Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajale tuleb lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik. Kajalt ja menetluse taastamise avalduselt tasutakse kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 142 lg 2). Kautsjon tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas: SEB Pank – a/a EE571010220229377229 Swedbank – a/a EE062200221059223099 Danske Bank – a/a EE513300333522160001 Nordea Bank – a/a EE221700017003510302 Riigilõivude tasumisel tuleb kasutada kohtust või avalikust e-toimikust saadud unikaalset viitenumbrit. Maksekorralduse selgituse reale märkida: Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja, tsiviilasja number ja isiku nimi, kelle eest kautsjoni tasuti. Maksedokument kautsjoni tasumise kohta või maksedokumendil olevad kõik andmed selle elektrooniliseks kontrollimiseks tuleb esitada kohtule. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Maakohus tuvastas asja lahendamiseks järgmised olulised asjaolud:

Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli järelmaksulepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes krediidisumma 1116.50 eurot tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Intress Hageja taotleb kostjalt järelmaksuintressi summas 62.73 eurot väljamõistmist arvestusega 27% krediidisummalt ühe aasta kohta. VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on andnud laenu oma majandusvõi kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. Asjas ei nähtu, et lepingu sõlmimise ajal oleks pooled kokku leppinud intressita laenu andmises. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning lepingutasu katteks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista järelmaksuintress summas 62.73 eurot. Krediidiintress Lepingu üldtingimuste puntki 2.1 järgi kuulus maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid järelmaksulepingu. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes krediidisumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna järelmaksulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb järelmaksuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p 2.1 ja 6.3 on tühine osas, mille järgi kuulus maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Lepingust ei nähtu, et kostja oleks lepingu sõlmimisel nõustunud, et maksete tähtaegse tasumata jätmise korral kuulub kostjale automaatselt väljastamisele krediit järelmaksu püsimakses sisalduva järelmaksu summa ulatuses ja krediidisummalt kohustus kostja tasuma krediidiintressi 27% krediidisummalt aastas. Eeltoodu tõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt krediidiintressi 0,91 euro väljamõistmiseks. Viivis Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist põhinõudelt 1116.50 eurolt summas 461.68 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 27% aastas ja arvestanud viivist võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest 18.12.2012 – 30.06.2014. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et hageja ja kostja tarbijana sõlmisid järelmaksulepingu ja lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes järelmaksusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna järelmaksulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb järelmaksuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud järelmaksulepingu üldtingimuste p 2.1 on tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 27% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 27% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 18.12.2012 kuni 31.12.2012 oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, 01.01.2013 kuni 14.04.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 7,75% aastas, 15.04.2013 kuni 30.06.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,75% aastas, 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli seadusjärgne viivisemäär 8,5% aastas, 01.01.2014 kuni 30.06.2014 oli seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas ja alates 01.07.2014 kuni 27.08.2014 (otsuse kuupäev) oli seadusjärgne viivisemäär 8,15% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt. Kohus esitab oma viivisearvestuse: Perioodi algus

Perioodi lõpp Viivitatud päevi

18.12.2012 01.01.2013 15.04.2013 01.07.2013 01.01.2014 01.07.2014

31.12.2012 14.04.2013 30.06.2013 31.12.2013 30.06.2014 27.08.2014

Viivise määr

8% 7,75% 8,75% 8,5% 8,25% 8,15%

Võlgnetav summa (eurodes) 1116.50 1116.50 1116.50 1116.50 1116.50 1116.50

Viivis kokku (eurodes) 3.43 24.65 20.61 47.84 45.68 14.46

Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale 18.12.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni viivisena 156.67 eurot. Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 28.08.2014 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude 1116.50 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 959.83 eurot (1116.50 põhinõude summa – 156.67 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Võla sissenõudmiskulude hüvitamisest Hageja nõuab kostjalt järelmaksulepingu üldtingimuste punkti 7.5 alusel võla sissenõudekulude hüvitamist summas 51.12 eurot. Sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Kõnealuse järelmaksulepingu sõlmis kostja tarbijana, mistõttu

kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on tulenevalt VÕS § 1131 lg 4 keelatud. Eelnevat tõttu jääb hageja nõue sissenõudmiskulude summas 51.12 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Menetluskulud Kohus määrab TsMS § 1741 lg 3 alusel hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 71% ulatuses, siis on põhjendatud jätta menetluskulud 71% ulatuses kostja ja 29% ulatuses hageja kanda. Hageja on märkinud enda menetluskuludeks hagilt tasutud riigilõivu 225 eurot ja õigusabikulu 114 eurot. Kohus, arvestades, et kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud ajaks kohtule, leiab, et hageja põhjendatud ja vajalikud kulud õigusabile ei saa olla suuremad kui 50 eurot, summa on ilma käibemaksuta. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku 275 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 71%, mis teeb summa 195.25 eurot. Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.