Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohus võib asja läbi vaadata ja lahendada ilma kassatsioonikaebust kohtuistungil arutamata, kui ta ei pea istungit vajalikuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt viibis 15.11.2012 RR (kostja) koos LR-ga AS SEB Pank Rapla kontoris, kus kostjale vormistati volitus LR arvelduskontode kasutamiseks. Samal päeval (15.11.2012) esitas kostja AS SEB Pank töötajale tehingukorraldused, mille alusel lasi kostja kanda LR arvelduskontodelt nr XXXXXXXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXXXXXXX enda arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXX kokku 3402,84 eurot (2927,29 eurot + 475,55 eurot). LR ei soovinud eelnimetatud summat tegelikkuses kostjale anda ning hiljem teada saades, et kostja on tema kontodelt enda kontole kandnud alusetult 3402,84 eurot, soovis LR koheselt nimetatud summa tagastamist enda kontole. Eelviidatud soovi kohta andis LR 16.11.2012 ka kirjaliku seletuse MTÜ E direktor RV ja hageja juuresolekul, märkides oma seletuses: „Mina LR avaldan oma tahet, et minu eelnev panga tehing ei olnud minu soov. Minule esitati vale andmeid. Soovin, et minu raha kantakse tagasi minu kontole. Selle kirja olen koostanud täie mõistuse juures.” LR suri 27.12.2012 ja tema ainupärijaks on hageja. Hageja esitas kostjale 27.02.2013 ja 01.03.2013 nõuded tagastada kostja poolt LR-lt alusetult omandatud 3402,84 eurot hageja arvelduskontole. Ühtlasi esitas hageja oma esindaja vahendusel ka 23.04.2013 kostjale täiendava pretensiooni 3402,84 euro tagastamiseks. Kostja esitas 13.05.2013 hageja nõudele vastuse, milles keeldus 3402,84 euro tagastamisest. Hageja esitas 03.06.2013 kostjale selgituse ja korduva nõude, kuid kostja ei ole seni hagejale alusetult saadud summat tagastanud. Hageja palus kostjalt välja mõista hageja kasuks 2500 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostaja ning LR vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav ülalpidamislepinguna. Kostja on täitnud LR-ga kokkulepitud kohustusi viimase poolt soovitud viisil ja on kasutanud LR rahalisi vahendeid tema huvides. Kostja korraldas ravimite, haigla-, hooldamis-ja põetamisteenuse eest tasumise ning matused. Samuti lasi kostja valmistada hauakivi ning kujundada kalmu.

2(8)

Kostjale ei ole kätte toimetatud LR väidetavalt 16.11.2012 koostatud avaldust. Seega tuleb eeldada, et LR loobus kirjapandust. Hageja poolt 25.04.2013 kättetoimetatud tühistamisavaldus ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, hageja on ära oodanud, mil kostja on kulutused teinud. Tulenevalt PärS § 131 lg-st 1 lasub hagejal kui pärijal kohustus hüvitada matuse korraldamiseks tehtud kulutused. Hauakivi valmistamine ja hauakääpa kujundamine oli LR tahe ning selleks tehtud kulutused õiguspärased ja seaduslikud. Esimese astme kohtu otsus Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1820,25 eurot ning jättis hageja menetluskuludest 72,81% kostja kanda. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik vastavalt lepingule osutama teisele isikule teenuseid, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. TsÜS § 118 lg 1 sätestab, et volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Kostja vande all antud seletustega leidis tõendamist, et kostjal oli LR-ga sõlmitud 15.11.2012 kokkulepe, mille kohaselt LR paigutatakse pärast haiglast väljasaamist hooldekodusse, kõik LR rahalised vahendid antakse kostja käsutusse ning kostja kasutab LR rahalisi vahendeid LR vajaduste rahuldamiseks tema eluajal ning samuti korraldab LR matused ning hauaplatsi kujundamise. 15.11.2012 volikirjast nähtub, et LR volitas RR-d enda nimel avama ja sulgema kontosid, sõlmima kõikide kontodega seotud hoiuse-, arveldus- ja elektrooniliste teenuste lepinguid, samuti neid lepinguid muutma või lõpetama. LR kontode väljavõtetest nähtub, et seisuga 16.11.2012 on saldod 0 eurot ning 15.11.2012 on RR nimetatud kontodelt teinud ülekanded oma kontole summades 2927,29 eurot ja 475,55 eurot. AS SEB Pank kirjast 22.11.2012 nähtub, et LR käis 15.11.2012 Rapla kontoris. Seega 15.11.2012 LR tahe oli, et tema rahalised vahendid on kostja käsutuses, volitades kostjat LR rahalisi vahendeid kasutama viimase huvides, et hageja ei saaks LR raha ära raisata. Kostja seletus haakub ka LR konto väljavõtetega, mille kohaselt on tema arvelt välja võetud 21.09.2011 700 eurot, 21.12.2011 100 eurot, 21.01.2012 150 eurot ning tasutud 05.10.2012 Rapla pitsakioskis 8,10 eurot, 13.10.2012 Põhja keskuse apteegis 9,68 eurot, Maksimarketis Paides 7,53 eurot, 15.10.2012 Märjamaa postkontoris, 18.10.2012 25,25 eurot Bauhofis, Läänemaa Maksimarketis 12,02 eurot, 21.10.2012 24,07 eurot Rapla Konsumis, 28.10.2012 35,99 eurot Crocsis, 12.11.2012 on tehtud ülekanne summas 185,60 eurot, 14.11.2012 39,50 eurot Elisa Järve Selveris. Kostja seletuse kohaselt väitis LR, et tema pangakaarti kasutas hageja. Hageja seletusega leidis tõendamist, et 16.11.2012 sõlmis ta vanaemaga kokkuleppe, et vanaema küsib kostjalt raha tagasi. LR kirjutas alla ka kirjalikule tahteavaldusele, mida kinnitab tunnistaja RV. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et LR isiklikult oleks kostjalt raha tagasi küsinud. Hageja kinnitas, et LR küsis kostjalt raha tagasi, kuid hageja ei ole selle küsimise juures ise viibinud ning seega tema väide on paljasõnaline ning seda ei kinnita ükski teine tõend. LR kirjalik tahteavaldus edastati kostjale 2013 aprillis ning kostja võttis omaks, et on selle kätte saanud. 27.12.2012 LR suri. VÕS § 632 lg 1 kohaselt eeldatakse, et käsundusleping ei lõpe käsundiandja surmaga. TsÜS § 125 lg 3 sätestab, et volitus ei lõpe esindatava surmaga, kui ei lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping. Kostja seletusega ja tunnistaja AM ütlustega on tuvastatud, et kostja ja LR vahel sõlmitud käsundusleping ei lõppenud LR surmaga, kuna kostja ja LR vahel oli kokku lepitud, et kostja korraldab LR matused, tellib hauakivi ja kalmu kujundamise. Seega ei lõppenud ka LR surmaga kostja volitus LR raha kasutamiseks.

3(8)

LR ainupärija on hageja. PärS § 130 lg 1 järgi pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mida seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Hageja esitas kostjale 27.02.2013 ja 01.03.2013 nõuded tagastada kostja poolt LR-lt alusetult omandatud 3402,84 eurot hageja arvelduskontole. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et ta sai hageja teated kätte, kuid raha ei nõustunud tagastama. TsÜS § 126 sätestab, et esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline. VÕS § 630 lg 1 sätestab, et kumbki lepingupool võib tähtajatu käenduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. VÕS § 195 lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Seega hageja ütles käsunduslepingu kostjaga LR rahaliste vahendite kasutamiseks üles alates 01.03.2013 ning nimetatud kuupäevast lõppes kostja volitus LR rahaliste vahendite kasutamiseks, kuna kostja võttis kohtuistungil omaks, et ta sai hageja 27.02.2013 ja 01.03.2013 kirjad kätte. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg 5 sätestab, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette ületanu. Seega kuni 01.03.2013 kostja poolt LR-le kuulunud raha kasutamine LR-ga seotud kulude tõttu on õiguspärane ja seaduslik. Pärast 01.03.2013 oli kostja poolt LR rahaliste vahendite kasutamine, kaasa arvatud hauakivi eest tasumine, ebaseaduslik. Hauakivi eest tasumine ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga ning puudub seaduslik keeld vastavate õiguste üleminekuks ühelt isikult teisele. LR oma eluajal ei palunud kostja käsutusse antud rahalisi vahendeid kostjal tagastada ning LR kirjalik tahteavaldus esitati kostjale alles pärast hageja käsunduslepingu ülesütlemise teadete esitamist. Kohtuistungil leidis tõendamist, et kostja on tasunud arveid kuni 01.03.2013 kokku summas 1582,59 eurot, mis on vastavuses sõlmitud käsunduslepinguga ja seega põhjendatud. 01.03.2013 järgseid arveid ei saa arvestada, kuna pärast nimetatud kuupäeva puudus kostjal seaduslik alus LR rahalisi vahendeid kasutada. LR raha oli kostja kohustatud kasutama sihtotstarbeliselt, seega pidanuks tal olema esitada kõik dokumendid raha kasutamise kohta, hilisemate kuupäevadega tšekid ei lähe arvesse VÕS § 195 lg 5 alusel ning paljasõnalised väited ei ole kasutatavad tõenditena raha kulutamise kohta. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist kostja väidetav kulu summas 105 eurot ilmalikule lugejale ja trompetimängijale. Kuna hageja ei aidanud LR matuseid korraldada, siis tema käesoleval ajal avaldatud arvamus selle kohta, millised oleksid pidanud matused olema ja kui kulukad, on asjakohatu. Kostja ja MTÜ E vahel sõlmitud lepingus sisalduv säte, mille kohaselt kostja tasub omaosaluse ja korraldab matused, ei tähenda, et kostja oleks pidanud seda tegema oma rahaliste vahendite arvelt. Tõendamist leidis kostja seletuse ja tunnistaja AM ütlustega, et LR hoolduskulud hooldekodus ja matusekulud kantakse viimase rahaliste vahendite eest. Kuna LR kõik rahalised vahendid olid kostja käsutuses, siis on loogiline, et LR omaosaluse hoolduskuludest tasub kostja, mitte LR. Kostja ja LR kokkuleppe kohaselt pidi LR matused korraldama kostja LR rahaliste vahendite eest, mitte MTÜ E. Seega on kostja kasutanud 3402,84 eurost 1582,59 eurot õiguspäraselt ja seaduslikult ning kooskõlas VÕS §-des 619 ja 620 sätestatuga. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et kostja ja LR vahel oleks olnud sõlmitud ülalpidamisleping VÕS § 572 kohaselt. VÕS § 573 sätestab, et ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 83 lg 1 sätestab, et tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kostja ei ole esitanud kohtule notariaalselt tõestatud ülalpidamislepingut. Ülalpidamislepingu mittesõlmimist kostja ja LR vahel kinnitab ka LR 15.11.2012 tahteavaldus. Seega ei ole LR oma rahalisi vahendeid kostja omandisse andnud. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 1820,25 eurot.

4(8)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 1820,25 eurot hageja kasuks ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi terves ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Väär on maakohtu seisukoht, et RR ja LR vaheline õigussuhe ei ole kvalifitseeritav ülalpidamislepinguna. Maakohus on jätnud VÕS § 29 järgi välja selgitamata, milline oli LR ja kostja ühine tahe lepingu sõlmimisel ning jätnud arvestamata lepingupoolte käitumise enne ja pärast lepingu sõlmimist. Kohus pole lähtunud lepingu olemusest ja asjaolust, et kostjale ei olnud lepingu sõlmise hetkel teada kohustuste kestus ja kulutuste lõplik suurus. Samuti ei ole kohus hinnanud raha ülekandmise eesmärk ja seda, et hagejal oli eelnevalt õigus LR arvelduskontosid kasutada. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades tulnuks kohtul kvalifitseerida poolte vaheline õigussuhe ülalpidamislepinguna. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et ülalpidamisleping saab olla sõlmitud vaid notariaalses vormis. Notariaalne vorm on ülalpidamislepingu puhul kohustuslik, kui ülalpeetav annab ülalpidaja omandisse või kasutusse kinnisasja (AÕS § 119 lg 1) ja kui vara või esemed peavad üle minema pärast ülalpeetava surma (PärS § 100). Et antud juhul arvestades üleantava vara mahtu ning poolte käitumist (eelkõige kostja poolt saadud vara kasutamist üleandja huvides) oleks ülalpidamislepingu mitteolulise vormivea lugemine ülalpidamislepingu tühisuse aluseks vastuolus hea usu põhimõttega ning VÕS § 573 lg 2 eesmärgiga. Alternatiivsena võiks käsitleda LR poolt enda ülalpidamise ning hilisema matuse korraldamise ja haua korrastamise eest raha andmist kostjale (olgu siinkohal rõhutatud, et LR viibis raha ülekandmise maksekorralduse koostamise ja pangale täitmiseks esitamise juures) ka kui kõlbelise kohustuse täitmist VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes – üldiste moraali ja käitumisnormide kohaselt on aktsepteeritav ja arusaadav, et enda ülalpidamist, matuste korraldamist ja haua hooldamist hüvitatakse. VÕS § 4 lg 3 kohaselt sellise kohustuse raames üleantut tagasi nõuda ei saa. Isegi juhul, kui eeldada, et LR ja kostja vahel on sõlmitud käsundusleping, siis LR ülalpidamisega, matuste korraldamisega ja hauakiviga seonduv on isiklikku laadi õigused ja kohustused, mis PärS § 130 lg 1 kohaselt pärijale üle ei lähe. Kostja sooritust hauakivi tellimisel LR tahte kohaselt tuleb tõlgendada kui mittetäielikke kohustusi VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses. Seda laadi sooritust peetakse ühiskonnas aktsepteeritavaks ning koguni heakskiidetavaks. Mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda (VÕS § 4 lg 3). Samuti on VÕS § 1028 lg-s 2 sätestatud tagasinõude piirangud ja selle kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus. Eeltoodust tulenevalt hagejal puudub õiguslik alus nõuda mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantu tagastamist. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui asus seisukohale, et hageja ütles käsunduslepingu kostjaga LR rahaliste vahendite kasutamiseks üles alates 01.03.2013 ja luges lepingu üles öelduks hageja 27.02.2013 ja 01.03.2013 koostatud taotlustega. Nii tehingu tühistamine kui ka ülesütlemine eeldavad tühistamis- kui ka ülesütlemisavalduse tegemist. Tehingu tühistamiseks või ülesütlemiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tühistamiseks või ülesütlemiseks. Antud juhul ei esitanud LR kostjale avaldust 15.11.2012 tehingu tühistamiseks. Veelgi enam LR ei maininud kordagi kostjale, tema perekonnaliikmetele ja/või sugulastele, et on teinud tehingu tühistamise avalduse. LR võis koostada 16.11.2012 avalduse, kuid kohus tuvastas, et seda avaldust ta kostjale üle ei andnud (kuigi selline võimalus tal oli). Kuna LR avaldust kostjale kätte ei toimetanud ega teinudki ühtki toimingut selle

5(8)

teatavaks tegemiseks, tuleb eeldada, et ta loobus kirjapandust ning 16.11.2012 koostatud avaldus on kaotanud kehtivuse. VÕS § 196 lg 3 kohaselt tuleb leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada saadi. Mõistlik aeg lepingu ülesütlemiseks ei saa olla 5 kuud. Kohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et hageja kui pärija toimetas LR avalduse kostjale esmakordselt kätte alles 25. aprillil kell 11.04. Selleks ajaks oli LR ja kostja vaheline tehing juba olulises osas kostja poolt täidetud. Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et pärast 01.03.2013 on olnud kostja poolt LR-le kuulunud raha kasutamine LR-ga seotud kulude katmiseks ebaseaduslik. Ekslik on maakohtu käsitlus, et kuna kostja oli kohustatud kasutama LR rahalisi vahendeid sihtotstarbeliselt, siis pidanuks tal olema esitada kõik dokumendid raha kasutamise kohta. VÕS § 624 lg 2 ei eelda iga kulu tõendamist dokumentaalse tõendiga, vaid lubatud on igasugused tõendid, sh ka tunnistajate ütlused või lepingupoole seletus. Kostjal puudus kokkulepe LR-ga, et kõigi rahaliste vahendite kasutamise kohta peab olema dokumentaalne tõend. Ei saa eeldada, et kostja oleks kogunud ja säilitanud kõik tšekid, seda enam et antud juhul oli LR ja kostja puhul tegemist lähisugulastega. Kui antud juhul on ette näidata dokumentaalsed tõendid kasvõi olulises osas tehtud kulutuste kohta, tuleb lugeda kostja poolt VÕS § 624 lg 2 kohaseks aruandluskohustuseks vajalik hoolsus üles näidatuks. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes maakohus on tuvastanud LR tahte matuste korraldamisel, kui asus seisukohale, et 08.06.2013 toimunud urni matmise kulud tuleb jätta kostja kanda. LR sooviks oli tuhastamismatus. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastavalt LR-lt saadud juhisele pidi kostja korraldama ka hauakivi tellimise. Hauakivi näol on tegemist LR huvides tehtud sooritusega või VÕS § 4 lg 2 järgse sooritusega. LR huvides tehtud kuluks tuleb lugeda ka transpordikulu Kohilasse, et tellida LR-le hauakivi ja kooskõlastada kivi kujundus ning tekst (summas 6,45 eurot) ning AA Kohila Kivi OÜ-le tasutud hauakivi valmistamise ja kalmu kujundamise kulu summas 740 eurot. Seega tuleb 1687,59 eurole juurde arvestada 204,97 eurot ja 746,45 eurot. Kulude summa kokku 2639,01 eurot. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui vähendas omaalgatuslikult, seda põhistamata MTÜ-le E makstud hooldusteenuse arvet nr M01307. Kostja tasus MTÜ E arve M01307 summas 205,49 eurot. Lisaks ei ole hageja vaidlustanud hooldekodu arve M01307 summat. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada 171,93 euro väljamõistmise osas ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi selles osas rahuldamata ja muuta menetluskulude jaotust. Kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuses on maakohtu otsus vaidlustatud osas, milles maakohus hagi rahuldas. Kuna vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, siis TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt selles osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja hagi jätta täiendavalt rahuldamata 171,93 eurot osas, mille maakohus oli ekslikult välja mõistnud. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust

6(8)

maakohtu otsust muuta. Ringkonnakohus nõustub osas, milles maakohtu poolt väljamõistetud summat ei muudeta, maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Maakohus on rahuldanud hagi 171,93 euro väljamõistmise osas ebaõigesti. Kostja väidete kohaselt tasus kostja LR hooldekodu arve nr M01307 summas 205,49 eurot (tl 39). Arve kohaselt sisaldas nimetatud summa omaosalust 33,56 eurot ja LR pensioni arvel kaetavat osa 171,93 eurot, mis tuli kostjal tasuda (tl 65). Maakohtu otsuse põhjendusest nähtub, et maakohus ei pidanud kostja väidet 171,93 euro hoolduskulu tasumise osas tõendatuks. Maakohtu järeldus ei ole jälgitav ega põhjendatud. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et kostja tasus hooldekodu kulu, vaid leidis, et kostjal oli kohustus tasuda hoolduskulud enda arvel (tl 96). Kuna puudus vaidlus, et kostja tasus hooldekodu tasu, ei pidanud kostja esitama täiendavaid tõendeid selle asjaolu tõendamiseks. Vaatamata eeltoodule ei pidanud maakohus tõendatuks kostja väidet 171,93 euro hooldekodu tasu kandmise kohta. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega 09.12.2012 maksekorralduse nr 5 AS-le SEB Pank, millest nähtub, et kostja on hooldekodu tasu maksnud. Ringkonnakohus peab eeltoodud tõendit asjakohaseks ja vajalikuks ning võtab selle vastu, kuna apellandile ei olnud maakohtu menetluses selgitatud MTÜ-le E 09.12.2012 LR hooldekodu tasu maksmise tõendamise vajadust. Kostja ja MTÜ E vahel sõlmitud lepingu p III.4 kohaselt laekub hooldekodu tasuks LR poolt 100% pensionist MTÜ E arvele (tl 111). Lepingu punktist II.2 tuleneb, et kostja pidi tasuma hooldekodu tasu omaosaluse ja kandma pärast LR surma matusekulud. Lepingust ei tulene, et kostja pidi tasuma hooldekodu tasu enda arvel. Hageja ei ole esile toonud, et kostja oleks tasunud hooldekodu tasu alusetult. Sarnaselt muude kostja poolt tehtud kuludega, mida maakohus pidas põhjendatuks, toimus MTÜ E arve tasumine ka 171,93 euro osas maakohtu tuvastatud käsundi täitmiseks ning oli põhjendatud. Muudele apellatsioonkaebuse väidetele vastab ringkonnakohus alljärgnevalt. VÕS § 626 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Maakohus on hagi 1648,32 euro osas õigesti rahuldanud ja oma seisukohti ammendavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tulnuks kostja ja LR vaheline õigussuhe kvalifitseerida ülalpidamislepinguna, on põhjendamatu. VÕS § 572 lg 1 sätestab, et ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et LR ja kostja vahel oleks kokku lepitud ülalpidamislepingu tingimustes. Kuna VÕS § 573 järgi peab ülalpidamisleping olema notariaalselt tõestatud, siis oleks väidetav ülalpidamisleping VÕS § 573 ja TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. VÕS § 29 lg 8 kohaselt eelistatakse lepingutingimuse tõlgendamisel tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on kehtiv. Maakohus on tõendeid hinnates jälgitavalt põhjendanud seisukohta, et kostja ja LR vahel oli käsunduslepinguline suhe. Apellatsioonkaebuse väide raha ülekannete kui kõlbelise kohustuse täitmiseks üleantu kohta on asjakohatu. Raha kanti LR arvelt kostjale üle seoses maakohtu tuvastatud käsunduslepingust tuleneva õigusliku kohustuse täitmisega. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt kujutab LR ülalpidamisega ja matusega seonduv endast isiklikku laadi õigusi ja kohustusi, mis PärS § 130 lg 1 järgi hagejale üle ei lähe, on ebaõige. PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Käsundiandja kohustused tasu maksmisel, käsundisaajale juhiste andmisel ja esemete üleandmisel ei ole käsundiandja isikuga lahutamatult

7(8)

seotud. VÕS § 632 lg-st 1 tuleneb, et käsundiandja õigused ja kohustused saavad õigusjärglasele üle minna. Hagejale läks käsunduslepinguga üle ka õigus käsundusleping üles öelda. Maakohus ei kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, lugedes käsunduslepingu üles öelduks hageja 27.02.2013 ja 01.03.2013 koostatud taotlustega. Kostja ei ole väitnud, et ta pole hageja 27.02.2013 ja 01.03.2013 avaldusi kätte saanud. Vastuses hagile on ta ainult avaldanud arvamust, et hageja poolt 27.02.2013 ja 01.03.2013 saadetud tahteavaldused ei lõpeta käsunduslepingut ja seostas käsunduslepingu ülesütlemise ainult LR poolt 16.1.1.2012 koostatud avalduse talle 25.04.2013 kättetoimetamisega. Apellatsioonkaebuse väited käsunduslepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste puudumise ja tähtaja kohta on ebaõiged. VÕS § 630 lg 1 kohaselt võib tähtajatu käsunduslepingu kuni käsundi täitmiseni igal ajal üles öelda. Kolleegium märgib, et isegi kui lugeda, et käsundusleping oli üles öeldud 25.04.2013, ei muuda see maakohtu järeldust, kuna kostja ei ole väitnud, et käsundi täitmiseks oleks ta vahemikus 27.02.2013 kuni 25.04.2013 teinud kulutusi. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja väidetavad kulud matusetalituse läbiviijale ja trompetimängijale summas 105 eurot ei olnud tõendatud. Apellatsioonkaebuses ei ole viidatud tõenditele, mis nimetatud kulu kinnitaksid. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt LR matused korraldati ja hauaplats kujundati LR tahte kohaselt, ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Urni matmisega ja hauakivi tellimisega seotud kulud ei olnud käsundi täitmiseks tehtud kulud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt LR rahaliste vahendite kasutamine pärast käsunduslepingu ülesütlemist oli ebaseaduslik. Kostja ei ole tingimusteta tasaarvestanud oma võimalikku matusekulude hüvitamise nõuet hageja kui pärija vastu. Ringkonnakohus jätab menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise tõttu poolte endi kanda. Arvestades menetluse käiku ja asjaolu, et hagi rahuldamise ulatus ja hagi rahuldamata jätmise ulatus ei erine oluliselt, on menetluskulude poolte endi kanda jätmine kooskõlas õigluse ja menetlusökonoomia põhimõttega.

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.