Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Tiit Kollom, Ele Liiv, Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. juuni 2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-27968
Tsiviilasi
AS SEB Liising hagi J He vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31. jaanuari 2014 otsus
Tsiviilasja hind maakohtus
3231,86 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2752,52 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J He apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27.mai 2014, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AS SEB Liising (registrikood 10281767), lepinguline esindaja Ilja Sipari Kostja: J H (isikukood xxxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Henrik Kirsimäe
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 31.jaanuari 2014 otsus osas, millega kohus rahuldas hagi 570,52 eurot ületavas osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi nimetatud summat ületavas osas rahuldamata ja jaotada teisiti menetluskulud.
2.Kohtuotsuse resolutsiooniks lugeda: 2.1.Hagi rahuldada osaliselt. 2.2.Välja mõista J Helt 570,52 eurot, millest 421,82 eurot on põhivõlg ja 148,70 eurot viivis, AS SEB Liising kasuks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Muuta maakohtu menetluses määratud tsiviilasja hind ja määrata asja hinnaks maakohtus 3231,86 eurot.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud 82% ulatuses hageja, AS SEB Liising kanda ja 18% ulatuses kostja, J He kanda.
TAOTLUSE LAHENDAMINE
Jätta rahuldamata AS SEB Liising taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS SEB Liising esitas 15.06.2011 maksekäsu kiirmenetluse avalduse J He vastu võla 3336,89 euro väljamõistmiseks. Kuna võlgnik esitas vastuväite, anti asi üle Harju Maakohtule hagimenetluses jätkamiseks. AS SEB Liising esitas 27.12.2011 kohtule hagi J He vastu võla 3231,86 euro ja viivise 35,12 euro saamiseks ning palus kostjalt välja mõista ka viivise põhinõudelt 3231,86 eurot alates 28.12.2011 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.
2.Hageja vähendas 22.01.2013 põhivõla nõuet 479,34 euro võrra (liisingueseme remont ja keemiline sisepesu 389,86 eurot, kilede eemaldamine ja tehniline ülevaatus 89,48 eurot - I kd lk 158), suurendas 02.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivisenõuet 969,89 euroni ja loobus ülejäänud viivise nõudest (II kd lk 63,64).
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.10.2006 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Volkswagen Passat, ehitusaastaga 2003. Samal päeval sõlmisid pooled liisingueseme müügilepingu, millega hageja omandas kostjalt liisingueseme, tasudes selle eest 14 380,12 eurot. Kuna kostja ei täitnud liisingulepingust tulenevaid kohustusi, saatis hageja 15.01.2008 kostjale hoiatuse lepingu ülesütlemise kohta ja palus tasuda võla hiljemalt 29.01.2009. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, loeti liisinguleping üles öelduks 30.01.2008. Liisinguandja müüs 14.04.2008 liisingueseme hinnaga 168 467,57 krooni ja luges müügihinna võrra liisingueseme ostuhinna osaliselt tasutuks. Menetluse käigus hageja täpsustas, et liisinguese realiseeriti 31.10.2008 hinnaga 132 000 krooni (8436,34 eurot).
4.Liisingulepingu p 12.5 alusel peab liisinguvõtja hüvitama kulutused, mis kaasnevad liisingulepingu ülesütlemisega. Kostja peab hagejale hüvitama müügiteenuse kulu 421,82 eurot ja müügikahjumi 2330,70 eurot (liisingueseme soetamismaksumus
14 380,12 eurot – osamaksetena kostja tasutud 3613,08 eurot – sõiduki müügist laekunud 8436,34 eurot). Viivisevõlg on 02.12.2013 seisuga 969,89 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on hageja nõuded aegunud. Hageja ei esitanud kostja vastu nõudeid mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist. Arved lisakulude kohta on ebaselged.
6.Liisingulepingu üldtingimused on tüüptingimused ja seega ei saa hageja neile tugineda. Liisingueseme väärtus tuleb kindlaks teha selle tagastamise aja seisuga. Lepingu p 12.2 ja 12.2.1 on tühised.
7.Internetiportaalis auto24.ee kajastatud hinnastatistika ei määratle liisingueseme hinda. Vaidlusaluse lepingu ülesütlemise järgselt oli kostjal tasumata lepinguliste kohustuste netosumma 10 767 eurot ja seega ei saanud hagejal kahju tekkida kuna täitmata lepinguliste kohustuste netosumma vastas tagastatud liisingueseme turuväärtusele selle tagastamise hetkel.
8.Müügiteenuse sisseostmine ei ole põhjendatud, sest hageja peab olema võimeline ise sõidukeid realiseerima.
9.Tegemist ei ole liisingulepinguga, vaid järelmaksuga müügilepinguga ehk omandireservatsiooniga müügilepinguga VÕS § 233 lg 1 tähenduses ja liisingulepingu regulatsiooni ei saa kohaldada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
10.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3722,41 eurot, mis koosneb müügikahjust 2330,70 eurot, müügiteenusega seotud kuludest 421,82 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisest 969,89 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on omandireservatsiooniga ostumüügilepinguga või liisingulepinguga, nõude aegumise, vara turuväärtuse ja müügikulu nõudeõiguse üle.
12.Hageja finantseeris järelmaksuga müügilepingust tulenevalt sõiduauto omandamist liisingulepingu tüüpiliste tunnuste kohaselt (VÕS § 361) ja seega on pooltevahelise lepingu näol tegemist sale and lease back tüüpi liisingulepinguga ning lepingule kohalduvad liisingulepingu sätted. Vara on omandatud eeskätt kostja juhiste järgi. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis kostja lepingu väljaspool oma majandus- või kutsetegevust, st tarbijana VÕS § 34 tähenduses. Seega on tegemist krediidilepinguga (VÕS § 401 lg 2) ja tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 402). Liisinguvõtja põhikohustuseks oli p-dest 6.1 ja 6.7 tulenevalt maksegraafikus fikseeritud maksete tasumine. Täidetud on liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused ja materiaalsed eeldused, mistõttu tuleb liisinguleping lugeda ülesöelduks alates 30.01.2008.
13.Kulutuste hüvitamisega seonduv nõue ei ole aegunud, kuna need selgusid pärast vara võõrandamist 31.10.2008. Müügiperioodi pikkus 6 kuud on mõistlik ja põhjendatud, arvestades liisingueseme olemust, olukorda ja majanduslanguse perioodi. Seega ei ole TsÜS § 146 lg 1 kohaselt müügikahju nõue aegunud.
14.Samuti ei ole aegunud liisinglepingu ülesütlemisele eelnenud ja ülesütlemisega seoses sissenõutavaks muutunud nõuded. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul ei ole tegemist korduvate kohustustega ja sel juhul algab aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega ning aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi 3 aastat.
15.Hageja nõude aegumine hakkas küll kulgema pärast lepingu ülesütlemist 31.01.2008, kuid katkes seoses kostja poolt liisingulepingust tuleneva makse 07.07.2008 sooritamisega. Seega ei ole hageja 15.06.2011 esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest tulenevalt liisingulepingu ülesütlemisest sissenõutavaks muutnud nõuded aegunud.
16.Liisingulepingu üldtingimuste p 12.2 kohaselt on lepingu ülesütlemisel ükskõik millisel 12.1 toodud alusel hagejal õigus nõuda ese kostja valdusest välja, müüa see ja saadud rahast katta eseme netohind osas, mida ei ole juba kaetud lepingujärgselt tasutud väljaostumaksetega, samuti eseme netohinna finantseerimiskulud, eseme müümisel hageja poolt tehtud kulud ja muud lepingust tulenevad nõuded. Üldtingimuste p 12.2.1 kohaselt juhul, kui hageja saab seoses lepingu ülesütlemisega p 12.1 alusel kahju, eelkõige kui eseme müümisest ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, kohustub kostja hüvitama hagejale ka tekkinud kahju. Lepingu p 12.5 kohaselt kulutused, mis kaasnevad lepingu ülesütlemisega p 12.1 alusel, kannab kostja. Kui hageja teeb lepingu ülesütlemisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need kostja poolt viivitamatult hüvitamisele. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1 on lepingu p-d 12.2, 12.2.1 ja 12.5 tühised ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, vaid oluline on selle väärtus.
17.Liisingueseme turuväärtuse määramisel saab aluseks võtta müügihinna, mis oli eelduslikult sõiduki turuhinnaks selle tagastamise hetkel. Hageja tõendas, et analoogsete sõidukite turuhinna mediaaniks oli perioodil 01.01.2008-30.04.2008 10 545 eurot. Turuhinna kujunemisel tuleb arvestada vaidlusaluse sõiduki remondivajadusega, samuti asjaoluga, et sõidukil oli võrreldavatest sõidukitest kulukam kubatuur, mis mõjutab turuhinda ostjate vähesuse tõttu majanduslanguse perioodil. Sõiduk oli ka suurema läbisõiduga, kui võrreldavad sõidukid. Kostja ei ole turuväärtuse tõendamiseks tõendeid esitanud.
18.Vara pakuti müügiks professionaalse koostööpartneri poolt. Kuna vara müüdi majanduslanguse tingimustes ning arvesse võttes liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes, oli müügiperioodi kestus põhjendatud ja mõistlik.
19.Sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja seetõttu on need lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses.
20.Hageja esitatud viivisenõue 7% aastas summadelt 2330,70 eurot ja 421,82 eurot, kokku 969,89 eurot, on põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
21.Kostja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
22.Põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et 18.10.2006 müügilepingut tuleb käsitleda liisingulepinguna. Poolte tahe oli luua müügilepingu sõlmimisega seotud õiguslikke tagajärgi, mitte liisingusuhtele omaseid tagajärgi. VÕS § 362 kohaldamine ei ole põhjendatud ja õigussuhetele tuleks kohaldada VÕS § 208 koostoimes §-ga 233. Menetlusosaliste vaheline õigussuhe ei kujuta endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni. Hageja põhikohustuseks oli lepingueseme omandamine ja selle liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse andmine. Seega ei ole lepingu eesmärgiks pandiõiguste tagamine. Kostja juhised omaksid tähtsust, kui tegemist oleks liisingulepingule omase kolmiksuhtega.
23.Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud tasumata ja enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud osamaksete aegumine hakkas kulgema 31.01.2008 ning
lõppes 31.01.2011 (VÕS § 146 lg 1). Lähtuvalt 07.07.2008 tasutud maksest on võimalik aegumist kohaldada vaid lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud tasumata ja enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud osamaksete osas. Viidatud maksega tasus kostja hageja ees enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutnud võlgnevuse. Hageja ei nõudnud enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamaksete tasumist ja seega puudusid vastavad nõuded kostja vastu. Müügikahju hulka ei saa arvata vara müügi järgselt selguvaid kulusid.
24.Asjaolust, et võõrandamisprotsessiga tegeles kolmas isik ja see kestis ebamõistlikult kaua, ilmneb, et kostja huve kahjustati oluliselt, kuna kogu risk jäeti tema kanda. Sellest tulenevalt ei ole tagatud VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud põhimõte.
25.Hageja esitas tõendina sõidukite müügikuulutuste portaali auto24.ee hinnastatistika ja analoogsete sõidukite pakkumiste mediaaniks perioodil 01.01.2008-30.04.2008 oli 10 545 eurot. Viidatud pakkumiste statistikaga ei ole tõendatud vaidlusaluse sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole määravaks liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk turuhind tagastamise ajal. Reaalselt saadud müügihind ei ole käsitletav liisingueseme väärtusena selle tagastamise hetkel.
26.Kõrvutades müügikahju arvestamisel lepingueseme finantseerimise kulusid (10 767 eurot) lepingueseme tagastamise hetke väärtusega (10 545 eurot), on vahe 222 eurot, mis tuleb lugeda müügikahjuks. Seega ei ole nõude 2330,70 eurot rahuldamine põhjendatud.
27.Mõistlikuks ajaks VÕS § 376 lg 3 mõttes tuleb lugeda 14-30 päeva lepingueseme tagastamise hetkest ja seega esitas hageja nõude kohtusse enam kui kolm aastat pärast müügikahju selgumist.
28.Kostja ei tunnista müügiteenuse nõuet summas 421,82 eurot, kuna lepinguese müüdi oluliselt alla turuväärtuse ja ebamõistliku aja möödudes pärast sõiduki tagastamist.
29.Kuna kostja ei tunnista põhinõudeid, ei tunnista ta ka viivise nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele
30.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus rahuldas hagi 570,52 eurot ületavas osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi nimetatud summat ületavas osas rahuldamata ja jaotab teisiti menetluskulud.
32.Esmalt märgib ringkonnakohus, et pooled on oma taotlusi ja seisukohti menetluse kestel korduvalt muutnud, mis muudab menetluse ebaülevaatlikuks ja raskendab poolte lõplike seisukohtade mõistmist. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt põhivõla 3231,86 euro ja viivise 35,12 euro tasumist ning palus kostjalt välja mõista ka viivise põhinõudelt (3231,86 eurot) alates 28.12.2011 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Hageja vähendas 22.01.2013 põhivõla nõuet 479,34 euro võrra (liisingueseme remont ja keemiline sisepesu 389,86 eurot, kilede eemaldamine ja tehniline ülevaatus 89,48 eurot - I kd lk 158), suurendas 02.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivisenõuet 969,89 euroni ja loobus ülejäänud viivise nõudest (II kd lk 63,64). Samuti muutis hageja menetluse kestel faktilisi asjaolusid.
33.Maakohus ei ole nõude vähendamise kohta selget seisukohta võtnud, kuigi pidanuks selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud või hagi osaliselt tagasi võtnud ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta. Pooled ja maakohus lähtusid põhinõude vähendamisest
ja TsMS §-s 367 sätestatud viivisenõudest loobumisest ja sellest lähtub otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Seega on vaidluse all kostja kohustus hüvitada hagejale VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulud suurusega 2330,70, müügiteenuse kulu 421,82 eurot VÕS § 367 lg 4 järgi ja nendelt summadelt kuni 02.12.2013 arvestatud viivis.
34.Kuigi kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt, on erandiks leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid, nagu leidis õigesti ka maakohus.
35.Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et hageja tüüptingimuste p-d 12.2, 12.2.1 ja 12.5 on tühised ning vaidluse lahendamisel tuleb aluseks võtta VÕS sätted.
36.Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtuga selles, et vaidlusaluse liisingueseme turuväärtuse määramisel saab aluseks võtta müügihinna, mis oli eelduslikult turuhind. Kostja tugines oma vastustes sellele, et VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi arvestada liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda (I kd lk 139 jj, II kd lk 67 jj).
37.Vaidlust ei ole selle üle, et sõiduki tagastamise päeval, so 11.04.2008 määras professionaalne automüüja Autolink OÜ vaidlusaluse sõiduki väärtuseks 195 000 krooni, so 12 462,77 eurot (I kd lk 158,165). Hind on käibemaksuta, mida kinnitas hageja ringkonnakohtu istungil. Liisinguese pandi müüki eeldatava turuhinnaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et vaidlusaluse sõiduki tegelik väärtus oli madalam või et selle harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind (sõiduk müüdi 31.10.2008 hinnaga 132 000 krooni, so 8436,34 eurot, käibemaksuta – I kd lk 173), millest lähtus hageja oma arvestustes. Hageja esitas tõendina küll portaali auto24.ee hinnastatistika analoogsete sõidukite kohta (I kd lk 171,172), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole see piisav, et määrata vaidlusaluse sõiduki turuhinnaks tagastamise aja seisuga hindade mediaani järgi 10 545 eurot, millist võimalust hageja 22.01.2013 menetlusdokumendis möönis (I kd lk 158).
38.Kuigi müügipakkumised on põhimõtteliselt lubatavad tõendid võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, tuleb seejuures arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendada võivaid asjaolusid. Hageja selliseid asjaolusid kohtu ette ei toonud ja kostjal puudus võimalus avaldada selles osas oma seisukohta.
39.TsMS § 436 lg 2 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohus rikkus eelnimetatud sätet, asudes otsuses omal algatusel turuväärtust kindlaks määrama üldsõnaliste järeldustega sõiduki remondivajaduse, läbisõidu ja mootori kubatuuri kohta. Kuna hageja vastavaid asjaolusid ei esitanud, puuduvad ka maakohtu otsuses konkreetsed põhjendused selle kohta, milline konkreetne asjaolu kui palju sõiduki turuväärtust mõjutas. Hageja ei ole kohtu ette toonud ega tõendanud ka asjaolusid, et müügihinna hilisem korduv alandamine sõiduki müüja poolt toimus liisinguesemest või kostjast tulenevatel põhjustel. Maakohtu viidatud majanduslangus ja sellest tulenev ostjate vähesus ei olnud kostja mõjualas.
40.Hageja arvestuste kohaselt tasus kostja liisingumakseid 3613,08 eurot ja liisingueseme soetusmaksumus oli 14 380,12 eurot (I kd lk 122). Seega ei olnud juba tasutud liisingumaksetega kaetud liisingueseme ostmisega seotud kulud 10 767,04 euro (käibemaksuta) suuruses. Arvestades sõiduki väärtust selle tagastamise ajal 12 462,77 eurot (käibemaksuta), ei ole hagejal kulusid VÕS § 367 lg 1 tähenduses, millised kostja peaks hagejale hüvitama, sest liisingulepingu lõppemisel tekkinud kulutuste hüvitamise nõue on kaetud liisingueseme väärtusega selle tagastamise ajal. Eeltoodud asjaoludel tuleb hagi jätta 2330,70 euro (hageja nimetatud müügikahjum) ja sellelt arvestatud viivise 821,19 euro saamise osas rahuldamata. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata apellatsioonkaebuse väidetele nimetatud nõude aegumise kohta.
41.Müügiteenuse kulu 421,82 euro ja sellelt arvestatud viivise osas rahuldas maakohus hagi õigesti. Selline kulu on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulu, mille kostja peab hagejale VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitama. Müügikulu on põhjendatud, sest hageja ise tagastatud sõidukite müügiga ei tegele, talle osutati vajalikku vahendusteenust ja kostja ei ole tõendanud, et seda teenust oleks saanud mujalt odavamalt.
42.OÜ Autolink esitas hagejale arve müügiteenuse eest tasumise kohta 31.10.2008. Seega pidi hageja saama selle kulu suurusest teada hiljemalt 02.11.2008, arvestades mõistlikku aega arve kättesaamiseks. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kostja vastu muutus selles osas sissenõutavaks alates 19.11.2008, mis on mõistlikult vajalik aeg kohustuse täitmiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Seega algas aegumine 20.11.2008 kell 00.00 ja TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ei olnud maksekäsu kiirmenetluses esitatud avalduse esitamise ajaks 15.06.2011 möödunud. Põhjendatud on ka hageja viivisenõue ajavahemiku 20.11.200802.12.2013 eest suurusega 148,70 eurot, arvestades viivisemäära 7% aastas. Kostja viivise arvestusele (II kd lk 63) vastuväiteid ei esitanud.
43.Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus kohtuotsuses ebaõigesti tsiviilasja hinna. TsMS § 137 lg 1l järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti.
44.Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 1 järgi arvutati hagihind põhinõude järgi ja hagihinna arvestamisel võeti TsMS § 123 järgi aluseks hagi esitamise aeg. Hageja nõudis hagiavalduses põhivõla 3231,86 euro ja viivise 35,12 euro kostjalt väljamõistmist. Seega oli asja hind maakohtus 3231,86 eurot. Hilisemas menetluses suurendas hageja viivisenõuet 969,89 euroni ja vähendas põhivõla nõuet 479,34 euro võrra, kuid see ei muuda hagihinna suurust maakohtu menetluses.
45.Kostja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on 2752,52 eurot, mille maakohus mõistis kostjalt põhivõlana välja.
46.Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja hagi jääb ringkonnakohtu otsusega osaliselt rahuldamata, jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega menetluskulud 82% ulatuses hageja kanda ja 18% ulatuses kostja kanda.
47.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Taotluse lahendamine
48.AS SEB Liising OÜ esitas 03.06.2014 ringkonnakohtule 27.05.2014 protokolli parandamise taotluse, milles palub muuta hageja esindaja poolt kohtuistungil öeldut. J H taotlusele ei vastanud.
49.Ringkonnakohus leiab, et AS SEB Liising taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist.
50.Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ning vastab seaduse nõuetele. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.