Kohtulahend

korteriomandi reaalosa suurusele, ning palus nõustuda küttesüsteemi taastamisega. 28.01.2005 tegi hageja abikaasa ettepaneku olukorra lahendamiseks. 04.02.2005 vastuses nõustus kostja ettepanekuga taastada küttesüsteem hageja abikaasa nõutud tingimustel, kuid keeldus võlgnevust kustutamast. 18.05.2009 pöördus hageja kostja poole palvega vaadata üle hageja küttearved. 26.06.2009 sai hageja CKE Inkasso OÜ-lt võlateatise, millest nähtus, et kostja on oma nõude loovutanud ning hagejalt nõuti 31.01.2009 seisuga põhivõla ja viivisena kokku 16 903,96 krooni (1080,36 euro) tasumist. Kuna kostja märkis ka pärast seda hagejale esitatud arvetele võla, on nõude loovutamine näilik. Hoolimata hageja korduvatest pöördumistest kostja poole palvega arvutada hageja korteriomandi küttekulud tegelikult köetava pinna järgi, arvestades asjaolu, et hageja korteris on kolme radiaatori asemel kaks, esitab kostja hagejale endiselt arveid hageja korteri pinna suuruse (52,80 m2) järgi ja nõuab hagejalt võlgnevuse tasumist. Hageja on teinud alates 2001.a. ümberarvutusi ja tasunud kütte eest vastavalt tegelikult saadud soojale. Kuna hageja ei ole saanud teenust sellises ulatuses, mille eest kostja temalt tasu nõuab, on tasunõue äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega, sest lisaks küttearvetele peab hageja tasuma korterisse paigaldatud elektriradiaatori tarbitava elektrienergia eest. Samuti on tagantjärele viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja nõue paigaldada korterisse uuesti keskkütteradiaator ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole radiaatorit omavoliliselt eemaldanud, radiaator eemaldati enne korteriühistu loomist ning seda tehti, kuna muul viisil ei õnnestunud kütteprobleemi kõrvaldada. Eksperdihinnangu kohaselt on korteri arvestuslik küttepind 41,80 m2. Seega ei võlgne hageja 23.01.2012 seisuga kostjale 904,64 eurot, mille tasumist on kostja hagejalt nõudnud. Isegi kui kostjal oleks hageja vastu nõue, oleks kuni 31.12.2008 esitatud arvetest tulenevad hageja kohustused aegunud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja eemaldas omavoliliselt radiaatori ega küsinud teistelt korteriomanikelt nõusolekut küttesüsteemi muutmiseks. Kostja on palunud hagejal küttesüsteemi taastada. Kostja esitas hagejale arveid seaduse, kostja põhikirja ja üldkoosoleku otsuste alusel. Korteriühistu üldkoosolek ei ole otsustanud kulude jaotamist erinevalt põhikirjast ning hageja ei ole üldkoosoleku 19.06.2003 otsust vaidlustanud. Hageja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Hageja tasus arveid osaliselt ja iga tasumisega kustutati eelmise arve võlgnevus, mistõttu ei ole kostja nõue aegunud. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus jättis 12.12.2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Puudus vaidlus, et hageja on KÜ Keila Allikas liige ning ühistu haldab ja majandab Allika 2 asuvat elamut ja selle juurde kuuluvat maatükki alates 01.09.2001. Kinnistusraamatu andmetest nähtuvalt on hageja korteriomandi reaalosaks eluruum üldpinnaga 52,80 m2. Ühistu põhikirja p 15 alapunkt 4 järgi peab ühistu liige tasuma sihtotstarbelisi makseid ja maksete suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse liikme omanduses oleva korteri üldpinna osast majas asuvate korterite üldpinnas, V arvatud elanike kohta arvestatud sihtotstarbelised maksed. Põhikirja p 63 järgi tasuvad ühistu liikmed majandamiskulude eest proportsionaalselt nende omandis oleva eluruumi üldpinna suurusega. Eelviidatud põhikirja punktides sätestatud kord viitab otseselt kulude jaotamise põhimõttele, kus lähtutakse omandi suurusest, milleks on reaalosa üldpinna suurus ruutmeetrites. Selline arvestuse metoodika vastab KOS § 13 lg-s 1

toodud kulude kandmise põhimõttele ning alates 22.10.2006 kehtiva KÜS § 151 lg-s 1 sätestatule, mille järgi toimub majanduskulude arvestus eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui põhikiri ei sätesta teisiti. Ühistu 19.06.2003 koosoleku protokollist nähtuvalt ei muudetud küttekulude jaotamist. Kostja nõuab hagejalt küttekulude tasumist kooskõlas VÕS § 76 lg-ga 1, mis sätestab kohustuse täitmise vastavalt seadusele või lepingule. Allika 2 küttesüsteem on tehnosüsteem, mis on asja osa ja kuulub seega püsivalt asja juurde, kuuludes seega asja omanikule või mitmele omanikule ehk kaasomanikele. Arvestades, et P. P sai korteriomandi omanikuks 06.11.2001 (kinnistamisavaldus esitati 19.07.2001 ja radiaatori eemaldamine toimus 2001.a juulis), pidi P. Pl olema asja osa muutmiseks 2001 juulis teiste asja omanike nõusolek radiaatori terviksüsteemist eemaldamiseks. Asjaolu, et 2001 juulis haldas ja majandas elamut Keila Linnavara Haldamise Asutus ja selle töötaja M. V andis korralduse või nõusoleku radiaatori eemaldamiseks, seda ei asenda. Ka asjaolu, et P. P maksis Keila Soojus AS-le kütte eest väiksema pinna eest kui 52,80 m2, ei ole samastatav sellise nõusoleku saamisena 2001. juulis. Kuna hageja ei tõendanud, et P. Pl oli 2001 juulis kinnistu või vallasasja (de) teiste (kaas)omanike nõusolek küttesüsteemi muutmiseks, toimus see omavoliliselt. Kostja tegi P. Ple ettepaneku taastada projektijärgne küttesüsteem, mida ei ole seni tehtud. Pooled ei väitnud, et ühistu või teised omanikud oleks teinud küttesüsteemi projektijärgseks taastamiseks P. Ple või hagejale takistusi, nõudes samal ajal tasu 52,80 m2 eest, millisel juhul saaks rääkida hea usu põhimõttega vastuolus olevast käitumisest. Puudub vaidlus, et ühistu võttis majandamise üle 01.09.2001 ja põhikirja p-d 15.4 ja 63 sätestavad teistsuguse majandamiskulude, sh küttekulude arvestamise põhimõtte, mille järgi hageja tasus küttekulusid Keila Soojus AS-le. Eeltoodu tõttu ei saa hageja kui endine ühisomanik ja alates 18.05.2007 lahusvara omanik, tugineda hea usu põhimõttele (VÕS § 6 lg 1, 2). Kostjal on õigus nõuda küttekulude ees tasumist põhikirja järgi arvestatuna 52,8 m2 eest ning hageja nõue tuvastada, et talle kuuluva korteriomandi reaalosa köetava pinna suuruseks on 41,8 m2 ning tal on kohustus tasuda küttekulude eest arvestatuna 41,8 m2 suurusest pinnast, tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja nõue on aegunud kuni 31.08.2008 tarbitud soojusenergia eest arvestatud summa, s.o 683,88 euro osas. Võlgnik võib keelduda aegumise tõttu kohustuse täitmisest TsÜS § 142 lg 1 järgi, kuid TsÜS § 143 mõtte kohaselt saab aegumist kohaldada, kui võlausaldaja paneb oma nõude hageja vastu maksma ja hageja esitab siis aegumise vastuväite. Alles selle vaidluse raames kuulub kohtu poolt tuvastamisele, kas ja mis ulatuses on nõue aegunud ja kas saab rakendada TsÜS § 143. Kostja ei märkinud, millises ulatuses ta oma nõude kavatseb maksma panna ja sellel ei ole ka tähtsust. Hageja tugines sellele, et ühistu loovutas osa võlast 12 733,93 krooni (813,84 eurot) 18.06.2009 uuele võlausaldajale CKE Inkasso OÜ-le, millega lähevad üle VÕS § 164 lg 1 ja 2 alusel uuele võlausaldajale nõuded ja uus võlausaldaja asub võlasuhtesse vana võlausaldaja ehk ühistu asemel. Seega oli loovutatud nõue suurem kui väidetavalt aegunud nõue. Käeoleva vaidluse kostjaks ei ole CKE Inkasso OÜ, seega esitas hageja aegumise vastuväite vale isiku vastu. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis annaks alust pidada nõude loovutamist näilikuks. Hagejal on kohustus tasuda kütte eest arvestades pinna suurust 52,80 m2, kostja ei ole hageja õigusi rikkunud ja alusetu on hageja nõue tuvastada, et tal ei ole kohustust tasuda ühistule võlga 904,64 eurot.

Apellatsioonkaebus

Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kohus hindas vääralt tõendeid ja asus põhjendamatult seisukohale, et nõusolekut radiaatori eemaldamiseks ei olnud ja radiaator eemaldati omavoliliselt, millest omakorda järeldas, et kostjal on õigus nõuda küttekulude eest tasumist põhikirja järgi arvestatuna kogu korteri pindala eest ja kostja ei riku hageja õigusi. P. P ei eemaldanud radiaatorit ise. Lukksepp V. Si seletuskirjast tuleneb üheselt, et radiaator eemaldati tema töökohustuste täitmise raames, millest saab teha järelduse, et radiaatori eemaldamine pidi olema kooskõlastatud tema tööandja Keila Linnavara Haldamise Asutusega. Tunnistaja M. V ei mäletanud olukorda, kuid V. S kinnitas selgesõnaliselt, et sai töökorralduse M. Vlt. Olukorras, kus nii hageja kui töö teostanud lukksepp mäletavad M. V korraldust ja M. V ei soovi seda mäletada, oleks kohus pidanud tegema järelduse, et tunnistaja M. V ütlused on selles osas ebausaldusväärsed ja ennast õigustavad. Hageja taotles P. P tunnistajana ülekuulamist, kuid kohus leidis, et piisab ühe tunnistaja ülekuulamisest sama asjaolu tuvastamiseks. Vaatamata hageja taotlusele ei kogunud kohus piisavalt tõendeid ja asus seejärel seisukohale, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Kohus rikkus sellega TsMS § 236 ja § 238. Kohus oleks pidanud pärast tunnistaja M. V ülekuulamist ja kahe tõendi vahel ilmnenud vastuolu arutama vaidlusalust asjaolu tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 ja tegema pooltele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks vastavalt TsMS § 230 lg-le 2. Kohus ei toonud radiaatori eemaldamise õiguspärasuse hindamisel V õigusnorme, millel kohtu seisukoht rajaneb. Otsus on vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8, mille kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas seadused, mida kohus kohaldas. Kohus jättis kohaldamata AÕS § 72 lg 3, mis sätestab, et kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Vaidlust ei ole selles, et korteris paiknevat radiaatorit teised kaasomanikud ei kasuta, kuivõrd neil ei ole ruumide valdust. Seega radiaatori olemasolu või puudumine ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust, mida neil niikuinii valduse puudumise tõttu ei ole. Kuna P. P radiaatorit ei eemaldanud, ei pidanud tal kaasomanike nõusolekut olema. Kohus jättis kohaldamata AÕS § 72 lg 5, mille kohaselt peavad kaasomanikud üksteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Mittetoimiva radiaatori eemaldamine hageja köögist ei kahjustanud teiste kaasomanike õigusi. Keskkütteradiaator asendati elektriradiaatoriga, mille kütmise eest maksab J. P igakuiselt AS-le Eesti Energia. Samuti ei saa väita justkui saaks J. P soojust teiste korteriomanike arvel. Jättes kohaldamata AÕS §-s 72 sätestatut, eksis kohus materiaalõiguse kohaldamisel, kuivõrd kohtu seisukoht, et hageja õigusi ei rikuta, tugines üksnes kohtu järeldusele, et korteriomanikul (kes ise ei eemaldanud radiaatorit) ei olnud õigust radiaatorit eemaldada. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja korterist radiaatori eemaldamise põhjuseks oli pikaaegne probleem, et radiaator ei täitnud oma funktsiooni ja asjatundjatel ei õnnestunud puudust kõrvaldada. Radiaator eemaldati maja haldaja poolt AS Keila Soojus nõusolekul pärast mitmekordseid parandustöid. Isegi kui kaasomanike nõusolek radiaatori eemaldamiseks oli tõepoolest nõutav, oleks hageja õiguste kaitseta jätmine hea usu põhimõttega vastuolus eelkõige seetõttu, et kellegi teise õigused radiaatori eemaldamise tulemusena kahjustada ei saanud.

Otsusest ei tulene seost radiaatori eemaldamise ja kostja tegevuse õigustatuse vahel. Kohus seostas radiaatori omavolilise eemaldamise sellega, et hagejal ei ole õigust tugineda hea usu põhimõttele ja loota, et kostja arvestaks radiaatori puudumist. Hageja põhjendas, miks kohtu seisukoht radiaatori omavolilise eemaldamise osas on vastuolus materiaalõigusega, mis iseenesest muudab vääraks kohtu edasise arutluskäigu. Otsusest ei selgu, miks väärivad kostja õigused suuremat kaitset. Kohus ei põhjendanud, millist tähtsust omab radiaatori eemaldamise õiguspärasus, kui see toimus enne korteriühistu asutamist. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja korteri köögis ei ole keskkütteradiaatorit alates 2001 juuli lõpust. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja asutati pärast seda, kui radiaator oli eemaldatud ning ühistu asus haldama korteriomandit, mille köögis radiaatorit ei olnud ja mille keskküttega köetav pind oli selle võrra objektiivselt väiksem. Vaidlust ei ole ka selles, et eeltoodud olukorda arvestas AS Keila Soojus, kes vahetult pärast radiaatori eemaldamist arveid vastavalt vähendas. Otsus on viidatud osas põhjendamata ja ebaselge, kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav ja otsus on vastuolus kohtuotsusele esitatavate nõuetele vastavalt TsMS §-le 442. Vastuolus hea usu põhimõttega on kohtu käsitlus, et soojaenergia eest tasu nõudmine lähtuvalt korteri ruutmeetritest on kooskõlas KOS ja KÜS regulatsiooniga ning ühistu põhikirjaga, mistõttu ei ole hagejal õigust hea usu põhimõttele tugineda. Kohus jättis otsuses VÕS § 6 vaidlusalusele olukorrale kohaldamata ja hindamata, et kostja kuritarvitab oma õigusi ja lähtub soojaenergia tasu nõudmisel jõupositsioonist. Kuivõrd põhikirja järgi arvestatakse küttekulusid vastavalt korteri pindalale, on kostja õigustatud nõudma tasu korteri pindala järgi sõltumata hageja tegelikust tarbimisest. Kostja jättis tähelepanuta, et hageja ise radiaatorit ei eemaldanud. Hageja abikaasa pöördus 2001.a heas usus kortermaja haldaja poole, kes otsustas edasise tegevuse käigu (sh radiaatori eemaldamise). Ebaõige on kohtu seisukoht, et aegumist saab kohaldada siis, kui võlausaldaja paneb oma nõude võlgniku vastu maksma, mistõttu alles selle vaidluse raames kuuluks justkui kohtu poolt tuvastamisele, kas ja mis ulatuses on nõue aegunud. Otsusest ei selgu, millisele normile tuginedes asus kohus seisukohale, et aegumist kohaldada ei saa. TsÜS § 143 sätestab, et kohus võtab aegumist arvesse kohustatud isiku taotlusel. Sättest ei tulene kohtu tõlgendust, et kohus arvestab aegumist üksnes siis, kui kohustatud isik esitab kostjana hagile aegumise vastuväite. Käesolevas menetluses on hageja kostja suhtes kohustatud isikuks, kes esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. Kohus jättis tähelepanuta varasema kohtupraktika analoogses küsimuses. Kohtu seisukoht otseses on vastuolus TsMS §-ga 2, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Menetlusökonoomiast lähtuvalt on otstarbekam lahendada juba tõstatatud aegumise küsimus käimasolevas menetluses, selle asemel ning jätta aegumise vastuväide lahendamata, et see hiljem lahendada võimalikus uues vaidluses hageja ja kostja vahel. Aegumise kohaldamise sisulise lahendamisega käesolevas vaidluses hoiaks kohus ära samasisulise vaidluse tekkimise võimalikus tulevases kohtumenetluses. Kohtu väited, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada CKE Inkasso OÜ-le nõude loovutamise näilikkust, ei põhine kohtuasja materjalidel. Hageja põhjendas nõude loovutamise näilikkust sellega, et vaatamata väidetavale nõude loovutamisele esitab kostja hagejale jätkuvalt arveid, millel kajastub ka „loovutatud“ võlgnevus. Kostja nimetatud asjaolule vastuväidet ei esitanud. Kostja ei selgitanud, millises mahus on nõuded loovutatud.

Nõude loovutamise teatisest tuleneb üksikute arvete alusel nõuete loovutamine. Näiliku loovutamise eesmärk võis olla hageja alusetute arvete tasumisele survestamine. Kohus ei andnud aegumise vastuväitele sisulist hinnangut. Kuivõrd kohus lähtus väärast eeldusest, et käesolevas menetluses on aegumise vastuväide olemuslikult lubamatu, jättis kohus ühe hageja nõude sisuliselt lahendamata. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2013 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 31.01.2014 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse nõude aegumise tuvastamise ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi põhjendused Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus on Riigikohtu 31.01.2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13 jõustunud osas, milles jäeti nõue rahuldamata küttekulude eest arvestamisele kuuluva küttepinna suuruse osas. Seega kolleegium apellatsioonkaebuses olevaid väiteid küttekulu arvestamisel aluseks võetavate ruutmeetrite osas ei kontrolli ning sellest tulenevalt ei pea vajalikuks ka vastata apellatsioonkaebuses väidetele eeltoodud nõude osas. Hageja palus tuvastada, et tal puudub võlgnevus kostja ees summas 904,64 eurot, tuginedes asjaolule, et kostja nõue on põhjendamatu ja aegunud. Maakohus jättes hagi rahuldamata, asus seisukohale, et hageja ei saa esitada taotlust aegumise kohaldamiseks, millise seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus. Riigikohtu tsiviilkolleegium ei nõustunud käesolevas tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13 kohtute seisukohaga aegumise osas, leides, et käesolevas tuvastushagis saab hageja tugineda aegumisele ning asus seisukohale, et kuivõrd küttekulude tasumise kohustus on perioodiline, siis tuleb aegumistähtaja osas kohaldada TsÜS § 154. TsÜS § 154 järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seejuures on kolleegium asunud seisukohale, et uuel tsiviilasja läbivaatamisel tuleb tuvastada, milline nõue on aegunud. TsÜS § 154 järgi võivad 2014 aasta seisuga olla aegunud nõuded, mis on muutunud sissenõutavaks enne 1.jaanuarit 2011. TsMS § 693 lg 2 kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hageja on kostja arvete osalisel tasumisel teavitanud, millise teenuse eest ta jätab tasumata. VÕS § 88 lg 1 kohaselt kui võlgnik peab võlausaldajale üle kandma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenusest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Hageja on põhjendanud, et ta tasus osaliselt küttearveid, millest oli kostja teadlik. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostja pidi aru saama, et hageja on määranud teenuse eest tasumise küttearvete osas osaliselt. Seda

tõendab toimikus olev pooltevaheline kirjavahetus, milles hageja teavitas kostjat, et ta tasub küttearveid osaliselt, arvestades radiaatori puudumist. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas märkinud, et võlgnik võib määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. Seega vastustaja väide selles, et käesolevas tsiviilasjas ei saa VÕS § 88 lg 1 ning aegumist kohaldada, on ekslik Kostja arvestuse kohaselt oli hageja võlg 01.01.2011 seisuga 21504,91 krooni, s.o 1374, 41 eurot (II kd lk.133), mis järgneva perioodi osas on suurenenud. Maakohus tuvastas, et hageja ei olnud õigustatud maksma kütte eest vähem, kui seda nõudis kostja. Hageja ei ole eelnimetatud dokumentaalses tõendis olevat võla arvestust ümber lükanud. TsÜS § 154 kohaselt on 01.01.2011 seisuga olev võla nõue summas 1374,41 eurot aegunud. Kuivõrd hageja palus tuvastada, et tal puudub võlg suuruses 904,64 eurot kostja ees, siis ei saa kolleegium ületada nõude piire TsMS § 439 kohaselt ning seega tuleb nõue rahuldada, tuvastades hagejal võla puudumist seisuga 01.01.2011 summas 904,64 eurot. Seega hagejale kommunaalteenuse eest arvete esitamisel tuleks kostjal võlajäägist maha arvata eelnimetatud summa. Menetluskulu jaotus Kuivõrd hagi kuulub osalisele rahuldamisele, siis tuleb maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 järgi.

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.