Kohtulahend

jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud Pooled sõlmisid 03.02.2007 laenulepingu nr 01320147045 (edaspidi laenuleping nr 1) tähtajaga 30 aastat, mille alusel hageja maksis kostjale välja laenu summas 56 242,25 eurot. 23.08.2009 sõlmisid pooled laenulepingu nr 01320147045 muudatuse nr 1 (edaspidi laenulepingu nr 1 muudatus nr 1), mille alusel väljastas hageja kostjale lisalaenu summas 1820,14 eurot ja võimaldas laenusumma põhiosa ja intressi tagasimaksete teostamise osas maksepuhkust 6 kuud. Pooled sõlmisid 03.02.2007 laenulepingu nr 0132014704500 (edaspidi laenuleping nr 2), tähtajaga 10 aastat, mille alusel maksis hageja kostjale välja laenu summas 3195,58 eurot. Laenulepingu täitmist tagas kinnisasjale aadressil xxxxxxxxxxxx seatud 4 hüpoteeki, kokku summas 80 720,41 eurot. Kostja ei tasunud õigeaegselt laenu tagasimakseid ja kostjale saadeti 10.11.2011 teade võlgnevusest, milles hoiatati, et tähtaegselt võlgnevuse mittetasumisel öeldakse laenuleping üles. Kostjale anti võlgnevuse tasumiseks aega kaks nädalat. Kostja võlgnevust ei likvideerinud ja leping öeldi üles 29.11.2011. 25.01.2012 edastas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse kostja vastu. Korteriühistu Veeru 4 (edaspidi korteriühistu) esitas 20.04.2012 kohtutäiturile avalduse, milles loobub nõuetest uue omaniku vastu enampakkumise toimumise tähtpäeva seisuga tingimusel, et hageja nõustub xxxxxxxxxxxxxx korteriomandi enampakkumisest laekuva jagamisele kuuluva tulemi loovutamisega 50% ulatusest korteriühistule. Tagatis realiseeriti 04.12.2012 täitemenetluse korras hinnaga 25 000 eurot, millest hagejale maksti välja 22 804,42 eurot ja täitemenetluse kulu oli 2195,58 eurot. Hageja kandis vastavalt korteriühistuga sõlmitud kokkuleppele korteriühistu arvelduskontole üle 11 402,21 eurot. Tagatise müügist saadud summa ei olnud piisav, et katta kostja võlgnevust hageja ees. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevus summas 62 110,19 eurot, millest põhinõue on 49 514,93 eurot, intress 6979,87 eurot ja viivis 5615,39 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kõik hagis loetletud lepingud (sh muudatused) on tühised, kuna lepingud on heade kommete ja hea usu põhimõttega vastuolus. Tehingud on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Esiteks tõstis hageja pidevalt baasintressimäära. Lisaks tõuseb laenulepingu nr 1 muudatuse nr 1 punkti 5.3 kohaselt lepingu p 5.1 fikseeritud marginaal pärast maksepuhkuse lõppu automaatselt 1,3% võrra, selline tingimus on tavalise tarbija jaoks ebasoodne ja koosmõjus intresside suurendamisega kostjat kahjustav. Kostja on teinud tehingud kogenematusest ning hageja teadis seda, kostjal puudusid lepingute sõlmimisel erialased teadmised panganduse valdkonnas ja ta sõlmis oma esimese krediidilepingu. Kostja palus hagejalt ka laenudega seonduvat infot, mida hageja ei esitanud, rikkudes seega hea pangandustava printsiipi ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenulepingu nr 01320147045 muudatuse nr 1 sõlmis kostja tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, kuna oli halvas finantsolukorras, millest kostja hagejat teavitas. Hageja seadis maksepuhkuse võimaldamise tingimuseks lisalaenu võtmise, mida kostja ei taotlenud. Seejuures ei ole kostja reaalselt lisalaenu summat saanud, vaid hageja kasutas nimetatud

2(8)

kohustust intresside nõude rahuldamiseks. Seega on lepingud vastuolus heade kommetega ja hea usu põhimõttega, kuna hageja on püüdnud kostjale panna lisakohustusi lisalaenude näol ning ühepoolselt tõstis intresse. Kostja arvestas laenulepingute sõlmimisel sellega, et kui ta ei saa laenu tagastamisega hakkama, siis hageja realiseerib tagatise ja kõik kostja vastu suunatud nõuded saavad rahuldatud. Tagatise väärtus 2007 oli hindamisakti järgi 1 350 000 krooni ja panga poolt antud laenud ja kõrvalnõuded olid tagatud hüpoteegiga. Seadus ei näe ette kinnisasja omaniku vastutust kinnisvara turuväärtuse vähenemise puhul ega kehtesta kinnisasja omaniku kohustust hüvitada hüpoteegipidajale sellest tulenevat kahju. Kostja eraisikuna ei pea vastutama riskide eest, mida ta oma kogenematusest ei ole suuteline ega pea ette nägema, näiteks tagatise väärtuse langus. Lisaks on hageja teadvalt ebaõigesti hinnanud tagatise väärtust, olles määranud väärtuseks 37 434,73 eurot, samas kui tagatise reaalseks väärtuseks oli 43 000-51 000 eurot, 2011 keskmiselt 63 300 eurot. Seega realiseeris hageja tagatist põhjendamatult madala hinnaga. Tagatise alghinna suhtes on kostja esitanud täitemenetluses ka vastuväite, olles seisukohal, et alghinnaks tulnuks panna vähemalt 57 000 eurot. Kostja on seisukohal, et kuna tagatise väärtus 2009 vähenes, siis laenulepingu nr 1 muudatuse nr 1 sõlmimisel oli hageja huvitatud tagatise väärtuse vähenemise kompenseerimisest kostja kohustuste suurendamise teel. Tagatis on müüdud põhjendamatult madala hinnaga, hageja on tahtlikult tekitanud endale kahju, mida soovib nüüd kompenseerida kostja vastu hagiavalduses suunatud nõudega. Hageja ei ole tõendanud, et ta reaalselt kandis korteriühistu arvelduskontole 11 402,21 eurot, lisaks ei oma 14.01.2013 sõlmitud kokkulepe käesolevas asjas mingit tähendust, kuna see on sõlmitud hageja ja korteriühistu vahel ning ei ole seega kostjale siduv. Täitemenetlusest laekunud summa arvel rahuldati krediitkaardi võlgnevus summas 1533,72 eurot, laenulepingu nr 1 põhiosa 6672,91 eurot ja laenulepingu nr 2 põhiosa 3195,58 eurot, kuid hageja ei ole summasid kuidagi põhjendanud. Samuti ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud hagis nõutava põhivõlgnevuse ning kõrvalnõuete suurust, esitamata on arvutuskäigud. Kuivõrd laenulepingute kohaselt oli kostja võlgnetavaks summaks 59 438 eurot, kostja on tagastanud 4552 eurot ning tagatise müügist laekus 22 804 eurot, kujuneb laenujäägiks 32 082 eurot. Hageja on endale tekitanud kahju 20 096 eurot, kuna tagatis müüdi turuväärtusest odavamalt ning nimetatud summat ei ole kostja nõus tasuma. Laenujäägi ja kahju vahest kujuneb risk, millest kostja oli kompromissi korras nõus tasuma pool, so 5993 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis D Slt välja 49 029,87 eurot Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kasuks. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 23% ulatuses hageja ja 79% ulatuses kostja kanda. Tehingu heade kommete vastasust tingib see, kui pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või kui tehing on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Intressi suurust ja suurendamist tuleb hinnata koos tehingu teiste tingimuste ja asjaoludega. Laenulepingu nr 1 kohaselt oli intressimääraks baasintressimäär Nordea Prime, millele lisandub marginaal 0,7% aastas, lepingu sõlmimise hetkel oli intress 4,40% aastas. Laenulepingu nr 2 järgi kujunes intress baasintressi Nordea Prime ja reservlaenu marginaali, mis leitakse vastavalt laenusaaja kuuluvusele panga kliendiprogrammiga määratud kliendigruppi, alusel ning lepingu sõlmimise hetkel oli intressimäär 5,70% aastas. Puudub vaidlus, et hageja poolt on baasintressimäära Nordea Prime korduvalt tõstetud (t lk 86-93), 31.06.2007 seisuga oli nimetatud

3(8)

baasintressimäär 4,25%, samas kui alates 05.06.2008 oli see 5,95%. Vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalsus tähendab eelkõige seda, et üks pool saab tehingu kohaselt liiga suure eelise. Poolte vahel sõlmitud lepingutes kokku lepitud intressimäära ei saa pidada ebamõistlikuks ega ebaproportsionaalselt kõrgeks, vaid tegu on laenulepingute puhul tavapärase intressimääraga. Intressimäära kokkulepe ei ole iseenesest seadusega piiratud ning laenuandjal on sisuliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, laenuvõtjal seevastu on õigus otsustada, kas ta sellisel tingimusel lepingu laenuandjaga sõlmib. Hageja poolt baasintressimäära tõstmist ei saa iseenesest samuti pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Lepingus on kokku lepitud baasintressimäärana Nordea Prime, mille taseme määrab pank, lähtudes pankadevahelisel rahaturul kaubeldavate intressiinstrumentide turuhindadest ja nende prognoositavatest muutustest, inflatsioonitasemest ja majanduse arengu üldistest väljavaadetest (laenulepingu nr 1 p 5.3 ja laenulepingu nr 2 p 5.2). Laenusaajale ei saanud tulla seega üllatuslikuna see, et pangal oli baasintressimäära muutmise õigus, mida pank ka kasutas. 21.05.2008 hageja kirjaga kostjale teavitati baasintressi tõstmisest ning pakuti välja ka alternatiivseid intressilahendusi juhul, kui kostja seda soovib. Selle kirja saamisest pidi kostjal olema teada võimalus valida ka stabiilsem (ja vähemalt kirja saatmise hetkel ka madalam) baasintressimäär. Kuivõrd kostjale oli teada, et lepingujärgne baasintressimäär on hageja poolt määratav, hageja ei tõstnud baasintressimäära ebamõistlikult kõrgeks ning kostjal oli võimalik valida ka stabiilsem baasintress, ei saa lepinguid pidada heade kommete ega hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Laenulepingu nr 1 muudatusega nr 1 anti kostjale 6 kuud maksepuhkust ning muudeti laenulepingut selliselt, et pank annab laenu 908 479 krooni kahes osas, millest esimene osa 880 000 krooni kantakse laenusaajale 12.02.2007 ja teine osa 28 479 krooni kantakse laenusaajale 07.10.2009. Intressimäärana oli kokku lepitud baasintressimäär Nordea Prime, millele lisandus 0,7% aastas (lepingu sõlmimise hetkel intressimäär 6,65% aastas). Lepingu p 5.3 kohaselt tõuseb fikseeritud marginaal 1,3% võrra pärast maksepuhkuse lõppu. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja kandis lepingus märgitud summa küll kostjale üle, kuid nimetatud summa arvelt on samal ning järgneval päeval tasutud laenulepingu nr 2 intressimakse summas 302,65 krooni ning laenulepingu nr 1 põhiosa makse 772 krooni ja intressimakse 27 404,35 krooni. Maksepuhkuse võimaldamise sidumist lisalaenu võtmise kohustusega ja intressimäära suurenemisega ei saa iseenesest pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Maksepuhkuse võimaldamine ja lisalaenu väljastamine (või olemasoleva laenu suurendamine) on ühed võimalikud viisid laenu restruktureerimiseks, mida kasutatakse eelkõige juhul, kui laenusaaja on sattunud makseraskustesse. Maksepuhkuse näol on tegu krediidiasutuse poolse vastutulekuga laenusaajale olukorras, kus makseraskused on ajutised (näiteks ajutine töökaotus), kuid krediidiasutuste eesmärgiks, sarnaselt teistele äriühingutele, on kasumi teenimine ning seega ei saa eeldada, et maksepuhkuse võimaldamine ei too kaasa laenusaaja kohustuste suurenemist, mh võib suureneda nii laenusumma kui ka intressimäär. Maksepuhkuse võimaldamine koos lisalaenu võtmise kohustusega on tavapärane praktika. Ka intressimäära suurendamist ei ole heade kommetega vastuolus. Kõrgem intressimäär võib olla põhjendatud, kui laenuvõtja võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks suuremat riski. Kuna kostja on tunnistanud oma halba majanduslikku olukorda ning maksepuhkuse võtmine seda ka näitab, oli laenuandja poolt intressi tõstmine põhjendatud, arvestades ka seda, et intressimäär iseenesest ei muutunud ebamõistlikult kõrgeks. Lepingu muudatuse kohaselt oli intressimäära aluseks jätkuvalt baasintressimäär Nordea Prime, vaatamata sellele, et kostjale pidi lepingu muudatuse sõlmimise hetkeks teada olema võimalus valida stabiilsem intressimäär. Kohtu hinnangul peab laenusaaja olema ise võimeline hindama oma võimekust laenu tagasimaksmisel ning probleemide tekkimisel otsima võimalikke lahendusi. Kostja ei ole välja toonud, et tal puudus võimalus otsida alternatiivseid lahendusi (näiteks laenu võtmine teisest krediidiasutusest soodsamatel tingimustel). Kostja väide, justkui oleks pank surunud peale lisalaenu võtmise ja kasutanud ära kostja halba majanduslikku olukorda, on paljasõnaline ning asjakohatu. Kostja ei ole põhistanud, et hageja oleks

4(8)

teda sundinud laenulepingu muudatust sõlmima või et hageja ei pakkunud kostjale muid alternatiive. Lepingumuudatusest nähtub ka see, et muudatus sõlmiti kostja initsiatiivil. Hageja ei ole rikkunud head pangandustava ja vastutustundliku laenamise põhimõtet sellega, et ei vastanud kostjapoolsele järelpärimisele. Järelepärimisele vastamata jätmine ei ole aluseks tehingute tühisusele. Eeltoodust tulenevalt laenulepingud nr 1 ja 2 ning laenulepingu nr 1 muudatus nr 1 ei ole tühised vastuolu tõttu heade kommetega ega vastuolus hea usu põhimõttega. Täidetud ei ole heade kommete vastasust tingivad objektiivsed asjaolud, st pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning tehing ei ole tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kuivõrd nimetatud tingimused ei ole täidetud, on asjassepuutumatu kostja väide, et ta oli tehingute tegemise ajal kogenematu. Kogenematus iseenesest ei anna alust pidada tehingut tühiseks. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga summas 49 448,87 eurot, intresse summas 6 979,87 eurot, viiviseid summas 5 615,39 notariaalse avalduse ärakirja kulu 17,58 eurot ja tagatisvara kindlustuskulu 48,48 eurot. Vara müügihinna hindamisel tuleb arvestada, et müük toimus täitemenetluses ning täitemenetluse eesmärk on võimalikult kiiresti ning võimalikult suures ulatuses saada sissenõudja nõue rahuldatud. Müügi hetkeks oli täitemenetlus kestnud juba peaaegu aasta ning ei saa väita, et tegemist oleks olnud turuhinnast madalama hinnaga kiirmüügiga. Kui müük ebaõnnestus alghinnaga 37 434,73 eurot, ei ole võimalik, et müük oleks õnnestunud kõrgema alghinnaga ega ka seda, et turuhind oleks olnud kostja poolt märgitud hind. Täitemenetluse seadustik võimaldab kohtutäituri loal ka võlgnikul endal asja müüa. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mille kohaselt kostjal oli takistatud otsida varale ise ostja, kes oleks olnud valmis tasuma kõrgemat hinda kinnisasja eest. Kohtule ei ole ka teada, et kostja oleks esitanud kaebusi kohtutäituri otsuste peale või esitanud hagi täitemenetluse toimingute vaidlustamiseks. Eeltoodust tulenevalt kostja väited hageja poolt teadvalt tagatise väärtuse ebaõige hindamise ja tagatise põhjendamatult madala hinnaga realiseerimise kohta on asjakohatud. Hageja poolt ise endale tahtlikult kahju tekitamine ei ole usutav ning tagatise müümine võimalikust turuväärtusest madalama hinnaga seda ei tõenda. Kostja ei vastuta tagatise väärtuse languse eest, kui väärtuse langus on tingitud turusituatsioonist, küll aga vastutab kostja enda võetud laenu tagastamise eest. Laenulepingust ning VÕS § 396 lg-st 1 tuleneb, et laenusaaja põhikohustus on laenu tagastamine ning reeglina tuleb tagastada laen samas summas, mis on laenuna saadud. Rahalise kohustuse täitmata jätmine ei ole reeglina vabandatav ning ka tagatise väärtuse vähenemine ei vabasta laenuvõtjat kohustusest tagastada saadud laen. Ettenägematuks ei saa pidada võimalust, et tagatise väärtus võib muutuda, kuna on üldteada asjaolu, et asjade (sealhulgas kinnisvara) rahaliselt hinnatav väärtus ei ole ajas püsiv. Eeltoodust tulenevalt ei nõustunud kohus kostja seisukohaga, justkui ei vastuta kostja kahju summas 20 096 eurot eest, kuivõrd laenulepingu sõlmimisel peab kostja arvestama laenu tagastamise kohustusega ning kostja vastutab laenu tagastamise eest, olenemata tagatise väärtuse muutumisest. Hageja ja korteriühistu vahel sõlmitud kokkuleppest ei saa järeldada, et tegu oleks korteriühistu poolt nõude loovutamisega. Esiteks ei selgu kokkuleppest ega muudest kohtule esitatud dokumentidest ja selgitustest, milline oli korteriühistu nõude suurus, korteriühistu oli nõus enne tagatise müügihinna selgumist müügihinnast poole summaga. Teiseks on kokkuleppes välja toodud, et korteriühistu jätkab võla sissenõudmist kostjalt ning juhul, kui korteriühistu saab kostjalt rohkem kui 11 402,21 eurot, kannab ta seda summat ületava osa hageja pangakontole. Selline kokkuleppe sõnastus viitab, et uus võlausaldaja ei ole asunud senise asemele, mis peab olema nõude loovutamise tagajärg. Nimetatud kokkulepet ja hageja haginõuet arvesse võttes kujuneb olukord, kus korteriühistu väidetavat võlgnevust summas 11 402,21 eurot nõuab paralleelselt hageja hagis

5(8)

ning samuti on võlgnevust õigus nõuda korteriühistul. Kohus ei pea sellise olukorra loomist põhjendatuks. Kohtule ei ole teada korteriühistu ees oleva võlgnevuse suurus ega nõude alus ning puudub võimalus hinnata, kas korteriühistul üldse kostja vastu nõudeõigus eksisteerib. Kuna korteriühistu ei ole nõuet kostja vastu hagejale loovutanud ja hageja ei ole nimetatud nõude osas saanud võlausaldajaks, lisaks ei ole korteriühistu ja hageja poolt paralleelselt nõutava korteriühistu võlgnevuse alus ja nõudeõiguse olemasolu kohtule teada, leiab kohus, et kostja ei pea hagejale nimetatud summat tasuma. Kohus jätab hageja nõude rahuldamata 11 402,21 euro nõude osas. Hageja on tagatise müügist saadud tulemist rahuldanud krediitkaardi võlgnevuse summas 1533,72 eurot, laenulepingu nr 1 põhiosa summas 6672,91 eurot ja laenulepingu nr 2 põhiosa 3195,58 eurot. Kostjale ei ole selge, miks on nõuded rahuldatud sellises proportsioonis, summad ei ole põhjendatud ega tõendatud. 08.02.2007 sõlmitud asjaõiguslepingu p 5.2 järgi olid hüpoteekidega tagatud hageja kõik nõuded kostja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et tal oli krediitkaardi võlgnevus summas 1533,72 eurot. Hageja valik on, millised summad ta millisest lepingust tuleneva võlgnevuse katteks arvestab, ainsad piirid valikuvabadusele seab VÕS §-s 415 sätestatud ebapiisavate maksete arvestamise järjekord: esmalt võla sissenõudmiseks tehtud kulud, seejärel võlgnetava põhisumma, intress ja lõpuks muud kohustused. Kuna hageja võla sissenõudmise kulusid kostjalt ei nõua, on hageja järginud VÕS §-s 415 sätestatud järjekorda. Kostja ei ole ka ise märkinud, millisel viisil oleks tema hinnangul tulnud saadud summa jaotada, seega on kostja väited selles osas samuti põhistamata. Laenulepingu 1, laenulepingu 2 ja laenulepingu 1 muudatuse 1 kohaselt oli laenusummadeks kokku 61 257,97 eurot, intressi tasumine toimus igakuiselt maksegraafiku alusel panga poolt muudetava intressimäära alusel. Põhivõlgnevuse, intressi ja viivise arvestuse kohta on hageja esitanud koondtabeli, mille kohaselt on intressi arvestatud laenulepingute peale kokku summas 16 123,37 eurot ning viivist 5336,41 eurot. Kostja väitel on ta tagastanud laenu 4552 eurot, hageja arvestuse järgi on kostja kokku tasunud hagejale kokku 11 788,64 eurot (1940,61 eurot põhivõla katteks, 9143,48 eurot intressivõla katteks, 1,52 eurot viivise katteks ja 703,03 eurot lepingutasude katteks). Kostja on küll asunud seisukohale, et hageja nõutavad summad on põhjendamatud ja tõendamata, kuid kostja ei ole esitanud ka ühtegi põhistust oma vastuväidete kohta. Kohtul ei ole põhjust asuda seisukohale, et hageja poolt esitatud arvestused on ebaõiged ning võtab need aluseks kostjalt väljamõistetava osa ümberarvestamiseks. Kohus arvestas lepingute järgsest põhivõlgnevusest maha kostja tasutud summa 1940,61 eurot ja tagatise müümisel saadud summa 22 804,42 eurot (so hageja poolt samuti võlgnevusest maha arvestatud summa ning hageja poolt väidetavalt korteriühistule kantud summa), mille tulemusena kujuneb põhivõla suuruseks 36 512,94 eurot. Kuivõrd põhivõla suurus laenulepingust 1 tuleneva nõude osas vähenes rohkem kui hageja poolt arvestatud, tuleb ümber arvestada ka nõutava viivise summa. Perioodi 27.12.2012-24.01.2013 eest on hageja arvestanud viivist põhivõlgnevuselt 49 448,87 eurot (4 päeva eest viivisemääraga 8% aastas ja 24 päeva eest viivisemääraga 7,75% aastas), kokku 299,44 eurot. Kohtu poolt arvestatud põhivõla korral kujuneb nimetatud perioodi eest viivise summaks 221,11 eurot, so viivisenõudeks kokku jääb 5537,06 eurot. Rahuldamata jäi hageja nõue ärakirja kulu ja kindlustuskulu väljamõistmiseks. Ärakirja kulu summa tõendamiseks on hageja esitanud arve, kuid arvest ei nähtu, millise dokumendi ärakirja valmistamise ja väljastamise eest on arve esitatud. Kindlustuskulu suuruse ja sissenõutavuse kohta ei ole hageja esitanud tõendit. Hageja on esitanud 21.06.2010 kuupäeva kandva allkirjastamata kindlustusleppe. Kindlustusleppe p 2.4 kohaselt tasub laenusaaja kindlustusandjale kindlustusmakseid otsekorralduslepingu või kindlustusseltsi arve alusel, kumbagi nimetatud dokumenti ei ole kohtule esitatud. Kindlustusandjana on märgitud leppes Seesam Rahvusvaheline

6(8)

Kindlustuse AS, kuid kindlustusandja ei ole leppe pooleks, seega ei ole tegu kindlustuslepinguga. Lisaks ei ole hageja selgitanud, millest tuleb tema õigus üldse kindlustuskulu nõuda, kuivõrd kindlustusmaksed tuleb tasuda kindlustusandjale. Juhul, kui hageja on tasunud kindlustusmakse kostja eest, tulnuks hagejal nimetatud asjaolu selgitada ning esitada vastavad tõendid. Eeltoodust tulenevalt kuulus hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 36 512,94 eurot, intressivõlgnevus 6979,87 eurot ja viivisevõlgnevuse 5537,06 eurot, so kokku 49 029,87 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses. Hageja ei ole põhistanud ega millegagi tõendanud hagiavalduses toodud nõudeid. Õige ei ole maakohtu etteheide, et kostja oleks pidanud tõendama oma vastuväiteid selle kohta, et hageja nõutud summad on põhjendamatud. Maakohtul oli kohustus kontrollida, kas hageja on oma nõude põhistamiseks kõik asjaolud kohtu ette toonud ja neid tõendanud. Maakohus juhindus põhimõtteliselt hageja 19.07.2013 esitatud koondtabelitest, milliste usaldusväärsuse on kostja seadnud kahtluse alla. Põhjendamatult jättis kohus arvestamata kostja arvestustabeli, seda otsuses põhjendamata. Olukorras, kus hageja on jätnud viitamata tõenditele, millega ta oma põhiväiteid tõendab, pidi maakohus TsMS § 351 lg-st 1 tulenevalt arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja laskma vajadusel täpsustada, milliste tõenditega ta oma põhiväidet tõendab. Kui Harju Maakohus oleks tõendeid nõudnud ja neid õieti hinnanud ja/või hageja nõuet täpsustanud, oleks kohus pidanud kohaldanud TsÜS § 86 lg 1, 2 ja 3, AÕS § 325 ja § 335, VÕS § 15 lg-t 4 ja § 104 lg-t 4 ning krediidiasutuste seaduse § 83 lg-t 3 arvestades kehtivat Riigikohtu praktikat. Maakohus on jätnud need normid ebaõigesti kohaldamata. Otsuse resolutsioonis on menetluskulude jaotus arvutuse osas ebakorrektne, sest kogusummas moodustavad menetluskulud 102% (79% + 23 %). Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega täies ulatuses ning ei pea TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust tulenevalt vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendamatu on apellandi väide, et hageja ei põhistanud ja tõendanud oma nõudeid nõutud summade osas. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks lisalaenu leping on kehtiv ja kostja vastutav sellest tulenevate nõuete eest. Vaidlustamata asjaolude kohaselt pakkus pank kostjale koos osalise maksepuhkusega lisalaenu võtmist ja kostja allkirjastas vastava lepingu. Seetõttu ei oma tähendust asjaolu, et esialgses pöördumises panga poole makseraskuste tekkimisel kostja lisalaenu ei taotlenud. Hageja on esitanud tõendid laenulepingute tagasimakse ajaloo kohta, põhistamaks laenu põhiosa, intressi ja viivisenõude tekkimist ja suurust (I kd, tl 173-196). Nimetatud tõenditelt on kontrollitav

7(8)

laenuga seotud nõuete kujunemine. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et hageja ei ole oma põhiväiteid tõendanud. Kostja ei ole selgitanud, millises konkreetses osas on nõue põhjendamata. Kohus ei pidanud kostja konkretiseerimata väidete põhjal hakkama kontrollima viivise arvestust või muude nõuete õigsust. Kaheldes andmete õigsuses, oli kostjal võimalus nõuda vastavad andmed hagejalt välja. Kui kostja leidis, et põhivõlg, intress või viivis on ebaõigesti arvestatud, tulnuks teha omapoolne arvestus ja näidata ära vead. Seda kostja ei teinud. Seega ei ole kostja väited kontrollitavad. Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited, et hageja sai oma arvelduskontole 22 804.42 eurot (enampakkumisel tulem miinus täitekulud), millest kulutas vaid 11 402.21 eurot kostja võlgnevuse kustutamiseks. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et täitemenetluses osales lisaks hagejale ka Korteriühistu Veeru 4, kelle avalduse alusel kandis hageja 50 % enampakkumisest laekunud tulemist 11 402.21 eurot kostja võlgnevuste katteks korteriühistule. 50 % tulemist moodustab 11 402.21 eurot, nimetatud summad jäid hagejale ja hageja on hagiavalduse p-s 3.6 selgitanud selle arvel kostja nõuete rahuldamise. Lisaks on maakohus selles osas arvestanud kostja vastuväidetega ja jätnud hageja nõude osas, milles hageja arvestas korteriühistule makstud summadega, rahuldamata. Maakohus ei saanud arvestada kostja poolte esitatud tabelis toodud arvestustega (I kd, tl 148-149), kuna need lähtusid valedest eeldustest ja arvestusmetoodikast, mis puudutab näiteks tagatise reaalset väärtust. Lisaks leiab apellant ekslikult, et tegemist on tõendiga, mille arvestamata jätmist oleks kohus pidanud põhjendama. Tegemist on kostja koostatud laenusumma arvestusega, mis ei ole tõend (TsMS § 272 lg 1 ja 2 mõttes) ja on käsitatav kostja seisukohana. Eeltoodu tõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluses sai kostja menetlusabi riigilõivu tasumiseks 850 euro ulatuses. Nimetatud summa kuulub väljamõistmisele kostjalt riigituludesse TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel. Kuna kohtuotsus jääb lõppjäreldustes muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, jäävad poolte ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.