M.S. (S. ) hagi V.S. (S. ) vastu ühisvara jagamiseks
Tsiviilasja hind
875 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2014 vaheotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M.S. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): M.S.(isikukood XXXX), esindaja advokaat Kalju Kutsar
esindaja
Vastustaja (kostja): V.S.(isikukood vandeadvokaat Anne Tammer
XXXX),
esindaja
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2014 vaheotsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotus otsustatakse asjas lõpplahendi tegemisel.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.M. S. esitas 05.09.XXXXhagi V.S. vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 20.08.1988. Poolte kooselu on lõppenud. Hageja ei soovi enda omandisse poolte ühisvarasse kuuluvaid esemeid ning on valmis jätma need kostjale. Ühisvara koosseis ning väärtus on järgmine: XXXX (18 000 eurot), XXXX (65 000 eurot), Palupera XXXX (15 000 eurot), Palupera XXXX (20 000 eurot), XXXX kinnistu (5000 eurot), kaks ratastraktorit T 150 K (1 tk 4500 eurot), ratastraktorid John Deere 4450 (15 000 eurot), John Deere 1350 (15 000 eurot), MTZ-80 (4000 eurot) ning T 25-A (2000 eurot), veoautod KAMAZ (10 000 eurot) ja Scania (15 000 eurot), kaks sõiduautot Audi 100 (1 tk 300 eurot), haakeriistad jm põllumajandustehnika kokku väärtusega 20 000 eurot. Poolte ühisvara väärtuseks on kokku 213 600 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hüvitis enam saadud ühisvara eest summas 106 800 eurot.
2.Kostja vastuväidete kohaselt tuleb kohaldada asja lahendamisel enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) redaktsiooni. Hagis nimetatud vara on omandatud 1996 - 2008. Poolte abielu lõppes 10.12.2008, kuid abikaasad elasid eraldi juba 10 aastat enne abielu lõppemist. Poolte abielulised suhted ja ühine majapidamine lõppes 1997 lõpus, mil kostja lahkus uue elukaaslase K.M. juurde V.-U. tallu. 1998 - XXXXkestnud kooselust K.M. ga sündis kostjal kaks last: K.-K. M. (XXXX) ja C.-V.M. (28.10.2008). XXXX talus kostja loomakasvatusega ei tegelenud, kuna kogu loomapidamine on alates 2008. aastast V.-U. külas. Põllumajanduslik 14030tegevus toimus kostja esivanemate talus. XXXX talus hoidis kostja teravilja. Enamus hageja nimetatud esemeid ei kuulu abikaasade ühisvara hulka. Abikaasade ühisvara hulka kuuluvad XXXX, ratastraktor T 25-A, ratastraktor MTZ-80 ja sõiduauto Audi 100 (756GAD), mis on kõik omandatud enne 1997. Hageja ei ole tõendanud haakeriistade jm kuulumist abikaasade ühisvara hulka. Haakeriistad kuuluvad kostja vanematele. Ülejäänud vara tuleb tunnistada kostja lahusvaraks, kuna on kostja poolt omandatud pärast abielusuhete lõppemist ajavahemikus 1998 - 2008. XXXX l asuvad elamu, garaaž ja laut kuulusid vallasjadena poolte ühisvara hulka. XXXX on kostja lahutusvara, sest kostja ostis kinnistu pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara hulka kuulunud hooneid kui vallasasju ei ole enam olemas, need on muutunud kinnisasja oluliseks osaks seoses maa erastamisega. Kostja ei nõustu hageja nimetatud esemete väärtusega. Kostja on nõus, et ühisvara hulka kuuluvad esemed jäävad kostja omandisse. Kostja on nõus tasuma hagejale hüvitist 9 050 eurot, XXXX l asuvate hoonete hüvitamiseks 4 500 eurot. Kostja taotleb vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus tunnistas 10. jaanuari 2014 vaheotsusega 1998. aasta seisuga M. S. ja V. S. ühisvaraks järgmised esemed:
1.XXXX Valgamaal asuv XXXX (registriosa nr XXXX).
2.XXXX Valgamaal asuv XXXX elamu, garaaž ja laut vallasjadena (XXXX l olevad hooned, registriosa nr XXXX); XXXX Valgamaal asuv XXXX elamu, garaaž.
3.Ratastraktor T 25-A (reg nr 3483 EX).
4.Ratastraktor MTZ-80 (reg nr 9871).
5.Sõiduauto Audi 100 (reg nr 756 GAD). Kohus ei nõustu hageja kompromissilepingust tuleneva omaksvõtu käsitlusega. Kuna 14.11.XXXXkompromissileping on tühistatud ja TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi, ei ole poolte poolt kompromisslepingus avaldatud tahteavaldustel õiguslikke tagajärgi. Kostja poolt kompromissilepingus esitatud tahteavaldusi ei saa käsitleda TsMS § 231 lg 2 sätestatud omaksvõtuna. Hagis nimetatud vara on omandatud aastates 1992 - 2008. PKS § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teisest lausest tulenevalt tuleb käesoleva asja lahendamisel tuvastada abielusuhete lõppemise aeg. Kohus on seisukohal, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja ja hageja abielulised suhted lõppesid 1998, kui kostja kolis K.M. juurde elama. Kuigi hageja on väitnud, et kostja oli XXXX taluga seotud, ladustades hoonetesse vilja, harides põlde, ei loe kohus kostja sellekohast tegevust poolte ühiseks majapidamiseks, sest kostja kasutas XXXX talu põllu- ja heinamaid oma põllumajandustegevuse raames. Pooltel ei olnud ühist talu- ja majapidamist. Antud seisukohta kinnitavad tunnistajate K. M. ja J. S. ütlused, kes kinnitavad, et K. M. ja V. S. elasid nagu perekond. Tõendatud on V. S. poolt V.-U. talus remonttööde tegemine, kuid tõendamata on V. S. poolt remonttööde tegemine XXXX elumajas. Kostja kindlustas XXXX talu hooned ja tasus elektri eest mitte perekonna huvides, vaid temale kuuluva elamu säilimise tagamiseks ning vajadusest kasutada elektrit oma majandustegevuses. On tõendatud, et kostja pidas K. M. kuuluva talu laudas loomi. Tunnistaja K. M. ja kostja enda seletustega on tõendatud, et kostja kasutas V.-U. talu maid põllumajanduses. Kuna kohus luges tuvastatuks asjaolu, et poolte vahelised abielulised suhted lõppesid 1998. aastal, tuleb tuvastada, milline oli abikaasade ühisvara koosseis 1997. aasta lõpus. Kohus luges tõendatuks kostja poolt vastava faktilise asjaolu omaksvõtuga, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad XXXX, ratastraktorid T 25-A ja MTZ-80, ning sõiduauto Audi 100 (756 GAD), mis on omandatud enne abielusuhete lõppemist 1998. aastal. PKS § 15 lg 1 alusel on V. S. lahusvara järgmine: XXXX, korteriomand Palupera XXXX, korteriomand Palupera XXXX, XXXX kinnistu, kaks ratastraktorit T 150 K, ratastraktorid John Deere 4450 ja John Deere 3140, veoautod KAMAZ ja Scania, sõiduauto Audi 100 (150 TDY). Samuti kuulub lahusvara hulka Eesti Vabariigi ja kostja vahel 30.06.2004 sõlmitud ostu-müügilepingu, hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu punktist 3.1 tuleneva XXXX ostuhinna tasumise kohustus. Abikaasade ühisvara hulka kuulunud hooneid kui vallasasju ei ole enam ühisvara jagamise ajal alles, sest ühisomandis olnud hooned on muutunud seoses nende juurde kuuluva maa erastamisega kinnisasja oluliseks osaks. Samas tuleb ühisvara väärtuse määramisel arvestada hoonete väärtusega. Hageja ei ole tõendanud haakeriistade jm kuulumist abikaasade ühisvara hulka. Kummagi poole omandis ei ole kunagi olnud haakeriistu jms põllumajandustehnikat.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.M. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2014 vaheotsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis poolte ühisvaraks tunnistamata järgmised esemed:
Palupera XXXX ning XXXX korteriomandid, XXXX kinnistu, ratastraktorid T 25-A, MTZ-80, John Deere 4450 ja John Deere 1340, T 150 K (6872 EK ja 1256 ET), sõiduauto Audi 100 (150 TDY), veoautod KAMAZ ja Scania. Apellant taotleb uue otsuse tegemist, millega nimetatud esemed tunnistada M. S. ja V. S. ühisvaraks lisaks XXXX ja XXXX le. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et ainuüksi ühe katuse all elamine ei tähenda ilmtingimata abieluliste suhete olemasolu abikaasade vahel ning abielulistes suhetes olevad isikud peavad ka lävima omavahel kui abikaasad. Abikaasade ühisvara koosseisu tuvastamisel ei ole mitte niivõrd oluline nende isiklikud suhted (sh intiimsuhted), vaid eeskätt nende ühine majapidamine. Poolte ühisvara koosseisu määramise seisukohalt ei saa pidada oluliseks asjaolu, et V. S. oli abieluväline suhe K. M. ning neil sündis ühine laps. Ühist majapidamist hagejaga ei välista ka see, et V. S. abistas K. M. tema majapidamistöödes, remontis K. M. kuuluvat elamut, rahastas tema õpinguid. Samal ajal jätkas kostja koos hagejaga XXXX ja XXXXte majandamist. Kostja informeeris hagejat oma plaanidest soetatavate kinnistutega ning kavandatu realiseerimisel tekkinud raskustest; 2) ei saa jätta tähelepanuta V. S. poolt vande all antud ütlusi, et ta ei soovinud varem abielu lahutada. Arusaamatu ja eluliselt ebausutav on kostja väide, et ta ei soovinud lahutusega häirida oma vanemaid (samas oli viimased teadlikud tema ja K. M. suhetest) ning ta ei olnud teadlik abikaasade ühisvara reguleeritavatest õigussuhetest. Kostja käitumine viitab otseselt sellele, et sõltumata suhetest K. M. püüdis ta säilitada ühist majapidamist hagejaga; 3) enne ühisvara jagamise menetlust on kostja korduvalt kohtutele avaldanud, et tema elukohaks on hageja elukoht, s.o XXXX talu. Ei ole usutav, et kohtunik nõudis sissekirjutuse (s.o registrijärgse elukoha) avaldamist ning tegelikult elas ta sel ajal hoopis K. M. juures; 4) on maakohus eksinud poolte vahel tsiviilasja varasema menetluse käigus tehtud avalduste tõlgendamisel. 14.11.XXXXsõlmisid pooled kompromissilepingu, millega jagasid abikaasade ühisvara. Kostja algatusel lülitati jagatava ühisvara nimekirja ka põllumajandustehnika ning kolm kinnistut. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kompromissilepingu tühistamine muudab ka eelnevas menetluses tehtud avaldused ja esitatud väited tühisteks. Lepingut ei saa samastada eelnevas menetluses poolte esitatud avalduste ning väidetega. Kostjal oli kvalifitseeritud esindaja. Kostja soovis ühisvara nimekirja laiendada. Kostja pidas XXXXabikaasade ühisvaraks viit kinnistut, põllumajandustehnikat ning sõidukeid ja ta võttis selle ühisvara nimekirja laiendades selgesõnaliselt omaks; 5) viitab kostja tegevus 1998 - XXXXsellele, et ta oli majanduslikult seotud XXXXtaluga ning tal oli hagejaga ühine majapidamine. Kostja on tunnistanud, et ta kasutas 1998 XXXXXXXXtalu kõrvalhooneid ning XXXX ja XXXX talu põlde. Kostja on sõlminud XXXX talu hoonete kindlustamiseks kindlustuslepinguid, tasunud kindlustusmakseid, sõlminud lepingud elektrienergiaga varustamiseks ja tasunud ka elektriarveid. Kostja põhjendused tema tegevuse kohta ei ole eluliselt usutavad. Vilja laadimine on ühekordne tegevus, mida ilmselt oleks olnud võimalik korraldada ka ilma elektrienergiat kasutamata. 2006. aastal on kostjale väljastatud sõiduki registreerimistunnistus, kus kasutajana on märgitud M. S. . Kostja selgitas istungil, et hagejal oli vaja sõita autoga Soome ning hõlbustamaks piiri ületamist vormistas ta M. auto kasutajaks. Poolte vahel olid normaalsed suhted ning vara kasutamine toimus abikaasade kokkuleppel.
5.V. S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et pärast 1998. aastat oli pooltel ühine majapidamine. Ainuüksi formaalne abielus olek ühisvara hulka kuuluva elamu jaoks tehtud vältimatute kulude kandmise ajal ei muuda kulude kandmist ühiseks majapidamiseks hagejaga. Hageja ei ole tõendanud, et neid kulusid kanti perekonna huvides. Hageja ei osalenud kostja majandustegevuses. Kostja ei informeerinud hagejat kinnistute soetamisest ega nende seotud plaanidest; 2) ei tõenda hageja poolt esitatud protokollid, et kostja elas XXXX. Kostja teatas kohtule oma registrijärgse elukoha. PRIA-le esitatud taotlusel on kostja märkinud enda elukohaks XXXX küla, mis kinnitab kostja ühist kooselu K. M. ; 3) on maakohus õigesti tuvastanud, et pooltevahelised abielulised suhted lõppesid 1998. aastal, kui kostja kolis oma uue elukaaslase K. M. juurde; 4) on maakohus õigesti tuvastanud esemed, mis on omandatud pärast abielusuhete lõppemist. Hageja seisukoht, et kohus tunnistas 1998. aasta seisuga poolte ühisvaraks XXXX, on ekslik; 5) ei ole põhjendatud apellandi väide, et vastustaja on apellandi poolt esitatud nimekirjas märgitud esemete kuulumist ühisvara hulka õigeks võtnud. Poolte vahel sõlmitud kompromissileping on kohtuotsusega täielikult tühistatud. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Kui kohus leiab, et tühistatud kompromissileping on tõendiks, on vastustaja seisukohal, et selles lepingus ei ole tema õigeksvõttu. Kompromissilepingus on kokku lepitud, milline vara jääb millise poole omandisse, kuid sellest ei nähtu kostja tingimusteta ja selgesõnalist kinnitust, et kogu selles märgitud vara on poolte ühisvara. Abielu ajal omandatud esemed on kantud erinevatesse registritesse, mistõttu nende käsutamiseks oli vaja igal juhul hageja nõusolekut. Kompromissilepingu sõlmimisel oli mõistlik üheselt kindlaks määrata, millised vaidlusalused asjad jäävad kostja omandisse, vältimaks vajadust küsida hiljem hageja nõusolekut tehingute vormistamisel notari juures või erinevates registrites; 6) nähtub hagiavaldusest, et 2008. aastal olid hagejale teada ühisvaraks kaks kinnistut – XXXX ja XXXX, samuti põllumajandustehnika ning inventar. Hageja ei olnud tegelikult kursis, millised kinnis-ja vallasjad on kostja soetanud pärast 1998. aastat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
10.jaanuari 2014 vaheotsus muutmata. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega jäeti ühisvaraks tunnistamata Palupera XXXX ning Palupera XXXX korteriomandid; XXXX kinnistu; ratastraktorid John Deere 4450 ja John Deere 1340, T 150 K (6872 EK ja 1256 ET), sõiduauto Audi 100 (150 TDY), veoautod KAMAZ ja Scania. Apellant on apellatsioonkaebuses palunud tunnistada ühisvaraks muuhulgas ratastraktori T 25-A, reg nr 3483 EX, ja ratastraktori MTZ-80, reg nr 9871 ES. Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioonist nähtuvalt on ratastraktor T 25-A, reg nr 3483 EX, ja ratastraktor MTZ-80, reg nr 9871 ES, tunnistatud poolte ühisvaraks. Seega leiab ringkonnakohus, et apellant on ekslikult taotlenud uuesti ratastraktori T 25-A, reg nr 3483 EX, ja ratastraktori MTZ-80, reg nr 9871 ES ühisvaraks tunnistamist.
Kuna Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2014 vaheotsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Poolte abielu sõlmiti 20.08.1988 ja lahutati Tartu Maakohtu 02.12.XXXX otsusega (otsus jõustus 10.12.XXXX). PKS § 210 lg 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on õigesti asja lahendamisel juhindunud Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-36-11 punktis 18 väljendatud seisukohast, mille kohaselt „enne
1.juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, sest
1.juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduses puudub säte, mille järgi tuleks abikaasade ühis- ja lahusvara määrata pärast 1. juulit 2010 eseme omandamise ajast sõltumata kindlaks 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete järgi.“ Seega kuulub antud juhul ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel kohaldamisele enne 01. juulit kehtinud PKS § 14 ja § 18. Hageja seisukoha järgi tuleb ühisvara koosseis kindlaks teha abielu lahutamise seisuga, sest kuni abielu lahutamiseni oli pooltel ühine majapidamine. Kostja vastuväite kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 1998. aastal ning ühisvara koosseis tuleb kindlaks teha abielusuhete lõppemise seisuga. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning PKS § 18 lg 2 järgi kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga (enne 01.07.2010 kehtinud redaktsioon).
8.Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid, asunud seisukohale, et poolte abielulised suhted lõppesid 1998 ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte abielusuhted lõppesid 1998. aastal, mil kostja kolis elama K. M. juurde, ning tõendatud ei ole hageja väide abieluliste suhete kestmise kohta poolte vahel kuni abielu lahutamiseni. Maakohus on siinkohal õigesti hinnanud hageja ja kostja vande all antud seletusi (II kd tl 4-11) ning tunnistajate K. M. (II kd tl 21-26), Ü. L. (II kd tl 26-29) ja J. S. (II kd tl 11-13) ütlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga abielusuhte lõppemise aja kohta ning seetõttu ei pea vajalikuks ise tõendeid uuesti hinnata. Ebaõige on apellandi väide, et pooltel oli ühine majapidamine kuni abielu lahutamiseni ning ühisvara koosseisu määramise seisukohalt ei saa pidada oluliseks asjaolu, et V. S. oli abieluväline suhe K. M. ja neil sündis ühine laps. Asjas olevate tõenditega on tõendatud asjaolu, et kostjal oli alates 1998 ühine majapidamine K. M. ning tõendatud ei ole see, et kostja oleks koos hagejaga majandanud XXXX ja XXXX id, s.o et kostjal oleks olnud ühine majapidamine hagejaga.
9.Poolte ühist majapidamist kuni abielu lahutamiseni ei tõenda kostja poolt vande all antud ütlused, mille kohaselt ta ei soovinud varem abielu lahutada. Siinkohal on ekslik apellandi seisukoht, et kostja väide, mille kohaselt ta ei soovinud lahutusega häirida oma vanemaid (samas oli viimased teadlikud tema ja K. M. suhetest) ning ei olnud teadlik abikaasade ühisvara reguleeritavatest õigussuhetest, viitab otseselt sellele, et sõltumata suhetest K. M. püüdis kostja
säilitada ühist majapidamist hagejaga. Ringkonnakohus leiab, et kostja vande all antud seletusest tulenevalt ei saa asuda eelnimetatud seisukohale.
10.Apellandi väite kohaselt on kostja enne ühisvara jagamise menetlust korduvalt kohtutele avaldanud, et tema elukohaks on XXXX talu. Nimetatud väite kinnistuseks on esitatud kohtuistungi protokollid tsiviilasjades nr 2-04-36 ja nr 2-21-04 (I kd tl 148-155). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi kohtuistungi protokollides märgitud elukoht ei tõenda asjaolu, et poolte oli ühine majapidamine. Kuna kostja registrijärgseks elukohaks oli XXXX talu, siis oli mõistetav ka tema poolt selle nimetamine kohtule oma elukohana. Samas on kostja oma vande all antud seletuses kinnitanud, et pärast seda, kui ta asus elama koos K. M. , kasutas ta XXXX talu maid teravilja kasvatamiseks ja heina tegemiseks, s.o kostja kasutas XXXX talu maid ühises majapidamises K. M. , mitte aga ühises majapidamises hagejaga.
11.Õige on maakohtu seisukoht, et kuna 14. novembri XXXX kompromissileping on tühistatud, siis ei ole poolte poolt kompromissilepingus avaldatud tahteavaldustel õiguslikke tagajärgi. Põhjendamatu on apellandi väide, tühistatud kompromissilepinguga kostja pidas XXXX abikaasade ühisvaraks viit kinnistut, põllumajandustehnikat ning sõidukeid ja ta võttis selle ühisvara nimekirja laiendades selgesõnaliselt omaks. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et arvestades kompromissilepingu olemust ei saa asuda seisukohale, et selles sisalduvate kokkulepete aluseks olevad asjaolud (õigussuhted) on poole poolt omaks võetuks. Vastavalt VÕS § 578 lg-le 1 on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Seega eeldab kompromissilepingu regulatsiooni kohaldamine, et poolte vahel on vaieldavad või ebaselged õigussuhted ning mõlemad pooled loobuvad oma nõuetest osaliselt, muudavad nende sisu või teevad muid järeleandmisi nõuete sisu osas.
12.Maakohus on vaidlustatud otsuses vastanud apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, millede kohaselt on poolte ühine majapidamine tõendatud sellega, et kostja on sõlminud XXXX talu hoonete kindlustamiseks kindlustuslepinguid, tasunud kindlustusmakseid, sõlminud lepingud elektrienergiaga varustamiseks, tasunud elektriarveid ning 2006. aastal on kostjale väljastatud sõiduki registreerimistunnistus, kus kasutajana on märgitud M. S. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate väidetega ning ei korda neid.
13.Menetluskulude jaotus otsustatakse asjas tehtavas lõpplahendis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.