Kohtulahend

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 05.03.2013 esitas Ascar Auto AS (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse Mossi Grupp OÜ (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja 5600,91 eurot, viivised 05.03.2013 seisuga summas 694,76 eurot ja lepingujärgne viivis määraga 0,15% päevas alates 06.03.2013 kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvatelt rendimaksetelt, arvelt nr 1035229 ja arvelt nr 1040031. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 24.04.2013 menetlusdokumendis suurendas hageja nõuet, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja 6398,17 eurot ja 05.03.2013 seisuga viivised 820,94 eurot, lisaks sissenõutavaks muutuvad viivised kuni põhinõude kohase täitmiseni ja edasiulatuvad rendinõuded kuni lepingu lõppemiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16.07.2010 sõiduki rendilepingu nr 312MFL, mille punktide 1 ja C kohaselt andis hageja kostjale rendile sõiduki Opel Astra Caravan, mille maksumus oli 7023,89 eurot. Rendilepingu p-i D kohaselt on rendilepingu kehtivusperiood 16.07.2010 kuni 15.07.2013. Kostja kohustus tasuma ühekordselt lepingutasu 127,82 eurot, tegema sissemakse 702,39 euro ulatuses ning tasuma igakuiselt sõiduki eest renti summas 214,10 eurot (ilma käibemaksuta 178,42 eurot). Lähtuvalt rendilepingu p-st 1.1.1 on hageja esitanud kostjale arved rendi ning muude rendilepinguga seotud maksete eest, mida kostja on tasunud ebaregulaarselt. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja jätnud täielikult tasumata rendisumma eest arved nr 1035010, 1037771, 1037770, 1037768, 1038601, 1039861, 1039863, 1039864, 1039865 ja osaliselt arve nr 1033422, s.o kogusummas 1705,77 eurot. Lisaks arve nr 1035229 summas 1 491,59 eurot seoses lepingu järgselt kostja kohustuseks oleva tehnilise hoolduse läbiviimise tagamisega sõidukil ja arve nr 1040031 summas 1511,45 eurot, mis on kostja poolt lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks (s.o sõiduki kahjustuste remont). Kostja väited sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumisest on paljasõnalised. Tegemist oli remonttöödega ning hageja ei ole teinud kostjale takistusi sõiduki kasutamiseks pärast remonttööde teostamist. Juhul, kui kostja oleks soovinud lepingu lõpetamist, tulnuks kostjal teha hagejale sellekohane tahteavaldus. Lepingu lõppemine seoses sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumisega tähendab sõiduki hävimist ja sinna alla tavalised remonttööd ei kuulu. Hoolduse ja remondinõuete tasumise kohustuse on pooled kokku leppinud rendilepingus, mistõttu on alusetud kostja sellekohased väited. Aegumise vastuväide ei ole põhjendatud, kuna kohaldub TsÜS § 146 lg 1. Kuna leping ei ole lõppenud, on edasiulatuv rendinõue põhjendatud, sh ka viivised. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Sõidukil tekkis käigukastirike mais 2012, mil kostja transportis sõiduki hagejale. Kuna sõiduk muutus kasutuskõlbmatuks, lõppes leping sõiduki hagejale tagastamisega, s.o 28.05.2012. Terve maikuu ei olnud sõiduk kasutuskõlblik ja seega ei ole hageja rendi ega sõiduki hoolduse ning kahju hüvitamise nõuded põhjendatud.

Kostja esitas aegumise vastuväite remondikulude hüvitamise nõude osas VÕS § 338 lg 1 alusel. Kuna leping on lõppenud ja kostjal puuduvad hageja ees kohustused, puuduvad alused ka viivise nõudmiseks. Samuti ei ole alus nõuda edasiulatuvaid rendinõudeid, kuna leping on lõppenud. Hageja ei ole käitunud heas usus, sest ei taganud lepingu kehtivuse ajal sõiduki korrasolekut, ei andnud asendusautot ning sõiduk oli hageja valduses, mistõttu lõppes ka leping. 03.12.2013 kohtuistungil märkis kostja, et pooltel oli tava, et sõiduk viidi hageja juurde hooldusesse, kuid selleks oli vajalik kostja tahteavaldus. Viimane hooldus pärast sõiduki tagastamist ei ole kostja tellitud. Kostja on seisukohal, et sõiduki tagastamisel leping lõppes, kuna sõiduk oli kasutuskõlbmatu, lisaks müüs hageja sõiduki pärast maha. Hageja sõiduki müük näitas, et kostja ei soovi lepingut jätkata. Kuni 28.05.2012 on kostjal kõik arved tasutud. Maakohtu otsus 31.12.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 9962,15 eurot, millest põhinõue on 6398,17 eurot ja viivised kohtuotsuse tegemise seisuga 3563,98 eurot. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja alates 01.01.2014 viivise 0,15% päevas tasumata põhinõudelt 6398,17 eurot kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 6398,17 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus loetles asjas tuvastatud asjaolud ning märkis, et pooltel on eelkõige vaidlus selle üle millal 16.07.2010 sõlmitud sõiduki rendileping lõppes ning seega, millise ajavahemiku eest on hagejal rendileandjana õigus renditasu ja rendieseme remondikulusid nõuda. Hageja väitel lõppes vaidlusalune leping selles kokkulepitud tähtaja möödumisega, kostja väitel aga vastavalt kokkulepitud tingimusele rendieseme kasutukskõlbmatuks muutumisega. Kohus pidas esmalt vajalikuks märkida, et 16.07.2010 poolte sõlmitud rendilepinguna pealkirjastatud lepingu, mille esemeks oli sõiduk Opel Astra Caravan (reg nr 312MFL), näol on tegemist võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 tähenduses üürilepinguga, mille kaudu hageja üürileandjana kohustus andma kostjale kui üürnikule kasutamiseks asja, s.o sõiduauto Opel Astra Caravan ja üürnik kohustus maksma üürileandjale selle eest tasu. Seejuures viitas kohus VÕS § 76 lg-le 1, §-le 100, § 108 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1. Pooltevahelises lepingus kokkulepitud renditasuks ühes kuus oli 3350 krooni (214,10 eurot). Kohus tuvastas, et sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 7.1 sisaldub kokkulepe, et leping lõpeb sõiduki hävimisel, kasutuskõlbmatuks muutumisel, rendiperioodi lõppemisel, erakorralisel ülesütlemisel või mõnel muul lepingus sätestatud või seadusest tuleneval juhul. Samuti leidis asjas tuvastamist, et rendiese tagastati hagejale 28.05.2012, et 31.07.2012 esitas hageja kostjale arve nr 1035229 summas 1789,91 eurot, mis sisaldas sõiduauto hooldust (käigukasti remonti) maksetähtajaga 31.07.2012 ning et antud remonditööde arvel peetakse varuosa MODULE, tootekoodiga 784269 all silmas käigukastijuhtplokki, mis maksis koos vahetusega ilma käibemaksuta 1352,43 eurot. Kohus leidis, et seega tuleb anda hinnang, kas rendiesemeks olnud auto oli käigukastijuhtploki rikke tõttu kasutuskõlbmatu. Kohus nõustus hagejaga, et kuivõrd vaidlusaluse lepingu puhul on tegemist kasutuslepinguga, saab juhinduda asja kasutuskõlbmatuse mõiste sisustamisel analoogia korras liisingulepingu erakorralist ülesütlemist reguleerivast VÕS §-ist 366. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et liisingueseme kasutuskõlbmatuks muutumisega on tegemist juhul, kus liisingueseme kahjustumise tõttu ei ole selle taastamine enam võimalik või majanduslikult põhjendatud, kasutuskõlbmatusega peaks seega tegemist olema § 132 lg 3 teises lauses nimetatud juhul. Seega saab juhinduda asja parandamiseks mõistlikult tehtavate kulutuste suuruse suhtest asja väärtusesse. Asi on hävinenud, kui selle taastamine ei ole enam võimalik (TsÜS § 132). Kohus

tuvastas, et hageja müüs sõiduauto 17.04.2013 4900 euroga LT. Kohtu hinnangul on võimalik antud müügihinda lugeda TsÜS § 65 tähenduses asja harilikuks väärtuseks. Sõidukil olnud rikke kõrvaldamiseks tehtavaid kulutusi ei saa pidada ebamõistlikeks arvestades sõiduki turuhinda, sest need moodustavad asja harilikust väärtusest umbes 36,5%. Seega tuleb sõiduki remonti pidada majanduslikult põhjendatuks, mistõttu ei ole tegemist olukorraga, kus sõiduk on olnud kasutuskõlbmatu ka pooltevahelise rendilepingu tähenduses. Tulenevalt tuvastatud asjaoludest ei ole seega alust lugeda vaidlusalust rendilepingut p-i 7.1 alusel lõppenuks 28.05.2012, sest auto ei olnud kasutuskõlbmatu, mistõttu on hageja õigustatud nõudma rendilepingu täitmist selle tähtaja lõpuni. Vastuseks kostja väitele, et hagejal ei ole õigust nõuda renditasu lepingu tähtaja lõpuni, sest ta müüs 17.04.2013 rendiesemeks olnud sõiduki ära, märkis kohus, et vaidlusaluse lepingu eesmärgist tulenevalt oli hageja primaarseks kohustusteks võimaldada kostjal teatud parameetritele vastavat autot kasutada. Hageja on kohtule usutavaks teinud, et tulenevalt hageja tegevusalast oli hageja valmis igal ajal rendilepingut täitma, st andma kostja kasutusse vaidlusaluses lepingus (p C) kirjeldatud tingimustele vastava auto. Seega tulnuks kostjal vastavalt pooltevahelise sõiduki rendilepingu p-ile D ning üldtingimuste p-ile 1.1.1 ka renditasu maksta. Kostja väidet hageja poolt poolt hea usu põhimõtte rikkumise kohta ei pidanud kohus asjakohaseks olukorras, kus kostja on ise asunud seisukohale, et leping oli lõppenud ning kostja ei ole väitnud, et hageja ei kõrvaldanud riket, mille pärast auto hagejale viidi. Samuti ei ole kostja väitnud, et soovis asendusautot, kuid hageja on sellest keeldunud. Tuvastades hageja poolt kostjale sõiduauto renti sisaldavate arvete esitamise, pidas kohus hageja renditasu nõuet põhjendatuks ja leidis, et seetõttu tuleb renditasu 3096,81 eurot (2026,81+1070 koos käibemaksuga) kostjalt hageja kasuks välja mõista. Rendilepingu remondi- ja hooldustööde kulude hüvitamise nõude osas märkis kohus, et tuvastatud on, et sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 2.1.11 sisaldub kokkulepe, et rentnik kohustub tagama tehnilise hoolduse läbiviimise rendileandja poolt tunnustatud remondi- või hooldusettevõtja poolt sõiduki garantii- ja/või tehnilises dokumentatsioonis ettenähtud tähtaegadel ja ulatuses (ka läbitud kilomeetrite arvust lähtuvalt), kõik sõiduki korrashoiuga seotud kulud kannab rentnik ning et sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 2.1.12 sisaldub kokkulepe, et rentnik kohustub tagama kõigi sõiduki juures ilmnenud tehniliste puuduste kõrvaldamise sõiduki valmistaja või rendileandja poolt tunnustatud remondi- või hooldusettevõtja poolt ning kandma kõik sellega seotud kulud. Puuduste ilmnemine ei anna rentnikule õigust nõuda rendileandjalt lepingumaksete vähendamist ega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja poolt remondikulude nõudele esitatud aegumise vastuväite osas viitas kohus VÕS § 338 lg-tele 1 ja 2 ning märkis, et asjas on leidnud tuvastamist, et rendiese tagastati hagejale 28.05.2012. Seega tulnuks remondikulude nõue maksma panna hiljemalt 28.11.2012. Kuigi hagi on kohtule esitatud 05.03.2013, ei ole kohtu hinnangul esitatud asjaoludel hageja remondikulude nõue aegunud. Kohus leidis, et tulenevalt võlaõigusseaduse 6. jao pealkirjast tuleb üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude aegumist käsitleda lepingu lõppemise kontekstis. Rendieseme valdus anti hagejale küll üle 28.05.2012, kuid asjas ei ole leidnud tõendamist, et asi on tagastatud lepingu lõppemise tõttu. Kostja ei teinud hagejale äratuntavaks, et tagastas auto seoses lepingu lõppemisega, sest poolte väidetest saab teha järelduse, et kostja viis pärast sõidukil rikke ilmnemist vastavalt hageja juhistele sõiduki hagejale ning pooltel ei ole ka iseenesest vaidlust, et pooltevahelise praktika kohaselt viiski kostja auto parandamiseks hageja juurde (tl 148 pöördel). Seega sai hageja mõistlikult eeldada, et ka sel korral tõi kostja sõiduki hageja juurde remonti arvestades ka vaidlusaluse lepingu p-is 9.5 sisalduvat tingimust, mille kohaselt esitatakse kõik pooltevahelised teated kirjalikult lepingus toodud aadressil. Kiireloomulistel juhtudel võidakse

teated edastada faksi või e-kirja teel. Kõik teated jõustuvad nende kättesaamisel teise lepinguosalise poolt (tl 12). Eeltoodud põhjendusel leidis kohus, et hageja remondikulude nõue ei ole aegunud, kuivõrd aegumist tuleb arvestada auto tagastamisest lepingu lõppemise tõttu. Kohus tuvastas, et sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 8.1.3 sisaldub kokkulepe, et sõiduki tagastamisel rendileandjale koostatakse sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akt. Sõiduki üleandmisega läheb rendileandjale üle sõiduki valdus, suurema ohu allika valdaja vastutus ning juhusliku hävimise riisiko. Sõiduki tagastamise tähtpäevale järgneva päeva jooksul kontrollib rendileandja sõiduki seisukorra vastavust lepingu p-le C, koostades akti puuduste avastamise korral. Rentniku mittenõustumisel aktiga on rentnik kohustatud tegema ettepaneku viia läbi sõltumatu ekspertiis. Juhul kui ekspertiisi tulemusena tuvastatakse sõiduki tehnilise seisundi mittevastavus lepingu p-le C, on rentnik kohustatud kandma ekspertiisi teostamisega seotud kulud ning kandma kõik sõiduki lepinguga ettenähtud komplektsusesse ning seisukorda viimise kulud. Kostja ei ole väitnud, et oleks nõudnud sõiduki lepingu lõppemise tõttu sõiduki tagastamisel üldtingimuste p-i 8.1.3 tingimustele vastava akti koostamist, mistõttu tulnuks kostjal tõendada, et ta tagastas rendieseme kokkulepitud seisundis. Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus hageja remondikulude nõude ja mõistis kostjalt rendilepingu üldtingimuste pde 2.1.11, 2.1.12 ja 8.1.1 täitmiseks välja 3301,62 eurot. Hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivised kogusummas 820,94 eurot pidas kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista, märkides seejuures, et kohus tuvastas, et sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 5.5 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui rentnik ei tasu tähtaegselt rendileandja poolt esitatud arveid, on rendileandjal õigus nõuda viivist 0,15% päevas maksevõla summast lepingus ettenähtud korras ja/või leping lõpetada. Samuti märkis kohus, et kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivisearvestuse osas. Seoses hageja viivisenõudega, milles hageja palus mõista kostjalt välja viivised pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvatelt rendimaksetelt kuni võlgnevuse kohase täitmiseni, viitas kohus TsMS §-le 367 ja sellele, et kohus tuvastas, et hageja on esitanud kostjale pärast hagi esitamist veel viis sõiduauto renti sisaldavat arvet (27.03.2013 arve nr 1040448 summas 214 eurot maksetähtajaga 03.04.2013, 29.04.2013 arve nr 1041307 summas 214 eurot maksetähtajaga 06.05.2013, 28.05.2013 arve nr 1041982 summas 214 eurot maksetähtajaga 04.06.2013, 25.06.2013 arve nr 1042491 summas 214 eurot maksetähtajaga 02.07.2013 ja 29.07.2013 arve nr 1043100 summas 214 eurot maksetähtajaga 05.08.2013). Kohus märkis, et hagi esitamisel oli hagejal sissenõutavaks muutunud nõue kogusummas 5 328,17 eurot, mis sisaldas sissenõutavaks muutunud rendinõudeid 2026,81 eurot, remondinõuet summas 1789,91 eurot ja remondinõuet summas 1511,45 eurot. Kohus esitas otsuses viivisearvestuse lepingus kokkulepitud viivisemääras 0,15% päevas alates hagiavalduse esitamisest, s.o 05.03.2013, kuni lahendi tegemise seisuga, arvestades sh pärast hagi esitamist esitatud arvete maksetähtaegasid. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivised lahendi tegemise seisuga kogusummas 3563,98 eurot (820,94 + 2743,04). Apellatsioonkaebus 30.01.2014 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 31.12.2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Samuti palub kostja kohtul tõendina vastu võtta hageja 19.08.2011 elektroonilise kirjana kostjale edastatud lepingu ülesütlemisavalduse. Viidates TsMS § 436 lg-tele 1 ja 2 ja § 438 lg-le 1 leiab kostja, et kohus on rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuded. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et sõiduk ei olnud seisuga 28.05.2012 muutunud kasutuskõlbmatuks lepingu p-i 7.1 mõistes, kuna sõiduki remondikulu moodustas 36,5% sõiduki väärtusest. Viidates lepingu p-le 7.1 märgib kosrja, et

maakohtu menetluses oli poolte vahel vaidlus sisuliselt selle üle, kuidas sisustada lepingus kasutatud terminit kasutuskõlbmatu. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks otsuse tegemisel kohaldanud VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise nõudeid, vaid piirdus liisinglepingute kohta käivate sätete kommentaarides väljendatud seisukohaga, et liisinglepingulises õigussuhtes peaks kasutuskõlbmatusega olema tegemist juhul, kui lepingu ese on majanduslikult hävinud, mis tähendab olukorda, kus sõiduki taastamise kulud on sedavõrd suured, et need ületavad sõiduki enda väärtuse. Maakohus ei tuvastanud, milline oli poolte tegelik ühine tahe lepingu lõppemise aluste kokkuleppimisel. Samuti jättis kohus eristamata ja põhjendamata, mille poolest erineb sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumine sõiduki hävimisest, mis on lepingu p-i 7.1 kohaselt samuti lepingu lõppemise aluseks, mistõttu on maakohus teinud ebaõiged järeldused lepingu lõppemise kohta. Kostja lähtus lepingu sõlmimisel sõna kasutuskõlbmatus üldlevinud tähendusest, mille kohaselt ei ole sõiduk kasutuskõlblik juhul, kui sõidukit ei ole võimalik selle rikke tõttu sihtotstarbe kohaselt kasutada. Maakohtus ei vaielnud hageja vastu asjaoludele, et sõidukil tekkis 28.05.2012 käigukasti rike, mille tõttu ei olnud sõidukit võimalik kasutada ja et sõiduki remonti teostati vähemalt 2 kuud. Seega ei olnud sõiduki käigukasti rikke näol tegemist nn pisirikkega, mis oleks käsitletav puudusena, mis ei takistaks sõiduki sihipärast kasutamist ega piiraks seda olulisel määral. Maakohus on sõiduki kasutuskõlbmatust hinnanud sõiduki taastamisremondi kulu suuruse järgi ning leidnud, et sõiduki kasutuskõlbmatusega on tegemist alles siis, kui sõiduki remondi maksumus ületab sõiduki turuväärtuse. Kostja leiab, et sellisel juhul on samuti tegemist kasutuskõlbmatu sõidukiga, kuid ühtlasi ka hävinenud sõidukiga. Kostja on seisukohal, et erinevalt hävinenud sõidukist on kasutuskõlbmatut sõidukit majanduslikult mõttekas remondi teel taastada, kuid sõiduk on puudusega, mis takistab oluliselt sõiduki sihipärast kasutamist. Antud juhul takistas sõiduki käigukasti rike sõiduki sihipärast kasutamist oluliselt, kuna sõidukit tuli transportida puksiiriga ning sõidukile tuli teostada kallis ja enam kui 2 kuud kestev remont. Ka võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on üürilepingu ülesütlemise õiguse tekkimise hindamisel lähtutud eeldusest, et lepingu ülesütlemise põhjuseks olev puudus peab välistama asja sihipärase kasutamise või piirama seda olulisel määral. Tuginedes VÕS §-le 271 ja sättest tulenevatele poolte põhikohustustele märgib kostja, et tema tahteks ei olnud sõlmida hagejaga selline üürileping, mille alusel tekiks hagejal õigus nõuda üüri perioodi eest, mil sõiduki sihipärane kasutamine on olulisel määral välistatud sõiduki tehnilise rikke tõttu. Veel enam ei olnud kostja tahe sõlmida hagejaga üürileping, mille kohaselt peab kostja tasuma hagejale üüri ka aja eest, mil hageja oli sõiduki kolmandale isikule võõrandanud. Kostja leiab, et lepingu tingimuste selline tõlgendamine ei vasta kostja tahtele lepingu sõlmimisel ega ole ka millegagi põhjendatav. Kostja eesmärgiks oli sõlmida sõiduki üürileping ning tasuda sõiduki kasutamise eest tasu vastavalt lepingule. VÕS § 276 lg 1 kohaselt on üürileandja kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehivuse ajal. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses tõendeid selle kohta, et sõiduki käigukasti rike oleks tekkinud kostja süül. Kostja kasutas sõidukit heaperemehelikult ja hageja ei ole sellele asjaolule vastuväited esitanud. Seega ei olnud sõiduki sihipärast kasutamist välistav rike tekkinud kostja süül, vaid tulenes sõiduki loomulikust amortiseerumisest. Juhuks, kui sõidukit ei ole selle puuduse tõttu võimalik sihipäraselt kasutada või piirab puudus sõiduki kasutamist olulisel määral, nägid pooled lepingu p-s 7.1 ette, et leping lõpeb, sest sellisel olukorral puudub üürilepingulise õigussuhte iseloom, kuna üürnik ei saa temast sõltumatutel asjaoludel asja sihipäraselt kasutada. Antud juhul oli täidetud VÕS § 334 lg-s 1 säestatud kostja kohustus ja sõiduk tagastati hagejale.

Kostja tugineb VÕS § 186 p-ile 9 ja kommenteeritud väljaandes sätte kohta märgitule, mille kohaselt lisaks võimalusele võlasuhte lõpetamine kokku leppida (§-d 89, 207 ja 578) võivad pooled ka eelnevalt kokku leppida võlasuhet lõpetavas asjaolus või toimingus. Selleks võiks olla nt mingi tähtaja möödumine lepingu sõlmimisest või mingi asjaolu oluline muutumine. Sarnane olukord on ka lepingu sõlmimisel äramuutva tingimusega TsÜS § 102 lg 3 järgi. Äramuutva tingimuse saabumisel lõpevad tehingu õiguslikud tagajärjed TsÜS § 105 lg 1 kohaselt tingimuste saabumisel automaatselt ning tingimuse saabumine mõjub ka käsutusõiguslikult. TsÜS ei välista ka sellise äramuutva tingimuse või tähtpäeva kokkuleppimist, mille saabumine sõltub poolte käitumisest, kuid ka siis kaasneb tehingu äralangemine käitumise endaga, ilma et lepingu lõpetamiseks oleks vaja eraldi tahteavaldust. Eeltoodu põhjal leiab kostja, et pärast sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumist ja selle valduse tagastamist hagejale ei pidanud kostja veel eraldi tahteavaldust hagejale esitama ning poolte vahel sõlmitud üürileping lõppes lepingu p-i 7.1 alusel automaatselt tingimuse saabumise tagajärjel, s.o sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumisel. Maakohus jättis andmata hinnagu poolte tegevusele pärast sõiduki tagastamist hagejale. Kohus ei ole põhjendanud, millega on mõistlikult seletatavad asjaolud, et hageja võõrandab sõiduki üürilepingu väidetava kehtivuse aja jooksul, et hageja ei paku pärast remonditööde teostamist kostjale sõiduki valdust tagasi ega paku ka sõiduki remonditöid ülevaatamiseks. Kostja ei nõustu maakohtu tõdemusega, et hageja on kohtule usutavaks teinud, et hageja oleks pärast sõiduki müüki saanud kostjale anda samaväärse sõiduki. Kostja oli üürimiseks välja valinud konkreetse sõiduki, kuna see sobis kostjale nii sisustuse, ökonoomsuse, sõiduomaduste, mugavusvarustuse, värvi jm omaduste poolest ega oleks olnud nõus sõidukit asendama. Kuigi hageja põhitegevuseks on sõidukite müük, ei ole eluliselt usutav, et hageja omas aprillis 2013 samasugust sõidukit. Vastasel juhul oleks hageja müünud LT teise samasuguse sõiduki. Kostja leiab, et maakohus on jätnud eeltoodud vastuolud kõrvaldamata ega ole teinud tuvastatud asjaoludest õigeid järeldusi. Juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et sõidukit ei saa 28.05.2012 tekkinud käigukasti rikke tõttu pidada kasutuskõlbmatuks lepingu p-i 7.1 mõistes ning leping ei lõppenud sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumise tõttu 28.05.2012, leiab kostja tuginedes kaebuse lisale 1 alternatiivselt, et leping lõppes selle hageja poolt erakorralise ülesütlemise tõttu 30.08.2011. Augustiks 2011 oli kostjal tekkinud üürivõlgnevus hageja ees ning hageja ütles 19.08.2011 kostjale saadetud avaldusega üürilepingu üles. Kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 19.08.2011 ning ei ole hageja avaldust vaidlustanud. Seega on hageja tahteavaldus kehtiv ja leping ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval lõppenud vastavalt lepingu p-le 7.1 ja VÕS §le 196. VÕS § 195 lg 2 kohaselt puudus kostjal kohustus alates 31.08.2011 hagejale üüri tasuda. Lepingu p-s 7.6 leppisid pooled kokku, et lepingu ülesütlemisel p-is 7.3 märgitud alusel kohustub kostja sõiduki viivitamatult tagastama ning hagejal on nimetatud kohustuse rikkumise korral õigus sõiduki valduse saamiseks rakendada kõiki seadusandlusega võimaldatud õigusi. Kostja ei tagastanud hagejale sõidukit 30.08.2011 kell 12.00, vaid alles 28.05.2012. Seega viivitas kostja üüritud asja tagastamisega. Kostja on VÕS § 335 kohaselt tasunud hagejale sõiduki tagastamisega viivitamise eest üürilepingus kokkulepitud üüri kuni sõiduki üleandmiseni 28.05.2012 ning täitnud lepingust tulenevad kohustused. Kostja leiab, et hageja nõue tasuda sõiduki taastusremondi ja hoolduse eest on aegunud. Tuginedes VÕS § 338 lg-tele 1 ja 2 märgib kostja, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja tagastas hagejale sõiduki 28.05.2012, seega aegus hageja remondikulude hüvitamise nõue kostja vastu 28.11.2012. Hageja esitas hagiavalduse 05.03.2013, seega üle kolme kuu pärast

aegumistähtaja lõppu. Samuti leiab kostja, et kuna tal puudub rahaline kohustus hageja ees, ei ole täidetud VÕS § 113 lg 1 kohaldamise eeldused ning hageja viivisenõue ei ole põhjendatud. Seoses kostja taotlusega võtta tõendina vastu hageja 19.08.2011 ülesütlemisavaldus, märgib kostja, et kostjal ei olnud võimalik esitada hageja ülesütlemisavaldust maakohtus, kuna hageja saatis 19.08.2011 ülesütlemisavalduse kostja töötaja MB e-posti aadressile XXXXXXXXX ning temale sellest perioodist saadetud elektroonilised kirjad ei olnud kostjale alates 2012. aasta lõpust kuni 28.01.2014 kättesaadavad arvuti kõvaketta rikke tõttu. Alles 2013. aasta detsembris õnnestus kostjal leida arvutispetsialist, kes taastas edukalt kostja arvuti andmed kõvakettalt (vt kaebuse lisa 2 – Simelan OÜ arve osutatud teenuse kohta) ning kostjale oli hageja ülesütlemisavaldus uuesti kättesaadav. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jätta vastu võtmata kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud 19.08.2011 e-kirja ja Simelan OÜ arve ning jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: 1) 16.07.2010. a sõlmisid pooled sõiduki rendilepingu sõiduki Opel Astra Caravan reg nr 312 MFL kasutamiseks ajavahemikul 16.07.2010-15.07.2013. a, koos sõiduki rendilepingu üldtingimustega. 2) renditasuks oli ühes kuus 3 350 krooni (s.o 214,10 eurot) (tl 9-12); 3) rendiese tagastati hagejale 28.05.2012. a, kuna sellel esinesid tehnilised rikked (tl 112); 4) seisuga 28.05.2012.a rendivõlg puudus;kostja alates 28.05.2012.a renditud sõiduautot ei kasutanud ja see asus hageja, s.o rendileandja valduses; 5) hageja müüs rendiauto Opel Astra Caravan reg nr 312 MFL 14.04.2013 LT (t.l.112120). 16.07.2010. a on pooled sõlminud sõiduki rendilepingu, mille esemeks oli sõiduk Opel Astra Caravan (reg nr 312MFL). Rendileping kestis 16.07.2010.a-15.07.2013.a. Rendilepingu näol on tegemist VÕS § 271 tähenduses üürilepinguga, mille kaudu hageja üürileandjana kohustus andma kostjale kui üürnikule kasutamiseks asja s. o sõiduauto Opel Astra Caravan ja üürnik kohustus maksma üürileandjale selle eest tasu (t.l.9-12). Käesolevas asjas oli maakohtus pooltel eelkõige vaidlus vaidlusaluse rendilepingu kestuse üle, st millal 16.07.2010. a sõlmitud sõiduki rendileping lõppes ning seega, millise ajavahemiku eest on hagejal rendileandjana õigus renditasu ja rendieseme remondikulusid nõuda. Hageja väitel lõppes vaidlusalune leping selles kokkulepitud tähtaja möödumisega. Kostja väitel lõppes leping aga vastavalt kokkulepitud tingimusele rendieseme kasutukskõlbmatuks muutumisega. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja asjaolule, mille kohaselt lõppes rendileping poolte vahel 30.08.2011 hagejapoolse rendilepingu ülesütlemisega. Apellatsioonkaebusele oli lisatud hageja poolt kostjale 19.08.2011 edastatud rendilepingu ülesütlemise teade, mille kostja palus lisada tsiviilasja materjalide juurde (t.l.171). Hageja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu ning tõstatas selle võimaliku võltsituse küsimuse. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse TsMS § 652 lg 4 alusel, kuna leidis, et kostja on põhjendanud uue asjaolu ja seda kinnitava tõendi esitamist

apellatsioonimenetluses ja tõend on ka vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Hageja on esitanud paljasõnalise vastuväite lepingu ülesütlemise teate kohta. Vaidlust ei ole selles, et ülesütlemisteate on edastanud AR, kes oli sel ajal hageja töötaja. Ärakiri e-kirjast on saadetud ka AV, kes oli sel ajal hageja juhatuse liige. Ühtegi sisulist vastuväidet ei ole hageja esile toonud, millest võiks järeldada, et tegemist on võltsitud tõendiga ning seetõttu jätab ringkonnakohus hageja paljasõnalise vastuväite tähelepanuta. VÕS § 313 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Samuti sisaldus sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 7.1 kokkulepe, et leping lõpeb sõiduki hävimisel, kasutuskõlbmatuks muutumisel, rendiperioodi lõppemisel, erakorralisel ülesütlemisel või mõnel muul lepingus sätestatud või seadusest tuleneval juhul (tl 11). Rendilepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on rendisuhet lõpetava kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Rendilepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Kostjale on ülesütlemise avaldus edastatud. Pooled ei vaidle selle üle, et augustis 2011.a oli kostjal ülesütlemise teates nimetud rendimaksete võlgnevus. Teise pooleni jõudnud tahteavaldusest ei saa samuti ühepoolselt loobuda ega seda tagasi võtta (TsÜS § 72), st kehtib tahteavalduste ühepoolse tagasivõtmatuse põhimõte. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et vaidlusalune sõiduki rendileping lõppes 30.08.2011.a rendileandja poolt rendilepingu erakorralise ülesütlemise tõttu. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et rendiauto tagastati kostja poolt hagejale 28.05.2012 ning nimetatud aja seisuga puudus rendimaksete võlgnevus. Kostja oli kogu varasema võlgnevuse ära tasunud ning sellega on täitnud ka VÕS §-st 335 tuleneva kohustuse. Hageja palub hagiavalduse kohaselt välja mõista kostjalt rendimaksete võlgnevus alates 01.07.2012-15.07.2013.a, s.o rendilepingu lõpuni. Ringkonnakohus leiab, et kuna rendileping on rendileandja poolt alates 30.08.2011 üles öeldud ja rendiauto 28.05.2012 tagastatud ja rendimaksete võlgnevus hüvitatud, siis hagi selles osas rahuldamisele ei kuulu.

Kostja väitel, kuna rendiesemeks olnud sõiduautol tekkis (nagu hiljem selgus) käigukasti elektrilise mooduli rike, oli auto muutunud kasutuskõlbmatuks ning pärast hagejale sõidukiga tekkinud probleemi tõttu kontakteerumist, palus viimane tal sõiduki toimetada hageja remonditöökotta, mida kostja ka tegi (tl 51). Kostja on asunud seisukohale, et kuivõrd ta andis 28.05.2012. a. rendiesemeks olnud sõiduauto hagejale üle, on sõiduk tagastatud ja vaidlusalune leping seoses sõiduki kasutuskõlbmatusega lõppenud. Poolte vahel on veel vaidlus selles, et kas rentnik oli kohustatud tasuma remondi eest. Sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 2.1.11 sisaldub kokkulepe, et rentnik kohustub tagama tehnilise hoolduse läbiviimise rendileandja poolt tunnustatud remondi-või hooldusettevõtja poolt sõiduki garantii- ja /või tehnilises dokumentatsioonis ettenähtud tähtaegadel ja ulatuses (ka läbitud kilomeetrite arvust lähtuvalt). Kõik sõiduki korrashoiuga seotud kulud kannab rentnik (tl 10). Sõiduki rendilepingu üldtingimuste p-is 2.1.12 sisaldub kokkulepe, et rentnik kohustub tagama kõigi sõiduki juures ilmnenud tehniliste puuduste kõrvaldamise sõiduki valmistaja või rendileandja poolt tunnustatud remondi-või hooldusettevõtja poolt ning kandma kõik sellega seotud kulud. Puuduste ilmnemine ei anna rentnikule õigust nõuda rendileandjalt lepingumaksete vähendamist ega tekitatud kahju hüvitamist (tl 10). Rendileandja esitas kostjale

31.07.2012 arve remonditasu 1789, 91 euro tasumiseks (t.l.23). Vaidlus puudub selles, et kostja nimetatud arvet tasunud ei ole, kuna leidis, et sõiduk muutus kasutuskõlbmatuks ning sellega lõppes rendileping ja remondikulusid kostja kandma ei pea. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

31.07.2012. a esitas hageja kostjale arve nr 1035229 summas 1 789,91 eurot, mis sisaldas sõiduauto hooldust (s.o käigukasti remonti), maksetähtajaga 31.07.2012. a ning tuvastatud on, et antud remonditööde arvel peetakse silmas varuosa MODULE, tootekoodiga 784269 all käigukastijuhtplokki. Seega tuleb anda hinnang, kas rendiesemeks olnud auto oli käigukastijuhtploki rikke tõttu kasutuskõlbmatu. Kuivõrd vaidlusaluse lepingu puhul on tegemist kasutuslepinguga, saab juhinduda asja kasutuskõlbmatuse mõiste sisustamisel analoogia korras liisingulepingu erakorralist ülesütlemist reguleerivast VÕS §-ist 366. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et liisingueseme kasutuskõlbmatuks muutumisega on tegemist juhul, kus liisingueseme kahjustumise tõttu ei ole selle taastamine enam võimalik või majanduslikult põhjendatud, kasutuskõlbmatusega peaks seega tegemist olema § 132 lg 3 teises lauses nimetatud juhul (vt Varul, P jt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 328). Seega saab juhinduda asja parandamiseks mõistlikult tehtavate kulutuste suuruse suhtest asja väärtusesse. Asi on hävinenud, kui selle taastamine ei ole enam võimalik (TsÜS § 132). Hageja väitel on vaidlusaluse sõidukil olnud käigukastijuhtploki rike remondi teel kõrvaldatud ning kostja ei ole väitnud ka vastupidist. Nagu eelpool märgitud on tuvastatud, et 31.07.2012. a esitas hageja kostjale arve nr 1035229 summas 1 789,91 eurot, millelt nähtub, et varuosa MODULE, tootekoodiga 784269, mis on käigukastijuhtplokk, maksis koos vahetusega ilma käibemaksuta 1352,43 eurot (1282,43+70). Hageja müüs sõiduauto 17.04.2013. a Opel Astra Caravan reg nr 312 MFL 4900 euroga LT. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on võimalik antud müügihinda lugeda TsÜS § 65 tähenduses asja harilikuks väärtuseks. Sõidukil olnud rikke kõrvaldamiseks tehtavaid kulutusi ei saa pidada ebamõistlikeks arvestades sõiduki turuhinda, sest need moodustava asja harilikust väärtusest cà 36,5%. Kostja on ebaõigesti võtnud võrdluse aluseks sõiduki 2010.a väärtuse. Ülaltoodu alusel kuuluks hagi rahuldamisele ülalnimetatud remondimaksumuse osas summas 1789,91 eurot. Kostja on esitanud aga nõude aegumise vastuväite (t.l.53). Kuna maakohus tuvastas, et leping poolte vahel ei ole lõppenud, siis leidis, et nõue aegunud ei ole. VÕS § 338 lg 1 kohaselt, kui üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude ning üürniku poolt tehtud asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud. VÕS § 338 lg 2 kohaselt algab üürileandja hüvitusnõude aegumistähtaeg asja tagasisaamisest. Vaidlus puudub selles, et hageja sai sõiduki tagasi 28.05.2011. Seega on hageja nõue alates 29.11.2011 aegunud, kuna hagi kohtusse esitati alles 05.03.2013. Hageja on esitanud ka remondiarve nr. 1040031 28.02.2012 summas 1524,71 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud nõue rahuldamisele ei kuulu. Rendileping oli poolte vahel lõppenud 30.08.2011.a ning sõiduk hagejale tagastatud 28.05.2012.a. Ka nimetatud nõue on aegnud ülalnimetatud põhjusel ning seetõttu sellele nõudele sisulist hinnangut ei anna. Eeltoodu alusel hagi rahuldamisele ei kuulu. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Menetluskulud Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja I kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.