Kohus leidis, et Eesti Vabariigil (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on nõudeõigus GERSHON OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses. Kuivõrd hagejal on nõudeõigus, puudub alus hagi läbi vaatamata või rahuldamata jätmiseks.
18.Poolte vahel on vaidlus, milliste dokumentidega tuleb hagejal nõude suurust tõendada.
19.MKS § 514 lõigetest 4 ja 9 ning direktiivi art 12 lõikest 1 ja art 14 lõikest 1 nähtub, et välisriigi esitatud sissenõudmistaotluse sundtäitmine toimub sissenõudmistaotluse ja ühtse juriidilise dokumendi alusel. Ühtne juriidiline dokument on ainus alus sissenõudmismeetmetele ning seda teiste tõenditega täiendama ei pea. Seetõttu pidas kohus hageja nõude suuruse tõendamiseks piisavaks sissenõudmistaotluse ja ühtse juriidilise dokumendi esitamist ning rohkem tõendeid hageja esitama ei pea. Nõutavad dokumendid on hageja esitanud. Kui ühtse juriidilise dokumendi aluseks olev täitedokument on välisriigis vaidlustatud, peatatakse Eestis sundtäitmine. Võlgnik ei ole ühtse juriidilise dokumendi aluseks olevat täitedokumenti Soomes vaidlustanud.
20.Pooled vaidlevad, kas nõue tuleb lugeda tunnustatuks kaitsmiseta. Hageja pidas nõuet tunnustatuks kaistmiseta, kuna nõuet Eestis vaidlustada ei saa, kostjad selle seisukohaga ei nõustunud. Kohus nõustus kostjatega, et PankrS § 103 lõige 4 sätestab ammendavalt nõuded, mis loetakse kaitsmiseta tunnustatuks. Sissenõudmistaotlusest tulenevat nõuet selles loetelus ei ole. Seetõttu nõustus kohus, et hageja nõuet ei saa lugeda kaitsmiseta tunnustatuks. Kohus märkis, et hageja nõue on vaidlustatav. Kuigi vaidlustada ei saa nõuet sisuliselt, saab vaidlustada sundtäitmise menetluslikku külge. Näiteks saab vaidlustada, et
puudub MKS § 514 lõikes 4 märgitud sissenõudmistaotlus või ühtne juriidiline dokument või et need dokumendid ei vasta nõuetele. Direktiivi art 14 lõike 2 kohaselt vaidlustega, mis käsitlevad taotluse saanud liikmesriigis tarvitusele võetud täitemeetmeid või taotluse saanud liikmesriigi pädeva asutuse esitatud teate kehtivust, tuleb pöörduda selle liikmesriigi pädeva organi poole vastavalt seal kehtivatele õigusnormidele. Seetõttu leidis kohus, et hageja nõuet ei saa lugeda kaitsmiseta tunnustatuks.
21.Kostjad leidsid, et hageja nõue ei ole selge. Seda vastuväidet saab kohus hinnata läbi MKS § 514 lõike 5, mis sätestab nõuded ühtsele juriidilisele dokumendile. Kohtule esitatud ühtses juriidilises dokumendid (dokumentides) on märgitud asjaomase maksu nimetus ja selle arvestamise ajavahemik, nõude komponendid põhisumma, trahvide ja intresside näol, haldusakti väljaandmise kuupäev ja viitenumber, välisriigi pädeva asutuse nimetus ja aadress, telefon ning kodulehe aadress, samuti võlgniku andmed (dokumendis on märgitud ärinimeks VOLLER OÜ, mis oli võlgniku endine ärinimi). Seega on selles dokumendis täidetud ühtsele juriidilisele dokumendile kehtestatud nõuded. Kohus leidis, et hageja nõue on selge ning esitatud nõuetekohaselt.
22.Kostjad väitsid, et hageja on hagis muutnud nõudeavaldusega võrreldes oma nõuet. Nõudeavalduses palus hageja nimelt tunnustada enda nõuet, esialgses haginõudes aga Soome Maksuameti nõuet. Käesolevaks hetkeks on see probleem ära langenud, sest hageja on oma nõuet täpsustanud, paludes tunnustada enda nõuet. Võrreldes nõudeavaldusega on hageja oma nõuet vähendanud ning see on lubatav. Nõude vähendamine ei muuda nõuet ebaselgeks.
23.TsMS § 162 lõike 1 ja § 165 lõike 1 järgi jäid menetluskulud kostjate kanda võrdsetes osades. Kuigi kostjateks olid antud juhul nii võlgnik ise kui pankrotihaldur, on võlaõiguslikuks subjektiks siiski vaid GERSHON OÜ (pankrotis). Seetõttu jäid menetluskulud võrdsetes osades GERSHON OÜ (pankrotis), ANTO OÜ ja Lexium Consult OÜ kanda. Apellatsioonkaebused
24.19.06.2014 esitas kostja IV ning 25.06.2014 esitasid kostjad III ja I apellatsioonkaebused, millistes palusid maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kõigis kaebustes tugineti kokkuvõtlikult alljärgnevatele seisukohtadele.
25.Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud nii materiaal- kui menetlusõigusnorme, rikkumised on olulised ja põhimõttelised ning on toonud kaasa väära lahendi. Maakohus on hagi rahuldamisel jätnud täielikult tähelepanuta pankrotiõiguse regulatsiooni ning lähtunud õigusaktidest, mis ei reguleeri nõuete sissenõudmist maksejõuetusmenetluses. Kohus on tuginenud üksnes MKS-ile ning Euroopa Nõukogu direktiivile 2010/24/EL, mis mõlemad reguleerivad nõude sissenõudmist üksnes ja ainult täitemenetluses ning direktiiv ei ole Euroopa Ühenduse asutamislepingust tulenevalt otsekohaldatav. Kohus on viidatud õigusakte kohaldades jõudnud ekslikule järeldusele, et välisriigi maksunõudeid tuleb eelistada teiste võlausaldajate nõuetele. Kohtu vastav järeldus on väär, vastuolus PankrSiga, rikub oluliselt pankrotiõiguse aluspõhimõteteks olevaid kollektiivsuse ja võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtteid ning on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Piiriülest maksejõuetusmenetlust reguleerib määrus nr 1346/2000, mis viitab PankrS-ile, seega tuleb nõuded kaitsta PankrS-is ettenähtud korras.
26.Kohus on võtnud võlausaldajatelt ära PankrS § 103 lõikest 2 tuleneva õiguse esitada vastuväiteid teiste võlausaldajate nõuetele. Erinevalt võlgnikust ei saa võlausaldajad välisriigi maksunõuet enne pankrotimenetlust vaidlustada. Seega puudub kohtu tõlgenduse kohaselt teistel võlausaldajatel igasugune võimalus vaidlustada välisriigi maksunõudeid nii enne pankrotimenetlust kui selle käigus. Kõnealune tõlgendus on vastuolus kehtiva õigusega ning piirab alusetult võlausaldajate õigusi.
27.Ühtlasi on kohus ekslikult leidnud, et välisriigi maksunõude omanikuks on EMTA ning jätnud oma sellekohase seisukoha põhjendamata. Kohus ei viidanud ühelegi sättele, millest tulenevalt võiks välisriigi maksunõue minna rahvusvahelise ametiabi andmisel üle EMTA-le. Kaebajate hinnangul saab välisriigi maksunõude sissenõudmisel pidada võlausaldajaks välisriiki, kellel on rahaline nõue võlgniku vastu. Kuivõrd välisriigi maksunõue ei ole EMTA-le üle läinud, siis puudub EMTA-l PankrS § 106 lõikest 1 tulenevalt õigus esitada nõude tunnustamise hagi.
28.Samuti on kohus ekslikult leidnud, et nõue on tõendatud. Hagile lisatud ühtsest juriidilisest dokumendist ei nähtu nõude sisu ega selle kujunemise alused, mistõttu on teistel võlausaldajatel võimatu esitada oma sisulisi vastuväiteid nõudele. Eeltoodu rikub samuti pankrotimenetluses kehtivaid kollektiivsuse ja võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtteid.
29.Lisaks loetletud materiaalõigusnormi rikkumistele on kohus eksinud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude vastu, jättes oma seisukohad põhjendamata ning enamus kostjate väiteid käsitlemata. Kohus on tähelepanuta jätnud järgmised kostjate väited: MKS ei reguleeri välisriigi maksunõude sissenõudmist maksejõuetusmenetluses; direktiiv ei ole otsekohaldatav ning on siduv üksnes liikmesriikidele; piiriülest maksejõuetusmenetlust reguleerib määrus; pankrotimenetlus on erimenetlus ning välisriigi maksunõude eelistamine läheb vastuollu pankrotiõiguse aluspõhimõtetega (kollektiivsus ja võlausaldajate võrdne kohtlemine); hagetud nõude omanikuks on Soome Vabariik, mistõttu puudub EMTA-l õigus nõude tunnustamise hagi esitamiseks; EMTA ei ole esitatud hagis nõuet tõendanud ega toonud välja nõude sisu ja kujunemise asjaolud.
30.Kohus on ebaõigesti võimaldanud EMTA-l hagi muuta hoolimata asjaolust, et puudub hagi muutmise eelduseks olev mõjuv põhjus. Hagi muutmine EMTA poolt omab olulist tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Nimelt juhul, kui kohus ei oleks andnud luba hagi muutmiseks, oleks hageja nõude sisuks olnud kolmanda isiku nõude tunnustamine, mis on ilmselges vastuolus PankrS § 106 lõikega 1.
31.Lisaks eelnevale leidis kostja I, et kohus rikkus dispositiivsuse põhimõtet, leides, et võlgnik ei ole ühtse juriidilise dokumendi aluseks olevat täitedokumenti Soomes vaidlustanud. Selline seisukoht on väär, samuti ei ole sellist viidet esitanud ükski menetlusosaline, seega on kohus omaalgatuslikult tuvastanud asjaolu, mis ei vasta tõele ja millele hageja ega kostjad ei ole tuginenud. Vastustaja seisukoht
32.Hageja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
33.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuste väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jäävad kaebused
rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 ei korda neid. TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellantide seisukohtadele.
34.Apellandid on kaebustes jäänud esimeses astmes esitatud väidete juurde, millele maakohus kolleegiumi arvates vastas asjakohases ulatuses ja kooskõlas TsMS § 442 lõike 8 nõuetega. Maakohtu põhjendused materiaalõiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel on kooskõlas mh kehtiva kohtupraktikaga, milline nähtub Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-118-11 põhjendustest. Kuigi vastavalt TsMS § 693 lõike 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud sama asja läbivaatavale madalama astme kohtule, ei näe ringkonnakohus mõjuvaid põhjuseid, miks ka käesoleva asja lahendamisel asjasse puutuvatele õigusnormidele antud tõlgendusi mitte arvesse võtta.
35.Apellantide väited maakohtu poolt Euroopa Nõukogu direktiivi nr 2010/24/EL vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel otsekohaldamisest ei ole asjakohased. Otsusest nähtub, et maakohus tõlgendas MKS-i ja PankrS-i asjakohaseid sätteid selle Euroopa Liidu õigusakti abil. Selline kohtu tegevus vastab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 3, mille kohaselt tuleb seaduse sätet tõlgendada koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Põhiseaduse (PS) § 3 kohaselt on Eestis õiguseallikatena käsitletavad PS ja sellega kooskõlas olevad seadused, samuti rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid. PS-i täiendamise seaduse (PSTS) § 2 kohaselt kohaldatakse Euroopa Liitu kuulumisel Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Viidatud direktiiv ei ole tõepoolest otsekohaldatav eraõiguslikes kohtuvaidlustes, kuid siseriikliku õiguse tõlgendamisel igati asjakohane.
36.Kolleegium ei nõustu, et maakohtu tõlgendus oleks vastuolus PankrS-iga ja pankrotiõiguse aluspõhimõtetega. Maakohus ei välistanud võlausaldajate ja võlgniku õigust vaielda nõude tunnustamise menetluses vaidlusalusele nõudele vastu ega laiendanud vaidlustamata Euroopa Liidu liikmesriigi haldusaktil põhinevat nõuet PankrS § 103 lõikes 4 nimetatud nõuetega, millised kuuluvad Eesti seaduste alusel läbiviidavas pankrotimenetluses kaitsmiseta tunnustamisele. Küll aga leidis, et tulenevalt nõude erisusest on vaidlustamise ulatus piiratud ja vastavad piirid on tuletatavad läbi MKS § 544, mida omakorda tuleb tõlgendada direktiivi abil. Selline lähenemine PankrS-i § 106 lõike 1 tõlgendamisele on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega olukorras, kus liikmesriik on direktiivi ilmselt puudulikult üle võtnud. Sellises olukorras tuleb liikmesriigi kohtul eelkõige püüda tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas direktiiviga.
37.Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, miks ta nõustus hagejaga, et rahvusvahelist maksuabi osutades esineb taotluse saanud pädev asutus oma, mitte abitaotluse saatnud liikmeriigi, nimel. Taaskord tõlgendas kohus MKS-i vastavat sätet direktiivi abil ja jõudis järeldusele, et MTA näol on tegemist kohase hagejaga. Kolleegium nõustub maakohtuga.
38.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja esitas 24.04.2014 menetlusdokumendi, milline oli pealkirjastatud „Hagi täpsustamine ja seisukohtade kokkuvõte“ (t II kd lk 92-96).
Kostjad on seisukohal, et tegemist oli hagi muutmisega, millele nemad vastu vaidlesid ja maakohtul puudus mõjuv põhjus muutmist lubada. Kolleegium kostjatega ei nõustu. 24.04.2014 menetlusdokumendist nähtub, et tegemist oli siiski vaid täpsustusega, mitte hagi muutmisega TsMS § 376 mõttes. Täpsustus seisnes selles, et hageja jättis hagi esemest välja sõnad „Soome Maksuameti nõuet“ ja asendas need sõnadega „Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) poolt esitatud nõuet“. Seega ei muutunud hagi aluseks olevad põhilised faktilised asjaolud (hagi alus TsMS § 363 lõike 1 punkti 2 kohaselt) ega hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese TsMS § 363 lõike 1 punkti 1 kohaselt). Kui ei olnud tegemist hagi muutmisega, ei olnud selleks toiminguks vajalik kostjate ega kohtu nõusolek.
39.Lexium Consult OÜ esitas kaebuse lisana ajakirjas „Juridica“ IV/2014 ilmunud artikli „Välisriigi maksunõude tunnustamine Eesti pankrotimenetluses“ teksti. Kuigi kaebus ei sisalda taotlust selle tõendina tsiviilasja materjalidesse võtmiseks, tuleb kohtul otsustada, kas see jätta tsiviilasja toimikusse. Kolleegium leiab, et kuna tegemist ei ole tõendiga TsMS § 229 mõttes ega menetlusosalise poolt konkreetses tsiviilasjas koostatud menetlusdokumendiga, tuleb see toimikust eemaldada. TsMS § 56 lõike 1 kohaselt sisaldab tsiviilasja kohta peetav toimik menetlusdokumente ja muid asjaga seotud dokumente. Kuna tegemist on elektrooniliselt esitatud materjaliga, siis artikli väljatrüki tagastamine koos käesoleva lahendiga esitajale vajalik ei ole (Riigikohtu lahend nr 3-2-168-14, punkt 19).
40.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel võrdselt apellantide kanda.
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.