Kohtulahend

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja on seisukohal, et kütuse müük oli kostjale peale sunnitud. Kostja ei soovinud kütet juurde osta, sest eelmised arved olid hagejale tasumata, hoolimata sellest jätkas hageja kütuse tarnimist kostjale ning lausus „ära tasumise pärast muretse, küll saab makstud“. Kostja ei ole sarnaste ettevõtetega teostanud ühtegi kütuse ostutehingut ilma kirjaliku lepinguta, hageja ei sõlminud kostjaga lepingut, mis selgitaks kostjale tema õigusi ja kohustusi. Kostja tunnistab esitatud arveid kokku summas 6597.60 eurot. Kostja on esitatud arvete nr 1427 ja 2918 eest hagejale tasunud kokku 1784,76 eurot. Kostjal on arvete nr 1427, 1736, 2195 ja 2918 eest hagejale veel tasuda 4 812,84 eurot. Kostja on igakordsel võlgnevuse tasumisel lisanud selgitusse, millise arve eest ta soovib tasuda. Hageja on tuginenud VÕS § 88 lg 8 ja 9, kuid selline õigus avaneb võlausaldajal juhul, kui võlgnik pole määranud, mille eest ta kohustuse täidab (VÕS § 88 lg 4). Kostja on selgelt maksekorraldustes näidanud millise arve eest ta soovib tasuda. Kostja esitatud viiviseid ja selle arvestust ei tunnista. Arvetel on küll märgitud viivis 0,15 %, kuid ei ole aru saada, millisele ajaühikule nimetatud viivisemäär kehtib. Viivis on kostjale koormav ning ta palub kohtul jätta viivised välja mõistmata. Kostja on näidanud üles head tahet ning järjepidevalt tekkinud põhivõlgnevust vähendanud. Juhul kui kohus jätab kostja taotluse rahuldamata palub kostja viivisemäära vähendada. Viivis 0,15 % viivituses olevalt summalt iga viivituses oldud kalendripäeva eest on kostjale liiga koormav, mistõttu palub kohtul viivisemäära vähendada mõistliku määrani (tl 39-40). Kohtuistungil leiab kostja, et pooled ei ole viivise määras kokku leppinud, mistõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 ettenähtud seadusejärgne viivisemäär (tl 66-67). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust, et nende vahel oli sõlmitud suuline vedelkütuse müügileping VÕS § 208 lg 1 tähenduses, mille kohaselt hageja (müüja) kohustus kostjale (ostja) üle andma soovitud koguse vedelkütust ning tegema võimalikuks omandi ülemineku kostjale, kostja kohustus hagejale tasuma kütuse ostuhinna rahas ning võtma kütuse vastu. Kostja on esitanud vastuväite, et kütusemüük oli talle hageja poolt peale sunnitud, kostja ei soovinud kütet juurde osta, sest eelmised arved olid hagejale tasumata, hoolimata sellest jätkas hageja kütuse tarnimist kostjale ning lausus „ära tasumise pärast muretse, küll saab makstud“. Hageja leiab, et kostja taoline väide on demagoogiline ja pahatahtlik; kostja esitab sellekohase väite alles kohtumenetluses, pooltevahelised ärisuhted (kütuse ost-müük) algasid 2006.aastast ning kostja ei ole kordagi avaldanud, et talle oleks n.ö. vägisi kütust müüdud; pooltevahelistes ärisuhetes on tõepoolest olnud olukordi, kus kostjale on tarnitud kütust, kui eelmine arve on olnud tasumata, mis on olnud aga selge kostjapoolne palve ja soov; kostja tegeleb põllumajandusega ning seetõttu on mitmetel aastatel tasutud arveid aasta lõpul, kui laekuvad toetused ja/või raha viljamüügist; tegemist on olnud hagejapoolse vastutulekuga kostjale. Kohus nõustub hagejaga, et kui kostja ei soovinud kütust osta, oleks tal olnud võimalus kütuse vastuvõtmisest keelduda, lepingust taganeda, leping tühistada s.t kasutada väga erinevaid õiguskaitsevahendeid, mida kostja ei ole kasutanud, seega on kostja poolt kohtumenetluses esitatud vastav väide paljasõnaline ja tõendamata. Kostja väidab, et hageja ei olnud sõlminud kostjaga lepingut kirjalikult, mistõttu kostja ei mõistnud kohustuste tähendust. Hageja kordab vastuseks kostjale, et pooltevahelised lepingulised suhted on juba aastast 2006 ning kostja esitab aastal 2012 väite, et ta ei ole oma kohustustest aru saanud; lepingutingimused lepiti kokku suuliselt ning iga ostu – müügi tehingu

kohta väljastati arve-saateleht, mis kajastas kütuse liiki, kogust, hinda, maksetähtaega, viivist, kostja oleks võinud tehingute toimumise ajal hagejalt nõuda või ise vastava kirjaliku lepingu välja pakkuda; kostja on tegutsenud oma igapäevases kutse-ja majandustegevuses, seega puudus hagejal igasugune alus eeldada, et kostja ei mõista omale võetud kohustusi. Vastavalt VÕS § 9 lg 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seadus ei sätesta müügilepingu kohustuslikku vormi. Seega ei ole müügilepingu sõlmimine suulises vormis vastuolus seadusega ja pooled võisid lepingu suuliselt sõlmida. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavalduse või mingi muu teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi 2. lõike kohaselt nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus-või kutsealal kehtivatest tavadest. Sama paragrahvi 3. lõike järgi, kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Lisaks tuleneb VÕS § 25 lg 1, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Asja materjalide nähtuvalt oli poolte vahelistes suhetes välja kujunenud praktika, kus tehingute tegemisel ei sõlmitud kirjalikke lepinguid. Poolte lepingulised suhted kestsid pikemat aega ja kostja oli seni oma kohustusi täitnud, mistõttu on paljasõnaline ja tõendamata kostja väide, et kostja ei mõistnud kohustuste tähendust. Hageja on kohtule esitanud koopiad arvetest (tl 7-10) nr 1427 summas 36 450 krooni (2 329,58 eurot), millest on hagi esitamise ajaks tasumata 1370,90 eurot; nr 1736 summas 7950 krooni (508,10 eurot); arve nr 2195 summas 31 080 krooni (1 986,37 eurot); arve nr 2918 summas 27 750 krooni (1 773,55 eurot). Kostja tunnistab esitatud arveid, kuid väidab, et ta on esitatud arvete nr 1427 ja 2918 eest hagejale tasunud kokku 1784,76 eurot ning kostjal on arvete nr 1427, 1736, 2195 ja 2918 eest hagejale veel tasuda 4 812,84 eurot. Kostja on esitanud pangakonto väljavõtte (tl 28-29), millest nähtuvalt on ta hagejale tasunud 01.02.2010- 08.08.2012 kokku 1784,76 eurot. Hageja loeb nimetatud summa VÕS § 88 lg 8,9 alusel kostja poolt tasutuks viiviste eest. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 108 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik; kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine; kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 88 lg 8,9 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 4.jaanuari 2012.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11 leidnud, et VÕS § 88 lg 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist. Sellist tõlgendust toetab VÕS § 113 lg 1 sõnastus, mille kohaselt on viivis lühend sõnast viivitusintress. Sama seisukohta, et viivisevõla ning põhivõla olemasolul loetakse raha maksmisel VÕS § 88 lg 8 järgi, et täitmine on toimunud

esmalt sissenõutavaks muutunud viivise katteks on Riigikohus väljendanud ka 9. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-s 54. Kohus leiab, et asjakohane ei ole kostja viide oma vastuväidetes VÕS § 88 lg 4. VÕS § 88 lg 4,5 kohaselt, kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui: 1) ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ja 2) kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja 3) kohustus on muutunud sissenõutavaks ja 4) kohustust ei ole vaidlustatud. Kui võlausaldaja on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaoludel määranud, millise kohustuse on võlgnik täitnud, kuid võlgnik on sellele viivitamata vastu vaielnud, võib võlgnik ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et võlgnik on täitnud tema poolt määratud kohustuse. Käesolevas asjas aga võlgneb kostja peale põhivõlgnevuse ka viiviseid, mistõttu kuulub kohaldamisele hageja poolt viidatud VÕS § 88 lg 8,9. Väär on kostja viide sellele, et ta on osaliselt tasunud arve nr 1427 alusel. Pangakonto väljavõttest (tl 41-42) nähtuvalt on kostja viidanud arvete nr 1474 ja 2918 osalisele tasumisele. Kohus nõustub hagejaga, et hageja on lepingu täitnud - andnud kauba üle ning teinud võimalikuks omandi ülemineku kostjale; kostja seevastu võttis küll kauba vastu, kuid ei pidanud kinni maksetähtaegadest. Hageja poolt esitatud arvetega ja kostja õigeksvõtuga, milles ta tunnistab oma põhivõlgnevust, kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttega, on tõendatud kostja põhivõlgnevus hagejale kokku 5608,92 eurot. Hageja on põhjendatult lugenud VÕS § 88 lg 8,9 alusel kostja poolt talle 01.02.2010- 08.08.2012 tasutud kokku 1784,76 eurot viiviste katteks. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on vääralt arvestanud kõik tema poolt tasutud summad põhivõla katteks ning ei ole arvestanud hageja õigusega VÕS § 88 lg 8 rakendamiseks. VÕS § 88 lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks andnud kostjale nõusoleku määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lg 8 sätestatust erinev järjekord. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse (alates 15.04.2013.a. kaheksa) protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäära. Kostja vaidleb, et talle ei ole arusaadav arvetel märgitud viivisemäära 0.15% ajavahemik, samuti ei ole ta hagejaga hagis märgitud viivises 0,15% päevas kokku leppinud, vaid palub kohaldada VÕS § 113 lg 1 järgi seadusejärgset viivisemäära. Kostja on viidanud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, kus kolleegium on leidnud, et arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul ei tähenda seda. et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Kohus nõustub kostjaga, et allkiri on arve-saatelehele antud kauba vastuvõtmise kohta. Samas võib arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine erandjuhul tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda näiteks juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et

aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt. mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu Tsiviilkolleegium ka kostja poolt viidatud 17.detsembri 2009.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09. Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel pikaajalised lepingulised suhted, kostja on hagejale tasunud juba 2006.a. viiviseid 0,15% päevas (tl 49-52). Hageja on kostjale saatnud viivisarved 2006.a., milles on viivist arvestanud 0,15% viivitatud summalt päevas (tl 49,50), esitanud viivis-intressinõude (tl 51), mille kostja on tasunud (tl 52). Hageja on saatnud perioodil 07.10.2009-14.02.2012 kostjale kinnituskirjad (tl 17, 19, 21), mille on kostja kätte saanud (tl 18, 20, 22) ning milles tuletatakse kostjale korduvalt meelde võla ja viivisarvete (0,15% päevas) tasumist ning võlgnevuse tasumise arvestuse pidamist, lähtuvalt VÕS § 88 lg 8. VÕS § 32 lg 1 sätestab, et kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus. Kinnituskirjaks loetakse juba suuliselt sõlmitud lepingus kokkulepitud tingimuste kirjalikku kinnitust. Seega on hageja korduvalt kostjale kinnituskirja nime all kinnitanud võlgnevuste tasumise arvestust VÕS § 88 lg 8 järgi ning nõudnud ka viivisarvete tasumist, mis olid arvestatud suuruses 0,15% päevas, ja kostja ei ole hagejale sellele vastuväiteid esitanud enne, kui käesoleva tsiviilasja menetlemise käigus. VÕS § 32 lg 1 sätestab, et kinnituskiri tuleb saata teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul. Hageja on juba alates 07.10.2009.a. saadetud kirjades kostjale kinnitanud viiviste nõudmist (2009.a.aprill-juuli tehingud) viivisarvetel näidatud suuruses. Alles hagimenetluses väidab kostja, et ta ei saa aru viiviste suurusest. Arve-saatelehtedelt (tl 7-10) nähtub, et maksega hilinemisel on viivis 0,15%... ja täitmata on ajaühik. Kostja selgituste kohaselt on tegu arvutiprogrammi tehnilise veaga. Eeltoodud tõendite (2006.a. arve-saatelehed, pangakonto väljavõte, 2009.a. arve-saatelehed, viivis-intressinõuded (tl 11-16), kinnituskirjad) alusel kohus tuvastas, et poolte vahel oli kokkulepe viivise tasumises 0,15% päevas ja kostja ei ole seda ka varem vaidlustanud. Kohus märgib veelkord, et VÕS § 25 lg 1 kohaselt on lepingupooled oma majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille tekkimises on nad kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Praktika on poolte vahel sõlmitud lepingus või teatud liiki lepingutes järjepidevas suhtlemises väljakujunenud olukord ning praktikaks kujuneb käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ning millest nad ühtemoodi aru saavad. Seega saab praktikana käsitleda käitumisreegleid, mis on kujunenud välja konkreetsete lepingupoolte vahel ning selles võib olla kokku lepitud ka kaudselt. Kostja on kogu aeg vaikimisi aktsepteerinud kaupa vastu võttes hageja poolt arvetel kirjeldatud müügitingimusi, sh. viivise määra 0,15 % päevas. Seega ei kuulu VÕS § 113 lg 1 kohaselt käesolevas asjas rakendamisele seadusjärgne, vaid lepingus kokkulepitud viivisemäär. Kostja taotleb alternatiivselt hageja poolt nõutava viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Hageja leiab, et puuduvad alused viivise vähendamiseks. Kostja võlgnevus pärineb 2009.aastast, kostja ei ole üles näidanud mingit tahet võlgnevuse tasumiseks. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui maksmisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisu. Viiviste suuruse alandamine on kohtu diskreditsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivitusintressi eesmärgiks on võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele, tagatisfunktsioon on võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on kostja ülesanne tõendada, et viivised on ebamõistlikult suured. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 14.06.2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 32-1-66-05 asunud seisukohale, et kuna viivise vähendamist taotles kohtult kostja, on tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalselt suur, mh. et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et viivised on ebamõistlikult suured. Viiviste tasumine oli poolte sõlmitud lepingus ette nähtud võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumise juhuks. Viivise vähendamisel võtab kohus arvesse võlgniku poolt kohustuse täitmise ulatust, võlasuhte osaliste varalist olukorda ja tähelepanuväärivat võlausaldaja huvi. Asja materjalidest nähtub, et kostja ei ole tsiviilasja menetluse ajal ja üldse viimase kahe aasta jooksul oma võlgnevust hageja ees vähendanud. Kostja paljasõnalised väited, et viivis on kostjale koormav, ta on näidanud üles head tahet ning järjepidevalt tekkinud põhivõlgnevust vähendanud, ei ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega ja ei saa olla aluseks kohtul viiviste vähendamisele. Samuti ei ületa hageja poolt nõutavad viivised põhinõude suurust. Hageja on esitanud viivis-intessinõuded, mille kohaselt oli kostja lepingujärgne viivis 02.08.2012 seisuga 606,64+ 336,48+6546,78+1556,47= 9046,37 eurot, kuid hageja nõuab viivist põhinõude suuruses, s.o. 5608,92 eurot. Kohus leiab, et viiviste nõude rahuldamine põhinõude suuruses on kooskõlas hea usu põhimõttega ja kohtupraktikaga. Samas aga nähtub asja materjalidest, et kostja on viiviseid tasunud perioodil 01.02.2010- 08.08.2012 kokku 1784,76 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja hea usu põhimõttega kooskõlas on kostja poolt juba tasutud viiviste võrra vähendada kohtuotsusega kostjalt väljamõistetavate viiviste suurust ja mõista kostjalt välja viivised 5608,92- 1784,76= 3824,16 eurot. Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista hageja kasuks kokku põhivõlgnevus 5608,92 eurot ja viivised 3824,16 eurot, seega kokku 9433,08 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele 84% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 16% kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.