Kohtulahend

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 19.11.2012 esitas AS (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse AS-i Tallinna Küte (kostja) vastu, paludes tuvastada hageja ja kostja vahel 02.06.2003 sõlmitud soojusenergia müügilepingu kehtivus või alternatiivselt kohustada kostjat täitma poolte vahel 02.06.2003 sõlmitud soojusenergia müügilepingust tulenevaid kohustusi või alternatiivselt tuvastada kostja 07.06.2011 soojusenergia müügilepingu ülesütlemisavalduse tühisus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 02.06.2003 soojusenergia müügilepingu, mille objektiks oli hagejale kuuluva korteri asukohaga XXXXXX XX-XX Tallinnas varustamine soojusenergiaga. 07.06.2011 arvel nr L1105044018 märkis kostja, et alates 01.09.2011 kostja hoonesisese soojusenergia kulude jaotamise teenust ei osuta ja arveid korteriomanikele ei väljasta. Samuti märkis kostja, et loeb seoses sellega kõik pooltevahelised soojuse ostumüügilepingud alates 01.09.2011 lõppenuks. Nimetatud arve sai hageja kätte 08.06.2011. 12.09.2011 kirjas selgitas kostja, et soojusenergia müügilepingud on öeldud üles VÕS § 195 lg 3 alusel. Nimetatud teatega soovis hageja tõendada asjaolu, et kostja ütles hagejaga sõlmitud soojusenergia müügilepingu üles 07.06.2011 ülesütlemisavaldusega (arve nr L1105044018). 04.01.2012 kirjas teatas korteriühistu Koorti 11 kostjale, et ta hakkab vahendama (teatama näitusid, koguma makseid ja korraldama tasumist) müügilepingute täitmist korteriomanike poolt. Samas kirjas toonitas korteriühistu, et korteriühistu vahendusel arve tasumisele ei saa selle tõttu omistada arve tasumise faktile mistahes õiguslikku tähendust, sh korteriühistu poolt müügilepingu sõlmimist. Hageja märkis, et hageja täidab müügilepingust tulenevat kohustust korteriühistu Kooti 11 kaudu ja muid lepinguid, mille alusel oleks hagejal võimalik soojusenergiat osta, sõlmitud ei ole. Hagiavalduses leidis hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg-tele 1 ja 3 tuginedes, et kuna hageja ei ole müügilepingut rikkunud ja aluseid müügilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei esine, siis tuleb kostja 07.06.2011 arvet nr L1105044018 käsitleda müügilepingu korralise ülesütlemisena. Samuti leidis hageja kaugkütteseaduse (KKütS) § 7 lg-le 1 ja § 8 lg-le 2 tuginedes, et nimetatud sätted sätestavad erandid, mis ei luba kostjal müügilepingut VÕS § 195 lg 3 alusel üles öelda. Hageja hinnangul sätestab ka konkurentsiseaduse (KonkS) § 16 lg 1 p 6 erandid, mis ei luba kostjal VÕS § 195 lg-le 3 tuginedes müügilepingut üles öelda. Eeltoodud tõlgendust kinnitab hageja arvates ka võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes lepingu korralise ülesütlemise piirangu kohta esitatud seisukoht. Samuti leidis hageja, et kuna ülesütlemisavalduse puhul on tegemist otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 mõistes, mis on TsÜS § 67 lg 1 kohaselt tehinguks, siis kohalduvad ülesütlemisavaldusele ka TsÜS §-des 86 ja 87 sätestatud tühisuse alused. Hageja oli seisukohal, et kuna KKütS § 7 lg-st 1 ja § 8 lg-st 2 ja KonkS § 16 lg 1 p-st 6 tulenevalt on soojusenergia müügilepingu korraline ülesütlemine keelatud, on kostja ülesütlemisavaldus tühine eeskätt TsÜS § 87 alusel.

Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja ja kostja vahel sõlmitud müügileping on alates 01.09.2011 korraliselt üles öeldud seaduses ettenähtud korras. Kostja arvates ei ole hagiavalduses esitatud nõuded alternatiivsed. Hageja saab olukorras, kus pooltevaheline leping on korraliselt üles öeldud, nõuda ülesütlemise tühisuse tuvastamist, mille tulemusena oleks üles öeldud leping kehtiv ja kuuluks poolte poolt täitmisele. Enne müügilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist või selle asemel ei saa lugeda seda kehtivaks ning ilma ülesütlemise tühisuse ja kehtivuse tuvastamiseta ei saa nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmisele kohustamist. Kostja leidis, et hageja viidatud kaugkütteseaduse § 7 ja § 8 ei sisalda keeldu soojusmüügilepingut korraliselt üles öelda. Tehniliselt ei ole hageja korteriomandis olevad hoone küttesüsteemi osad otse ühenduses kostjale kuuluva kaugküttevõrguga, vaid kostjal on võrguühendus Koorti tn 11 korteriomanike kaasomandisse kuuluva tarbijapaigaldisega. Seega kostjal puudub kohustus müüa soojusenergiat isikule nagu hageja, kellel puudub tarbimist võimaldav süsteem ja võrguühendus. Kostja ei ole keeldunud, veel enam põhjendamatult keeldunud, kauba müügist hagejale. Hagejal on tänaseni võimalus kostja poolt müüdavat soojusenergiat tarbida ja seda mitte kahjulikematel tingimustel kui varem. Kuna kostja ei ole lepingut korraliselt üles öeldes rikkunud ei kaugkütteseadusest ega konkurentsiseadusest tulenevaid nõudeid, ei ole soojusmüügi korraline ülesütlemine hagejaga seadusega vastuolus ega tühine. Kostja leiab, et hagejaga sõlmitud soojuse müügilepingu ülesütlemist ei saa kuidagi käsitleda turgu valitseva isiku seisundi otsese või kaudse kuritarvitamisena. 09.01.2014 esitatud täiendavas vastuses selgitas kostja, et müügilepingu ülesütlemine on olnud põhjendatud, et viia soojuse müük kooskõlla kehtivate õigusaktide ja tehniliste lahendustega. Viidates kaugkütteseaduses sätestatud võrguettevõtja ja tarbijapaigaldise määratlustele, leidis kostja, et seega on võrguettevõtjal kohustus osutada tarbijale teenust kuni liitumispunktini. Liitumispunkt asubki soojussõlmes, kus soojus antakse üle tarbijale. Kostja ei saa osutada teenust liitumispunktist edasi, s.t juba konkreetse kinnistu (hoone, maja) siseselt, sest vastavas osas ei kuulu võrk enam kostjale ning lisaks on võrguettevõtjal (kostjal) keelatud lisada soojuse müügihinnale tekkivat lisakulu ja tööd seoses korteriomanike vahel hoonesiseselt tarbitud soojuse jagamisega. Samuti leidis kostja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-111-04 p-s 19 avaldatud seisukohale viidates, et kuna Riigikohtu seisukoha kohaselt puudub kortermaja korteriomanikul seadusest tulenev õigus nõuda, et võrguettevõtja sõlmiks temaga eraldi soojuse müügilepingu, ei saa olla ka juba sõlmitud müügilepingu korraline ülesütlemine sellise korteri omanikuga vastuolus seadusega. Käesoleval juhul tarnibki kostja soojust Koorti 11 asuvale hoonele kuni tarbijapaigaldiseni ehk kõigile hoone korteriomanikele ühiselt ning hageja ei saa nõuda ja eeldada, et võrguettevõtjal peaks temaga olema eraldi lepinguline suhe. Maakohtu otsus 01.04.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tuvastas, et hageja ja kostja vahel 02.06.2003 sõlmitud soojusenergia müügileping on kehtiv. Menetluskulud jättis maakohus TsMS §162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et hagiavalduses esitatud nõuded ei ole alternatiivsed. Hageja saab olukorras, kus pooltevaheline leping on korraliselt üles öeldud nõuda, lepingu kehtivuse tuvastamist, mis eeldab lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist ning juhul, kui leping on kehtiv, kuulub see täitmisele poolte poolt. Enne lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist või selle asemel ei saa lugeda lepingut kehtivaks ega ilma ülesütlemise tühisuse ja lepingu kehtivuse tuvastamiseta ei

saa nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmisele kohustamist. Kohus märkis, et vaidlust ei ole, et kostja 07.06.2011 arve nr L1105044018 on käsitletav müügilepingu ülesütlemisavaldusena ja et ülesütlemine on toimunud VÕS § 195 lg 3 alusel. Kohus leidis, et KKütS § 7 lg 1 ja § 8 lg 2 ja KonkS § 16 lg 1 p 6 sätestavad erandid, mis ei luba kostjal VÕS § 195 lg-le 3 tuginedes müügilepingut üles öelda. Samuti märkis kohus, et võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (Juura, Tallinn 2006, lk 653) on asutud seisukohale, et lepingu korralise ülesütlemise piirang peaks kehtima kõigil juhtudel, kui tegemist on lepinguga, mille sõlmimisest ettevõtja ei saa mõjuva põhjuseta keelduda, eelkõige juhtudel, kui tegemist on nn turgu valitseva ettevõtjaga. Sellele annab tuge konkurentsiseadus, eelkõige selle § 16 p 6, mis keelab turgu valitseval ettevõtjal põhjendamatult keelduda kauba müümisest või ostmisest, samuti § 16 p 7, mis keelab eri- või ainuõigust või olulist vahendit omaval ettevõtjal piirata juurdepääsu võrgustikele, infrastruktuurile ja muule olulisele vahendile. Samas väljaandes on asutud seisukohale, et veel drastilisem oleks elektrienergia, soojuse või vee pakkuja poolne teenuse edastamise lõpetamine sõltumata põhjusest. Ka siin ei saa lepinguvabadust sellises ulatuses tunnistada, kuna riigi ülesanne on normaalse elukeskkonna toimimise tagamine. Kohus tugines otsuses ka TsÜS §-le 87, mille kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et KKütS § 7 lg-st 1, § 8 lg-st 2 ja KonkS § 16 lg 1 p-st 6 tulenevalt on soojusenergia müügilepingu korraline ülesütlemine keelatud, mis tähendab, et sellise lepingu ülesütlemise korral müügileping ei saa lõppeda ehk ülesütlemine on tühine. Kohus märkis, et vaidlust ei ole asjaolus, et perioodil 2003-2011 tarnis kostja soojusenergiat hagejaga sõlmitud müügilepingu alusel. Tehniliselt on soojusenergia tarne mehhanism jäänud täna (võrreldes 2003-2011 perioodiga) samaks. Seetõttu on kohtu hinnangul eksitav nimetada soojusenergia tarne saajaks korteriühistut ja väita, et hageja ei saa olla soojusenergia saajaks. Müügileping hagejaga sõlmiti kostja algatusel ja enam kui 8 aastal ei tekitanud see mitte mingeid tehnilisi ega õiguslikke probleeme. 04.01.2012 kirjas teatas korteriühistu Koorti 11 kostjale, et hakkab vahendama soojusenergia tasumist, paludes mitte omistada oma tegevusele mingeid muid tähendusi. Vaatamata sellele kostja siiski tuletab oma vastuväidetes järeldusi kostja tegevusest hageja arvete maksmise vahendamisel. Kohus märkis, et kostja ise lõpetas 2011. aastast arvete väljastamise hagejale ja lülitas hageja poolt tarbitud soojushulga korteriühistule väljastatud arvesse. Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja jätkab soojuse müüki hagejale samadel põhimõtetel nagu ka enne lepingu ülesütlemist. Kõik muudatused, mis seonduvad korteriühistu rolliga arveldamises, on aga kostja enda tegevusest tingitud. Kohus leidis, et seadus ei luba kostjal öelda korraliselt üles kehtivaid lepinguid selliselt, et edasine müük toimuks lepinguvälise suhte baasil. Selline käsitus on vastuolus kehtiva õiguse ja selle mõttega. Kostja on väitnud, et hagejaga soojusenergia müügilepingu ülesütlemine oli tingitud vajadusest viia soojuse müük kooskõlla kehtivate õigusaktidega ja tehnilise lahendusega. Kohus märkis, et asjakohane keskkütte regulatsioon ja konkreetse hoone tehniline küttelahendus on püsinud muutumatutena vähemalt alates 2003. aastast. Kohus leidis, et kõik kostja väited selle kohta, et kostja ei saa hagejale soojusenergiat tarnida või arvestada, ei saa olla tõsiseltvõetavad. Seda põhjusel, et kostja on ise oma tegevusega näidanud vastupidist (sooja müük aastatel 20032011). Kohus leidis, et ebaõige on kostja tõlgendus Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-111-04. Seda

põhjusel, et hageja ei nõua kostja kohustamist soojusenergia müügilepingu sõlmimiseks. Riigikohtu poolt leitud asjaolu, et võrguettevõtjat ei saa kohustada sõlmima soojuse müügilepingut korteriomanikega eraldi, ei anna kostjale õigust juba sõlmitud lepingut üles öelda. Samas Riigikohtu otsuses on märgitud, et võrguettevõtjal on õigus sõlmida soojuse müügileping hagejatega kui korteriomanikega eraldi. Seega on Riigikohtu otsusega tunnustatud korteripõhist, individuaalse soojamüügi võimalikkust. Ühelgi juhul ei tulene nimetatud lahendist seda, et korteriomanikega soojusenergia müügilepingute sõlmimine oleks keelatud. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et soojusenergia müügilepingu kostjapoolne ülesütlemine on tühine ja seetõttu tuleb lugeda poolte vahel sõlmitud soojusenergia müügileping kehtivaks. Apellatsioonkaebus 30.04.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 01.04.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus vääralt kohaldanud KonkS § 16 lg 1 p-i 6, KKütS § 7 lg-t 1 ja § 8 lg-t 2 ning VÕS § 195 lg-t 3. Kostja märkis, et kohus on küll tsiteerinud kaugkütteseaduse vastavaid sätteid, kuid ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et võrguettevõtja on KKütS § 8 lg 2 kohaselt kohustatud müüma soojusenergiat ainult võrguühendust omavatele tarbijatele vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele. Kaugkütteseaduse (KKütS) § 2 lg p 10 tähenduses on võrguettevõtjaks ettevõtja, kes kasutab võrku soojuse jaotamiseks, mis tähendab soojuse transportimist võrgu kaudu tarbijapaigaldiseni (KKüt § 6 lg 2), seega kuni liitumispunktini, mis KKütS § 2 p 5 määratluse järgi on võrgu ja tarbijapaigaldise ühenduskoht. Tarbijapaigaldiseks on hoone soojussõlm koos hoonesisese soojussüsteemiga. Seega on võrguettevõtjal kaugkütteseaduse alusel kohustus osutada tarbijale teenust kuni liitumispunktini (liitumispunktis antakse soojus tarbijale üle). Kaugkütteseadusest tulenevalt ei ole võrguettevõtjal kohustust müüa soojusenergiat kortermaja korteriomanikule eraldi, kelle valduses ei ole iseseisvat tarbijapaigaldist. Käesoleval juhul on ei ole Koorti 11 elamu tarbijapaigaldis hageja ainuomandis või valduses ning seetõttu ei ole kostjal ka kohustust hagejale eraldi soojusenergiat müüa. Kuna kostjal ei ole kaugkütteseadusest tulenevalt kohustust eraldi hagejale soojusenergiat müüa, siis ei saa olla seadusega vastuolus ja tühine kostja poolt juba sõlmitud müügilepingu (millise sõlmimise kohustust tegelikkuses kostjal ei ole) korraline ülesütlemine. Riigikohus on lahendis nr. 3-2-1-111-04 rõhutanud, et võrguettevõtjat ei saa kohustada sõlmima soojuse müügilepingut eraldi korteriomanikega. Kostja leiab, et seega juhul, kui võrguettevõtjal ei ole kohustust sõlmida müügilepingut soojuse müümiseks eraldi iga korteriomanikuga, siis ei saa võrguettevõtjal olla kohustust müüa igale kortermaja omanikule soojuusenergiat eraldi. Seega ei saa olla seaduse järgi keelatud või vastuolus ühe korteriomanikuga sõlmitud müügilepingu korraline ülesütlemine. Seejuures viitab kostja TsÜS §-le 87. Kostja ei ole keeldunud Koorti 11 korteriomanikele (sealhulgas hagejale) soojuse müümisest. Vastupidi, nagu nähtub asjas esitatud tõenditest, on kostja alates septembrist 2011 müünud kõigile Koorti 11 korteriomanikele ühiselt soojusenergiat ning on selle kohta väljastanud ka korteriühistule arved, mida korteriühistu on tasunud. Seega ei ole kostja keeldunud müümast soojusenergiat, vaid on seda teinud kooskõlas KKütS § 8 lg-ga 2, on müünud soojusenergiat kõigile korteriomanikele ühiselt. Kostja soovib müüja ja müüb jätkuvalt soojusenergiat kõigile korteriomanikele ühiselt ja kostja on kohustatud kõigi korteriomanike suhtes ühiselt, mistõttu ei saa hageja nõuda, et kostja müüks hagejale iseseisva lepingu alusel soojusenergiat.

Lisaks selgitab kostja olukorda, mis tekib maakohtu otsuse jõustumisel. Kostja märgib, et hageja ei esita ise oma tarbimisnäitu. Kostja koostab arveid korteriühistu poolt esitatud kogu hoone näidu alusel (vt tlk. 103 -104). Kõik tehnilised nõuded, üksikasjad jne käivad läbi korteriühistu. Korteriühistu teab kostja surveproovidest ning sulgeb ka sõlme, et kaugküttevõrgu surveproovi rõhk majasisest torustikku ei lõhuks. Juhul, kui kehtima jääb maakohtu otsuses määratud olukord, peaks kostja teatama surveproovist hagejale. Tekib küsimus, kas viimane oskab sõlme sulgeda ja kas tal on üldse juurdepääs soojussõlmele. Juhul kui müügilepingud oleksid jätkuvalt kehtivad kõigi korteriomanikega eraldi, võib tekkida olukord, kus üks korter ei soovi kütteperioodi alustamist 15. septembrist, mis sisuliselt tähendaks, et kostja ei tohiks ühe isiku vastuseseisu tõttu kütet sisse lülitada, kuna tekiks olukord, et kostja sunnib vastasel korral antud korteriomanikku soojust tarbima, mis oleks antud isiku õiguste kuritarvitamine. Juhul kui kostja aga sooja sisse ei lülita, kuritarvitaks kostja turgu valitsevat seisundit ülejäänud korteriomaike suhtes. Seetõttu ei ole ühe liitumispunkti olemasolul juriidiliselt ning tehniliselt mõistlik ega võimalik eraldi soojuse müügilepingute täitmine eraldi korteriomanikega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, leiab, et Harju Maakohtu 01.04.2014 otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 3 sätestab, et püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine). Antud sättest ei tulene kostjale lepingu ülesütlemise piirangut. Lõike 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüs hagejale kuni 01.09.2011 soojusenergiat hagejaga 02.03.2003.a sõlmitud tähtajatu soojusenergia müügilepingu alusel, mille objektiks oli hagejale kuuluv korter asukohaga XXXXXX XX-XX Tallinnas. Vaidlus puudub ka selles, et tegemist on kestvuslepinguga VÕS § 195 lg 3 mõttes. Arvel nr L1105044018 07.06.2011 teatas kostja, et loeb alates 01.09.2011 pooltevahelise soojusenergia müügilepingu lõppenuks ja hoone soojusvarustuse jätkamine alates 01.09.2011 saab toimuda vaid korteriühistu ja kostja vahelise kirjaliku soojusmüügilepingu alusel. VÕS § 195 lg 1 ülesütlemisavalduse vorminõuet ette ei näe, oluline on, et lepingut üles öelda sooviva poole tahe lepingu lõpetamiseks tehakse teisele poolele teatavaks. Seega võis kostja teha lepingu ülesütlemise teate ka hagejale edastataval arvel. Kuna hageja ei ole vaidlustanud arve ega lepingu ülesütlemisavalduse kättesaamist, siis on see tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-st 1 muutunud kehtivaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt on kostja pooltevahelise kestvuslepingu üles öelnud korraliselt, kuid ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt on korraline ülesütlemine tühine, kuna KKütS § 7 lg 1 ja § 8 lg 2 ja KonkS § 16 lg 1 p 6 sätestavad erandid, mis ei luba kostjal VÕS § 195 lg-le 3 tuginedes müügilepingut üles öelda. Ringkonnakohus leiab, et eelpoolnimetatud sätetest ei tulene keeldu tarbijaga lepingu korraliseks ülesütlemiseks, vaid kostja kui turgu valitseva soojusettevõtja kohustus tagada

tarbijatele katkematu soojusenergia müük. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole hagejaga lepingu ülesütlemisel eelpooltoodud sätteid rikkunud. Kostja lepingu 07.06.2011 ülesütlemise teatest nähtuvalt ei ole kostja keeldunud hagejale ega teistele korteriomanikele soojusenergia müügist, vaid on pakkunud uut lepingut korteriühistuga ja jätkanud faktiliselt soojusenergia katkematut müümist ka pärast lepingu lõppemist. Hageja ei ole väitnud, et kostja pakutud uus leping oleks talle kui tarbijale kahjulik või paneks ta endise lepinguga võrreldes halvemasse olukorda. Ka ringkonnakohtu istungil selgitas hageja esindaja, et lepingu lõpetamisega mingeid muudatusi toimunud ei ole ja vaidlustas ta lõpetamise seetõttu, et korteriühistu ei pea siis tasuma korteriomanikest võlglaste eest kostjale, kui lepingud on sõlmitud iga korteriomanikuga eraldi. Teised korteriomanikud soojusenergia müügilepingute korralist ülesütlemist vaidlustanud ei ole. Hageja eelnimetatud seisukoht ei ole põhjendatud. Tarbijapaigaldis on KKütS § 2 p 4 kohaselt kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud omavahel ühendatud soojatorustike ja abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav talituslik kogum tarbija varustamiseks soojusega. Tarbijapaigaldist saab lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 55 lg 1 järgi ehitise oluliseks osaks ning § 54 lg 1 järgi seega ka ehitise aluse kinnisasja oluliseks osaks. Asi ja selle olulised osad ei saa TsÜS § 53 lg 2 järgi olla eri isikute omandis ning asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Korteriomand on korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 järgi omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Kaasomandi esemeks on KOS § 1 lg 2 tähenduses maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kuna tarbijapaigaldis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, on see eelnevast tulenevalt korteriomanike kaasomandis. Korteriomanikud on seega eelduslikult asjaõigusseaduse (AÕS) § 50 lg 1 järgi ka tarbijapaigaldise kaasvaldajad. Elamu tarbijapaigaldise omanikeks on korteriomanikud ühiselt ja järelikult valdajajateks korterite valdajad kaasvaldajatena. Kuna tarbijapaigaldis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, siis puudub kostjal tehniline võimalus koretriomandi omanikule vahetult soojusenergiat müüa. TsÜS § 87 sätestab, et seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Maakohus ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et hagejaga lepingu ülesütlemine oleks olnud seadusest tuleneva keeluga vastuolus ja seetõttu ebaõigesti hagi rahuldanud. Võrguettevõtja on KKütS § 14 lg 1 järgi kohustatud tagama võrguühendust omavate tarbijate varustamise soojusega kaugkütteseaduse, tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt. Võrguettevõtja on KKütS § 8 lg 2 kohaselt kohustatud müüma kõigile oma võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele ja KKütS § 10 lg 1 kohaselt ühendama võrgu tehniliste võimaluste piires võrguga kõik võrguettevõtja võrgupiirkonnas asuvad liitumistaotluse esitanud isikute tarbijapaigaldised, kui sellega ei seata ohtu varasemate liitujate varustuskindlust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on võrguettevõtjaks kaugkütteseaduse tähenduses. Seega on kostja kohustatud tagama elamu soojaga varustamise. Tarbija ostab KKütS § 8 lg 1 kohaselt soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Seega on kaugkütteseaduse kohaselt tarbijate soojaenergiaga varustamiseks vajalik esmalt luua

ühendus tarbijapaigaldise ja võrgu vahel. Lisaks tuleb KKütS § 11 lg-te 1 ja 4 kohaselt sõlmida ka võrguga liitumise ja soojuse müügileping. Vaidlus puudub selles, et elamu Koorti 11 soojusenergia tarbijapaigaldis on ühendatud kostja soojusvõrku ning elamu on seega faktiliselt liidetud kostja soojusvõrguga. Kuna elamu soojussõlm on kostja soojusvõrguga faktiliselt liidetud ja tarbijapaigaldiste asukohta ei saa lugeda muutunuks nii, et iga korteriomand oleks eraldi soojusvõrguga liidetud, on taotletav eesmärk juba saavutatud. Ringkonnakohus leiab, et korteriomandite soojusega varustamiseks oleks vajalik sõlmida vaid soojuse müügileping korteriühistuga. Vaidlus puudub selles, et korteriühistu kostjaga kirjalikku soojusenergia müügilepingut sõlminud ei ole. Võrguettevõtja peab KKütS § 14 lg 4 järgi korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võrguettevõtja peab KKütS § 15 lg 1 järgi tagama ka tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Seega piirduvad võrguettevõtja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei ole kaugkütteseaduses reguleeritud ning seega sõltub see võrguettevõtja ja korteriomanike (-valdajate) vahelistest ning korteriomanike (-valdajate) omavahelistest kokkulepetest. Vaidlus puudub selles, et korteriomandite omanikud, s.h hageja enam tarbitud soojuse kogust eraldi kostjale ei teata ja neile ka eraldi kostja arveid ei esita. Tarbitud soojusenergia eest esitatakse arved KÜ-le Koorti 11, kes ka nimetatud arved on tasunud. Teenuse saamine ja selle eest tasumine iseenesest ei tähenda tingitama lepingu olemasolu. Kui kostja ilma lepinguta tarnib KÜ Koorti 11 soojust tarbijapaigaldisse ja korteriühistu on selle vastu võtnud, võib poolte vahel olla käsundita asjaajamise suhe. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku, s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha. Seega saab korteriühistu ja kostja vahel tekkinud õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks. Riigikohus on ka varem leidnud, et kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuseid lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-13 märkinud, et sama põhimõte laieneb lisaks ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse lepinguta tarbimisele ka teiste korteriomandi kasutamiseks vajalike teenuste (nt küte) lepinguta tarbimisele. Nimetatu on tuvastatud KÜ Koorti 11 ja kostja vahelises vaidluses tsiviilasjas nr. 2-12-388 (t.l. 77-82). Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulud Nii maakohtu kui ka apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest Reet Allikvere Kaija Kaijanen Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.