Kohtulahend

tuleb kohaldada hageja ja OÜ Paadikuur vahel sõlmitud töövõtulepingus ja selle lisades sisalduvaid sätteid. Laenuleping oli algusest peale tühine. V Xl puudusid isiklikud kohustused hageja ees. Kahju 924 eurot on tõendamata. Inventuuri aktil puudub OÜ Paadikuur esindaja allkiri. Töövõtutasu 5500 eurot on tõendamata. Hageja ei ole tõendanud, kui suures mahus OÜ Paadikuur mootorpurjeka renoveerimisel töid teostas ja millises mahus materjale ostis. OÜ Paadikuur ja V X kulutasid renoveerimistöödeks 479 tundi, tunnitasu suurusega 300 krooni, seega tehtud tööd 143 700 krooni (9184,10 eurot) eest. Seega ei ole OÜ-l Paadikuur hageja ees kohustusi. X X leidis, et käendusleping ei ole kehtiv, kuna on ühepoolne leping. Töövõtulepingu järgi ei võimaldatud töid lõpuni teha, kuna töövõtuleping öeldi enne üles. Töövõtulepingu järgi tehti piisavalt töid, seega puudub võlgnevus hageja ees. Kuna töövõtulepingu järgi ei lastud töid lõpuni teostada, siis ei saanud ka laenu kustutada, mis oli laenulepingu üheks tingimuseks. Kostja selle eest vastutust ei kanna. Kahju nõude osas on tõendamata, et mootorpurjekal need detailid üldse olid enne kui paat tuli renoveerimisele. Tegemist võib olla karistusõigusliku koosseisuga. Esimese astme kohtu otsus 11.09.2013 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt. Kohus mõistis solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 6394,74 eurot. Menetluskulud jättis kohus 12,63 % ulatuses hageja ja 87,37 % ulatuses kostjate kanda. Kohus leidis, tuginedes PärS §-le 2, et laenulepingust tulenevad kohustused on pärijatele täitmiseks. Laenulepinguga, laenulepingu lisaga nr 1 ja konto väljavõttega on tõendatud, et hageja ja V X sõlmisid 17.01.2010 laenulepingu, millega hageja andis V. Xle laenu 639,14 eurot, tagastamistähtajaga 28.02.2010. Laenusaaja oma lepingujärgseid kohustusi ei täitnud. 03.02.2011 sõlmisid hageja ja V. X laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt laenuandja pidi kustutama laenusumma 639,14 eurot tingimusel, kui mootorpurjeka E II renoveerimistööd on lõpetatud vastavalt 23.08.2009 sõlmitud töövõtulepingule ja selle lisale nr 1 ja 3. Samuti säilis laenuandja õigus nõuda viivist tagastamata laenusummalt. Vastavalt töövõtulepingule tuli renoveerimistööd lõpetada aprillis 2010. Töövõtulepingu lisa nr 3 kohaselt, mis on sõlmitud 28.05.2010, tuli renoveerimistööd lõpetada aprillis 2011. 21.03.2011 kinnitas OÜ Paadikuur juhatuse liige Vaido X, et on teadlik E II renoveerimise lõpptähtajast 30.04.2011 ning teeb kõik endast oleneva, et täita võetud kohustusi. Hageja ütles 09.05.2011 töövõtulepingu üles, kuna OÜ Paadikuur ei täitnud lepinguga võetud kohustusi. Eeltoodust tuleneb, et laenulepingu lisas nr 1 kokkulepitud tingimust laenu kustutamiseks ei saabunud. Kostjate argumendid selles, et V. X suri ning seetõttu ei olnud võimalik renoveerimistöid lõpule viia, ei ole asjakohased. Äriühingu juhatuse liikme surm ei ole asjaoluks, et äriühing saaks jätta täitmata endale majandustegevuses võetud kohustused. Kostjad ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et laenu anti V. Xle, kuna ta soovis osta autot. Asjaolu, et tegemist ei ole varjatud tehinguga, kulutuste kandmist E II renoveerimiseks ja materjalide ostmiseks, kinnitavad hageja tõendid. Ülekannete selgitustes on märgitud, mille eest ülekanne tehtud on. Hageja väidete õigsust kinnitab akt mootorpurjeka E II renoveerimistööde eest tasutud maksete kohta 28.05.2010, kus V. X on oma allkirjaga kinnitanud, milliseid makseid on hageja poolt tehtud vastavalt renoveerimistööde tegemiseks

sõlmitud töövõtulepingule. Laenulepingu alusel tehtud makset 17.01.2010 nende hulgas ei ole. Kohus leidis, et kostjad vastutavad V X pärijatena laenulepingujärgse kohustuse kohase täitmise eest. Laenulepingu sõlmimisel lepiti kokku, et viivis on 2% kuus laenu jäägilt. Laenulepingu lisa ps 2 lepiti kokku, et laenuandjal on õigus nõuda viivist alates tagastamise tähtajast 28.02.2010. Viivise suurus ühes kuus on 12,78 eurot (639,14 x 2%). Hageja nõudis viivist 20 kuu eest, mis on 255,60 eurot. Kostjad viivise suurusele ega arvutuskäigule vastuväiteid ei esitanud. Kohus leidis, et laenuleping ei olnud näilik tehing, seega on viivise väljamõistmine täitmata kohustuse eest põhjendatud. Hageja selgitas, et laenu kustutamise sidus ta E II renoveerimistöödega eelkõige seetõttu, et V. X, teostades E II renoveerimistöid OÜ Paadikuur juhatuse liikmena, oleks isiklikult motiveeritud tööde tähtaegsest ja kohasest lõpetamisest. Kuna renoveerimistööde tähtaeg oli aprill 2011, siis ei olnud vastavalt laenulepingu lisale hageja varasemalt õigustatud viivisnõuet esitama. Eeltoodu alusel rahuldas kohus viivisnõude 255,60 euro osas. Kohus leidis, et hageja nõue kahjude hüvitamiseks seoses mootorpurjekalt E II äravõetud ja demonteeritud esemetega tuleb jätta rahuldamata. Hageja ja OÜ Paadikuur vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Seega vastutas töövõtulepingus sätestatud kohustuste täitmise eest OÜ Paadikuur. Kostjad on V X pärijad. Kostjatele läksid üle vaid pärandaja õigused ja kohustused. Kui hagejale kahju tekitati, siis sai kahju tekitajaks olla OÜ Paadikuur, mitte V. X füüsilise isikuna. Renoveerimistööde tegemise ajal oli mootorpurjekas OÜ Paadikuur valduses alates 03.11.2009 - 13.05.2011. Inventuuri akt puuduolevate ja lõhutud esemete kohta on koostatud 10.03.2011, seega ajal, mil mootorpurjekas oli OÜ Paadikuur valduses. Kohus leidis, et inventuuri akt vastab TsMS § 272 lg 1 nõuetele, hoolimata asjaolust, et OÜ Paadikuur esindaja ei ole seda allkirjastanud. Kostjad ei vastuta OÜ Paadikuur kohustuste ega OÜ Paadikuur tekitatud kahju eest. Hageja on esitanud kostjate vastu käenduslepingust tuleneva nõude 5500 eurot. Kohus ei nõustunud kostjatega, et tegemist oleks tarbijakäenduslepinguga. VÕS §-le 34 ja Riigikohtu lahenditele (3-2-1-89-08, 3-2-1-126-09, 3-2-1-148-119) tuginedes leidis kohus, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Vaidlust ei olnud, et V X oli OÜ Paadikuur juhatuse liige, kellel oli valitsev mõju äriühingu üle kuni tema surmani 21.02.2011. V X oli isiklikult huvitatud, et OÜ Paadikuur täidaks töövõtulepinguga võetud kohustused. Käenduslepingut sõlmides tegutses V X majandustegevuses. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud käenduslepingus olema sõnaselgelt fikseeritud käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma. Käenduslepingus on fikseeritud rahaliste maksete suurus vastavalt 28.05.2010 aktis väljatoodud pangaülekannetele. Seega on käenduslepingu ja 28.05.2010 akti alusel võimalik tuvastada käenduse summa - 97 200,24 krooni ehk 6212,23 eurot. Asjaolu, et käendusleping oli allkirjastatud vaid V X poolt, ei muuda käenduslepingut vorminõuete tõttu tühiseks. Järgitud on kirjalikku vormi ning tulenevalt VÕS § 144 lg-st 1 võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse. Seega piisab käendaja ühepoolse tahteavalduse andmisest võlausaldajale. Eeltoodu alusel kohus leidis, et V. X antud käendus on kehtiv ning kostjad pärijatena vastutavad käenduse täitmise eest.

Töövõtuleping öeldi hageja poolt OÜ-le Paadikuur üles, kuna renoveerimistöid ei lõpetatud vastavalt kokkulepitud tähtajale. Käenduslepingu kohaselt leppisid käenduslepingu pooled kokku, et kui renoveerimistöid ei lõpetata aprillis 2011, käendab V X rahaliste maksete tagastamise, mis on loetletud 28.05.2010 aktis. 28.05.2010 akti kohaselt on tehtud kokku 7 makset 97 200,24 krooni (6212,23 eurot). Seega käendas V. X 6212,23 euro tagastamist hagejale. Kostjad leidsid, et OÜ Paadikuur tegi olulises ulatuses mootorpurjekale E II renoveerimistöid, mistõttu ei ole nõue põhjendatud. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et töövõtuleping on erakorraliselt üles öeldud. OÜ Paadikuur ei olnud õigustatud nõudma tasu kokkulepitud tööde eest, sest leping öeldi üles töövõtjapoolsete rikkumiste tõttu. Eeltoodu alusel ei ole kostjatele käendaja pärijatena kohaldatav VÕS § 655 lg 1 teises lauses sätestatu. Kohus leidis, et kohaldamisele kuulub VÕS § 655 lg 2. Käenduslepingu alusel vastutas käendaja 6212,23 euro tagastamise eest. Hageja nõudis 5500 eurot, mille maakohus rahuldas. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis välja apellantidelt 5678,92 eurot ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Kui ringkonnakohus leiab, et saab asja uue otsusega lahendada, määrata tõendile nimetusega „Akt mootorpurjeka E II renoveerimistööde eest tasutud maksete kohta,“ V X allkirja ekspertiis. Menetluskulud seoses apellatsiooniga mõista välja vastustajalt võrdeliselt hagi rahuldamisega. Apellandid leiavad, et maakohtu otsus ei ole põhjendatud ja kohus on jätnud nimetamata ja analüüsimata apellantide poolt esitatud tõendid ja vastuväited. Kohus jätnud analüüsimata, mil põhjusel kohus eelistas 28.05.2010 akti põhiistungil esitatud aktile 28.05.2010. Kohus jättis analüüsimata vastustaja õigussuhted nii OÜ-ga Paadikuur kui ka V Xga seonduvalt kuludega, mille apellantidelt välja mõistis, mh töövõtulepingu lisa nr 1, millest nähtuvalt ei olnud mitte ainult OÜ Paadikuur mootorpurjeka renoveerimistööde teostaja, vaid olulises mahus ka füüsiline isik V X, kellel lasusid kohustused vastustaja ees materjalide ja tarvikute soetamises ja kulude kandmises põhilepingus nimetatud punktide kaupa. Samuti ei analüüsinud kohus arveid – saatelehti nr 17, 19, 21, 2 ja 4 ega ka 05.05.2011 akti mootorpurjeka E II renoveerimistöödes, samuti 13.05.2011 akti mootorpurjeka üleandmise kohta. Vastustaja esitas kohtule tõendi 09.05.2011 nimetusega „Lepingu erakorraline ülesütlemine, teade hinna alandamise ja kahju hüvitamise avalduse esitamise kohta“, millega tõendas, et OÜ-le Paadikuur on vastustaja rohkem maksnud töövõtutasu vähemalt 5500 eurot, kui töid oli tehtud ja materjale ostetud ja paigaldatud, lubades määrata ekspertiisi. Pangakonto väljavõttest on näha, et töövõtutasu on vastustaja maksnud OÜ-le Paadikuur 4870,20 eurot. Seega vastustaja nõue on 629,80 euro võrra suurem kui vastustaja rahalisi vahendeid üle kandis. Ka puudub 23.08.2009 sõlmitud töövõtulepingus säte, et kui tellija ütleb töövõtulepingu erakorraliselt üles, siis töövõtja kohustub kogu saadud raha tellijale tagastama ja objektile tehtud kulutused jäävad töövõtja kanda. Kohus rikkus TsMS 436 lg 3 ja 4 ning tugines olulises mahus otsust tehes vastustaja poolt põhiistungil esitatud tõendile - 28.05.2010 aktile nimetusega „Akt mootorpurjeka E II renoveerimistööde eest tasutud maksete kohta“, mida ei olnud eelnevalt apellantidel võimalik uurida ja rajas otsuse asjaolule, mille kohta ei olnud apellantidel võimalik oma arvamust sisuliselt kujundada ja avaldada. Vastustaja põhjendas tõendi esitamist põhiistungil ajaoluga, et oli tõendi ekslikult jätnud varem esitamata, kuigi nähtuvalt kohtuistungi protokollist tutvus

hageja kohtutoimikuga 16.08.2013. Kuigi apellandid vaidlesid vastu esitatud uue tõendi asja materjalide juurde võtmises, võttis kohus tõendi asja materjalide juurde. Põhiistungil apellant X X, olles tutvunud esitatud tõendiga, tuvastas visuaalsel vaatlemisel, et tõendil olev V X allkiri erineb tema tavakohasest allkirjast - eriti selle lõpu kombinatsioonis tähtede ühendamisel. Apellant seadis esitatud tõendi kahtluse alla ja taotles allkirja ekspertiisi. Kohus jättis apellandi kahtlused tähelepanuta ja taotluse ekspertiisiks rahuldamata. Oluline on, et kohus rajas otsuse olulises mahus 5500 euro väljamõistmisel põhiistungil asja materjalide juurde vastuvõetud tõendile, märkides, et käenduslepingus on fikseeritud rahaliste maksete suurus vastavalt 28.05.2010 aktis väljatoodud pangaülekannetele, millest tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et selle akti alusel oli võimalik tuvastada käenduse summat 97 200,24 krooni (6212,23 eurot). Kui kohus oleks võimaldanud kujundada apellandil õiguslikke põhjendusi ja need ära kuulata, ei olnuks eelistatud vastustajat apellantidele ja rikutud apellantide õigusi. Kohus on oluliselt rikkunud apellandi õiguslikku ärakuulamise põhimõtet ja ebaõigesti tuvastanud, et uue tõendi esitamine põhiistungil ja selle materjalide juurdevõtmine ei põhjusta lahendi viibimist – mida ekspertiisi võimaldamine oleks kahtlemata tekitanud. Kohus ei ole suhtunud piisava hoolikusega kostja väitesse, et vastustaja esindajal puudus esindusõigus. Vastustajat esindas kohtus füüsiline isik Kunnar Korsten, kes allkirjastas dokumendid ja viibis ka kohtuistungitel. Asjas ei ole tõendatud, et esindus oleks kooskõlas TsMS § 218 sätestatuga. Kohus ei analüüsinud ka sisuliselt 5500 euro väljamõistmise aluseks olevat käenduslepingut. Käenduslepingus V X käendas oma isikliku varaga mootorpurjeka E II renoveerimistööde mahtu, mis on kokku lepitud Paadikuur OÜ töövõtulepingus, selle lisas 2 (27.09.2009) nimetuses rahalises mahuna OÜ Paadikuur poolt tööde teostamiseks ja materjalide ostmiseks 6391,41 eurot. Nimetatud summa on maksimumsumma, millega käendusleping on piiratud ja seda ainult OÜ Paadikuur poolt teostatud renoveerimistöödes ja materjalide soetamises, s.o juhul, kui saadakse vastustajalt OÜ-le Paadikuur maksed ja töid ei teostata ning materjale ei osteta. Töövõtulepingu lisa 1 alusel nimetatut käenduslepingus ei sisaldunud, et käendusleping laieneb V X poolt isiklikult teostatule/kokkulepitule, s.o näiteks ettemaksuna V Xle isiklikult 24.08.2009 laekunud 15 000 eurole - materjalide ostmiseks. Kohtul puudus alus mõista välja eelmärgitud käenduslepingu alusel vastustaja kasuks kõik vastustaja poolt ositi tasutud maksed OÜ-le Paadikuur, mille oli osaühing ära tarvitanud vastustaja huvides, paigutanud materjale ja teostanud tööd 28.05.2010 aktis nimetatud hulgas. V X käendas nende maksete tagastamist, mis ei olnud tarvitatud vastustaja huvides. Neid makseid ei tehtud pärast 25.03.2010 ega ka pärast käenduslepingu vormistamist. Vastustaja saab kohtuotsuse kohaselt tasuta endale OÜ Paadikuur ja V X poolt mootorpurjekale paigaldatud materjalid ja töömahu ning lisaks ka kõik ülekantud rahasummad. VÕS § 655 lg 1 kohaselt tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Töövõtja OÜ Paadikuur ei ole nõudnud kokkulepitud tasu kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud (pärast 09.05.2011 töövõtulepingu ülesütlemist), ega ole selle nõudmisel maha arvanud seda, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Vastustaja ei ole tõendanud asjas märgitud

asjaolusid. Kohus on märgitu ise tuletanud. Menetluses on nõudjaks vastustaja. Eelmärgitu tõttu ei ole kostjate suhtes rakendatav VÕS § 655 lg 2. Apellandid ei vaidle, et 639,14 eurot V X kontole laekus. Laenulepingu sisust tulenes, et laenuandja kokkuleppel laenusaajaga võib kokku leppida muu laenu tagastamise viisi kui raha tagastamisena,laen anti 41 päevaks. Lepiti kokku, et laenuandja võib nõuda laenusaajalt viivist. Laenu tagastamise tähtajal 28.02.2010 vastustaja laenu- ja viivisenõudeid ei esitanud ja seda enam kui aasta jooksul. 03.02.2011 sõlmiti lisa 1 laenulepingule, et laen kustutatakse, kui 30.04.2011 on E II OÜ Paadikuur poolt renoveeritud, s.o laenuandja pidi sisuliselt kinkima raha V Xle. Apellandid jäävad selle juurde, et tegemist on varjatud tehinguga, kuid ei esita apelatsioonkaebust väljamõistetud laenu 639,14 euro osas. Asjas ei ole tõendatud, et vastustaja on esitanud võlausaldajale nõude viivise saamiseks, nagu laenulepingu p-s 2 kirjas on. Kohus tuvastas, et viivist nõutakse seisuga 01.11.2011. Alates 30.04. - 01.11.2011 ei ole 20 kuud vaid 6 kuud. Seega on õige viivisenõue kohtu poolt tuvastatu alusel 6 x 12,78 eurot ehk 76,68, mitte 255,60. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused TsMS § 651 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude 924 euro osas. Eelnimetatud nõude osas kolleegium maakohtu otsust ei kontrolli. Apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõigusnorme, kuivõrd hageja lepinguline esindaja Kunnar Korsten ei vastanud TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele. Kolleegium apellandiga ei nõustu ning leiab, et maakohus on eelnimetatud kostjate väidet kontrollinud ning leidnud, et esitatud väide on põhjendamatu. Õige on, et Kunnar Korsten lõpetas kõrgkooli 05.06.2003, saades õigusteaduse bakalaureuse kraadi. TsMS § 218 lg 1 p 2 järgi lepinguline isik võib olla kohtus isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Vabariigi Valitsuse 6.juuni 2005. määruse nr 120 „Eesti Vabariigi kvalifikatsioonide ja enne 20.augustit 1991 antud endise NSV Liidu kvalifikatsioonide vastavus “ § 12 lg 1 p 1 kohaselt magistrikraadile vastavaks loetakse Eesti Vabariigi haridussüsteemis omandatud kvalifikatsioon, mida tõendab vähemalt 4-aastase nominaalkestusega ja enne 1. juunit 2002 Eesti Hariduse infosüsteemi kantud bakalaureuseõppe õppekava läbimisel väljaantud bakalaureusekraadi tõendav diplom. Seega asjaolu, et Kunnar Korsten lõpetas kõrgkooli pärast 01.06.2002, ei oma tähendust, oluline on, et ta õppis 4-aastase õppekava alusel. Bologna 3+2 süsteemi õppekava ja nn“ vana“ 4-aastase õppekava läbimiseks oli bakalaureuseõppes ainepunktide maht erinev (vastavalt 120 AP ja 160 AP). Kolleegium kontrollis edasipidiste vaidluste ärahoidmiseks Akadeemia Nord õigusjärglaselt Kunnar Korsteni õppekava läbimise ja ainepunktide arvu kohta, millest ilmnes, et üliõpilane läbis õppekava, mis andis 160 AP. Seega hageja lepingulise esindaja bakalaureusekraad vastab magistrikraadile.

Apellandid on vaidlustanud hageja ja V X vahelise laenulepingu järgi võla ja viivise väljamõistmist. 17.01.2010 sõlmiti hageja ja V X vahel laenuleping 10 000 krooni ehk 639,14 euro osas, mille tagastamise tähtajaks oli 28.02.2010. Lepingupooled leppisid kokku viivises 2% kuus laenujäägilt. Laenusumma kanti hageja poolt V X arvele 17.01.2010 (II kd. lk. 11). Laen tagastatud ei ole. Maakohus on otsust kostjatelt laenu väljamõistmist solidaarselt VÕS § 396 lg 1 järgi summas 639,14 eurot põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid seisukohti. Maakohus on vastanud kostjate vastuväidetele ning põhjendanud, miks ta leiab, et tegemist ei ole näiliku tehinguga. Maakohus rahuldas nõude ka tagastamata laenult viivise nõude summas 255,60 eurot, s.o perioodi 28.02.2010 kuni 01.11.2011 eest, arvestades lepingus kokku lepitud viivisemäära 2% kuus. Viivise arvestuse osas vastuväiteid ei ole esitatud, kuid apellandi arvates viivist saaks nõuda arvates 30.04.2011, mitte arvates 28.02.2010. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu otsuse põhjendustes esineb vastuolu, kuid otsuse lõppjäreldus viivise väljamõistmisel on õige. Laenulepingu p 2 ja selle 03.02.2011 lisas punktis 2 leppisid laenulepingu pooled kokku, et viivist arvestatakse laenu tagastamise tähtajast, s.o alates 28.02.2010. Lisa punkti 1 kohaselt laenusumma kuulus kustutamisele, kui renoveerimistööd oleksid lõpetatud. Käesolevas tsiviilasjas maakohus tuvastas, et renoveerimistööd jäid pooleli. Seega oli hageja õigustatud nõudma viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi alates 28.02.2010, mida ongi maakohus teinud. Seega alust otsuse tühistamiseks laenulepingujärgse viivise osas ei esine. Järgnevalt kolleegium kontrollib apellatsioonikaebust töövõtulepingu järgi teostatud makse 5500 euro tagastamise nõudes, mille maakohus rahuldas. Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised, nende esindajad ning uurinud toimikus olevaid materjale, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele alljärgnevatel põhjendustel. Kolleegium nõustub apellantidega, et maakohus ei ole eelnimetatud nõude osas tõendeid hinnanud TsMS § 232 lg 1 nõuete kohaselt, kuid eelnimetatud puudust on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Maakohus tuvastas alljärgnevad asjas tähtsust omavad asjaolud: ● hageja ja OÜ Paadikuur vahel sõlmiti 23.08.2009 töövõtuleping mootorpurjeka E II renoveerimiseks, tööde lõpetamise tähtajaks oli aprill 2010, millist tähtaega pikendati aprillini 2011; ● renoveerimistööde maksumuseks töö ja materjalide osas oli 100 000 krooni ehk 6391.41 eurot; ● V X oli OÜ Paadikuur juhatuse liige lepingute sõlmimise ajal; ● käenduslepinguga käendas V X oma isikliku varaga OÜ Paadikuur poolt mootorpurjeka E II renoveerimistööde rahaliste maksete tagastamist, kui lepingulised kohustused jäävad täitmata (I kd. lk 32); ● hageja kandis OÜ Paadikuur arvele lepingu täitmiseks vastavalt 28.05.2010 aktile 97 200,24 krooni, so. 6212,23 eurot (II kd lk. 79); Akti on allkirjastanud OÜ Paadikuur nimel V X. ● 21.02.2011 V X suri ja tema pärijateks on X X ja X X; ● 09.05.2011 saatis hageja OÜ-le Paadikuur avalduse, milles ütles lepingu üles ning taotles 5500 euro tagastamist (II kd lk. 19-20). Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas käendusleping on kehtiv ning millises ulatuses jäi töövõtuleping OÜ Paadikuur poolt täitmata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et

käendusleping on kehtiv ning tegemist ei ole tarbijakäendusega VÕS § 143 lg 1 mõttes. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt ning kolleegium ei korda otsuses olevaid seisukohti. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostjad V X pärijatena vastutavad rahalise tagasimakse eest PärS § 151 lg 2 kohaselt solidaarselt. Maakohus, rahuldades hagi, asus seisukohale, et töövõtjapoolse lepingu rikkumise tõttu ei ole OÜ Paadikuur õigustatud nõudma tasu kokkulepitud tööde eest VÕS § 655 lg 2 järgi. Seejuures on maakohus jätnud hindamata, kas tegemist on töövõtulepingu erakorralise ülesütlemise või lepingust taganemisega. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus kohaldab õigust. Seega tuli kohtul anda õiguslik hinnang 09.05.2011 avaldusele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 5.06.2013 otsuse nr 3-2-1-59-13 p-s 14 asunud seisukohale, et VÕS § 655 lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet juba tehtud töö eest. Kui töövõtulepingut on oluliselt rikutud, on tellijal õigus töövõtulepingust taganeda. Käesolevas tsiviilasjas on hageja tuginenud lepingutingimuste olulisele rikkumisele VÕS § 116 lg 1 ja § 636 lg 4 järgi ning nõudnud enamsaadud 5500 euro tagastamist (II kd lk 19-20). Lepingu ülesütlemise avalduses on hageja tuginenud asjaoludele, mis on olulised lepingurikkumised VÕS § 116 lg 2 p-de 3,4, 5 järgi, ja mis on aluseks lepingust taganemiseks. Seega hageja avaldust tuleb esitatud tõendite kohaselt lugeda lepingust taganemiseks. Kolleegium leiab, et hageja on tõendanud, et OÜ Paadikuur rikkus oluliselt lepingut VÕS §116 lg 2 p-de 3, 4 ja VÕS § 636 lg 4 osas ning hageja oli õigustatud lepingust taganema. VÕS § 188 lg 2 kohaselt kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Üleantu tagastamine toimub tagastusvõlasuhte raames VÕS § 189-191 järgi. Tagasitäitmise võlasuhte oluline sisu on lepingu täitmiseks antu vastastikku tagastamine ja saadud kasu väljaandmine. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtus, kui tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd käesolevas tsiviilasjas oli tegemist töövõtulepinguga, siis oli hageja õigustatud tagasi nõudma tasutud töövõtutasu, millest tuli maha arvata töövõtja poolt osutatud teenuse väärtust, s.o tasu tehtud töö eest. Maakohus eelnimetatud nõudes tõendeid ei hinnanud, kuid eelnimetatud puudust oli võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Kolleegium määras apellatsioonkaebuse läbivaatamise suulises menetluses, kus menetlusosalistel oli võimalik oma seisukohti põhjendada ja töövõtulepingust tuleneva nõude osas esitada omapoolse rahalise arvestuse. Seega apellantidele anti võimalus põhjendada oma vastuväited. Töövõtuleping sisaldas 16 punkti, mida tuli töö tegemisel töövõtjal täita (I kd. lk. 186), kusjuures osa materjale pidi tellija tooma, nagu kajutite jaoks kraanikausid, külmik-külmkasti, mageveekanistri, elektrisüsteemi installeerimiseks stereod, plotter-kajaloodi, 2 akut, akulaadija C-Tek. Kere- ja sisustustööde osas pidi tellija tooma klaasist esiaknad 3 tk, samuti oli tellija ülesandeks õhu-, kütuse– ja õlifiltri, veepumbatiiviku toomine (I kd. lk. 187). Seega apellantide väide on põhjendatud, et renoveerimistööde tegemiseks pidi ka tellija tooma osa materjale. Töövõtulepingu lisas 2 lepiti kokku, et tööde maksumuseks on 100 000 krooni, s.o. 6391,41 eurot ning see ei saanud suureneda rohkem kui 7 % (I kd lk. 188). Seega tellija poolt materjalide hankimine ei saanud mõjuda lepingu üldmaksumusele, mida OÜ Paadikuur pidi lepingu järgi saama. Lepingus on kokku lepitud üldmaksumus ning selles ei ole välja toodud eraldi tööde ja materjalide maksumust.

05.05.2011 aktiga mootorpurjeka E II renoveerimistööde kohta tuvastati, millised tööd on teostatud ja millised tööd on tegemata:

saa nõustuda apellantidega, et tööd olid teostatud 80 % ulatuses. Sellises ulatuses töö teostamine ei ole tõendamist leidnud. Kolleegium ei pea vajalikuks hinnata vastustaja väited selle kohta, et mahagoni spooni, lehist, tõrvaõli ja muid materjale ei saanud kasutada OÜ Paadikuur poolt märgitud ulatuses, kuivõrd selle asjaolu kohta puuduvad toimikus usaldusväärsed tõendid. Vastustaja täpset arvestust teostatud töö maksumuse kohta välja ei toonud maakohtus ega ka apellatsioonimenetluses, kuid leidis, et maksimaalselt võib lugeda töö teostatuks 25 % ulatuses. Apellantide arvestuse kohaselt ei ole võimalik tagasiulatuvalt täpselt rahaliselt hinnata materjalikulu, töömahtu, millega kolleegium nõustub. Kolleegium peab võimalikuks olemasolevate tõendite pinnalt hinnata, millises ulatuses saab lugeda töövõtuleping täidetuks OÜ Paadikuur poolt, mis annab talle lepingust taganemise korral tagasinõudeõiguse. Toimiku juurde võetud logiraamatus on kantud tehtud tööde arvestus, s.o 479 tundi summas 47 900 krooni. Apellantide väidetel 300- kroonise tunnitasu kohta, puudub alus ning see on vastuolus ka logiraamatus oleva märkusega. Seega logiraamatu kohalt on V X ise lugenud, et töövõtulepingus kokkulepitust on ta teostanud 47,9 %. Kolleegium arvates see töömahu % ei ole kooskõlas 05.05.2011 aktiga. Kui võtta arvesse, et töövõtulepingu järgsest 16 punktist oli täidetud 4 punkti (25%), 3 punkti osas olid tööd pooleli, ülejäänud tööd olid tegemata, siis saab toimikus olevate tõendite põhjal lugeda, et töö olid tehtud maksimaalselt 40 % ulatuses. Eeltoodu põhjendustel ei loe kolleegium usaldusväärseks vastustaja väidet, et töö oli teostatud üksnes 25% ulatuses. Arvestades töövõtulepingus kokkulepitud tasu 6391,41 eurot, on tehtud töö tasu suuruseks 2556.56 eurot (6391,41x 40%). Kui arvestada, et töövõtulepingu täitmiseks oli hageja üle andnud kokku 6212,23 eurot, siis on ta õigustatud tagasi nõudma 3655.67 eurot. Seega kokku kuulub hagi rahuldamisele summas 4550.41 (3655.67+ 639,14+ 255,60) eurot. Apellantide väide sellest, et nad on pärijad, kes on pärandi vastu võtnud inventuuriga, ei oma käesolevas vaidluses tähendust. Menetluskulu jaotus TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb hagi osalisel rahuldamisel menetluskulud jaotada proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes. Hagi kuulub rahuldamisele 62,2 % ulatuses, s.o summas 4550, 41 eurot, nõudeks oli 7318, 74 eurot. Seega menetluskulud tuleb jätta 62,2 % ulatuses kostjate kanda ja 37,8% ulatuses hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Mare Merimaa

Fred Fisker

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.