Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Iko Nõmm
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuni 2014, Tallinn
Kohtuasja number Kohtuasi
2-12-41404 B-L B ni ja B-E B ni hagi S-S B vastu elatise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 04.10.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
S-S B i apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1941, 62 eurot Hageja I B-L B n (isikukood XXXXXXXXX) Hagejate seaduslik esindaja E A ja esindaja riigi õigusabi korras adv Vahur Krinal Kostja S-S B (isikukood XXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras adv Peep Rajavere
Menetlusosalised, nende esindajad
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Pärnu Maakohtu 04.10.2013 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Välja mõista S-S B riigituludesse talle osutatud õigusabi eest 614 (kuussada neliteist) eurot 40 senti. Kohtuotsus selles osas kuulub täitmisele ühekordse maksena 6 (kuue) kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluse käik ning hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagejad esitasid 15.10.2012 kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt elatise väljamõistmiseks, mille menetlus lõpetati, sest kostja esitas makseettepanekule vastuväite. Hagejate
avaldus anti 14.11.2012 üle menetluse jätkamiseks hagimenetluses (TsMS § 486 lg 1). B-L B n (hageja I) ja B-E B n (hageja II) esitasid hagi S-S B i (kostja) vastu elatise nõudes, paludes kostjalt välja mõista nende ülalpidamiseks 320 eurot kuus, s.o 160 eurot kummalegi lapsele. Elatise väljamõistmist taotlesid hagejad alates 15.11.2012 kuni laste täisealiseks saamiseni või kuni õpingute lõpetamiseni. Hagejate seadusliku esindaja ja kostja kooselust sündis 29.04.2009 tütar B-L B n ja 17.05.2011 poeg B-E B n. Hagiavalduse kohaselt lõppes vanemate kooselu oktoobris 2012, mil kostja lahkus pere juurest ja asus elama Harju maakonda Harku valda. Kostja ei ole lapsi toetanud. Kõik laste kasvatamise ja majapidamisega seotud kulutused kannab laste ema. Ema on lastega kodune, sest lasteaiakohtade puudumise tõttu ei ole tal võimalik tööle minna. Täpsustatud nõude kohaselt palusid hagejad perioodi 15.11.2012 kuni 31.12.2012 elatise osas lähtuda 145 eurost lapse kohta, seega 2012.a eest ühele lapsele 217, 50 eurot (kahele 435 eurot). Alates 01.01.2013 oli elatise nõude suuruseks 160 eurot lapse kohta. Kostja on tasunud elatist kokku 680 eurot, mistõttu moodustab võlgnevus 01.06.2013 seisuga 1355 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei ole võimalik maksta lastele elatist kogu ulatuses rahas. Kostja töötab XXXXX ja tema igakuine netotöötasu on 600 eurot. Laste seadusliku esindaja väited kostja saadavast tegelikust palgast (ümbrikupalgast) ei ole õiged. Kostja sissetuleku suuruseks on 600 eurot kuus, millest peab kostja muretsema endale ka elamispinna, kuna talle kuuluvas eluruumis Ristil XXXX elavad lapsed koos emaga. Kostja üürib korterit, mille igakuine üür on 290 eurot. Kuna kostja elukoht on Harku vallas Tutermaal ja tema töökoht asub Tallinnas, vajab ta tööl käimiseks autot, millega seotud kulud moodustavad kuus 135 eurot (2 paagitäit kütust kokku 100 eurot + kindlustus 35 eurot). Sissetulekut ja selle saamiseks vajalikke vältimatuid kulusid arvestades saab kostja maksta lastele elatist 60 eurot kuus kummalegi lapsele. Kostja väitel on ta andnud lastele ülalpidamist ka sellega, et lapsed on koos emaga peale vanemate kooselu lõppu saanud elada kostjale kuuluvas korteris Ristil. Kuna kostja ei ole nõudnud neilt üüri tasumist, on nad igakuiselt tasuta omandanud korteri kasutuseelise (ei hõlma korteri muid kulusid). Kostja taotles, et kohus lubaks tal anda lastele osaliselt ülalpidamist laste elukoha kindlustamisega – lapsed elaksid kostjale kuuluvas korteris ja kostja ei nõua lastelt ega nende emalt korteri kasutamise eest üüri ehk kasutustasu (ei puuduta makseid korteriühistule ja otse ostetavate kommunaalteenuste tasusid). Kostja hinnangul on nimetatud kasutuseelise väärtuseks 100 eurot kuus ehk 50 eurot lapse kohta kuus. Kostja on nõus võimaldama lastel korterit kasutada kuni nende täisealiseks saamiseni ja kohtulahendi alusel tuleks kinnistusraamatusse kanda laste isiklik kasutusõigus. Kostja sissetulekuid ja hädavajalike väljaminekute summat arvestades ei ole kostjal võimalik maksta elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 sätestatud määras. Kostja palus arvestada mõjuva põhjusena rahaliste vahendite puudumist elatise miinimummääras maksmiseks ja lastele ülalpidamise andmist elukohaga kindlustamisega. Seoses elatise nõudega alates hagi esitamisest märkis kostja, et puuduvad alused tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Vanemate kooselu lõppemisest alates on kostja maksnud hagejate ülalpidamiseks 7 kuu jooksul enda pangakontolt ülekandega kokku 790 eurot, mida tõendab kostja pangakonto väljavõte. Samuti on kostja andnud lastele ülalpidamist sularahas. Kokku on selle aja jooksul kostja maksnud lastele elatist 933 eurot ehk 133, 29 eurot kuus, s.o 66, 64 eurot lapse kohta, mis tuleb alates hagi esitamisest väljamõistetavast elatisest maha arvata. Samuti tuleb kostjalt laste kasuks väljamõistetavast elatisest maha arvata lastele määratud elatisabi summas 447, 53 eurot, mis nähtub laste seadusliku esindaja
pangakonto väljavõttest, millises osas läks nõudeõigus elatisabi seaduse § 10 lg 1 alusel üle riigile. 06.08.2013 esitas kostja täiendava seisukoha, mille järgi tuleb elatise tagasiulatuvast nõudest maha arvata 2223, 38 eurot, s.o ülekandega ja sularahas tasutud 958 eurot, korteri kasutuseelis 850 eurot ja eluruumi kasutamiseks vajaliku elektrienergia maksumus ajavahemiku 01.11.2012 – 31.05.2013 eest kokku 415, 38 eurot. Esimese astme kohtu lahend Pärnu Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja elatise 160 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus alates 01.10.2013 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Maakohus rahuldas osaliselt hagi varasema elatise väljamõistmiseks, s.o ajavahemiku 15.11.2012 – 30.09.2013 eest ning mõistis kostjalt välja elatise kummalegi lapsele 970, 81 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et E A ja S-S B i kooselust on sündinud tütar B-L B n ja poeg B-E B n; laste vanemate kooselu lõppes 2012. aasta oktoobris, kui kostja lahkus pere juurest ja asus elama Harku valda; kostja maksis perioodil 15.11.2012 – 27.06.2013 lastele elatist rahas 958 eurot; kostja andis lastele ülalpidamist perioodil 01.11.2012 – 31.05.2013 summas 415, 38 eurot, mis väljendus laste kasutuses oleva eluruumi elektrienergia eest tasumises; laste ema andis korteri valduse kostjale üle 13.09.2013. Kohtu hinnangul ei täitnud kostja oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust piisavas ulatuses. Kostja võttis kohtuistungil hagi osaliselt õigeks, nõustudes tasuma 160 eurot elatist lapse kohta edasiulatuvalt. Kohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude alates hagi esitamisest osaliselt ja luges kostja ülalpidamise kohustuse täidetuks summas 1373, 38 eurot, millest tulenevalt mõistis kostjalt välja elatise kummalegi lapsele 970, 81 eurot. Kostja taotles kohtult arvestada elatise väljamõistmisel kostjale kuuluva korteri kasutamisest tulenevat kasutuseelist, mille suuruseks hindas kostja kahe lapse osas kokku 100 eurot, s.o kummagi lapse ülalpidamiseks 50 eurot (TsMS § 233 lg-te 1 ja 2 alusel määrata Ristil asuva korteri kasutuseelise väärtus). Kostja on esitanud kohtule tõendi oma netotöötasu suuruse kohta, samuti tasutava korteriüüri kohta (kostja andmetel ületab tasutav elatis ja korteriüür tema igakuist sissetulekut). Maakohus, tuginedes PKS § 100 lg-le 1, asus seisukohale, et korteri kasutusväärtuse maha arvestamine elatise nõudest ei ole põhjendatud. Kohus märkis, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (Sotsiaalministeeriumi tellimusel 2004. aastal valminud uurimus "Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika"). Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-118-12 p 15). Maakohtu hinnangul puudub kostjal mõjuv põhjus elatise maksmiseks teisiti kui rahas. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, s.o lisaks eluasemele tuleb vanemal tasuda kulude eest toidule, transpordile, sidekuludele ja õppevahenditele jne, mis toob lastega koos elavale vanemale kaasa kulusid ning seetõttu on lastele miinimummääras elatise maksmine rahas laste huvides. Korteri kasutuseelise väärtust ei ole võimalik arvestada ka põhjusel, et kostja ei esitanud tõendeid korteri väärtuse ja võimaliku üürihinna kohta. Õiglase kasutuseelise väärtuse määramiseks puudusid ka
vajalikud andmed (korteri kasutamise võimaluste ja reaalse olukorra kohta), millele kohus kostja tähelepanu ka juhtis. Kuna hagi rahuldati praktiliselt ulatuses, nagu see esitati ning tegemist on alaealiste laste elatisnõudega, siis TsMS § 162 lg-test 1 ja 4 tulenevalt jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt osas, millega resolutsiooni punktides 4 ja 5 mõisteti kostjalt kummagi lapse kasuks välja elatis ajavahemiku 15.11.2012 – 30.09.2013 eest summas 970, 81 eurot ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Kostja palub saata selles osas tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 100 lg-t 1, kuna jättis ajavahemiku 15.11.2012 – 30.09.2013 eest väljamõistetavast elatisest maha arvamata kostja poolt lastele antud ülalpidamise - laste kindlustamise elukohaga kostjale kuuluvas korteriomandis -, tänu millele omandasid lapsed korteri kasutuseelise. Kohus ei määranud korteri kasutuseelise ja majandamiskulude suuruseks õiglast hüvitist ega arvestanud seda väljamõistetavast elatisest maha. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille järgi on kostja jätnud menetluses kasutuseelise väärtuse tõendamata ega ole esitanud piisavalt andmeid, mille järgi oleks kohus saanud määrata selle väärtuse eest õiglase hüvitisena. Kostja on teinud omalt poolt kõik mõistliku kasutuseelise tõendamiseks. Tulenevalt Riigikohtu praktikast (lahend nr 3-2-1-136-10) tuleb kasutuseelise olemasolu eeldada. Järelikult on tegemist ümberpööratud tõendamiskoormisega, millest tulenevalt peavad kasutuseelise puudumist tõendama hagejad. Kostja pidas kasutuseelise eest mõistlikuks hüvitiseks 50 eurot kuus lapse kohta. Antud summa moodustab kummagi lapse puhul ajavahemiku 15.11.2012 – 13.09.2013 eest väljamõistetavast elatisest maha arvatavaks kasutuseelise väärtuse osaks 500 eurot. Järelikult tuleks kostjalt kummagi lapse kasuks välja mõista elatis ajavahemiku 15.11.2012 – 13.09.2013 eest summas 470, 81 eurot (970, 81 – 500). Ülalpidamise viisi, mille kohaselt elavad lapsed kostjale kuuluvas korteris kostja kulul, valis laste seaduslik esindaja. Laste seaduslik esindaja kasutas kostja korterit laste ja enda elukohana kuni 13.09.2013 ning kostjal puudus valikuvõimalus, kas anda lastele ülalpidamist elukohaga kindlustamise või raha maksmisega. Kuna laste seaduslik esindaja on kohtuotsuse tegemise ajaks juba 3⁄4 aasta jooksul vastu võtnud ülalpidamise muul viisil kui raha maksmisega, siis ei saa seda jätta ülalpidamiskohustuse täitmise hindamisel arvestamata. Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse koguda tõendeid – nõuda KÜ-lt Lõuna 2 välja dokumendid kostjale kuuluva korteri (mida hagejad kasutasid) majandamiskulude suuruse kohta, mille hagejad on säästnud kostja arvelt. Kostja palub ringkonnakohtul KÜ Lõuna 2 juhatuselt või hagejate seaduslikult esindajalt välja nõuda dokumendid kostjale kuuluva korteri majandamiskulude suuruse kohta ajavahemikul 15.11.2012 – 13.09.2013, kuna kostja tasus sellel perioodil korteri kommunaalkulusid ning osutas seeläbi lastele otsest ülalpidamist. Kostja palub ringkonnakohtul uue tõendina vastu võtta Pärnu Maakohtu maksekäsu kiirmenetluse osakonna 08.05.2013 kohtumääruse tsiviilasjas 2-13-12979, millega mõisteti kostjalt KÜ Lõuna 2 kasuks (keda esindas maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel hagejate seaduslik esindaja) välja Ristil XXXX asuva korteri majandamiskulude võlgnevus ajavahemiku 22.07.2009 – 20.03.2013 eest summas 834, 56 eurot ja menetluskulud. Nimetatud tõendist ei ole küll võimalik teha täpset järeldust, kui suures summas majandamiskulude võlg ajavahemikul 15.11.2012 – 13.09.2013 suurenes, kuid maksekäsus näidatud võlgnevuse tekke periood (alates 22.07.2009 kuni
20.03.2013) tõendab, et võlgade osaline suurenemine on toimunud pärast 15.11.2012 ning enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 20.03.2013 ehk ajal, mil korterit kasutasid lapsed koos oma seadusliku esindajaga. Kui kohus tuvastab TsMS § 652 alusel tõendeid kogudes Ristil XXXX asuva korteri majandamiskulude kasvu summa ajavahemikul 15.11.2012 – 30.09.2013, siis tuleb see summa ajavahemiku 15.11.2012 - 30.09.2013 eest kostjalt väljamõistetavast elatisest maha arvata. Samuti tõendab nimetatud maksekäsk, et hagejate seaduslik esindaja käitub kostja suhtes pahatahtlikult. Maksekäsust nähtub, et korteriühistut esindas kulude sissenõudmisel hagejate seaduslik esindaja. Samast maksekäsust nähtuvalt on maksekäsu esemeks muuhulgas ka majandamiskulud, mis on tekkinud 15.11.2012 - 20.03.2013 ehk hagejate esindaja nõuab korteriühistu esindajana kostjalt majandamiskulusid perioodi eest, mil ta ise lastega korterit kasutas ja kommunaalteenuseid kostja arvelt tarbis ning nende eest tasumata jättis. Kostja ei saanud esitada nimetatud tõendit maakohtus, kuna ta oli esitanud maakohtule taotluse sama asjaolu kohta täpsema tõendi kogumiseks, s.o KÜ Lõuna 2 juhatuselt korteri majandamiskulude suurust tõendavate dokumentide väljanõudmiseks, milline taotlus jäeti 13.09.2013 kohtuistungil rahuldamata. Kostja hinnangul oleks maakohus menetluskulude jaotuse osas pidanud tuginema TsMS § 164 lg-le 1 ja jätma menetluskulud poolte endi kanda. Kuna hagejate seaduslik esindaja on tegutsenud pahatahtlikult ja põhjustanud tarbetu kohtuvaidluse, on menetluskulude jätmine kostja kanda tema suhtes ebaõiglane. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Hagejate seaduslik esindaja peab vajalikuks rõhutada, et ei ole andnud nõusolekut elatise tasumiseks muul viisil kui raha perioodilise maksmisega. Apellandi viidatud vaidlus korteriühistuga ei puutu elatise hagi lahendamisel asjasse. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Pärnu Maakohus ei rikkunud hagejate nõude lahendamisel materiaalõiguse normi ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hagejad esitasid kostja vastu elatise nõude seadusest tulenevas alammääras alates hagi (maksekäsu kiirmenetluse avalduse) kohtule esitamisest. Seega ei olnud tegemist tagasiulatuva nõudega PKS § 108 tähenduses. See, et kohus mõistis elatise kohtuotsuse tegemise seisuga välja ühtse summana, arvestades seejuures kostja tasutud elatist, ning edasiulatuvalt igakuise maksena, on kooskõlas kohtupraktikaga ega muuda nõude olemust ja sisu. Maakohus on elatise väljamõistmisel arvestanud kostja tasutud summasid õigesti. Maakohtul ei olnud alust alammääras väljamõistetavat elatist kostja soovitud ulatuses vähendada, s.o arvestada kostja omandis oleva korteri kasutamisest tulenevat eelist. Maakohus tugines põhjendatult PKS § 100 lg-le 1, mille kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ning vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülapidamist muul viisil, lg 2 kohaselt täidab lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja lahkus perekonna ühisest kodust, kuhu jäid elama lapsed koos oma emaga ning et noorim lastest oli sel ajal pooleteiseaastane. Laste ema ja isa vahel ei olnud kokkulepet laste ülalpidamiseks
tasutava elatise rahalise suuruse ega selle osaliselt muul viisil tasumise kohta, s.o elatise tasaarvestamiseks korteri kasutamisest tuleneva võimaliku säästuga (kasutuseelisega). Mõjuvaid põhjuseid, mis võimaldaksid arvestada kõnealust kasutuseelist elatise maksmise kohustuse täitmisena, maakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohtul ei ole alust teha teistsugust järeldust. Kohtule esitatud tõendeid analüüsides jõudis maakohus õigele järeldusele, et kostja väidetav sissetulek ei peegelda tema tegelikke varalisi võimalusi. Laste emal seevastu puudus elatisnõude kohtule esitamise ajal rahaline sissetulek töötasu näol, s.o rahalised vahendid laste ülalpidamiseks: seoses väikelapse hooldamisega oli ema kodune (elatise alamäär on seadusega määratletud siiski arvestusega, et mõlemad vanemad panustavad lapse ülalpidamisse ning teevad seda enamasti võrdselt). Samas, kui lapse emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada, on tal seaduse kohaselt õigus nõuda lapse isalt ülalpidamist kuni lapse kolme aastaseks saamiseni (PKS § 111 lg 2). Apellandi viide lapse ülalpidamiskulude arvestamise metoodikat käsitlevale 2004. a uurimusele ei ole siinkohal asjakohane. Kuigi lapse vajalike kulutuste hulka kuuluvad arvestuslikult ka eluruumiga seotud kulud (eluasemekulud), ei anna see praegusel juhul alust hinnata laste poolt kostja omandis oleva korteri lühiajalist kasutamist isa tasutava elatisena. Pealegi ei ole kõnealune uurimus oma sisult enam vastavuses isiku ülalpidamiseks vajalike tegelike kulutustega 10 aastat hiljem. Hagejad koos emaga vabastasid kostja eluruumi 13.09.2013, s.o ajal, mil noorim lastest oli vaid 2 aasta ja 4 kuu vanune, mistõttu rääkida elatise alammääras nõude puhul selle vähendamisest korteri kasutamise võimaldamise tõttu oleks äärmiselt pahatahtlik. Samas, laste ema on menetluses korduvalt rõhutanud, et kui isa oleks andnud lastele vajalikku ülalpidamist, oleks ta korteri koheselt vabastanud. Pärast kostja lahkumist ema ja laste jäämine elama samasse eluruumi ei olnud seega laste ema vaba valik, nagu väidab apellant. Ka eeltoodud põhjustel puudus kohtul kohustus määrata vaidlusaluse kasutuseelise väärtust ja korteri majandamiskulude suurust ning seda alammääras nõutavast elatisest maha arvata. Samal põhjusel jätab ringkonnakohus rahuldamata apellandi taotluse nõuda hagejate emalt (kes ühtlasi on ka KÜ Lõuna 2 juhatuse liige) välja andmed XXXXX asuva korteri makse võlgnevuse kohta (seisuga 13.09.2013 ja seisuga 15.11.2012), samuti maksete kohta esitatud arvete koopiad perioodi november 2012 kuni september 2013 eest (eristamaks majandamiskulusid muudest kuludest). Korteriühistu ja kostja omavahelised suhted ei kuulu käesoleva hagi esemesse. Kui kostjal on rahalisi nõudeid E A i vastu, siis on tal neid õigus esitada, kuid seda mitte vastuväitena praeguses menetluses. Samal põhjusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta kaebusele lisatud tõendi (TsMS § 652 lg 4) 08.05.2013 maksekäsu määruse (pealegi oleks kostja saanud soovi korral selle esitada ka varasemas menetluses). Kontrollitav kohtuotsus on õige ka menetluskulude jaotuse osas. Elatisnõude sisulisel rahuldamisel ei olnud kohtul alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Antud hagi puhul ei ole tegemist hagilise abieluasja ega põlvnemisasjaga, mis tingiks TsMS § 164 lg 1 kohaldamise. Laste elatishagi rahuldamisel on kohus tuvastanud, et kostja on vanemana rikkunud seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust (ei ole andnud elatist piisaval määral). Menetluskulud Pärnu Maakohtu 22.02.2013 määrusega (tl 108-110, I köide) rahuldati hagejate taotlus riigi õigusabi saamiseks ilma kohustuseta riigi õigusabi tasu ja kulusid hüvitada. Maakohtu 30.04.2013 määrusega (tl 138-140, I köide) rahuldati kostja samasisuline taotlus, kuid määrati, et õigusabi osutamise tasu ja kulud tuleb kostjal riigile hüvitada ühekordse maksena 6 kuu jooksul menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumisest. Seega tuleb hagejate lepingulise esindaja kulud jätta riigi kanda, kostja esindaja kulud aga riigi kasuks temalt välja mõista.
Kostjat esindanud advokaat esitas esimese astme kohtule taotluse tasu saamiseks. 13.10.2013 määrusega (tl 94-96, II köide) mõistis maakohus riigieelarvest advokaadile tasumisele õigusabikulud summas 374, 40 eurot (312 eurot + käibemaks 62, 40 eurot). Kostja esindaja taotluse kohaselt on ta apellatsioonimenetluses teinud tööd 5 tunni ulatuses (tl 117-129, II köide), mis rahalises väljenduses on kokku 240 eurot (200 eurot + käibemaks 40 eurot). Nimetatud summa, arvestades töö mahtu, on igati põhjendatud ja tuleb riigieelarve vahenditest advokaadibüroole hüvitada (mille kohta teeb ringkonnakohus eraldi määruse). Mõlemad nimetatud summad, s.o kokku 614, 40 eurot, tuleb asjas tehtava lahendiga kostjalt välja mõista riigituludesse. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
Ü. Jänes
U. Loonurm
I. Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.