Tallinna Ringkonnakohus Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm 12. juuni 2014, Tallinn 2-13-2085 AS Danske Bank hagi T Ri vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised, nende esindajad
Harju Maakohtu 27.12.2013 otsus AS Danske Bank apellatsioonkaebus Hageja AS Danske Bank (registrikood 61126228, asukoht Holmens Kanal 2-12, DK-1092 Kopenhagen, Taani), esindaja Eveli Kaunispaik Kostja T R (isikukood xxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv Vahur Ambos Kirjalik menetlus
Menetluse liik
Harju Maakohtu 27.12.2013 otsus tühistada osaliselt menetluskulude jaotuse osas, jättes kaja esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus (TsMS § 654 lg 2 2) on järgmine: Jätta AS Danske Bank hagi T Ri vastu rahuldamata. Menetluskulud, välja arvatud kaja esitamisest tingitud kulud, jätta hageja kanda. Kaja esitamisest tingitud menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik 11.01.2013 esitas AS Danske Bank (hageja) Harju Maakohtule hagi T Ri (kostja) vastu võla saamiseks. Maakohus võttis hagi menetlusse ja toimetas menetlusdokumendid kostjale kätte 10.06.2013 teatise kohaselt postkasti jätmisega. Kostja hagiavaldusele tähtaegselt ei vastanud 11.07.2013 tagaseljaotsusega rahuldas kohus hagi. Kostja esitas 19.11.2013 kaja tagaseljaotsuse
peale, mille kohus rahuldas 27.12.2013 määrusega. Kostja esitas 19.11.2013 vastuse hagile, milles esitas nõudele aegumise vastuväite. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 07.12.2005 hageja ja Autopargi Halduse OÜ vahel kasutusrendileping nr 251207AU, mille kohaselt kohustus liisinguvõtja Autopargi Halduse OÜ tasuma sõiduki Toyota RAV liisingumakseid vastavalt lepingus kokkulepitule ning maksegraafikule. Hageja ja kostja sõlmisid 07.12.2005 käenduslepingu nr KÄ-251207AU, millega kostja käendas kasutusrendilepingust nr 251207AU tulenevaid kohustusi. Liisinguvõtja ei tasunud lepingujärgseid makseid nõuetekohaselt, mistõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt. Lepingu lõpetamisest teavitati kostjat kirjaliku teatisega 09.04.2009. Sõiduk tagastati 04.05.2009. Hagiavalduse kohaselt ei katnud liisinguesemete realiseerimisest saadu hageja lepingutest tulenevaid nõudeid liisinguvõtja vastu ja hagejal oli kostja vastu käenduslepingu alusel nõue 2046, 83 eurot, millele lisandus viivis 0, 02% päevas tasumata põhiosalt alates 12.01.2013. Põhinõue koosnes tasumata kindlustusmaksetest summas 201, 57 eurot, tasumata liisingumaksetest summas 617, 70 eurot, kuludest vara realiseerimiseks summas 837, 71 eurot ja vara soetusmaksumuse tasumata osast 389, 85 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas aegumise vastuväite tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel. Hagimaterjalidest nähtuvalt teatas hageja liisinguvõtja Autopargi Halduse OÜ-le kasutusrendilepingu nr 251207AU ülesütlemisest 09.04.2009 kirjaga nr SL/F4-1.1, milles nõudis liisinguvõtjalt (põhivõlgnikult) liisingueseme tagastamist ja kõigi kasutusrendilepingu järgsete maksete tasumist tulenevalt lepingu punktist 10.6. Kostja leidis, et hageja nõue oli TsÜS § 147 lg 2 tähenduses muutunud sissenõutavaks alates hageja poolt kasutusrendilepingu nr 260213AU ülesütlemisest 09.04.2009 ja seda nii põhivõlgniku kui käendaja suhtes. Hagiavaldusest nähtus, et hagi esitati Harju Maakohtule 11.01.2013. Järelikult esitas hageja kostja kui käendaja vastu hagi kohtusse umbkaudu 3 aastat ja 9 kuud peale oma nõude sissenõutavaks muutumist. TsÜS §-s 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg oli möödunud ja hageja nõue aegunud. Kostja lisas, et hageja pöördus 23.09.2009 kirjaga nr LA4-2/25391 tema kui käendaja poole nõudega hüvitada kasutusrendilepingu nr 251207AU ülesütlemisest hagejale tekkinud kahju. Isegi kui arvestada hageja nõude aegumise algust nimetatud nõudekirja esitamisest, on hageja nõue kostja vastu ikkagi aegunud, kuivõrd alates nõudekirja esitamisest käendajale (23.09.2009) kuni hagi kohtusse esitamiseni (11.01.2013) on möödunud enam kui 3 aastat ja 3 kuud. Sellele vaatamata on kostja seisukoha, et nõude aegumise kulgemine algab mitte võlausaldaja poolt nõude esitamisest kohustatud isikule, vaid nõude sissenõutavaks muutumisest vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2. Võlausaldaja võib oma nõuet kohtueelselt kohustatud isikule ka mitte esitada, sest nõude esitamise fakt ja esitamise aeg ei mõjuta nõude aegumistähtaja algust ega aegumise kulgemist – nõude aegumine algab nõude sissenõutavaks muutumisest. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohus jättis hagi seoses aegumisega rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et kuna 07.12.2005 sõlmitud kasutusrendileping nr 251207AU öeldi ennetähtaegselt üles, siis tuli eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Hageja nõude aluseks olev
05.01.2009 arve nr 20090102054, 05.02.2009 arve nr 20090203361 ja 04.03.2009 arve nr 20090303109 muutusid sissenõutavaks vastavalt 15.01.2009, 15.02.2009 ja 15.03.2009. Igakuised lepingulised maksed olid kohtu hinnangul korduvad kohustused, mis kuulusid igakuiselt tasumisele ja millele kohaldus TsÜS § 154 aegumise regulatsioon. Seega algas 2009. aastal sissenõutavaks muutunud hageja kindlustus- ja liisingumaksete nõuete aegumine 01.01.2010 kell 00.00 ja nõuded aegusid 31.12.2012 kell 24.00. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuna hageja kindlustus- ja liisingumaksete nõuded aegusid 31.12.2012 kell 24.00 ja hagiavaldus esitati 16.01.2013, tuli nimetatud nõue jätta aegumise tõttu TsÜS § 154 alusel rahuldamata. Hageja esitas kostja vastu vara realiseerimise kulude 837, 71 eurot ja vara soetusmaksumuse tasumata osa 389, 85 eurot hüvitamise nõude. Kostja hinnangul olid nõuded aegunud. Kohus leidis, et liisingueseme jääkväärtuse hüvitamata osa nõue liigitus võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-s 1 sätestatud kuluks ja vara realiseerimise kulud liigitusid VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakuludeks. Kohus leidis, et hagejal oli võimalik VÕS § 367 lg 1 ja 4 alusel kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus (vara jääkmaksumus ja tagastamisteenuse kulud) peale 04.08.2009 toimunud liisingueseme võõrandamist, 10.08.2009 vara realiseerimisega kaasnenud kulude eest arve esitamist ja hiljemalt 23.09.2009 nõudeteatise edastamist. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et liisingulepingu ülesütlemisel 09.04.2009 tekkinud VÕS § 367 lg 1 kohane hageja kulutuste hüvitamise põhinõue ja VÕS § 367 lg 4 sätestatud lisakulude (tagastamisteenuse kulud) nõue muutus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt mõistliku aja möödudes hageja poolt 09.04.2009 liisingulepingute ülesütlemisest ja 04.08.2009 ja 10.08.2009 tehingutega hageja kulutuste kindlakstegemisest ning hiljemalt 23.09.2009 nõude esitamisel kostja vastu. Kohtu hinnangul algas kasutusrendilepingu nr 251207AU ülesütlemisest tulenevate nõuete (vara jääkmaksumus ja tagastamisteenuse kulud) aegumine hiljemalt 24.09.2009 kell 00.00, mistõttu tuli lähtuda TsÜS § 146 lõikes 1 sätestatud aegumistähtajast, milleks on kolm aastat. Vastavalt VÕS § 82 lõikele 7 ja TsÜS § 146 lõikele 1 aegus hageja nõue 23.09.2012 kell 24.00. Hageja esitas hagi alles 11.01.2013, mistõttu nõue oli aegunud ja hagi tuli jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas, teha selles osas uus otsus ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus on rikkunud menetlusõiguse normi, jättes kohaldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 169 lg 2, mille kohaselt tähtaja ennistamisega, tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad tähtaja ennistamise avalduse esitaja või kaja või menetluse taastamise avaldaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Kostja vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatavat otsust tuleb menetluskulude jaotuse osas osaliselt muuta ning jätta kaja menetlemisest tingitud menetluskulud kostja kanda, ülejäänud menetluskulud aga hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 tühistab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse ning rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
Kui hagi rahuldamata jätmisel tuli menetluskulude jaotamisel lähtuda TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, millest maakohus antud juhul ka juhindus, tuli kohtul arvestada ka TsMS §-s 169 ette nähtud erisusi. Nii tuleneb TsMS § 169 lg-st 2, et tähtaja ennistamisega, tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega ja menetluse taastamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad tähtaja ennistamise avalduse esitaja või kaja või menetluse taastamise avaldaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest. Apellandi vastav viide on õige. Kohus oleks pidanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 169 lg-t 2 arvestama.
Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja kaebuse osaliselt ning muudab osaliselt menetluskulude jaotust, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1).
Ü. Jänes
U. Loonurm
I. Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.