Kohtulahend

02.08.2011 aktides kajastatud tööd. Lõppaktis fikseeriti, et lepingu summaks kujunes 59 319,50 eurot koos käibemaksuga. See summa miinus lõppaktis fikseeritud garantiiperioodi tagatis summas 2965,58 eurot on hagejale tasutud. Lisaks esitas hageja kostjale 03.08.2011 arve nr 1108-1, mis on samuti kostja poolt tasutud. Lõppaktis on fikseeritud tööde lõplikud ja mõlemapoolselt aktsepteeritud mahud ning lepingu summa. Mis tahes muid töid kui allkirjastatud aktides kajastatu, hageja poolt kostjale üle antud ning kostja poolt vastu võetud ei ole. Poolte vastastikused erimeelsused teostatud tööde mahtude, kvaliteedi ja hageja poolt lepingu tähtaegadest kinnipidamise osas lahendati lõppaktiga, mis omab kompromissilepingu olemust. Hageja ei ole tuginenud tööde lõppaktis sätestatu kehtetusele ega ole viidatud akti tühistanud. Lepingu hinnaga olid hõlmatud kõik toimingud, mis olid tarvilikud kokkulepitud viimistlustööde teostamiseks (p 4.1). Isegi kui hageja leidis, et columbia-plokkidest seinte pahteldamiseks ning värvimiseks osutus vajalikuks ka plokke remontida, ei kuulu see töö täiendavalt tasumisele. Columbia kividest seinte värvimine kajastub 11.04.2011 aktis. Samuti märkis kostja, et pooled ei ole leppinud kokku eelarve mittesiduvuses. Antud juhul lepiti lepingu maht kokku 29.10.2010. Lepingu p-i 2.2 kohaselt kuuluvad kõik hilisemad täiendused ning muudatused alltöövõtja riisiko hulka ning teostamisele alltöövõtja kulul. Ka lepingu p 4.2. sätestab, et lepingu summa ei kuulu muutmisele põhjendusel, et lisa 1 ei hõlma kõiki töid ega nende mahtu, mis tuleb ehitusprojekti põhjal teostada. Hinnapakkumise nr 2 järgi oli hageja kohustuseks tubade, trepikodade ja koridoride viimistlus. Kuivõrd hageja ei suutnud aluspinda nõutaval määral viimistleda ning dekoratiivkrohv hõlbustas aluspinna ettevalmistamist, otsustas hageja pinnad viimistleda dekoratiivse krohviga. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt täiendavat tasu selliste toimingute eest, mis on tarvilikud lepingu eesmärgi saavutamiseks. Kui hagejal on õigus saada raha dekoratiivkrohvi paigaldamise eest, siis on hageja saanud alusetult ümarduse, tubade, trepikodade ning koridoride viimistlemise eest. Dekoratiivkrohvi paigaldamise näol ongi tegemist pindade viimistlemisega. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt ümarduse, trepikoja seinte ning koridoride seinte dekoratiivse fraktuuriga katmise eest täiendavate summade tasumist. Need viimistlustööd on hageja juba akteerinud 11.04.2011 aktis ning nende eest on kostja hagejale ka täies ulatuses tasunud. Trepikodade viimistlustööd on hageja akteerinud 02.08.2011 aktiga ning nende tööde eest on kostja hagejale tasunud. 29.08.2011 arve p 5 kajastab endas tasunõuet ka akna- ja uksepõskede maalritööde eest. Poolte vahel saavutatud kompromissi tulemusena hageja sellisest tasunõudest loobus. Hageja aktsepteeris kompromissi ning väljastas kostjale 08.08.2011 korrigeeritud kujul akti nr 3 ning korrigeeritud aktile rajaneva arve nr 11-08-1 kuupäevaga 03.08.2013. Samuti saatis hageja 09.08.2013 kostjale 03.08.2013 kuupäeva kandva allkirjastatud tööde vastuvõtmise lõppakti, mis vastab üheselt poolte poolt kokkulepitule. Kostja märkis, et kui kohus peaks rahuldama hageja nõude, tasaarvestab kostja oma nõude kattuvas osas hageja nõudega. Kostja on õigustatud hagejalt tagasi nõudma trepikodade krohvitud pindade pahtelduse ja värvimise osas 2663,39 eurot + km, koridoride viimistlustööde osas o 923,52 eurot + km, tubade viimistlustööde osas 537,82 eurot + km ja trepikodade viimistlustööde eest 505,43 eurot + km, kokku 5556,19 eurot. Tööd anti kostjale üle 03.08.2011. Hageja hilines tööde üleandmisega 122 päeva. Seega on kostja õigustatud nõudma hagejalt leppetrahvi 36 184,90 eurot. Maakohtu otsus

08.04.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel hageja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, milliste tööde teostamises kokku lepiti, kas hageja on teostanud hagejale täiendavalt lepingus kokku leppimata töid, kas lõppaktiga andis hageja üle kõik tööd või osa töödest ja kas lõppaktis fikseeriti kõikide tööde tasu, kas lõppakti saab käsitleda kompromissina ning kas hageja on kostjale üle andnud täiendavalt töid, mida lõppaktis ei fikseeritud. Lepingu objekti osas viitas kohus poolte sõlmitud alltöövõtulepingu p-dele 2.1 ja 4.1, lepingu lisadele 2 ja 3 ning märkis loetelu töödest, millised hageja pidi hinnapakkumise nr 2 kohaselt kostjale tegema. Kohus märkis, et hinnapakkumine nr 2 ei ole kostja poolt allkirjastatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-89-12 p-s 24 leidnud, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul on põhimõtteliselt võimalik hind määrata ka VÕS § 28 alusel, kuid seda üksnes juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta. Sama kinnitab töövõtulepingu kohta VÕS § 637 lg 1. Kohus luges tuvastatuks asjaolu, et hageja on hinnapakkumisega nr 2 nõustunud, kuna on allkirjastanud lepingu ning lepingu p-s 17.3 on viidatud hinnapakkumisele nr 2. Kostja ei ole hinnapakkumisele nr 2 vastuväiteid esitanud. Seega leppisid pooled alltöövõtulepingu p-s 4.1 ja hinnapakkumises nr 2 kokku tööde loetelu ja m2 või jm hinna. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingus märgitud tööd on kokkulepitud mahus ja kokkulepitud hinnaga tasutud. Tuvastades, kas pooled leppisid täiendavalt kokku lepingu muutmises ning täiendavas tasus, tugines kohus lepingu p-le 4.2, milles pooled sätestasid, et lepingu summa on töövõtja poolt alltöövõtjale lõplikult makstav tasu vastavalt alltöö täitmise või lõpetamise eest arvesse võttes võimalikke lepingu muudatusi. Sama punkti teise lause kohaselt ei kuulu lepingu summa muutmisele, põhjendusel, et lisa 1 ei hõlma kõiki töid ega nende mahtu, mida tuleb ehitusprojekti põhjal teostada. Samuti tugines kohus lepingu p-le 12.1, mille järgi muudetakse lepingut kirjalike kahepoolsete, seaduslike või kohaselt volitatud esindajate poolt allkirjastatud kokkulepete alusel. Kirjalikult vormistamata muudatused on kehtetud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-89-12 p-i 27 kohaselt on kolleegiumi arvates taunitav töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu. Just sellise praktika vältimiseks ongi VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Kui tellija ütleb lepingu eelarve ületamise tõttu üles, ei pea ta VÕS § 639 lg 3 järgi maksma eelarvet ületavat tasu (VÕS § 639 kohaldamise kohta vt ka Riigikohtu lahendit nr 32-1-79-08, p-d 12-16). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et käesoleval juhul on pooled lepingus ammendavalt kokku leppinud töödes, tööde mahus ja hinnas. Kirjalikke muudatusi täiendavalt tehtud ei ole. Kohtu hinnangul ei saa lugeda hinna muudatuseks hinnapakkumiste nr 3 (tlk 17) ja 5 (tlk 18) tegemist. Isegi kui lugeda pooltevaheline kirjalik leping muudetuks ning kostja hinnapakkumisega nr 3 nõustunuks põhjusel, et kostja esindaja on hinnapakkumise nr 3 allkirjastanud, siis ei ole hagejal

õigus nõuda nimetatud akti eest täiendavat tasu, kuna pooled on 8 kuud hiljem allkirjastanud lõppakti (tlk 24). Hinnapakkumist nr 5 kostja allkirjastanud ei ole. Seega ei saa nimetatud tõendiga tõendada täiendava kirjaliku kokkuleppe olemasolu. Kohtul tuleb tuvastada, kas 03.08.2011 lõppaktiga andis töövõtja tellijale kõik tööd üle ning lõppesid poolte lepingulised kohustused. Kohus märkis, et poolte 03.08.2011 koostatud 29.10.2010 alltöövõtulepingu nr 240/22218 tööde vastuvõtu lõppakti (tlk 24) kohaselt ei ole pooltel üksteise suhtes pretensioone. Akti kohaselt on tööd teostatud lepingus (aktide 17.12.2010 (tlk 22), 11.04.2011 (tlk 21) ja 02.08.2011 (tlk 46 alusel) ettenähtud mahus ja kvaliteediga ning vastavuses projektdokumentatsiooniga. Lepingu summaks kujunes 59 319,50 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Garantiiperioodi tagatiseks jääb 2965,98 eurot tähtajaga 15.05.2014. E-kirjavahetusega (tlk 102-107; 113-114) ja leppetrahvi teatega (tlk 108) luges kohus tõendatuks, et poolte vahel olid erimeelsused tööde eest tasutavate summade ja tööde tähtaegse valmimise üle. Kostja raamatupidamisprogrammi väljavõttega (tlk 48) luges kohus tõendatuks, et kostja on hagejale tasunud kokku 56353,12 eurot (lepingu summa 59319,50 eurot - garantii tagatis 2965,98 eurot). Samuti on hageja 09.08.2011 e-kirjas (tlk 105) kinnitanud, et arvete kogusumma on 59319,50 eurot ja sellest summast jääb kostjale garantii 5% - 2965,98 eurot. Hageja on kinnitanud (tlk 59), et nimetatud summa tasumise üle poolte vahel vaidlus puudub. Kohus leidis, et nimetatud lõppakti saab lugeda poolte vahel saavutatud kokkuleppe kinnituseks. Seda kinnitavad ka SÄ-e ütlused (tlk 161, 163), mille kohaselt lõppakt sündis kompromissi käigus. Kohus oli seisukohal, et nimetatud lõppaktiga saab lugeda kõik poolte vahel kokku lepitud tööd vastuvõetuks. Hagejal on jäänud kostja ees vaid garantiikohustus. Nimetatud asjaolu kinnitas SÄ (tlk 161) ning see tuleneb ka lõppaktist. Pooled on kinnitanud, et ei oma üksteise suhtes pretensioone. Tunnistaja SÄ-e ütluste kohaselt ei teostanud hageja peale lõppakti allkirjastamist kostjale enam ühelgi objektil töid (tlk 161). Seega ei saa kohtu hinnangul lugeda põhjendatuks hageja poolt kostjale enne lõppakti allkirjastamist esitatud ja kostja poolt allkirjastamata 15.04.2011 akti (tlk 23) ja selle alusel lõppakti allkirjastamisest 03.08.2011 hiljem, s.o 29.08.2011, esitatud arvet nr 11-08-02 (tlk 25). Osundatust tulenevalt leidis kohus, et kostjal ei ole kohustust tasuda 15.04.2011 akti alusel esitatud arvet nr 11-08-02. Samuti leidis kohus, et alltöövõtjate koosoleku protokollidega (tlk 65-90; 122-124) ja kaetud tööde aktiga (tlk 91) ei saa tõendada pärast lõppakti allkirjastamist täiendavate kokkulepete sõlmimist töö mahu muutmise ja sellest tuleneva hinna muutmiseks. Kohus märkis, et kuivõrd kohus ei rahulda põhihagi, puudub vajadus kostja esitatud tasaarvestusavalduse põhjendatuse hindamiseks. Apellatsioonkaebus 07.05.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 08.04.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 14 022 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS §-i 639. Hageja on seisukohal, et tsiviilasjas kogutud tõenditel ei põhine maakohtu järeldus, et pooled on 29.10.2010 lepingus ammendavalt kokku leppinud töödes, tööde mahus ja hinnas ning kirjalikke muudatusi lepingus täiendavalt tehtud ei ole. Samuti ei põhine asjas kogutud tõenditel maakohtu poolt hageja esitatud hinnapakkumiste 3 ja 5 kohta märgitu, et nimetatud hinnapakkumiste tegemist ei saa lugeda hinna muudatuseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et poolte vahel sõlmitud

alltöövõtulepingu nr 240/22218 p-i 4.1 kohaselt põhines lepingu hind ühikhindade loendil, mis on fikseeritud lepingu lisas nr 3. Lepingu hinna aluseks on hinnapakkumise koostamiseks esitatud ehitusprojekt ja hinnapakkumises esitatud tööde maksumus. Hageja poolt esitatud hinnapakkumises ongi fikseeritud vaid tööde ühikuhinnad, mitte aga lepingu järgi tegemisele kuuluvate tööde kogumaksumus. Seega ei ole pooled leppinud kokku maksimaalses summas, mis kuuluks kostja poolt hagejale tasumisele. Hinnapakkumise nr 3 kohaselt kohustus hageja katma trepi ning koridori seinad dekoratiivse faktuuriga hinnaga 92 krooni/m2. 29.10.2010 lepingu lisaks olevas hinnapakkumises taoline töö ei sisaldu ning seega oli tegemist täiendava tööga. Hinnapakkumise on allkirjastanud kostja esindaja SÄ, millega on kostja aktsepteerinud nimetatud lisatöid ja nende hinda. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks hinnata SÄ-e allkirja tähendust hinnapakkumisel ning on piirdunud märkusega, et kirjalikku kokkulepet lepingu muutmiseks ei olnud. Samas on ilmne, et pooled leppisid kokku hinnapakkumises nr 3 näidatud lisatööde tegemises ning nende eest tasumises. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada SÄ-e väidet, et ta ei mäleta, millistel asjaoludel hinnapakkumise allkirjastas. SÄ-e puhul oli tegemist kostja volitatud esindajaga ning tema poolt võetud kohustusi peab kostja täitma. 10.03.2011 koostatud hinnapakkumise nr 5 kohaselt kohustus hageja remontima columbia plokkidest seinad koridorides 12 000 krooni eest. Alltöövõtulepingu nr 240/22218 kohaselt kohustus hageja tegema objektil viimistlustöid ning seega ei olnud müüritööd hageja ülesandeks. Hageja esitas kohtule alltöövõtjate koosolekute protokollid, milles korduvalt märgiti, et OÜ Telimpeks (alltöövõtja müüritööde osas) peab parandama puhta vuugiga laotud seintel katkised plokid tsementkrohviga. Tunnistaja SÄ kinnitas kohtuistungil, et hostelis oli probleeme columbia plokkidest seinte kvaliteediga, OÜ Telimpeks ei täitnud oma kohustusi ning tegelikkuses korrastas seinad hageja. Hageja leiab, et eeltoodust nähtuvalt aktsepteeris kostja hageja poolt koostatud hinnapakkumises nr 3 nimetatud töid ning ka hinnapakkumises nr 5 nimetatud tööd tehti kostja teadmisel ning soovil. Kuna tegemist oli täiendavate töödega, s.o töödega, mida ei olnud kokku lepitud alltöövõtulepingus nr 240/22218, siis oli hagejal õigus nimetatud tööde eest tasu saada. Maakohtu viide sellele, et tegemist oli vaid hinna muutmisega, ei põhine tõenditel. Samuti ei ole hageja hinnangul asjakohane maakohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-89-12, kus selgitatakse tellija õigusi. Nimetatud tsiviilasjas nõudis töövõtja tellijalt lisakulutuste tasumist. Reeglina ei oma tellija ehitusalaseid teadmisi sellisel määral, et piisava pädevusega otsustada lisatööde vajalikkuse, hinna jms tingimuste üle ning seega on ta töövõtja suhtes nõrgemas olukorras. Käesoleval juhul oli tegemist alltöövõtuga, kus tellijaks oli mainekas rahvusvahelise tegevusulatusega suurettevõte, kellel on piisavalt teadmisi hindamaks lisatööde vajadust. Hageja näitas oma hinnapakkumistes nr 3 ja 5 ühikute hinna, mida kostjal oli võimalus ka mitte aktsepteerida, leides vajalike tööde tegemiseks teisi lahendusi. Selle asemel nõustus peatöövõtja hageja pakkumistega ning laskis vajalikud tööd ära teha hagejal. Eeltoodut arvestades on peatöövõtja kohustatud ka tööde eest tasuma. Hageja leiab TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele ja sellekohastele Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-41-07, 3-2-1-2-12 ja 3-2-1-166-12 viidates, et maakohus ei ole eeltoodud nõuet järginud ning otsus on olulises osas sisuliselt motiveerimata. Maakohus on poolte vahel 02.08.2011 sõlmitud tööde üleandmise-vastuvõtmise lõppakti tõlgendamise üle olnud vaidluse osas lühidalt märkinud, et nimetatud lõppakti saab lugeda poolte vahel saavutatud kokkuleppe kinnituseks, põhjendades nimetatud seisukohta tunnistaja SÄ-e ütlustega, et lõppakt sündis kompromissi käigus. Hageja on seisukohal, et maakohus on

jätnud põhjendamatult arvestamata kõigi hageja poolt esitatud tõenditega ning tunnistaja SÄ-e ütlused ei tõenda kompromissi sõlmimist. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et 03.08.2011 koostatud lõppakt ei kajasta poolte vastastikuseid nõudeid ega nendest loobumist. Poolte vahel peeti läbirääkimisi tekkinud erimeelsuste lahendamiseks kokkuleppega, kuid kompromissina käsitletavat kokkulepet ei allkirjastatud. Lõppaktis on kajastatud vaid tööd, mille osas poolte vahel vaidlusi ei olnud. Tunnistaja SÄ-e seletused ei kummuta hageja väiteid ning tunnistaja ütlustest ei nähtu arusaadavat põhjust, miks juhul, kui pooled kokkuleppega vastastikustest nõuetest loobusid, sellist dokumenti ei koostatud ega allkirjastatud. Eluliselt ei ole usutav, et töövõtja loobuks tasust teatud tööde eest olukorras, kus sellised tööd on tehtud ning nende kvaliteedi osas ei ole esitatud pretensioone. Kostja ei ole oma leppetrahvi nõuet esitanud hagejale õigeaegselt ja kohaselt. Leppetrahvi nõudeks ei saa pidada kostja poolt enne lõppakti allkirjastamist esitatud hoiatust, kuna võimalike sanktsioonide rakendamisele vaid viidatakse. Hageja vastas nimetatud kirjale, teatades, et ta ei pea leppetrahvi põhjendatuks ning esitades omapoolsed argumendid. Kostja järgnevaid samme leppetrahvi nõudmiseks ei teinud. Seega on arusaamatu, milliste nõuete lahendamiseks väidetav kompromiss sõlmiti. Eeltoodust nähtuvalt ei saa 03.08.2011 kuupäevaga akti käsitleda komporomissilepinguna ning hagejal on endiselt nõudeõigus lisatööde eest tasu saamiseks. Maakohus ei ole pidanud vajalikuks nimetatud väiteid käsitleda ning seega on otsus olulises osas motiveerimata. Hageja on seisukohal, et tsiviilasjas kogutud tõendid on piisavad uue otsuse tegemiseks ning hagi rahuldamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 08.04.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei ole tsiviilasja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse hageja apellatsioonkaebuses. Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid üksikasjalikult hinnanud ning ka põhjendanud, miks ühed tõendid on lubatavad ning neid saab otsuse tegemisel aluseks võtta. Maakohus leidis põhjendatult, et nimetatud lõppakti saab lugeda poolte vahel saavutatud kokkuleppe kinnituseks (t.l. 24). Seda kinnitavad ka SÄ-e ütlused (tlk 161, 163), mille kohaselt lõppakt sündis kompromissi käigus. Maakohus leidis, et nimetatud lõppaktiga saab lugeda kõik poolte vahel kokku lepitud tööd vastuvõetuks. Hagejal on jäänud kostja ees vaid garantiikohustus. Nimetatud asjaolu kinnitas SÄ (tlk 161) ning see tuleneb ka lõppaktist. Pooled on kinnitanud, et ei oma üksteise suhtes pretensioone. Tunnistaja SÄ-e ütluste kohaselt ei teostanud hageja peale lõppakti allkirjastamist kostjale enam ühelgi objektil töid (tlk 161). Seega maakohus ei saanudki lugeda põhjendatuks hageja poolt kostjale enne lõppakti allkirjastamist esitatud ja kostja poolt allkirjastamata 15.04.2011 akti (tlk 23) ja selle alusel

lõppakti allkirjastamisest 03.08.2011 hiljem, s.o 29.08.2011, esitatud arvet nr 11-08-02 (tlk 25). Osundatust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kostjal ei ole kohustust tasuda 15.04.2011 akti alusel esitatud arvet nr 11-08-02. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Apellatsioonkaebuses ei nõustu hageja tunnistaja SÄ-e ütlustega, kuid pole neid ka tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 ümber lükanud. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et mingeid ehitustöid oleks hageja poolt teostatud peale 03.08.2011. Seega on ebaloogiline, et 03.08.2011 lõppakti koostamisel ei arvestatud ega isegi viidatud hageja poolt väidetavalt veel tehtud lisatöödele. Hageja poolt esitatud alltöövõtjate koosolekute protokollidest ei nähtu, et alltöövõtja OÜ-gu Telimpeks poolt tehtud praaktööd pidanuks tegema hageja. Seega nimetatud protokollid hageja nõuet ei tõenda. Maakohus leidis, et asjas esitatud tõendite kohaselt kujunes lepingu summaks 59 319,50 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Seda on kinnitanud pooled ka 03.08.2011 sõlmitud lõppaktis (t.l.24). Kostja raamatupidamisprogrammi väljavõttega (tlk 48) luges kohus tõendatuks, et kostja on hagejale tasunud kokku 56353,12 eurot (lepingu summa 59319,50 eurot - garantii tagatis 2965,98 eurot). Samuti on hageja 09.08.2011 e-kirjas (tlk 105) kinnitanud, et arvete kogusumma on 59319,50 eurot ja sellest summast jääb kostjale garantii 5% - 2965,98 eurot. Selles vaidlus puudub. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-89-12 leidnud: „Kolleegiumi arvates on taunitav töövõtjate praktika, mille järgi ollakse valmis tegema lisatöid või muudatusi, kuid ei lepita hinna muutmises kokku ega teatata enne nende mõjust lepingu hinnale, pannes tellija hiljem ebaõiglasse olukorda, kus temalt nõutakse töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu. Just sellise praktika vältimiseks ongi VÕS § 639 lg-s 1 sätestatud, et eeldatakse eelarve siduvust töövõtjale, ning § 639 lg-s 2 ette nähtud, et mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha, kuid sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama ning teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud“. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.