Kohtulahend

Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi, selle aluseks olevad asjaolud ja menetluse käik 22.08.2013 esitasid RT (hageja I), RT (hageja II) ja RT (hageja III) hagi UT (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Ühtlasi palusid hagejad jätta menetluskulud kostja kanda. 29.08.2013 määrusega võttis Harju Maakohus hagi menetlusse. Maakohtu määrus toimetati AET-is kostjale kätte 29.08.2013, kuid kostja hagile ei vastanud. Hagiavalduse kohaselt sündisid hagejate seadusliku esindaja ja kostja kooselust lapsed R, R ja R. PT ja UT abielu lahutati XX.XX.XXXX. Alates 2010. aasta augustist elavad lapsed koos emaga. Kostja on keeldunud laste ülalpidamiseks elatise tasumisest, vaatamata hagejate esindaja korduvatele palvetele ning ei ole osalenud ka muul moel laste ülalpidamises. Kostja tasus alates 2012. aasta augustist kuni 2013. aasta augustini lastele kokku elatist 200 eurot. Kostja poolt tasutud elatis ei kata laste kulusid. Arvestades, et üks laps elas 2012. aasta märtsist kuni 2013. aasta märtsini kostjaga, on minimaalne elatis nimetatud perioodi eest perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt 3671, 94 eurot. Seega tasus kostja elatist nimetatud perioodi eest 3471, 94 eurot vähem ning hagejad palusid selle summa välja mõista tagasiulatuvalt elatise võlgnevusena. Hagejad palusid välja mõista elatise PKS § 101 lg 1 alusel miinimummääras nii edasi- kui tagasiulatuvalt, s.o pooles Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras (vastavalt 2012. aasta 145 eurot ja 2013. aasta 160 eurot kuus). Hagejad palusid elatise välja mõista hagejate täisealiseks saamiseni või kuni 21. aastaseks saamiseni, kui nad jätkavad täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist. 08.10.2013 esitasid hageja kohtule taotluse lahendada asi tagaseljaotsusega, sest kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks hagile vastanud. Ühtlasi palusid hagejad määrata lahendis kindlaks ka hüvitamisele kuuluvad menetluskulud ning lisasid vastava nimekirja kulude arvestusega (tl 48). Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohus rahuldas hagi 04.11.2013 tagaseljaotsusega. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja igakuise elatise igaühele 160 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära alates 22.08.2013 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus mõistis kostjalt välja elatise võlgnevuse ajavahemiku 01.03.2013 - 21.08.2013 eest hageja I kasuks 841, 72 eurot ja hageja II kasuks 841, 72 eurot ning võlgnevuse ajavahemiku 22.08.2012-21.08.2013 eest hageja III kasuks 1788, 50 eurot. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda Menetluse vahepealne käik 20.11.2013 esitas kostja tagaseljaotsuse peale kaja, milles palus tsiviilasja menetluse taastada. 26.11.2013 määrusega jättis maakohus kaja käiguta ning määras tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. 23.12.2013 määrusega jättis Harju Maakohus kostja kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Maakohtu 23.12.2013 määrus on jõustunud. Hagejate apellatsioonkaebus

Hagejad esitasid 26.11.2013 apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagejate menetluskulud hagejate endi kanda ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Hagejad paluvad määrata kindlaks kostja hüvitatavad menetluskulud ja mõista kostjalt välja hagejate kasuks tsiviilasjas nr 2-13-38457 kantud menetluskulud summas 1345 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Hagejad paluvad jätta apellatsioonmenetluse kulud kostja kanda. Hagejate väitel on kohus kohaldanud menetlusõigust ebaõigesti ning jõudnud seetõttu menetluskulude jaotuse osas ebaõige järelduseni. Kohus on tuginenud hagejate menetluskulude hagejate endi kanda jätmisel TsMS § 164 lg-le 1. Hagejate hinnangul on kohus menetlusõigust ebaõigesti kohaldanud, kuna elatise ja tagasiulatuva elatise nõue ei ole abieluasi ega põlvnemisasi. Seega on kohus tuginenud menetluskulude jaotuse puhul ebaõigele menetlusnormile ning jõudnud sellest tulenevalt ka ebaõige lahendini ning jätnud apellantide menetluskulud nende endi kanda. Hagejate hinnangul oleks kohus pidanud TsMS § 162 lg 1 alusel jätma menetluskulud täielikult kostja kanda ja määrama TsMS § 1741 lg 3 alusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kuivõrd hagejad esitasid kohtule 08.10.2013 ka menetluskulude nimekirja. Hagejad leiavad, et kohtuotsus menetluskulude jaotus ei ole ka õiglane. Hagejate hinnangul tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada ka sellega, et hagiavaldus oli esitatud seaduses sätestatud alammääras elatise väljanõudmiseks nii edasiulatuvalt alates hagiavalduse esitamisest kui ka tagasiulatuvalt enne elatise hagi esitamist. Lisaks on vaja arvestada seda, et elatisenõudes on hagejaks on alaealine laps, kellel sageli puudub endal vara, mille arvelt menetluskulusid kanda ning ainsaks sissetulekuks suure tõenäosusega on väljamõistetud elatis, mistõttu elatise seaduses sätestatud alammääras väljamõistmisel menetluskulude hagejate endi kanda jätmisel tekib olukord, kus menetluskulusid saab kanda üksnes alaealisele lapsele väljamõistetud elatise arvelt. TsMS § 164 lg 3 sätestab, et ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Vaidlus puudub selles, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks elatise hagiavaldusele. Harju Maakohtu 29.08.2013 kohtumääruse resolutsiooni p 3 kohaselt kohustas kohus esitama kostjat kohtule dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Seega ei ole kostja andnud teavet oma sissetuleku ja vara kohta, mistõttu on ka seetõttu õige jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Kostja seisukoht 19.05.2014 esitatud seisukohas vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas tühistada. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel menetlusõiguse norme ebaõigesti. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud kostja kanda ning määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Antud juhul rahuldas Harju Maakohus hagi tagaseljaotsusega, kuid jättis menetluskulud poolte endi kanda, mis sisuliselt tähendas hagejate menetluskulude nende endi kanda jätmist (kuni otsuse tegemiseni kostja menetluses ei osalenud ega kandnud seega ka menetluskulusid). Maakohus tugines vastava otsustuse tegemisel TsMS § 164 lg-le 1, arvestamata, et nimetatud säte reguleerib menetluskulude jaotust hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas, milleks praegune asi ei ole (pealgi

on nimetatud asjades tagaseljaotsuse tegemine TsMS § 407 lg 4 järgi keelatud). Üldise menetluskulude jaotuse põhimõtte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Elatise asjas võib kohus juhinduda ka TsMS § 164 lg-st 3. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus jätta ülalpidamisasjas menetluse tulemusest sõltumata menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Kui kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega, siis tulenevalt TsMS §

174 lg-st 3 määrab kohus tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja. Antud juhul ei olnud maakohtul alust jätta hagi rahuldamisel menetluskulusid poolte endi kanda. Hagejad taotlesid menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ning esitasid kohtule sellekohase nimekirja. TsMS § 175 lg 1 järgi võib kohus menetluskulude kindlaksmääramisel vastuväite puudumisel kontrollida üksnes vastava piirmäära arvestamist ning et kulutused ei oleks selgelt põhjendamatud. Ringkonnakohus, tuginedes TsMS § 1741 lg-le 3 ja § 175 lg-le 1, määrab koos kulude jaotusega kindlaks ka hüvitatavate kulude suuruse. Hagejate esitatud arvestusest tuleb pidada põhjendamatuks neid kulutusi, mis on tehtud seoses maakohtu 28.08.2013 määrusega hagi osaliselt menetlusse võtmisest keeldumise kohta, s.o õigusabikulutused 3 tunni ja 10 minuti eest (määruse ja kohtupraktika analüüs, määruskaebuse koostamine jne) ning määruskaebuselt tasutud riigilõiv 25 eurot. Ülejäänud osas kuuluvad kulutused hüvitamisele. Seega tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista menetluskulud summas 750 eurot (koos käibemaksuga), s.o õigusabikulud 4 tunni ja 10 minuti eest summas 625 eurot + käibemaks 125 eurot. Menetluskulude tasumisega viivitamise korral on kostja kohustatud tasuma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 2). Kuna ringkonnakohus rahuldab hagejate kaebuse osaliselt ning muudab menetluskulude jaotust, siis tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jätab ta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.