Kohtulahend

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud HC Betoon AS sõlmis 10.06.2013 Hooned OÜ-ga (pankrotis, edaspidi põhivõlgnik) lepingu nr 10062013E/1 kaubabetooni müügi kohta, mille alusel hageja müüs põhivõlgnikule betooni ja esitas selle eest arveid summas 5716,20 eurot. Põhivõlgnik ei ole arveid tasunud. Hageja on sõlminud 10.06.2013 MM-ga käenduslepingu, mille kohaselt on kostja vastutas põhivõlgniku kohustuste täitmise eest maksimumsummas 6000 eurot (5000 + km). Hageja palus kostjalt põhivõlgniku võlgnevuse väljamõistmist summas 5716,20 eurot, samuti arvete alusel sissenõutavaks muutunud viivist summas 452,92 eurot, mida hageja vähendab summani 283,80 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja peaks kõigepealt esitama väidetava nõude põhivõlgniku vastu ning saada antud nõue tunnustatud põhivõlgniku pankrotimenetluses. Käenduslepingu järgi oli käenduse piirmäär 5000 eurot. Lisaks, hageja poolt esitatud saatelehtede alusel ei ole võimalik tuvastada kauba vastuvõtjat. Samuti on hageja allkirjastanud omapoolselt käenduslepingu alles 06.03.2014, mis on ebamõistlikult hilja ning seega tühine. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja MM-lt HC Betoon AS kasuks 5000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 83/100 osas kostja kanda. Tuvastatud asjaoludest tulenevat on kostja vastutuse aluseks põhivõlgniku poolt oma lepinguliste kohustuste rikkumine (lepingu p 1.1, 5.1), mille täitmise eest kostja vastutab käenduslepingu kohaselt solidaarselt põhivõlgnikuga. Kuna kostja puhul on tegemist füüsilisest isikust käendajaga, tuleb temaga sõlmitud käenduslepingut lugeda tarbijakäenduslepinguks, mis on tühine, juhul kui selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat (VÕS § 143). Õige ei ole kostja seisukoht, et kõigepealt peaks hageja esitama nõude põhivõlgniku pankrotimenetlusse ning saavutama esmalt selle kaudu nõude tunnustamise. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja vahelise käenduslepingu punkt 4 teises lauses on kokku lepitud, et käendaja vastutab kokkuleppest tulenevate võlgniku kohustiste täitmise eest võlausaldajale solidaarselt võlgnikuga. Seega võib hageja valida, kas ta esitab nõude põhivõlgniku või kostja kui põhivõlgniku käendaja vastu ning ta ei pea ära ootama, kas nõue põhivõlgniku vastu viimase pankrotimenetluses saab tunnustatud. VÕS § 20 lg 1 lubab nõustumust (aktsepti) lepingu sõlmimiseks väljendada mh ka teoga. Omapoolselt lepingu täitmisele asudes (betooni põhivõlgnikule müües) hageja nõustus põhivõlgniku poolse ettepanekuga lepingu sõlmimiseks ja leping tuleb lugeda sõlmituks (VÕS § 9). Asjaolust, et hageja allkirjastas omapoolselt käenduslepingu hiljem, ei järeldu käenduslepingu kehtetus. VÕS § 144 lg 1 kohaselt võlausaldaja nõustumist käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse, seega piisab

2(5)

käenduslepingu sõlmimiseks käendaja ühepoolse avalduse üleandmisest võlausaldajale, millega käendaja võtab endale kohustuse põhivõlgniku kohustuste käendamiseks. Põhivõlgniku/kostja poolt nõude tunnustamine nähtub hageja ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest 02.10.2013-21.01.2014, milles ei ole võlgnik võlgnevust vaidlustatud, vaid on põhjendatud mittetasumist võlgniku makseraskustega. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et hageja tarnis võlgnikule 11.06.2013–26.06.2013 saatelehtede alusel Asula 4 B objektile 48,3 m3 kaubabetooni kogusummas 5716,20 eurot, mille põhivõlgnik on jätnud hagejale tasumata. Kuivõrd kostja vastutab käendajana võlgniku poolt mittetäidetud rahaliste kohustuste eest piirsummas 5000 eurot, on võimalik kostjalt võlgnevus sisse nõuda kuni selle summa piires, kuid mitte enam. Õige ei ole hageja seisukoht, et käenduslepingu p-st 1 märgitud käenduse piirsummast 5000 eurot + km saaks järeldada käenduse piirsummana 6000 eurot. Käenduse piirsumma peab olema väljendatud kindla summana, milleks lepingu kohaselt on 5000 eurot. Seetõttu jääb hageja nõue ülejäänud osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta ja kohaldamata VÕS § 149 lg 1, mille tulemusena ei ole maakohus otsuse tegemisel kostja vastuväidetest tulenevad asjas olulist tähtsust omavad asjaolusid üldse või piisavalt analüüsinud. Põhivõlgniku seaduslik esindaja (likvideerija) vastuväitest hageja nõudele tuleneb selgelt, et hageja arved nr 133353 (17.06.2013), nr 133448 (26.06.2013) ja nr 133581 (28.06.2013) on alusetud ega kuulu tasumisele. Samuti, et nende arvete alusena märgitud saatelehtede alusel ei ole põhivõlgnik väidetavat kaupa kätte saanud ning väidetavad tehingud on tühised. Põhivõlgniku esindaja on palunud pankrotihalduril jätta hageja vastav nõue tunnustamata. Kuna hageja nõue põhivõlgniku vastu ei ole leidnud kinnitust, on alusetu ega kuulu täitmisele, siis ei saa ka käendaja vastutada põhivõlgniku olematu kohustuse täitmise eest. Maakohus on vaatamata kostja poolt viidatud vastavate dokumentide (kauba saatelehtede) mittetunnistamise ja põhivõlgniku esindajate poolt nende mitteallkirjastamise suhtes jätnud tervikuna vaatlemata ja analüüsimata kohtuotsuses märgitud lepingu nr 10062013E/1 sisu. Ebaõige on maakohtu seisukoht, nagu nähtuks põhivõlgniku/kostja poolt nõude tunnustamine hageja ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest 02.10.2013–21.01.2014. Nimetatud kirjavahetusest nähtub hoopiski võimalikule võlausaldajale tavapärase üldinformatsiooni andmine (vastamine) seoses põhivõlgniku raskenenud majandusliku olukorraga. Kostja ei ole nimetatud kirjavahetuses selgelt ja otseselt hageja nõuet tunnistanud. Hageja ja maakohtu järeldused vastava e-kirjavahetuse tõlgendamisel on meelevaldsed. Nimetatud perioodi kirjavahetustes on kostja andnud nii hageja esindajale kui ka kõigile teistele võlausaldajatele ühetaolist üldist informatsiooni, et põhivõlgniku hetkeolukord on keeruline, mis tahes võlgnevusi ei ole võimalik kohe tasuda, ehitusobjektid venivad jne. Lisaks on maakohus jätnud asjas tähelepanuta, et hageja on rikkunud käendussuhte olulist printsiipi, s.t ei ole käenduslepingu (p 2) kohaselt käendajale täitmiseks esitanud nõuet. Kostja sai tema vastu esitatud nõudest teadlikuks alles hagiavalduse kättesaamisel. Samuti on hageja antud asjas rikkunud käendust reguleerivas õigusnormis VÕS §-s 146 sätestatut. Kostjale ei ole teada kas hageja on esitanud

3(5)

pankrotiseaduses ettenähtud korras nõude pankrotistunud põhivõlgniku pankrotimenetluses. Samuti ei ole hageja kostjat pankrotimenetlusest viivitamatult teavitanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Kolleegium võtab kohtuasja toimikusse tõendina apellatsioonkaebusele lisatud Hooned OÜ (pankrotis) 30.05.2014 vastuväite pankrotimenetluses koos lisadega, millega kostja soovib tõendada, et põhivõlgniku kinnitusel ei saanud põhivõlgnik saatelehtedel märgitud kaupa, saatelehed on allkirjastatud esindusõiguseta isiku poolt ja tühised ning põhivõlgnikul puudub kohustus arvete tasumiseks. Nimetatud tõend tekkis pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2). Kolleegium võtab kohtuasja toimikusse ka apellatsioonkaebuse vastusele tõendina lisatud „Betooni üldised tarnetingimused“, millega hageja soovib tõendada, et kauba saateleht allkirjastatakse ehitusobjektil koha tarne saabumisel, millest hageja arvates järeldub, et saatelehed ei peakski olema allkirjastatud põhivõlgniku juhatuse liikme poolt. Kuna kauba tarnimata jätmise väite tõendamiseks on kostja esitanud tõendi esmakordselt apellatsioonimenetluses, ei pidanud hageja esitama maakohtu menetluses tõendit selle vastuväite ümberlükkamiseks. Kuna kolleegium võtab kostja tõendi vastu, tuleb selleks, et tagada hagejale võimalus kostja väidet ümber lükata, võtta vastu ka hageja tõend (TsMS § 5 lg 2). Keelduda tuleb apellatsioonkaebusele lisatud Hooned OÜ (pankrotis) äriregistrikaardi väljatrüki ning apellatsioonkaebuse vastusele lisatud Ametlikes Teadaannetes avaldatud Hooned OÜ (pankrotis) likvideerimisteate tõenditena vastuvõtmisest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostja ei saanud äriregistrikaardi väljatrükki, millega kostja soovib tõendada põhivõlgniku pankroti väljakuulutamist, esitada maakohtu menetluses. Likvideerimismenetluse asjaoludel, mida hageja soovib likvideerimisteatega tõendada, puudub asja lahendamisel tähtsus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja tarnis põhivõlgnikule 11.06.2013 kuni 26.06.2013 saatelehtede alusel kaubabetooni kogusummas 5716,20 eurot, on õige. Seda kinnitavad saatelehed (tl 70–78) ning hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus ajavahemikul 02.10.2013 kuni 21.01.2014 (tl 79– 87). Kostja kirjutas 02.10.2013 e-kirjas hagejale oma võlakohustuse täitmise nõudmise kohta: „Ma mõistan HV Betooni seisukohta, kuid paraku enne nov. algust ei ole võimalik ühtegi osamaksete teostada.“ E-kirjavahetusest nähtuvalt soovis kostja leppida kokku võlgnevuse tasumise soodsamates tingimustes. 23.11.2013 e-kirjas väitis kostja, et käendusleping on kehtetu. Kogu esitatud ekirjavahetuses ei väitnud kostja, et hageja ei oleks põhivõlgnikuga lepingut sõlminud või kaupa tarninud. Kostja oli kuni 22.11.2013 põhivõlgniku juhatuse liige (tl 37) ning ei saa asuda seisukohale, et kostja ei oleks olnud lepingu sõlmimise ja täitmise vastuvõtmise asjaoludest teadlik. Asjaolu, et põhivõlgnik on oma kohustuste täitmisele vastu vaielnud, ei oma käesolevas asjas tähtsust. VÕS § 149 lg-st 1 tulenevalt ei sõltu käendaja õigus esitada vastuväiteid sellest, kas põhivõlgnik on neid esitanud. Hinnates põhivõlgniku poolt pankrotimenetluses esitatud vastuväidet ja selle lisasid kogumis eelnimetatud tõenditega, leiab, kolleegium, et põhivõlgniku vastuväites kajastatud

4(5)

seisukohad ja kolmele saatelehele kantud põhivõlgniku märkused ei anna alust asuda maakohtust erinevale järeldusele. Vastuväitest nähtub, et saatelehtedele kantud märkustele alla kirjutanud põhivõlgniku likvideerija ei viibinud isiklikult kauba kättesaamise juures. Põhivõlgniku seisukoht, mille kohaselt ei kuulu kauba vastuvõtja allkiri saatelehtedel põhivõlgniku esindajale ehk saatekirjad on allkirjastatud selleks volitamata isikute poolt, on hinnanguline, arvestades, et likvideerija on seda seisukohta vastuväites põhistanud asjaoluga, et saatelehtedele ei ole alla kirjutanud ükski põhivõlgniku juhatuse liige. Muu hulgas ei saa välistada käesolevas asjas esitatud asjaoludel TsÜS § 118 lg 2 kohaldumist. Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et kauba oleks saanud vastu võtta üksnes põhivõlgniku juhatuse liige. Samuti ei saa olla kindel põhivõlgniku väidete õigsuses, sest väited on esitatud põhivõlgniku kohustuste puudumise kohta. Arvestades ühtlasi, et puuduvad tõendid, mille kohaselt põhivõlgnik või kostja oleks varem põhivõlgniku kohustuse olemasolu või kohustuse aluseks olevaid asjaolusid seoses kauba vastuvõtmisega vaidlustanud, ei pea kolleegium kostja väidet kauba tarnimata jätmise kohta tõendatuks. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt hageja ei teavitanud kostjat pankrotimenetlusest viivitamatult, on asjakohatu. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud kohustuse väidetavast rikkumisest kostjale tekkinud kahju (VÕS § 146 lg 2 teine lause, lg 3). TsMS § 647 lg 1 alusel said pooled esitada avaldusi ja lõplikke seisukohti, arvestades TsMS § 634 lgs 2 sätestatut. Apellant on oma 05.10.2014 kohtusse laekunud avalduses tuginenud asjaolule, et hageja ei ole pankrotimenetluses esitanud nõuet põhivõlgniku vastu ja lisanud selle tõendamiseks Hooned OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku protokolli. Nimetatud asjaolu ja tõend tekkis pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2). Ringkonnakohus ei võta tõendit asja juurde, kuna käendaja kohustuse ulatus ei sõltu sellest, kas hageja põhivõlgniku pankrotimenetluses oma nõude esitas. Kuna käendaja vastutab põhivõlgnikuga viimase kohustuse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 145 lg 1), võib hageja valida, kelle vastu ta oma nõude esitab (VÕS § 65 lg 1). Ringkonnakohus märgib TsMS § 173 lg 1 teise lause alusel, et enne apellatsioonimenetlust kantud menetluskulud jäävad 83/100 osas kostja kanda ja 17/100 osas hageja kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.