EV avaldus laste elu- ja viibimiskoha ning hariduslike küsimuste otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.02.2014 määrus avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
EV määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja: EV (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXXX X-X, XXXXX, XXXXX XXXXXX,
XXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 12.02.2014 määrus jätta muutmata, määruskaebus jätta rahuldamata.
2.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Asjaolud ja menetluse käik
1.01.11.2013 esitas EV (avaldaja) Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus määrata hooldusõiguse osana isikuhooldusõiguse mõlema lapse, AG ja AG, suhtes avaldajale ning anda otsustusõiguse avaldaja ja AG ühiste laste viibimiskoha, hariduslike ja elukorralduslike küsimuste otsustamisel avaldajale.
2.26.11.2013 määrusega jättis maakohus avalduse käiguta ja andis avaldajale tähtaja avalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus leidis, et esitatud avaldusest ei ole võimalik aru saada, kas vanemate vahel on vaidlus ja kui on, siis millises konkreetses küsimuses. Kohus märkis, et avaldaja on viidanud võimalikule vaidlusele kooli valiku küsimuses, kuid selleski ilmselt vaidlust praegusel ajal ei ole. Samuti märkis kohus, et avaldaja on avalduses emotsionaalselt kirjeldanud eluolu, kuid see iseenesest ei ole aluseks ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt või täielikult.
3.27.01.2014 esitas avaldaja uue avalduse, milles palus anda otsustusõiguse laste AG ja AG elu- ja viibimiskoha määratlemise ning nende hariduslike küsimuste otsustamisel avaldajale. Avalduses märkis avaldaja, et vanemate vahel on pidev ning konfliktne
vaidlus peaasjalikult avaldaja ja AG (laste isa) ühise noorema poja AG elu- ning viibimiskoha määramises ning hariduslikes küsimustes. Vaidlust ei ole vanema poja, 15-aastase AG suhtes, kuivõrd laste isa ei pea vajalikuks vanema pojaga suhtlemist ning nende omavahelised suhted on seetõttu jahenenud. Alaealised lapsed elavad pärast vanemate lahkukolimist, so alates 2008. aastast, avaldaja juures. Otsustusõiguse andmise eelpool nimetatud küsimustes avaldajale tingib eelkõige asjaolu, et laste isa on avaldanud korduvat soovi just noorema poja A elukoha muutmiseks ja tema uude kooli panemiseks sõltuvalt isa hetkelisest elukohast. Avaldaja märkis, et A puhul ei ole tegemist tavalise lapsega, vaid tal on diagnoositud tugevad tähelepanuhäired ning kahjustunud närvikava, mistõttu on A käinud ning käib ka edaspidi nii psühholoogi kui ka psühhiaatri vastuvõtul, et olukorda kontrolli all hoida ning rakendada meetmeid selle leevendamiseks. Olukord, mis on vanematevahelise vaidluse tõttu tekkinud, süvendab A terviseprobleeme veelgi ning seega on lapse seisukohalt oluline, et tema elukorralduslikud küsimused saaksid võimalikult kiire ja lõpliku lahenduse. Avaldaja tugines Riigikohtu seisukohale tsiviilasja nr 3-2-1-45-11 p-s 21, mille kohaselt vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigust üksmeeles lapse huvides teostada. Kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus viidatud sätte alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse.
4.Samuti märkis avaldaja avalduses, et probleem tekkis (ja on aktuaalne ka käesoleval ajal) sellest, et laste isa soovis pidevalt nädalalõppude saabudes nooremat poega enda elukohta viia. Avaldaja ei teinud laste isale selleks mingeid takistusi, ent avaldas soovi, et kui laste isa soovib noorema pojaga nädalalõppudel aega veeta, annaks ta sellest teada ka avaldajale, mitte ei helistaks vaid 9-aastasele pojale isiklikult.
5.30.01.2014 määrusega keeldus Pärnu Maakohus menetlusse võtmast avaldaja avaldust lapse AG elu- ja viibimiskoha ning hariduslike küsimuste otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale. Sama määrusega kutsus kohus avaldaja ja asjast puudutatud isiku AG kohtusse ärakuulamisele enne menetluse algatamise küsimuse otsustamist. Ärakuulamine toimus 03.02.2014. Esimese astme kohtu määrus
6.12.02.2014 määrusega keeldus Pärnu Maakohus avaldaja avalduse lapse AG elu- ja viibimiskoha ning hariduslike küsimuste otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel avaldaja kanda.
7.Kohus tugines perekonnaseaduse §-le 119, mille kohaselt kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Ärakuulamisel kohtus 03.02.2014 on selgunud, et käesoleval ajal antud küsimustes lapsevanemate vahel vaidlust ei ole. Aktuaalne vaidlus on selles, kuidas korraldada vanema ja lapse, AG, vahelist suhtlemist. Kohus andis avaldajale asjas seisukoha esitamiseks aega 07.02.2014. Avaldaja oma seisukohta ei avaldanud. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd avalduse esemes vaidlus puudub, siis seetõttu õiguskaitse vajadus puudub ning tuleb keelduda avalduse menetlusse võtmisest.
8.TsMS § 372 lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses Määruskaebus
9.03.03.2014 esitas avaldaja määruskaebuse, milles palub tühistada Pärnu Maakohtu 12.02.2014 määruse ja saata asja uueks arutamiseks tagasi maakohtule.
10.Avaldaja leiab, et maakohus on menetlusse võtmisest keeldumisega valesti hinnanud faktilisi asjaolusid ning vääralt jõudnud arusaamisele, justkui oleks avalduse esitamiseks olnud asjaolud ära langenud ja lapse ema ja isa jõudnud omavahel kohtuvälisele suulisele kokkuleppele. Vanemate vahel on pidev vaidlus eeskätt noorema poja, AG, elu- ja viibimiskoha määramises ja hariduslikes küsimustes. Vaidlust ei olnud siiani vanema poja AG suhtes, kuivõrd laste isa ei ole pidanud vajalikuks vanema pojaga suhtlemist ning seetõttu on nende isa-poja suhted jahenenud. Kohtumenetluse käigus on selgunud asjaolu, et avaldaja ei saa kindel olla AG poolt antud suulistes lubadustes, mistõttu soovib avaldaja, et kohus määratleks kindlalt ära mõlema poja suhtes elu- ja viibimiskoha ning hariduslike küsimuste otsustusõiguse.
11.Lapsed elavad vanemate lahkukolimisest alates, s.o 2008. aastast, avaldaja juures. 2013. aasta sügisel avaldas laste isa soovi, et noorem poeg A võiks elama asuda tema juurde XXXXX XXXXX, XXXXXX XXXXX. Avaldaja leiab, et selline järsk elumuutus ei tule lapsele kasuks. Samuti oleks see A jaoks tema eraldamine vanemast vennast. Vennad käivad koos XXXXXX XXXXXX XXXXXXXXXX koolis, huviringides, laste sõprusringkond on kõik XXXXXX ja XXXXXXXXXXX. XXXXX XXXXX tegutseb vaid üks 6-klassiline kool, huviringid puuduvad. Laps oleks välja kistud oma igapäevasest harjumuslikust keskkonnast, vennast, kodust, sõpradest. XXXXXX saaks A koolis käia vaid 4 aastat, siis peaks ta hakkama koolis käima 11 km kaugusel isa kodust. Laps ei soovi lahkuda oma kodust, ema juurest ja samuti meeldib talle käia XXXXXX XXXXXXXXXX. A on emale öelnud, et talle küll meeldib isaga aeg-ajalt aega veeta ja isal külas käia, aga elada soovib ta siiski koos ema ja vanema venna A.
12.2013. aasta kevadel, kui laste isa elas XXXXXXXXX, tahtis ta A XXXXXXXXXX viia. Taoline laste siia-sinna ümberasustamine ei ole sobilik. Lapsed vajavad stabiilset kodu ja elukeskkonda. Lapsed ei taha kooli vahetada, nad on harjunud oma kooli ja sõpradega. Linnas koolis käies on lastel rohkem võimalusi ka kooliväliseks tegevuseks kui maapiirkondades. Avaldaja märgib lisaks, et A ei ole tavaline laps. Tal on diagnoositud tugevad tähelepanuhäired ning kahjustunud närvikava, mistõttu on ema temaga käinud palju kordi nii psühholoogi kui ka psühhiaatri vastuvõtul. Seda enam ei sobi sellisele lapsele pidev kooli ja kodukoha vahetus.
13.Laste isa peaks siiski lähtuma ka oma soovides eelkõige laste heaolust lähtuvalt. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus laste isa helistab A-le, 9-aastasele lapsele, et leppida kokku aeg, millal isa viib ta nädalavahetuseks enda juurde tallu. Avaldajal ei ole kunagi midagi selle vastu olnud, et lapsed veedaks aega isaga ja viibiks nädalalõputi soovi korral isa juures, kuid selliseid asju peaks siiski kokku leppima lapse emaga, mitte alaealisega. AG on korduvalt viinud nooremat poega endaga kaasa sellest avaldajat teavitamata. Avaldaja ei pea normaalseks olukorda, kus laste ema ei tea, kus tema alaealine poeg viibib.
14.Ka lastekaitse töötaja on avaldanud arvamust, et laste isa soov viia noorem poeg enda juurde elama on pigem põhimõtteline ning tal ei ole tegelikkuses suurt ja südamest tulevat soovi lapsega suhelda ja aega veeta. Maakohus aga on lastekaitse arvamuse jätnud sootuks tähelepanuta ja arvesse võtmata. Samuti on maakohus jätnud arvesse võtmata asjaolu, et isa käitumine on ebastabiilne ning ta pidevalt vahetab elukohti. Laste
isa suhtumine on üleolev ja ettearvamatu. On olnud mitmeid olukordi, kus isa on käinud pojal koolis vastas ilma ema teadmata. Ema on siis pidanud paanikas otsima, kus ja kellega viibib tema laps, kes ei ole koolist õigeaegselt koju jõudnud.
15.Kohus on leidnud, et 03.02.2014 toimunud vanemate ärakuulamisel selgus, et käesoleval ajal vanemate vahel vaidlust ei ole, mis puudutab laste elu- ja viibimiskohta ning hariduslikke küsimusi. Avaldaja hinnangul on kohus asjast valesti aru saanud. Vaidlus on jätkuvalt, mitte midagi ei ole muutunud. AG ei soovi vanema pojaga üldse suhelda ja nooremaga suhtleb nii nagu pähe tuleb, ei mingeid eelnevaid kokkuleppeid emaga. Vastus määruskaebusele
16.Laste isa AG vaidles kaebusele vastu ja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 12.02.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
18.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus, tuginedes asjas esitatud asjaoludele ja 03.02.2014 läbiviidud ärakuulamisele, õigesti keeldunud menetlusse võtmast avaldust lapse elu- ja viibimiskoha ning hariduslike küsimuste otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval ajal puudub lapsevanemate vahel nendes küsimustes vaidlus. Sellist seisukohta toetab maakohtus 03.02.2014 toimunud ärakuulamine, mille käigus on avaldaja avaldanud (tlk 36-37), et ta ei vaidle lapse elukoha ega kooli osas, vaid et põhiprobleem on suhtlemiskorras. Asjaolu, et lapsevanemate vaheline erimeelsus seisneb lapse ja tema lahuselava vanemaga suhtlemise korraldamises, selgub ka avaldaja määruskaebuse väidetest, milles avaldaja on väljendanud rahulolematust seoses lapse AK ja tema isa vahelise suhtlusega, mis on toimunud avaldaja teadmata.
19.Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et kuivõrd puudub vaidlus avalduse esemes ja seega ka õiguskaitse vajadus, tuleb avaldaja avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p-i 2 alusel keelduda.
20.Kolleegium selgitab, et laste elu- ja viibimiskoha ning nende hariduslike küsimuste üle otsustusõiguse avaldajale andmise avalduse menetlemisest keeldumine ei tähenda, et avaldaja poolt avalduses esile toodud küsimused ei vääri kohtu tähelepanu. Nende üle saab aga kohus otsustada laste ja lahuselava vanema vahelise suhtlemiskorra kindlaksmääramise kaudu. Vastava soovi korral tuleb avaldajal esitada kohtule sellekohane avaldus.
Iko Nõmm
Tiit Kollom
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.