Kohtulahend

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 25.06.2012 esitas Swedbank Liising AS (hageja) Harju Maakohtule hagi X X (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista võlgnevuse 6080,48 eurot ning viivise 0,25% päevas põhinõudelt (6059,35 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Aarmer OÜ (kustutatud) 29.10.2007 liisingulepingu nr 0181452L, mille esemeks oli mahtuniversaal Chrysler Voyager 2.8, ehitusaasta 2006. Liisinguvõtja poolt valitud vara ostis hageja ning andis selle 29.10.2007 liisinguvõtjale üle liisingulepingu lisa nr 1 alusel. 29.10.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0181452L, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 22 678,44 eurot. Liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt tasumata arveid kokku 1057,01 euro ulatuses, sh põhiosa 653,91 eurot, intress 195,64 eurot ja varakindlustus 207,46 eurot. Lisaks olid liisinguvõtjal lepingu lõpetamise seisuga tasumata viivisemaksed 21,13 eurot. Kuna liisinguvõtja ei soovinud liisingulepingut edasi täita, lõpetasid pooled liisingulepingu poolte kokkuleppel ja liisinguese tagastati hageja koostööpartnerile 19.03.2009. Vara müüdi 03.07.2009 hinnaga 7500 eurot (käibemaksuta). Saksa Auto AS esitas osutatud teenuste eest arveid kokku 415,04 euro suuruses summas (käibemaksuta), mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu, mistõttu kuulub täiendavalt tasumisele 6080,48 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kostja oli käenduslepingu sõlmimisel liisinguvõtja ainuke juhatuse liige. Teatise tekkinud nõude kohta saatis hageja kostjale kostja poolt käenduslepingus avaldatud aadressil. Samuti saatis hageja teatise nõude kohta liisinguvõtjale, nimetatud teatise võttis vastu kostja. Hagi on esitatud tähtaegselt. Kuivõrd kostja peab hüvitama ka kõik kulud, siis muutus hageja nõue sissenõutavaks liisingu eseme võõrandamisel 03.07.2009. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele täies ulatuses vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja vastuse kohaselt lõpetati liisinguleping poolte kokkuleppel liisinguvõtja korduvate taotluste peale. Hageja ei ole liisinguvõtjale ja kostjale nõudeid esitanud. Nõudekiri saadeti kostjale aadressil, millel ei ole kostja kunagi elanud, mistõttu ei saanud kostja vaidlustada nõudeid kohtuväliselt. Käendaja kontaktandmed on liisinguandjal väärad (Türi aadress käenduslepingul) ning seetõttu ei ole käendajal olnud võimalus tutvuda liisingulepingu ülesütlemisega. Hageja ei hinnanud kostja maksevõimet, sõlmides temaga käenduslepingu,

mille sõlmimise hetkel kostjal sissetulek praktiliselt puudus, seetõttu on käendusleping õigustühine. Kostja palus kohaldada hagile aegumist. Liisinguandaja õigus nõuda kohustuse täitmist algas lepingu ülesütlemisega ning sellest algas ka aegumise tähtaja arvestus. 12.12.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata aegumise tõttu. 08.04.2013 otsusega Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja maakohtule läbivaatamiseks, leides, et 25.06.2012 hagi esitamisel ei olnud hageja nõue aegunud. Maakohtu otsus 31.10.2013 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6080,48 eurot ja viivise määraga 0,25% päevas põhinõudelt (6059,35 eurot) alates hagi esitamisest 25.06.2012 kuni põhinõude täitmiseni selliselt, et põhivõlg ja edaspidine viivis ei ületaks 22 678,44 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Asjas puudub vaidlus selles, et: 29.10.2007 sõlmiti Aarmer OÜ (liisinguvõtja) ja hageja vahel liisingleping nr 0181452L mahtuniversaali Chrysler Voyager 2.8 (liisinguese) kasutamiseks; 29.10.2007 sõlmiti kostja ja hageja vahel käendusleping nr 0181452L, millega käendaja vastutas liisinguvõtja kohustuste kohase täitmise eest summas 22 678,44 eurot; 19.03.2009 lõpetati liisingleping nr 0181452L poolte kokkuleppel; liisinguese tagastati 19.03.2009 kostja poolt ja suunati müüki; liisinguese müüdi 03.07.2009; võlgnevuse suurus on kokku pärast liisingeseme võõrandamist 6080,48 eurot; lepingujärgne viivisemäär on 0,25% päevas. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisinglepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 alusel peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, va kui ülesütlemisest tingitud kulud olid põhjustatud liisinguandjast. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja vastuväide hagile, et hageja nõue on aegunud, ei ole põhjendatud. Käesolevas asjas on varasemalt Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2013 otsusega tuvastatud, et hageja nõue pole aegunud. Kuivõrd liisinguleping lõpetati poolte kokkuleppel 19.03.2009 (liisinguese tagastati) selle tõttu, et põhivõlgnik rikkus liisingulepingut, siis on hagejal õigus tugineda VÕS §-le 367. Seda, et pooled oleksid lepingu lõppedes leppinud kokku mingites muudes õigustes, kohustustes või et põhivõlgnikul pole kohustusi, ei ole pooled väitnud ega tõendanud. Kuna vaidlus puudub selles, et liisingulepingu nr 0181452L lõppedes oli põhivõlgniku võlg 6080,48 eurot, siis on põhivõlgnik rikkunud kohustust ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, § 361, § 367 lg 1, 3, 4, § 108 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel kohustuse täitmist, st 6080,48 euro tasumist. Liisingulepingu p 5.1 kohaselt on liisinguandjal õigus nõuda viivist 0,25% päevas

ning kuna põhinõue on seni tasumata, siis on põhivõlgnik viivituses ja hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1 ja § 101 ning TsMS § 367 alusel viivist 0,25% päevas põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest (25.06.2012) kuni põhinõude täitmiseni. Kostja hinnangul on käenduslepingus märgitud kostja vale kontaktaadress ja seetõttu ei ole kostja saanud kätte hageja 10.12.2009 ülesütlemisteadet liisinglepingu nr 0181452L osas. VÕS § 195 lg 1 tulenevalt lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Liisinglepingu nr 0181452L lepingupoolteks olid hageja ja liisinguvõtja. Kostja oli liisinguvõtja juhatuse liige liisingulepingu sõlmimise ajal ning ka liisingulepingu ülesütlemise ajal ning eelnimetatud liisinglepingu ülesütlemise teade saadeti liisinguvõtja aadressile ning teate võttis vastu kostja isiklikult 10.11.2009 (t/l 76). Kostja kui käendaja ei olnud liisingulepingu nr 0181452L lepingu pooleks ja seetõttu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kas kostja käendajana sai liisingulepingu ülesütlemise teate kätte. Ühtlasi on hea usu põhimõttega vastuolus kostja väide, et kostja käendajana ei olnud liisingulepingu ülesütlemisest teadlik, kuna kostja, olles samal ajal liisinguvõtja juhatuse liige, sai liisingulepingu ülesütlemise teate kätte. Lisaks ei ole vaidluse seisukohalt mingit tähtust, kas põhivõlgnik sai ülesütlemise teate ja kas käendaja teadis sellest või ei, sest lepingu lõpetasid hageja ja põhivõlgnik kokkuleppel. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tegemist on ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega lepinguga, kuna kostjal puudus käenduslepingu koostamise ajal sissetulek ning teadmiste puudumise tõttu finantsvaldkonnas ei osanud kostja lepingut sõlmides nendele asjaoludele tähelepanu pöörata. Äriregistri andmetel oli kostja käenduslepingu sõlmimise ajal liisinguvõtja juhatuse liige ja osanik. Seega ei sõlminud kostja käenduslepingut tarbijana. Kuna kostja sõlmis käenduslepingu, olles samal ajal põhivõlgniku juhatuse liige ja osanik, siis olid tema majanduse, juhtimise ning sellega kaasnevate riskide alased teadmised kõrgemad võrreldes keskmise tarbijaga, kellel puudub majandusalane ja juhtimisalane teadmine ja kogemus. Seega ei ole õige kostja väide, et ta oli finantsvaldkonnas võhiklik. Asjaolu, et kostja sai nähtuvalt 12.04.2007 Keila Vallavalitsuse korraldusest nr 390 hooldustasu summas 240 kr, ei tähenda, et kostjal majanduses aktiivselt tegutseva isikuna puudusid majanduslikud võimalused ja teadmised täiendava tulu saamiseks. Seega ei ole käenduslepingu sõlmimise asjaolud ning käenduslepingus sisalduvad kostja õigused ja kohustused kostja kahjuks tasakaalust väljas, mistõttu pole käendusleping heade kommetega vastuolus ning TsÜS § 86 järgi tühine. Apellatsioonkaebus 18.12.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja Harju Maakohtu 31.10.2013 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada kostja ja hageja vahel sõlmitud käendusleping aegunuks ja õigustühiseks, menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja taotleb vajaduse korral enda finantsalaste teadmiste suhtes ekspertiisi läbiviimist. Hageja nõuded on tulenevalt TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja 2 ning VÕS § 367 lg 1 aegunud. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt algab aegumise tähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, mitte oletatavate kahjude kokkuarvestamisega. Seega muutus nõue sissenõutavaks lepingu lõpetamisega 19.03.2009. Hagi esitamise päeval, s.o 25.06.2012, oli nõude esitamise tähtaeg ületatud 3 kuu ja 6 päeva võrra. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses välja toonud ühtegi käenduslepingu aegumisele kohaldatavat erialust ega tuvastanud aegumist peatavate asjaolude esinemist.

Mõiste «mõistliku aja jooksul" ajaline pikkus sõltub Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-168-10 seisukohtade järgi muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Nimetatud kohtulahendis toodud seisukohad on diskuteeritavad, kuivõrd vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 tekib liisinguandja nõue lepingu ülesütlemisega, mis Riigikohtu seisukoha kohaselt tähendab ka VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks muutumist. Seega mahub liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele kuluv aeg käesolevas kohtuvaidluses 3 aasta, s.o VÕS § 367 lg 1 sätestatud tähtaja sisse. Liisinguese müüdi 03.07.2009, sel ajal olid hagejal teada kõik liisingesemega seotud kulud. Hageja esitas kohtule hagi aga 26.07.2012. Kui oletada, et hagejal kahjude kokkuarvutamisele kulus 1 kuu, mis on mõistlik aeg, isegi siis jäi hagejale aega hagi esitamiseks 2,5 aastat (liisingleping lõpetati 19.03.2009). Hageja ei ole hagis põhjendanud, miks ta nii pika aja jooksul ei suutnud hagi esitada. Käendusleping on sõlmitud ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega, mistõttu see on õigustühine. Panganduspraktikas arvestab pank finantslepingute sõlmimisel, et kliendi kohustused ei tohiks ületada 50% tema netosissetulekust. Kostjal käenduslepingu koostamise ajal sissetulek praktiliselt puudus. Seadus ega finantsasutuse siseeeskirjad ei tee vahet majandus- või kutsetegevuses tegutsevate ja tarbijana käenduslepinguid sõlmivatele isikutele esitatavatele nõuetele. Vastavalt hageja sise-eeskirjadele täidab iga käendaja enne käenduslepingu sõlmimist taotluse käenduse vormistamiseks. Tuginedes potentsiaalse käendaja tuludele ja kohustustele hindab pank käendaja krediidivõimet. Kostjalt enne käenduslepingu sõlmimist ei nõutud sellise taotluse täitmist ega nõutud dokumentide, mis kinnitaksid tulevase käendaja maksevõimet, esitamist, samuti ei tutvustatud käenduslepingu tingimusi. Taotluse põhjal oleks olnud näha, et kostja ei olnud krediidivõimeline ning käenduslepingu sõlmimine oleks ära jäänud. Kostja ise ei osanud tulenevalt oma võhiklikkusest finantsvaldkonnas eelnevale tähelepanu pöörata. Vaidlusalune käendusleping tuleb tunnistada õigustühiseks ja heade kommetega vastuolus olevaks, kuna see oli sõlmitud tulenevalt erakorralisest vajadusest ja kogenematusest. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest (TsÜS § 86 lg 3). Liisingulepingu sõlmimise ajal oli liisinguese (mahtuniversaal) erakorraliselt vajalik, kuna kostja-põhivõlgniku tegevus oli seotud puhkemajandusega ning suurem sõiduk oli vajalik külastajate vedamiseks. Tallinna Ringkonnakohus on 27.04.2009 lahendis nr 2-08-52544 leidnud, et käendaja käenduslepingu tühisuse vastuväide võib olla põhjendatud käenduslepingu heade kommetega vastuolust olukorras, kus füüsiline isik võlausaldaja poolt tehingu sõlmimisele kallutatuna kohustub vastutama äriühingu kohustuste eest ulatuses, mis ületavad mitmesajakordselt keskmise mõistliku isiku arusaama kohaselt kohustusi, mida füüsilisel isikul oleks võimalik tavapärase majandamise puhul täita. Kostjal oli käenduslepingu sõlmimise ajal ainukeseks sissetulekuks invaliidist pimeda abikaasa hooldustasu 240 krooni kuus ning see hooldus oli ööpäevaringse iseloomuga, mis ei võimaldanud kostjal mujal töötada, millest tulenevalt lepinguline kohustus ületas mitmetuhandekordselt kostja kui füüsilise isiku sissetuleku.

Maakohus ei leidnud asja lahendamisel ühtegi hageja eksimust, mis seab kahtluse alla maakohtu erapooletuse. Kostja-põhivõlgnik tegi kõik endast oleneva käesoleva kohtuvaidluse vältimiseks: palus hagejalt juba 5 kuud enne hagejapoolse liisingulepingu ülesütlemist liisingulepingu muutmist (pikendamist), liisingueseme vahetamist odavama vastu või kohest liisingulepingu lõpetamist VÕS § 399 sätete kohaselt. Hageja aga ignoreeris kostjapõhivõlgniku palveid, tekitades tahtlikult kostja-põhivõlgnikule lisakohustusi. Maakohus on ekslikult leidnud, et juhatuse liikmeks või osanikuks olek välistab finantsalal kogenematuse. Juhatuse liikmeks või osanikuks olek ei nõua ühegi seadusega keskmisest kõrgemaid finantsalaseid teadmisi. Kostja finantsalased teadmised on alla keskmise. Juhul kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja juhatuse liikme ja ainuosanikuna on keskmisest pädevam finantsalal, taotleb kostja vastava ekspertiisi läbiviimist, et tõestada oma kogenematust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg 6 ei korda kolleegium maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Otsuse tegemisel jätab kolleegium tähelepanuta apellandi poolt 20.06.2014 esitatud uued väited, mida apellatsioonkaebus ei kajasta. TsMS § 634 lg 1 võib apellatsioonkaebust muuta või täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Apellatsioonitähtaeg on möödunud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Apellandi väide, et hagi on aegunud, ei ole asjakohane, kuna hageja nõude aegumise küsimus on käesolevas asjas juba varasemalt lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2013 jõustunud otsusega. Apellandi väide, et hagejaga sõlmitud lepingud on heade kommetega vastuolus olevad, kuna need on sõlmitud ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega ning ka seetõttu, et hageja kasutas ära apellandi kogenematust ja erakorralist vajadust, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud. Liisinguesemeks olnud sõiduauto liisiti liisinguvõtja majandustegevuse, milleks oli puhkemajandus, tarbeks, kuna autot oli vaja külastajate vedamiseks. Seega liisiti auto majandustegevuseks tulu teenimise eesmärgil ja selles ei ole midagi erakorralist. Esitatud asjaolude alusel ei ole võimalik teha ka järeldust, et liisinguleping, millest tulenevaid kohustusi kostja käendas, või ka käendusleping oleks olnud sõlmitud heade kommete vastaselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate kohustustega. Kolleegiumi hinnangul oli tegemist tavapärastel tingimustel sõlmitud liisinguja käenduslepinguga. Põhjendamatud on apellandi väited ka enda kogenematusest. Apellant, olles liisinguvõtja asutaja, osanik ja juhatuse liige, sõlmis hagejaga auto liisingulepingu liisinguvõtja seadusliku esindajana ja samas ka käenduslepingu sellest samast liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste tagamiseks. Seega käendas kostja enda kontrolli all oleva äriühingu liisingulepingust tulenevat võlakohustust. Kuivõrd apellant sõlmis mõlemad lepingud sisuliselt oma majandustegevuse käigus, on põhjendamatud apellandi väited enda kogenematusest ja selle teadlikust ärakasutamisest hageja poolt. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul isiku teadlikkust ja kogemust majandusvaldkonnas saab üldjuhul eeldada.

Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuses toodud väide, et hageja ei kontrollinud piisavalt kostja krediidivõimet enne käenduslepingu sõlmimist. Nagu eespool märgitud, sõlmis kostja käenduslepingu enda kontrolli all oleva äriühingu liisingulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks. Seadus ei näe ette liisinguandja kohustust kontrollida käendaja krediidivõimelisust isegi tarbijakäenduse puhul, rääkimata nö tavalisest käendusest, sest käendaja ei ole liisingulepingu järgi kohustatud isikuks ehk põhivõlgnikuks. Kolleegium leiab, et apellandi väide enda krediidivõimetuse kohta ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Kuna apellant oli käenduslepingu sõlmimise ajal liisinguvõtja osanik ja juhatuse liige, siis sai apellant kontrollida ja reguleerida oma sissetulekut juhatuse liikme tasu näol, mistõttu sai hageja ka eeldada apellandi kui käendaja krediidivõimekuse olemasolu. Kolleegium leiab, et ka ülejäänud apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellandi taotlus ekspertiisi läbiviimiseks tuvastamaks apellandi kogenematust finantsalal tuleb jätta rahuldamata kui asjakohatu. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, majandus- või kutsetegevuses tegutsevate isikute puhul majandusalaste teadmiste olemasolu eeldatakse. Lisaks ei oma apellandi kogemused finantsvaldkonnas asja lahendamisel määravat tähtsust, kuivõrd tehingu heade kommetega vastuolus olevaks tunnistamiseks peavad vastavalt TsMS § 86 lg 2 esinema üheaegselt nii lepingupoole kogenematus kui ka tehingu äärmiselt ebasoodsad tingimused tema jaoks või lepingu pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olemine. Käesoleval juhul oli nii liisingulepingu kui ka käenduslepingu puhul tegemist täiesti tavaliste tingimustega igapäevaselt sõlmitavate lepingutega, millede puhul ei ole tuvastatavad eelnimetatud lepingu tühisuse aluseks olevad asjaolud. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.