Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.06.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-31473
Tsiviilasi
JR hagi SFR vastu ja SFR vastuhagi ühisvara jagamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.01.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SFR apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja JR (IK XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXX
XXX X-XX
XXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Kostja SFR (IK XXXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX X XXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp
Menetluse liik Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 10.01.2014 otsuse resolutsioon muutmata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Jätta rahuldamata JR taotlus suurendada maakohtu poolt temale väljamõistetud rahalist hüvitust 16 500 euro võrra.
4.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja menetluse käik
1.SFR esitas 08.07.2010 Harju Maakohtusse hagi JR vastu abielu lahutamiseks. JR esitas 04.10.2010 hagi ühisvara jagamiseks ja 24.09.2012 esitas SFR vastuhagi ühisvara jagamiseks.
2.Poolte abielu registreeriti Nykøbing Sj Kirikus Taanis 09.09.2003. Harju Maakohus lahutas 08.09.2011 osaotsusega poolte abielu.
3.Abielu ajal omandasid pooled järgmise ühisvara: OÜ S osakud, väärtuses 2556,56 eurot - kinnistusraamatusse on kantud omanikuna SFR; kinnistu Tallinnas, XXXXX X, väärtuses 464 637,68 eurot; SFR rahalised vahendid; kohustus Nordea Bank Finland Plc ees. Hageja soovis ühisvara jagada järgmiselt: jätta kostjale äriühingu osakud, kinnistu XXXXX X ja kohustus Nordea Bank ees ning hagejale välja mõista hüvitis, mis on pool kinnistu väärtusest ja pool kostja pangakontol olevatest rahalistest vahenditest. Saadavat summat tuleb vähendada summa võrra, mis vastab 1⁄2 pangalaenu tagastamata osale.
4.Kostja leidis, et ühisvara hulka kuulub lisaks hageja poolt esitatule: korteriomand Tallinnas, XXXXXXXXX XXX X-XX, väärtusega 50 000 eurot; sõiduk Hundai Santa Fee numbrimärgiga XXX XXX ja järelhaagis Variant numbrimärgiga XXX XX, koguväärtuses 10 864,98 eurot. Nimetatud vara palus kostja jätta hageja ainuomandisse. Kostja nõustus, et tema ainuomandisse jääb kinnistu XXXXX X ja laenukohustus Nordea Bank ees. Kostja palus hagejalt välja mõista enamsaadud ühisvara arvelt 25 362,28 eurot. Abielueelselt kogutud säästudest ostis kostja 21.07.2004 hoonestamata kinnistu, XXXXX X, hinnaga 110 535,20 eurot. Kostjale kuulunud lahusvara müügist laekunud summadest, abielueelsetest säästudest ja pangalaenu arvelt on maja ehitamiseks kulunud kokku 361 223,24 eurot. Kostja palus hagejalt välja mõista tema lahusvara arvel ühisvara omandamiseks tehtud kulutused 205 030,60 eurot.
5.Asja menetlemise käigus loobus hageja kostja pangakontodel oleva raha jagamisest eelkõige seetõttu, et tegelike andmete saamine Taani pankadest osutus peaaegu võimatuks. Hageja palus jagada ühisvara võrdselt poolte vahel. Hageja soovis jätta endale sõiduauto ja selle järelkäru maksumusega 10 866 eurot. Kostjale soovis jätta kinnistu XXXXX X maksumusega 390 000 eurot, OÜ S osakud ja laenukohustuse pangale 120 385 eurot. Seega on poolte ühisvara maksumus 283 037 eurot, millest kummagi abikaasa osa on 141 518,50 eurot. Kostja peab maksma hagejale rahalist
hüvitist enamsaadu arvel 130 652,50 eurot. Hageja leidis, et korteriomand Tallinnas, XXXXXXXXX XXX X-XX on tema lahusvara ja ei kuulu poolte ühisvara hulka. Esimese astme kohtu otsus
5.10.01.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja vastuhagi osaliselt ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jättis JR ainuomandisse sõiduki Hundai Santa Fee ja järelhaagise Variant, koguväärtuses 10 864,98 eurot, SFR ainuomandisse kinnistu Tallinnas, XXXXX X, väärtuses 330 000 eurot; OÜ S osakud, väärtuses 2556,56 eurot; laenukohustuse Nordea Bank Finland Plc ees 120 385 eurot. Kohus mõistis SFR-lt JR kasuks välja omandi kaotamise eest rahalise hüvitise 102 153,29 eurot.
6.Pooltel puudus vaidlus ühisvara koosseisu osas, v.a korteriomand Tallinnas, XXXXXXXXX XXX X-XX, mille kuulumist ühisvarasse hageja ei tunnistanud. Vaidlus oli kinnistu XXXXX X väärtuse üle ning väidetavalt kostja lahusvara arvel ühisvara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamises.
7.Vaidlusaluse korteriomandi XXXXXXXXX XXX X-XX omandas JR 12.07.2010 kinkelepingu alusel. Kohus leidis, et korteriomand on JR lahusvara.
8.Kinnistu XXXXX X väärtuse hindamiseks määras kohus ekspertiisi. Simus Kinnisvara OÜ poolt teostatud ekspertiisi tulemusena hinnati seisuga 24.12.2011 XXXXX X kinnistu väärtuseks 390 000 eurot. Hiljem teostati kohtumääruse alusel täiendav ekspertiis, milles ekspert leidis, et kinnisasja väärtus seisuga 23.07.2012 on hinnanguliselt 333 000 eurot. Täiendava ekspertiisi tingis asjaolu, et maja konstruktsioonidel leiti seenekahjustusi, mis tekkisid maja projekteerimisvea tõttu. Kohus leidis, et kinnisasja väärtuseks tuleb lugeda 333 000 eurot. Seda, et vara väärtuse vähenemise oleks põhjustanud kostja SFR tegevus või tegevusetus ei ole tõendatud. Kuna jagatava vara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise ajaga, et oleks tagatud omandist ilma jäänud abikaasale õiglane hüvitis, siis enne kohtu määratud ekspertiisi kinnistu väärtuse kohta esitatud spetsialistide hinnanguid ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda.
9.Kuna kinnistu omandati ja maja ehitati enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist, siis tuleb nimetatud vara kuulumisel ühisvarasse kohaldada kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse sätteid. Kohus leidis, et sisuliselt soovis kostja kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse printsiibist. Kohus leidis, et kostja ei ole oma väidet veenvalt tõendanud ning kõrvalekaldumine võrdsuse printsiibist ühisvara jagamisel ei ole põhjendatud.
10.Kostja tõendas, et ta võõrandas 2004.a temale kuulunud maja Taanis, 2 autot ja väärtpabereid. Tehingutest saadud raha laekus kostja pangakontole Taanis. Samas ei nähtu, et kostja oleks saadud rahasummasid kulutatud kinnisasja XXXXX X ostuks ning maja ehitamiseks. Kinnistu osteti 21.07.2004 ning selle ostuhinnaks oli 110 535,20 eurot. Kinnistu ostmiseks oli SFR-l sõlmitud 15.07.2004 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga laenuleping, mille kohaselt andis pank kostjale laenu 141 628 eurot. 15.09.2005 suurendati laenusummat 38 347 euro võrra ja 12.10.2006 16 617 euro võrra. Kokku sai kostja pangalt laenu 196 592 eurot.
11.Kohus leidis, et kinnistu XXXXX X on soetatud poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel ning on nende ühisvara, tõendamata on kostja väide, et kinnistu soetati ja maja ehitati kostja lahusvara arvel.
12.Kohus leidis, et ühisvara tuleb jagada vastavalt poolte tahtele, s.t hageja JR ainuomandisse tuleb jätta sõiduk Hundai Santa Fee numbrimärgiga XXX XXX ja järelhaagis Variant – XXX XX, koguväärtuses 10 864,98 eurot ning kostja SFR ainuomandisse tuleb jätta kinnistu Tallinnas, XXXXX X, väärtuses 333 000 eurot, OÜ
S osakud, väärtuses 2 556,56 eurot ja kohustus Nordea Bank Finland Plc ees, laenujääk 120 385 eurot. Poolte ühisvara väärtus on 346 421,54 eurot, millest tuleb maha arvata laenukohustus 120 385 eurot, s.o 226 036,54 eurot. Arvestades, et abikaasade osad ühisvara jagamisel on võrdsed, siis kummagi poolel on õigus varale väärtuses 113 018,27 eurot. Kuna hagejale jääb vara vähem 102 153,29 euro väärtuses, siis tuleb panna kostjale kohustus maksta hagejale välja hüvitis 102 153,29 eurot.
13.Kohus leidis, et tunnistaja RŠ ütlused kajastasid abikaasade suhteid ja nende tegemisi, kuid ühisvara jagamise osas tõenduslikku tähtsust ei oma. 08.01.2014 esitatud kostja teesid jättis kohus tähelepanuta, kuna need esitati pärast kohtu poolt määratud tähtaega. Apellatsioonkaebus
14.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada täielikult järgmiselt: lõpetada poolte varaühisus ja jagada ühisvara: JR ainuomandisse jätta korter Tallinnas, XXXXXXXXX XXX X-XX, väärtusega 50 000 eurot ja kaks sõidukit Hyundai Santa Fee ja järelhaagis Variant koguväärtus on 10 864,98 eurot. SFR lahusvaraks jätta kinnistu XXXXX XX X Tallinnas väärtusega 333 000 eurot. Poolte ühisvaraks oleva XXXXX XX X kinnistu jagamisel kalduda kõrvale abikaasade võrdsuse printsiibist ning lugeda, et apellandi ühisvara osa kinnistus on 80% ja vastustaja osa 20%. Apellandi lahusvaraks jääb OÜ S osa osakapitaliga 2556,56 eurot, laenukohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal ees, laenujääk 133 625 eurot. Vastustajalt tuleb enamsaadu arvelt apellandi kasuks välja mõista hüvitis.
15.Maakohus jättis kohaldamata TsÜS § 89 ning luges alusetult XXXXXXXXX XXX XXX asuva korteriomandi vastustaja lahusvaraks. Apellant väitis vastuhagis, et kinkeleping oli näiline – tegelikkuses soovis vastustaja endale korteri osta, kuid näilise kinkelepingu sõlmimisega sooviti luua muljet, nagu korteri oleks ostnud JM ja seejärel selle emale kinkinud. Tegelikkuses kinget ei toimunud ja korteri ostis ja selle eest tasus vastustaja. Kohus jättis analüüsimata, kas korteriomand kuulub ühisvara koosseisu põhjusel, et kinkeleping on näiline või mitte.
16.Kohus ei ole hinnanud tõendeid ega faktilisi asjaolusid, mis kinnitavad, et tegemist on näiliku tehinguga: kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et kinnistu on vastustajale kinkinud tema enda tütar JM ja seda samal kuupäeval – 12.07.2010 – mil ta ise on saanud kinnistu omanikuks. Kinnistu ostuhinna maksis vastustaja, kes tasus tehingu tõestanud notar AŠ kontole korteriomandi ostuhinna 390 000 krooni. Vastustaja esitas kohtule riigiabi saamiseks tõendid selle kohta, et ta peab oma tütart abistama, kuna viimane on töövõimetu 80% ja saab pensioni. Seega väitis vastustaja, et tema tütar on varatu, ta on töövõimetu ja vajab abi. Sellest järeldub, et JM-l puudusid tegelikkuses rahalised vahendid korteri ostmiseks. Sellest tulenevalt on kohus jätnud ka kohaldamata asjakohase õigusnormi - TsÜS § 89.
17.Kohtul on kohustus hinnata tehingute tühisust perekonnaõiguslikus vaidluses vara jagamise üle, sest tühine tehing on kehtetu algusest peale ning see ei loo õiguslikke tagajärgi sõltumata sellest, kas tehingu tühisuse tuvastamist taotletakse või mitte. Tehingu tühisuse tuvastamisest sõltub, kas tegemist on ühisvara koosseisu kuuluva varaga või mitte.
18.Apellant esitas 29.11.2013 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali 04.11.2011 tõendi selle kohta, et poolte abieluliste suhete lõppemise aja seisuga 01.06.2010 oli laenujääk 133 625 eurot. Kohtuotsusest nähtub, et kohus ei ole sellega arvestanud ega ka selgitanud, miks on ta valinud laenujäägi suuruseks 120 385 eurot. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 § 438 lg-t 1. Kohus ei ole pooli kohelnud võrdselt, millega on kohus rikkunud TsMS § 7 sätestatud põhimõtet.
19.Kohus märkis, et jätab apellandi 08.01.2014 esitatud teesid tähelepanuta, kuna need on esitatud pärast kohtu määratud tähtaega. 13.11.2013 toimunud kohtuistungil määras kohus poolte lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks 03.01.2014. Vastustaja esitas oma lõplikud seisukohad 06.01.2014 ja apellant 08.01.2014. Kumbki pooltest ei esitanud oma seisukohtades küll midagi uut ega sellist, mida poleks varasemalt suuliselt või kirjalikult esitatud, kuid fakt, et kumbki pooltest ei esitanud oma seisukohti kohtu määratud tähtajaks, tõi ainult apellandi suhtes kaasa tagajärje.
20.Kohus asus seisukohale, et puudub alus XXXXX XX X kinnistu osas kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, kuna apellant ei ole tõendanud väidet, et kinnistu soetati ja maja ehitati apellandi lahusvara arvelt. 18.11.2011 esitas apellant kohtule tõendid, millest nähtub apellandi lahusvara ehk vara enne abiellumist, selle müük ning müügist laekunud summade kandmine Taani pangakontolt Eestisse Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kontole ning raha kasutamine kinnistu ostmiseks ja maja ehitamiseks. Vastustajal puudus vara ja rahalised vahendid enne abiellumist, v.a XXXXXXXXX tn korter, abielu jooksul vastustaja ei töötanud ja sissetulekut ei omanud. Kinnistu soetati 21.07.2004 hinnaga 1 729 500 krooni (110 535,19 eurot), kinnistule elamu ehitamine läks maksma ca 5,7 miljonit krooni (364 296 eurot) – tõendid esitatud 09.05. ja 18.11.2011 – ning laenu saadi pangast kokku 196 529 eurot. Seega kulutused kinnistu ostmiseks ja maja ehitamiseks olid ca 475 000 eurot, kuid laenu saadi pangalt vaid 196 529 eurot. Puuduolevad 278 302 eurot saadi apellandi lahusvara müügist saadud rahalistest vahenditest ja abielueelsetest säästudest, mida oli kokku 3 379 470,63 krooni ehk 215 988 eurot. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus ei ole apellandi esitatud tõendeid analüüsinud ega arvestanud.
21.Kokku oli abielueelne vara, mille apellant müüs Tallinnas maja soetamiseks: Taani majas toimunud varguse kindlustushüvitis kokku 143 862,2 DKK / 304 987,86 EEK; Taani maja müügist laekunud raha 504 229 DKK / 1 068 965 EEK; Osakute müügist laekunud raha 28 550 DKK / 60 526 EEK; auto müügist laekunud raha 355 300 DKK / 753 236 EEK; Taani pangakontol enne abiellumist olnud rahalised vahendid 380 622,22 DKK / 806 919,11 EEK; Nordea pangakontol enne abiellumist olnud rahalised vahendid 1 005 072 EEK. Apellandile kuulunud lahusvara müügist laekunud summadest, abielueelsetest säästudest ja pangalaenu arvelt on maja ehitamiseks kulunud kokku 361 223,24 eurot. Seega kinnistu on soetatud ja maja ehitatud apellandi lahusvara arvelt ning pangast apellandi poolt võetud laenu arvelt. Laenu tagasimakseid on teostanud ainuisikuliselt apellant.
22.Apellant on eristanud ühisvara, mis on soetatud 1995.a perekonnaseaduse ajal ning lähtunud selle koosseisu kindlaks tegemisel ja jagamisel sel ajal kehtinud perekonnaseadusest, kuna ka abielulised suhted lõppesid 01.06.2010. Sellest tulenevalt taotles apellant XXXXX XX X kinnistu jagamisel poolte võrdsuse printsiibist kõrvalekaldumist ning palus, et kohus arvestaks asjaolu, et kinnistu on soetatud ja elamu kinnistule ehitatud apellandi lahusvara arvel; perekonna ülalpidamine, igapäevaste kulutuste kandmine toimus apellandi abielueelsete säästude ja muude sissetulekute arvel; vastustaja ei osalenud perekonna ülalpidamises, ei töötanud ega omanud sissetulekuid ilma, et selleks oleks meditsiinilist või muud vältimatut põhjust. Pärast 2010.a perekonnaseaduse jõustumist tuleb varasuhetele sama seaduse § 210 kohaselt kohaldada kehtivat perekonnaseadust. Sellest tulenevalt varaühisus lõpeb alles abielu lahutamisega ning seetõttu 2010 perekonnaseaduse kehtivuse ajal soetatud vara on ühisvara sõltumata sellest, kas poolte kooselu on lõppenud või mitte. Seega on ühisvaraks ka XXXXXXXXX XXX X-XX, sest see on soetatud enne abielu lõppemist. Vastustaja seisukoht
23.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Kohus leidis põhjendatult, et nii kinnistu kui maja soetati pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel. JR oli kogu abielu kestel pooltele kuulunud OÜ S juhatuse liige. Ühtki palgalist polnud ja nii eesti kui ka vene keelt mittevaldav SGR poleks ilma hageja aktiivse töise osaluseta äriühingus, suutnud seda tegevuses hoida.
24.Samuti on toimikus olevate dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et XXXXX XX X elamu ehituse korraldusliku poolega, s.o. materjalide hankimistega, disainimistega, tööliste juhendamisega ning nendega suhtlemisega tegeles hageja. Kohalikke keeli mittevaldav ja olusid mittetundev kostja poleks selleks suuteline olnud. Ringkonnakohtu põhjendused
25.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muuta põhjenduste osas.
26.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus luges XXXXXXXXX XXX X-XX asuva korteriomandi hageja lahusvaraks, jagas XXXXX XX X kinnistu poolte vahel võrdsetes osades ja lähtus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees oleva laenukohustuse jagamisel 120 385 euro suurusest laenujäägist.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
28.Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: * SFR esitas 08.07.2010 Harju Maakohtusse hagi JR vastu abielu lahutamiseks. JR esitas 04.10.2010 hagi ühisvara jagamiseks ja 24.09.2012 esitas SFR vastuhagi ühisvara jagamiseks. * Poolte abielu registreeriti 09.09.2003. Poolte abielulised suhted on lõppenud seisuga 01.06.2010. Harju Maakohus lahutas 08.09.2011 osaotsusega poolte abielu. * SFR sõlmis 15.07.2004 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga laenulepingu eluasemelaenu saamiseks. Kokku sai kostja pangalt laenu 196 592 eurot. Laenu jääk seisuga 01.06.2010 oli 133 625 eurot ja seisuga 09.05.2011 oli 120 385 eurot. * XXXXX X maatükk osteti 21.07.2004, ostuhinnaga 110 535,20 eurot, millele ehitati elamu. Kinnistu väärtus 23.07.2012 seisuga oli 333 000 eurot. * Kostja võõrandas 2004.a temale kuulunud maja Taanis, 2 autot ja väärtpabereid ning saadud raha laekus kostja pangakontole Taanis. * Korteriomandi XXXXXXXXX XXX X-XX omandas JR 12.07.2010 kinkelepingu alusel oma tütrelt JM-lt.
29.Ühisvara jagamise hagi esitati kohtule 04.10.2010, see on kehtiva perekonnaseaduse ajal. Kehtiva PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, see on enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadusest.
30.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus vaidlust selle üle, kas XXXXXXXXX XXX XXX asuv korteriomand on poolte ühisvara või hageja lahusvara. Maakohus leidis, et kõnealuse korteriomandi omandas JR kinkelepingu alusel ning seega on see tema lahusvara. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega selle kohta, et
maakohus ei ole hinnanud kostja vastuväiteid kinkelepingu näilikkuse kohta, mille eesmärk oli varjata korteriomandi ostmist ühisvarasse. Käesoleval juhul ei viinud selline rikkumine aga ebaõige otsuseni, sest olenemata sellest, kas hageja sai korteriomandi kingina või ostis selle ise, on tegemist hageja lahusvaraga, sest korter on omandatud peale varaühisuse lõppemist.
31.Lahendis nr 3-2-1-31-14 p-s 10 on Riigikohus andnud järgmise tõlgenduse seaduse kohaldamise osas: „Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 15 lg 2 järgi oli abikaasa lahusvaraks mh vara, mille abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist ja PKS § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, saab kolleegiumi arvates viidatud sätetest järeldada, et abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes. Seega olid enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi abielusuhete lõppemisel sarnased õiguslikud tagajärjed kehtiva perekonnaseaduse järgse varaühisuse lõppemisega. Kuna perekonnaseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti, leiab kolleegium, et kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda toona kehtinud seaduse järgi abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ning abikaasade varaühisuse varasuhet ei tule ühisvara jagamise võimaldamiseks enam lõpetada“.
32.Kuna vaidlust pole selle üle, et seisuga 01.06.2010 olid poolte abielulised suhted lõppenud, lõppes ka varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes ja hageja poolt 12.07.2010 omandatud korter ei kuulu ühisvara hulka.
33.Järgmisena käsitleb kolleegium XXXXX X kinnistu jagamisega seonduvat. Vaidlust ei ole selles, et kinnistu on poolte ühisvara, kuid kostja soovis kõrvale kalduda abikaasade võrdsusest, tulenevalt sellest, et ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3). Lahendis 3-2-1-31-14 p-s 14 on Riigikohus asunud seisukohale: „Kolleegiumi arvates saab kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne
1.juulit 2010“. Seega saab ka käesolevas asjas põhimõtteliselt arvestada enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, millest maakohus on ka õigesti lähtunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tõendamata on kostja väide, et kinnistu soetati ja maja ehitati kostja lahusvara arvel. Kinnistu XXXXX X on soetatud poolte abielu ajal pangalaenu ja poolte ühise panuse arvel.
34.Ehkki kostja tõendas, et võõrandas 2004. a oma vara Taanis ja saadud raha laekus kostja pangakontole, ei ole ta tõendanud, et oleks saadud rahasummasid kasutanud kinnistu ostmiseks ning maja ehitamiseks. Kinnistu osteti 21.07.2004 ning selle ostuhinnaks oli 110 535,20 eurot. Kinnistu ostmiseks oli SFR-l sõlmitud 15.07.2004 Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga laenuleping, mille kohaselt andis pank kostjale laenu 141 628 eurot. 15.09.2005 suurendati laenusummat 38 347 euro võrra ja 12.10.2006 16 617 euro võrra. Kokku sai kostja pangalt laenu 196 592 eurot. Pooltele kuulus ka toimiv äriühing OÜ S, millest saadud sissetulekut oli võimalik kasutada maja ehitusel. Tõendeid selle kohta, et Taanis asunud vara müügist saadud raha oleks otse laekunud ühisvara omandamiseks, pole asjas esitatud. Tähtsust ei oma kostja väited, et abielu jooksul hageja ei töötanud ja sissetulekut ei omanud, kuna kostja ei ole taotlenud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist sel alusel, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel (enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 2) ja sellist nõuet maakohtus läbi ei vaadatud. Asjaolu, et ühe
abikaasa materiaalne ja töine panus ühisvara soetamisel on suurem, ei anna üldjuhul alust kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Abikaasade varaühisus tähendab osade võrdsust, olenemata kummagi panusest.
35.Lõpuks käsitleb kolleegium laenujäägi suurust. Maakohus, arvestades laenujäägi suurusega 120 386 €, lähtus SFR enda vastuhagis esitatust. Kostja esitas küll uue panga kinnituse, mille kohaselt laenujääk oli 01.06.2010 seisuga 133 625 €, kuid oma vastuhagi nõuet sellele vastavalt ei muutnud. Tulenevalt TsMS §-st 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire.
36.Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse suurendada maakohtu poolt hagejale väljamõistetud rahalist hüvitist 16 500 euro võrra, kuna kinnistu väärtus on käesolevaks ajaks tõusnud ca 10 % ja on seega praegu hinnanguliselt 363 000 eurot. Ringkonnakohus leidis, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusaluse kinnistu väärtus oleks käesoleval ajal 363 000 eurot. Seda ei tõenda Arco Vara vastus hagejale XXXXXXX asumis paikneva kinnistu võimaliku turuväärtuse muutuse kohta võrreldes seisuga 23.07.2012. Vastuses märgitakse üldiselt, et selles piirkonna on toimunud suuremate (üle 250 m2) ja eksklusiivsemate eramute osas hinnatõus kuni 10 %. Kuni 10 % on lai vahemik, mis ei näita konkreetse kinnistu hinnatõusu. Uut kinnisvara hindamist pole hageja pidanud vajalikuks tellida.
37.Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Otsus tühistatud osaliselt Riigikohtu 17.02.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-31473 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 10. jaanuari 2014. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega S. F. R mõisteti J. R kasuks välja omandi kaotamise eest hüvitis 102 153 eurot 29 senti ning jaotati menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-1031473 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 10. jaanuari 2014. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega J. R ainuomandisse jäeti sõiduauto Hyundai Santa Fe ja järelhaagis Variant väärtusega kokku 10 864 eurot 98 senti ning S. F. R ainuomandisse jäeti kinnisasi Xxxxx X väärtusega 330 000 eurot ja OÜ S osa väärtusega 2556 eurot 56 senti ning S. F. R kanda jäeti laenukohustus Nordea Bank Finland Plc vastu 120 385 eurot.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada S. F. R kassatsioonkaebuselt 16. juulil 2014 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.