Kohtulahend

Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 25.05.2012 esitas AS SEB Pank (hageja) hagi Max Kinnisvara OÜ (kostja I) põhivõlgnevuse 302 238, 70 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmiseks, millest 191 734, 95 eurot palus hageja välja mõista solidaarselt PSga (kostja II). Nõude täpsustuses vähendas hageja põhinõude suurust seoses vara müügist saadud vahenditega 251 436, 99 euroni. Lisaks põhivõlale palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja viivise 18,5% aastas põhinõudelt 302 238, 70 eurolt alates 25.05.2012 kuni 23.07.2012 ning 18,5% põhinõudelt 251 436, 99 eurolt alates 24.07.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 27.01.2005 hageja ja kostja I vahel laenuleping nr 2005001328, mille alusel laenas hageja kostjale 7 000 000 krooni, intressiga 4,9% aastas. Lisaks sõlmiti 6 lisakokkulepet, millega suurendati laenusummat ning 4 lisakokkulepet, millega muudeti laenu intressimäära ja laenutähtpäeva; sh 11.09.2008 sõlmitud laenulepingu lisakokkulepe nr 8, millega muudeti laenu intressimääraks PBI + 3,5% aastas ja muudeti laenutähtpäevaks 05.12.2008. 05.03.2009 sõlmitud laenulepingu lisakokkuleppega nr 10 muudeti laenutähtpäevaks 05.06.2009. Vastavalt laenulepingu punktile 17 on hagejal laenu tagasimaksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda viivist lepingus kokkulepitud intressimäära kahekordses määras. 11.09.2008 sõlmisid hageja ja PS (kostja II) käenduslepingu, mille kohaselt käendas kostja laenulepingust nr 2005001328 tulenevaid kohustusi. Käenduslepingu kohaselt vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki nõudeid, mis tulenevad laenulepingust (sh nii põhi- kui ka kõrvalkohustusi). Käenduslepingu punkti 5 leppisid pooled kokku ka vastutuse maksimummääras, milleks oli 191 734, 95 eurot. 05.03.2009 sõlmiti käenduslepingu lisa 1, milles käendaja kinnitas, et on teadlik laenulepingu nr 2005001328 lisakokkuleppest nr 10, millega muudeti laenutähtpäevaks 05.06.2009. Laenu tagasimaksmise tähtpäevaks 05.06.2009 kostja I oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. 17.11.2009 saatis hageja kostjatele nõude laenu- ja käenduslepingust tulenevate nõuete tasumiseks, kuid kuna kostjad võlgnevust ei tasunud, esitas hageja 06.01.2011 täitemenetluse avalduse kohtutäiturile laenulepingu tagatiseks olevate hüpoteekide realiseerimiseks. Pärnus XXXXXXX X asuva kinnistu müügist laekus hagejale võlgnevuse katteks 60 892, 98 eurot ja XXXXXXX X asuva kinnistu müügist 50 801, 71 eurot. Vastuseks kostjatele märkis hageja, et kuna hagi kostja I vastu tuli esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 79 lg 1 kohaselt üldise kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule, oli hagejal õigus kasutada tulenevalt TsMS § 97 lg 1 sätestatust valikuõigust ja esitada hagi Harju Maakohtule. Hageja hinnangul ei ole nõue kostja II vastu aegunud. Põhjendamatu on kostja lähtumine käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgnikuga kokkulepitud laenutähtajast 05.12.2008, sest käendaja vastustab kohustuse täitmise eest ning käendaja suhtes ei saa nõue muutuda

sissenõutavaks enne kui sama nõue muutub sissenõutavaks põhivõlgniku suhtes. Nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal kui nõue võlgniku vastu. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.04.2009 otsuses nr 3-2-1-33-09. Kuna nõue kostja I vastu muutus sissenõutavaks 05.06.2009 ehk viimase lisaga kokkulepitud laenutähtpäevast, millest käendaja oli teadlik, algas aegumistähtaeg käendaja vastu samast päevast ning hageja nõue kostja II vastu ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud. Kostjate vastuväited Kostja I hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul võõrandati Pärnus XXXXXXX X ja XXXXXXX X asuvad kinnistud märkimisväärselt alla turuväärtuse, kusjuures ostjaks oli hageja tütarettevõte. Kostja ei nõustunud ka hageja poolt viivise arvestusega. Kostja I hinnangul nõuab hageja viivist ligi kaks korda suuremas ulatuses kui tal selleks õigus on. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata. Kostja II hinnangul ei allu hagi Harju Maakohtule. PS on käenduslepingut sõlmides tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu oleks hagi tulnud esitada Pärnu Maakohtule. Käenduslepingus leppisid pooled kokku, et lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse lepingus nimetatud panga kontori asukohajärgses kohtus. Käendusleping sõlmiti hageja Pärnu kontoris ning seega allus hagi Pärnu Maakohtule. Kostja II hinnangul on hagi tema vastu aegunud. Kostja II käendas kostja I kohustusi hageja ees laenulepingu lisa nr 8 sõlmimise aja seisuga ja ulatuses. Käenduslepingust ei tulene, et käendus laieneks laenulepingu osas sõlmitavate muudatuste suhtes. Kuigi kostja on teadlik laenulepingu maksegraafiku ja tagatise muudatusest ning lisatud eritingimustest, lepiti punktis 2 samal ajal kokku ka selles, et käenduslepingu muid tingimusi ei muudeta. Seega ei muudetud käenduslepingu lisaga 10 poolte vahelisi õigusi ega kohustusi, vaid võeti üksnes kostja II kui käendaja kinnitus selle kohta, et ta on teadlik laenulepingu muudatusest. Kuna hageja ja kostja I vahelise laenulepingu lisa nr 8 punkti 2 järgi muutus nõue sissenõutavaks alates 05.12.2008, aegus hageja käenduslepingust tulenev nõue kostja II vastu 05.12.2011. Kuna hagi esitati 25.05.2012, on hageja nõue tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 aegunud. Kostjad taotlesid ekspertiisi määramist kinnistute XXXXXXX X ja XXXXXXX X, Pärnus turuväärtuste kindlaksmääramiseks nende võõrandamise aja seisuga. Kohus ei saatnud kohtumäärust ekspertiisi läbiviimiseks täitmisele, sest kostjad ei tasunud ekspertiisitasu kohtu poolt määratud tähtajaks kohtu poolt näidatud tagatiste kontole. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 05.12.2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja kokku 522 281, 94 eurot, millest 251 436, 99 eurot moodustas põhivõlg ja 270 844, 95 eurot viivis perioodi 06.06.2009 – 05.12.2013 eest. Ühtlasi mõisteti kostjalt I välja viivis 18,5% aastas põhivõlalt 251 436, 99 eurolt alates 06.12.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistis kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja põhivõla katteks 191 734, 95 eurot, kostja II vastu esitatud viivisenõude jättis kohus rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda, kostjate menetluskulud aga nende endi kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas kinnistud Pärnus XXXXXXX X ja XXXXXXX X müüdi turuväärtusega või alla selle; kas hageja arvestab viivist õigesti; kas hagi allub Harju Maakohtule ning kas nõue käendaja vastu on aegunud või mitte. Maakohus leidis, et kohus võttis asja õigesti Harju Maakohtu menetlusse juhindudes TsMS § 79 lg-s 1 ja § 97 lg-s 1 sätestatust. Kohus märkis, et kostja I väide, nagu oleks Pärnus XXXXXXX X

ja XXXXXXX X asuvad kinnistud müüdud täitemenetluse käigus alla turuväärtuse ja hageja tütarettevõttele, on paljasõnalised ja tõendamata ega saa olla ei hagi rahuldamata jätmise ega hagi osalise rahuldamise aluseks. Viivisearvestuse kohta märkis kohus, et hagejal on õigus arvestada viivist protsendimääraga 18,5% aastas. Hagejal on õigus nõuda viivist perioodi 06.06.2009 – 05.12.2013 eest kokku summas 270 844, 95 eurot (arvestusega 18,5% aastas summalt 363 131, 68 eurolt perioodi 06.06.2009 - 04.04.2012 eest, summalt 302 238, 70 eurolt perioodi 05.04.2012 - 22.07.2012 eest ning summalt 251 436, 99 eurolt perioodi 23.07.2012 - 05.12.2013 eest). Alates 06.12.2013 mõistis kohus viivise välja protsendina põhivõlalt 251 436, 99 eurolt kuni võlgnevuse tasumiseni. Käendaja vastu esitatud viivisenõude jättis kohus rahuldamata, sest leidis, et käendaja vastutus on käenduslepingu punktis 5 piiratud 191 734, 95 euroga. Kohus ei nõustunud kostja II väitega nagu oleks hageja nõue tema suhtes aegunud. Kohus märkis, et hageja ja kostja II leppisid käenduslepingu punktis 4.4 kokku, et käendaja vastutab täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki panga nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida käenduslepingus nimetatud võlaõigusliku lepingu alusel; käendus-lepingu punkti 4.7 kohaselt on hagejal õigus esitada nõue käendaja vastu, kui põhivõlgnik kohustusi kohaselt ei täida; käenduslepingu punkti 15 kohaselt lõpeb leping siis, kui kõik võlaõiguslikust lepingust, muudest lepingu alusel tekkinud käendusega tagatud lepingutest ja käenduslepingust tulenevad panga nõuded on täies ulatuses rahuldatud; nõue kostja I vastu muutus sissenõutavaks 05.06.2009. Eeltoodust tulenevalt algas aegumistähtaeg käendaja vastu 05.06.2009 ning nõue käendaja vastu ei olnud hagi esitamise ajaks 25. maiks 2012 aegunud Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas hagi kostja I vastu täielikult ja jättis rahuldamata üksnes viivisenõude kostja II vastu, jättis kohus hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja II palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi kostja II suhtes rahuldati ja jaotati menetluskulud. Uue otsusega palub apellant jätta hagi kostja II vastu täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Apellandi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, kuna ei ole analüüsinud kostja II väiteid ega põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Maakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta leiab, et hageja ja kostja I vahel pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud 16.12.2008 ja 05.03.2009 lisakokkulepped käendaja vastutust laiendavad. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 4 sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Apellandi väitel käendas ta kostja I kohustusi laenulepingu lisakokkuleppe nr 8 seisuga ja ulatuses, mille kohaselt oli laenutähtpäevaks 05.12.2008. Sellest tulenevalt hakkas aegumistähtaeg kulgema 05.12.2008 ning nõue aegus 05.12.2011, mistõttu on 25.05.2012 hagiavalduses esitatud käenduslepingust tulenev nõue aegunud. Apellandi hinnangul on kohus määranud ebaõigesti ka menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, ei oleks tohtinud hageja menetluskulusid tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 täies ulatuses kostjate kanda jätta. Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Nõue käendaja vastu ei olnud aegunud. Käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning käendaja suhtes ei saa nõue muutuda sissenõutavaks enne kui põhivõlgniku suhtes. Menetluskulud on kohus jaotanud õigesti. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 menetluskulude jaotuse osas tühistada ning uue otsusega jaotada menetluskulud menetlusosaliste vahel ümber. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid kaevatava kohtuotsuse resolutsiooni sõnastus vajab selguse huvides täpsustamist. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna ringkonnakohus nõustub kaevatavas osas maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 kohaselt ta neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel. Hageja nõue kostja II kui käendaja vastu ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõue muutus ka käendaja suhtes sissenõutavaks 05.06.2009. Laenutähtaja muutmise puhul ei olnud tegemist olukorraga, mida peab silmas VÕS § 145 lg 4. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole õige. Maakohtul ei olnud võimalik teha järeldust, et kostja II kohustused käendajana piirdusid üksnes kuni laenulepingu lisakokkuleppe nr 8 sõlmimiseni kokkulepitud kohustuste täitmise tingimustega (millest tulenevalt muutus nõue sissenõutavaks 05.12.2008). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt laienevad laenulepingu 05.03.2009 lisakokkuleppest nr 10 tulenevad kohustuste täitmise tingimused ka käendajale. Kostja II allkirjastas 05.03.2009 käendajana käenduslepingu lisakokkuleppe nr 1, milles ta ei kinnitanud üksnes laenulepingu lisakokkuleppe nr 10 sõlmimise fakti, nagu väidab apellant, vaid ka asjaolu, et on teadlik tema poolt tagatava laenulepingu maksegraafiku ja tagatise muudatusest ning lisatud eritingimustest. Kolleegium nõustub apellandi väitega menetluskulude ebaõige jaotuse kohta. Maakohus rahuldas hagi kostja II suhtes osaliselt, s.o jättis rahuldamata tema vastu esitatud nõude viivise väljamõistmiseks. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Nimetatud sätte kohaselt ei olnud maakohtul õigust jätta hagi osalisel rahuldamisel menetluskulusid tervikuna solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja viivise väljamõistmist kostjatelt solidaarselt alates hagi esitamisest, s.o alates 25.05.2012, kuni põhinõude täieliku täitmiseni (ajavahemiku 25.05.2012 23.07.2012 eest 18,5% summalt 302 238, 70 ning alates 24.07.2012 18,5% summalt 251 436, 99 eurolt). Kuna maakohus jättis hageja nõude viivise saamiseks kostja II vastu rahuldamata, tuli menetluskulude jaotamisel seda ka arvestada. Maakohtu otsuse tegemise ajaks moodustas hageja sellekohane (solidaarne) nõue kostja II vastu ligi 80 tuhat eurot (hageja nõue kostja II vastu seega kokku ca 270 tuhat eurot), millest nähtuvalt jäi hageja nõue kostja II vastu kohtuotsusega rahuldamata ca 30% ulatuses. Vastavalt sellele tuleb esimese astme kohtu menetluses kostja II kantud menetluskulud hagejal ka hüvitada. Arvestades hageja solidaarse nõude rahuldamise ulatust tuleb hageja poolt maakohtu menetluses kantud menetluskuludest TsMS § 163 lg 1 kohaselt jätta 60% kostja I kanda ning 40% kostjate kanda solidaarselt. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ü. Jänes

U. Loonurm

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.