Kohtulahend

EDASIKAEBE KORD

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused:

2(9)

Laenulepingu punkti 1.1. kohaselt kinnitab laenvõtja laenu summa kättesaamist lepingule allakirjutamisega. Kostja on lepingule alla kirjutanud. Kostja kinnitas vande all antud seletustes oma seisukohta, et laenulepingu eesmärk oli uue laenusumma saamine. Samas ei ole kostja toonud välja asjaolusid, mis muudaksid usutavaks kostja väited selle kohta, et laenulepingus kirjapandu on ebaõige. Hageja kinnitas vande all antud seletustes oma seisukohta, et 01.08.2006 laenulepingus märgitud summad on kostjale üle antud varem. Poolte vahel puudus vaidlus asjaolu üle, et 01.08.2006 laenulepingu enda alusel laenusummat üle ei antud. Eeltoodu kinnitab hageja seisukohta, mille kohaselt kujutab 01.08.2006 laenuleping endast deklaratiivset võlatunnistust varem antud laenude kohta. Arvestades hageja väljatoodud laenulepingu sõlmimisele eelnevaid pooltevahelisi võlasuhteid, ei ole pooled sõlminud uut laenulepingut, mille alusel pidi hageja andma kostjale üle uue laenu. Poolte vahel sõlmitud leping on VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud laenuleping. VÕS § 396 lg-s 2 nimetatud laenulepingu sõlmimise põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Vaatamata kostja tõendamiskoormisele lasub hagimenetluses asjaolude väljatoomise kohustus hagejal, v.a siis, kui seadus hageja sellest vabastab. Kui hageja nõuab kostjalt deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud nõuete täitmist, on hageja kohustatud välja tooma nõude tekkimise asjaolud (kostjale raha üleandmise fakt, aeg, rahasummade suurus), kostja hagejale raha tasumise kohustuste täitmiseks, aja, makstud summade suuruse, kõrvalnõuete arvestuse. Tulenevalt ümberpööratud tõendamiskoormisest ei pea hageja nõude kujunemise asjaolusid tõendama ning hageja kohustused piirduvad asjaolude väljatoomisega ja võlatunnistuse olemasolu tõendamisega. Hageja on toonud välja järgmised asjaolud. Hageja ja kostja sõlmisid 27.06.1996 laenulepingu (võlatunnistus) laenusummaga 25 000 dollarit ja 14.10.1996 laenulepingu laenusummaga 35 000 dollarit. 30.03.1998 graafikuga, mis on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, loeti laenulepingutest tulenev laenusummavõlgnevus ja intressivõlgnevus kokku laenusummaks 163 000 dollarit tagastamise tähtajaga 07.09.1998. Hageja on arvestanud laenusummalt 26.03.1999 seisuga intressi 4120 dollarit. Laenusummast on tagastatud 61 418,54 dollarit. Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale 27.06.1996 ja 14.10.1996 laenulepingute alusel tagastamata laenusummana 101 581,46 dollarit ja intressina 4120 dollarit. Hageja ja kostja sõlmisid 26.11.2002 laenulepingu laenusummaga 14 574 dollarit. 26.11.2002 seisuga võlgnes kostja hagejale 27.06.1996 ja 14.10.1996 laenulepingutest ning 30.03.1998 maksegraafikust tulenevalt 105 701,46 dollarit ja 26.11.2002 laenulepingust tulenevalt 14 574 dollarit. Koguvõlgnevus oli 120 275,46 dollarit. 31.07.2006 tasus kostja hagejale 188,46 dollarit, mille arvel vähendati koguvõlgnevust, mille suuruseks jäi 120 087 dollarit. 01.08.2006 laenulepinguga tunnistas kostja 120 087 dollari tasumise kohustuse olemasolu ning pooled leppisid kokku, et kostja võlgneb raha tasumise kohustuse laenu 95 500 eurot tagastamise kohustusena laenu tagastamise tähtajaga kuni 01.08.2007. Laenu tagastamise tähtaega pikendati poolte kokkuleppel kuni 01.08.2008. Pärast 01.08.2006 laenulepingu sõlmimist on tasutud hagejale 524,08 eurot. Rohkem 01.08.2006 laenulepingust tulenevaid kohustusi ei ole täidetud (II kd, tl 11-13, 17-18). 30.03.1998 graafikus märgitud võlgnevuse kujunemise osas on hageja täiendavalt märkinud järgmist. 27.06.1996 laenulepingu kohaselt pidi kostja tasuma hagejale lepingus märgitud tähtaja jooksul põhivõla 25 000 dollarit ja maksma intressi 1125 dollarit kuus. 30.03.1998 seisuga oli selle laenulepingu järgi põhivõlg 25 000 dollarit ja intressivõlg 20 kuu (juuli 1996 – märts 1998) eest 22 500 dollarit. 14.10.1996 laenulepingu kohaselt pidi kostja tasuma hagejale lepingus märgitud tähtaja jooksul põhivõla 35 000 dollarit ja maksma intressi 1575 dollarit kuus. 30.03.1998 seisuga oli selle laenulepingu järgi põhivõlg 35 000 dollarit ja intressivõlg 16 kuu (november 1996 kuni 30.03.1998) eest 25 200 dollarit. Hageja andis kostjale enne 30.03.1998 täiendavat laenu, mistõttu kujunes 30.03.1998 võlatunnistuse järgseks võlakohustuse summaks 163 000 dollarit. Täiendavaid laenulepinguid hagejal alles ei ole.

3(9)

Kohtu hinnangul ei ole hageja toonud välja asjaolusid, millest nähtub 30.03.1998 graafikus märgitud nõude kujunemine. Kohtule jääb hageja väljatoodud asjaoludest ebaselgeks, millal ja kui palju on hageja kostjale laenu andnud ning millised kõrvalkohustused on arvestatud graafikujärgse võlgnevuse hulka. Hageja selgitustest võib aru saada, et lisaks 27.06.1996 ja 14.10.1996 laenulepingutele sõlmisid pooled enne 30.03.1998 täiendavaid laenulepinguid. Millal sellised lepingud sõlmiti ning millised laenusummad nende alusel kostjale üle anti, on hageja jätnud kohtule avaldamata. Hageja on jätnud välja toomata, kuidas on tekkinud 55 300 dollari tasumise nõue, mis maksegraafikust nähtuvalt on lisatud 27.06.1996 ja 14.10.1996 laenulepingutest tulenevale 107 700 dollari tasumise nõudele. Eeltoodust tulenevalt on hageja jätnud välja toomata hagi aluseks olevad asjaolud. Võlatunnistuse andmine kostja poolt määrab kindlaks tõendamiskoormise, kuid ei vabasta hagejat asjaolude väljatoomise kohustusest, s.t võlatunnistusega tunnustatud nõude tekkimise asjaolude väljatoomise kohustusest. Hageja kohtule avaldatud asjaoludel ei saa hagejal olla kostja vastu 01.08.2006 laenulepinguga tunnistatud 95 500 euro tasumise nõuet, sest sellise nõude kujunemist ei ole kirjeldatud. Kui hagejal ei saa esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet olla, esineb hagi rahuldamata jätmise alus, milleks on nõude puudumine. Kohus andis hinnangu kostja aegumise vastuväitele. Kostja aegumise vastuväite kohaselt katkes 30.03.1998 graafikust tuleneva kohustuse aegumistähtaeg osamakse tasumisega 28.10.2002, millest lähtuvalt pidid graafikust tulenevad nõuded aeguma 29.10.2005. 26.11.2002 laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 23.03.2003, millest tulenevalt aegus nõue 24.03.2006. Nimetatud lepingu täitmiseks tegi kostja hagejale makse 31.07.2007, s.o pärast nõude aegumist. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kostja poolt avaldatud asjaoludest nähtub lepingutest tulenevate nõuete aegumine TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aja jooksul. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust kostja väljatoodud aegumise kulgemise alguse ja lõppemise kohta. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks aegumise katkemine kostja väljatoodud aegumistähtaegade kestel. Eeltoodust tulenevalt on 30.03.1998 graafikust ja 26.11.2002 laenulepingust tulenevad hageja nõuded kostja vastu raha tasumise kohustuste täitmiseks aegunud. Kostja ei ole laenulepinguga aegumise vastuväitest loobunud. Isegi kui kostja oleks loobunud aegumise vastuväitest, oleks selline kokkulepe TsÜS § 145 lg-st 3 tulenevalt tühine. Tulenevalt dispositiivsuse põhimõttest on võlasuhte pooltel õigus kokku leppida, et võlgnik loobub oma vastuväidetest võlausaldaja õigusele nõuda kohustuse täitmist. Aegumise vastuväide on üheks võimalikuks võlgniku vastuväiteks tema vastu esitatud nõudele täita kohustust. TsÜS § 145 lg 3 sätestab, et loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on tühine. Kohtu hinnangul välistab TsÜS § 145 lg 3 poolte õiguse leppida kokku aegumise vastuväitest loobumises. TsÜS § 145 lg 3 toob kaasa kokkulepete tühisuse, millega võlgnik on loobunud aegumise vastuväitest võlausaldaja nõudele. Eeltoodust tulenevalt aegusid hageja 30.03.1998 graafikust tulenevad nõuded 29.10.2005 ja 26.11.2002 laenulepingust tulenevad nõuded 24.03.2006. Hagiavaldus nimetatud lepingutest tulenevate nõuete täitmiseks esitati kohtule 03.11.2010. Seega on hagi esitatud pärast nõude aegumist. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi põhinõude osas ja mõista AL-lt EB kasuks välja 94 975,92 eurot 01.08.2006 võlatunnistuse alusel. Maakohus kohaldas käesolevas asjas aegumist ebaõigesti.

4(9)

Maakohus tuvastas õigesti, et 01.08.2006 allkirjastatud laenulepingu näol oli tegemist võlatunnistusega, kuid leidis ebaõigesti, et võlatunnistus ei ole täitmiseks kohustuslik, kui nende kohustuste täitmise nõue, millel võlatunnistus põhineb, on võlatunnistuse allkirjastamise ajaks aegunud. Võlatunnistuse näol on tegemist iseseisva lepinguga ning isik, kes selle allkirjastab, võtab endale kohustuse see leping täita ning ta ei saa hilisemalt pärast võlatunnistuse allakirjutamist vabaneda kohustuste täitmisest põhjendusega, et võlatunnistuse allakirjutamise momendil võinuks ta sellest keelduda nõuete aegumise tõttu. Kohus on ebaõigesti viidanud TsÜS § 145 lg-le 3, mis ei ole käesolevas asjas kohaldatav. TsÜS § 145 lg 3 sätestab, et absoluutne loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on tühine, kuid võlatunnistuse allkirjastamisel kostja sellest nõudest ju absoluutselt ei loobunud ning seda pole ka võlatunnistuses kokku lepitud. Kohus on ebaõigesti leidnud, et võlakohustuse suuruse tõendamiskoormus on hagejal ning et hageja ei ole suutnud selle suurust täies ulatuses tõendada. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutumine, mis tõendab, et võlgnikul tekib kohustus tõendada, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse allkirjastamisega loobus kostja võimalikest vastuväidetest võlale ning temal lasus käesolevas vaidluses kohustus tõendada, et 01.08.2006 võlatunnistusega tema poolt uuesti tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud pärast 01.08.2006. Kostja 01.08.2006 võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmist ei tõendanud. Lähtudes menetlusökonoomikast, loobub hageja viivise nõudest ja jääb 01.08.2006 võlatunnistuse järgse põhinõude juurde summas 95 500 eurot, millest on maha arvestatud pärast 01.08.2006 kostja poolt tasutud 524,08 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik teha tsiviilasjas uus otsus ja sellega hagi osaliselt rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rakendanud menetlusõiguse norme. Hageja esitas maakohtule hagi, milles ta soovis kostjalt põhivõla 95 500 eurot ja samas summas viivise väljamõistmist. Apellatsioonkaebuses soovib hageja põhivõla 94 975,92 eurot väljamõistmist. Viivise nõude rahuldamata jätmise osas ei ole apellant maakohtu otsust vaidlustanud. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ainult osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu ostust osas, milles jäeti rahuldamata nõue võla 524,08 eurot ja viivise 95 500 eurot saamiseks. Hageja esitatud nõude aluseks oli 01.08.2006 sõlmitud laenuleping, mille kohta hageja selgitas, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega pooled on kinnitanud varasematest laenusuhetest tulenenud ja pikendanud maksetähtaega ning kostja on loobunud aegumise vastuväitest. Kostja vaidles nõudele vastu põhjusel, et 01.08.2006 laenulepingu alusel üleandmisele kuuluvat laenu ei ole hageja poolt kostjale üle antud. Kostja väidete kohaselt oli tegemist

5(9)

laenulepinguga, millega hageja pidi kostjale andma laenuks 95 000 dollarit. Juhul, kui on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, siis on kostja arvates võlatunnistuse andmise aluseks olnud laenukohustused kas aegunud või rahatud. Vaidluse lahendamiseks on olulised alljärgnevad asjaolud, milles ei ole poolte vahel vaidlust:

6(9)

nõude kujunemine. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel ei ole jälgitav nõude kujunemine. Hageja on toonud välja järgmised asjaolud. Hageja ja kostja sõlmisid 27.06.1996 laenulepingu 25 000 dollari laenamiseks ja 14.10.1996 laenulepingu 35 000 dollari laenamiseks. Hageja märkis, et poolte vahel oli 90-ndatel aastatel veel laenulepinguid, kuid hagejal ei ole nende kohta kõiki dokumente säilinud, kuna varasematest võlasuhetest tulenev võlg vormistati poolte kokkuleppel ümber 20.03.1998 kostja poolt koostatud maksegraafikuga. 30.03.1998 graafikuga, mis on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, loeti eelnevatest laenulepingutest tulenev võlgnevus kokku laenusummaks 163 000 dollarit tagastamise tähtajaga 07.09.1998. Hageja on arvestanud laenusummalt 26.03.1999 seisuga intressi 4120 dollarit. 30.03.1998 kokkulepitud laenusummast on kostja tagastanud 61 418,54 dollarit. Eeltoodust tulenevalt võlgnes kostja hagejale 30.03.1998 võlatunnistuse alusel tagastamata laenuna 101 581,46 dollarit ja intressina 4120 dollarit. Hageja ja kostja sõlmisid 26.11.2002 laenulepingu summas 14 574 dollarit. 26.11.2002 seisuga võlgnes kostja hagejale 30.03.1998 maksegraafikust tulenevalt 105 701,46 dollarit ja 26.11.2002 laenulepingust tulenevalt 14 574 dollarit. Koguvõlgnevus oli 120 275,46 dollarit. 31.07.2006 tasus kostja hagejale 188,46 dollarit, mille arvel vähendati koguvõlgnevust, mille suuruseks jäi 120 087 dollarit. 01.08.2006 laenulepinguga tunnistas kostja 120 087 dollari tasumise kohustuse olemasolu ning pooled leppisid kokku, et kostja võlgneb selle summa eurodes, mis arvestades kurssi, oli 95 500 eurot ja tuli tagastada 01.08.2007. Laenu tagastamise tähtaega pikendati poolte kokkuleppel kuni 01.08.2008. Pärast 01.08.2006 laenulepingu sõlmimist on tasutud hagejale 524,08 eurot. Rohkem 01.08.2006 laenulepingust tulenevaid kohustusi ei ole täidetud (II kd, tl 11-13, 17-18). 30.03.1998 graafikus märgitud võlgnevuse kujunemise osas on hageja täiendavalt märkinud järgmist. 27.06.1996 laenulepingu kohaselt pidi kostja tasuma hagejale lepingus märgitud tähtaja jooksul põhivõla 25 000 dollarit ja maksma intressi 1125 dollarit kuus. 30.03.1998 seisuga oli selle laenulepingu järgi põhivõlg 25 000 dollarit ja intressivõlg 20 kuu (juuli 1996 – märts 1998) eest 22 500 dollarit. 14.10.1996 laenulepingu kohaselt pidi kostja tasuma hagejale lepingus märgitud tähtaja jooksul põhivõla 35 000 dollarit ja maksma intressi 1575 dollarit kuus. 30.03.1998 seisuga oli selle laenulepingu järgi põhivõlg 35 000 dollarit ja intressivõlg 16 kuu (november 1996 kuni 30.03.1998) eest 25 200 dollarit. Hageja on andnud kostjale enne 30.03.1998 veel laenu, mida kostja ei olnud tagastanud, mistõttu kujunes 30.03.1998 võlatunnistuse järgseks võlakohustuse summaks 163 000 dollarit. Käesoleval juhul on pooled sõlminud eelnevate laenusuhete kohta kaks võlatunnistust. 30.03.1998 maksegraafikus on laenukohustusena vormistatud eelnevatest laenulepingutest tulenevad võlad ja 01.08.2006 laenulepingus 30.03.1998 maksegraafiku alusel tasumata võlad ja pärast 30.03.1998 antud laenud. Õige on see, et VÕS § 369 lg 2 järgi sõlmitud laenulepingu (deklaratiivse võlatunnistuse) järgi tekkinud kohustuse korral peab hageja esile tooma nõude aluseks olevad asjaolud ja kolleegiumi arvates on hageja seda teinud viisil, kus nõude kujunemise käik on jälgitav. Hageja nõude aluseks oli 01.08.2006 laenuleping, millega pooled leppisid hageja väidetel kokku 30.03.1998 maksegraafiku järgi tasumata laenu ja 26.11.2002 laenulepingust tuleneva laenu tasumises. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti asunud tuvastama ka 30.03.1998 maksegraafiku aluseks olevad laenusuhteid. 30.03.1998 maksegraafiku on koostanud kostja ja selle järgi tagastamisele kuuluva laenu ümbervormistamisel 01.08.2006 oli tal võimalik esitada vastuväited tasumisele kuuluva summa osas. Kostja ei ole väitnud, et hageja oleks esitanud 01.08.2006 lepingu sõlmimisel ebaõigeid andmeid või muul moel kallutanud teda lepingut sõlmima. Kostja küll väitis, et ta pole 30.03.1998 maksegraafikus märgitud laenu saanud, kuid samas ei ole ta ka selgitanud, miks ta ise sellise maksegraafiku on koostanud. See, et ta laenu pole väidetavalt saanud, pidi kostjale juba siis teada olema. Kolleegiumi arvates on hageja esile toonud, kuidas 30.03.1998 võlatunnistuse ja 26.11.2002 laenulepingu alusel tasumata summade järgi on kujunenud

7(9)

võlg, mille tasumise kohta on 01.08.2006 sõlmitud uus laenuleping, ning see on piisav, et hinnata hageja nõude kujunemist. Järgnevalt analüüsib kolleegium kostja poolt esitatud nõude aegumise väidet. Kolleegium nõustub maakohtuga 30.03.1998 maksegraafikust tulenevate nõuete aegumist käsitlevas osas ja arvestades laenu osalist tasumist 28.10.2002, oli 30.03.1998 võlatunnistusest tulenev nõue aegunud 29.10.2005. 26.11.2002 sõlmitud laenulepingu järgi pidi kostja laenu tagastama 26.03.2003, seega oli nõude aegumistähtaeg 27.03.2006. Hageja nõuetele kohaldus TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3aastane aegumistähtaeg. Järelikult olid 01.08.2006 laenulepingu sõlmimise ajaks mõlemad nõuded, mida 01.08.2006 sõlmitud laenulepinguga sooviti ümber kujundada, aegunud. Järgnevalt tuleb hinnata, milline mõju on 01.08.2006 võlatunnistusel nõude aegumisele. Kolleegium leiab, et pärast nõude aegumist antud võlatunnistus ei saa katkestada aegumistähtaega TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Riigikohus on leidnud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (vt Riigikohtu 21. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 11). Samas on Riigikohus 18.12.2013 otsuses nr 3-2-1-146 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist ja Riigikohtu arvates saab aegunud nõude tunnustamist lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Riigikohus märkis, et selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes. Samuti nõustus Riigikohus, et aegunud nõude tunnustamine võlatunnistusega võib olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13 p-d 23 ja 24). Ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline 01.08.2006 leping on kehtiv. Kostja ei ole väitnud, et ta ei teadnud nõude aegumisest 01.08.2006 laenulepingut allkirjastades. Arvestades, et kostja on hagejalt pikemat aega raha laenanud ja tegemist on isikuga, kes tegutseb äris, on kolleegiumi arvates alust järeldada, et kostja pidi olema teadlik nõude aegumisest ja sellest vastuväitest loobumise tagajärjest. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja poolt aegunud nõude tunnustamine 01.08.2006 võlatunnistusega on käsitletav varasematest laenulepingustest, milleks olid 30.03.1998 maksegraafik ja 26.11.2006 laenuleping, tulenevate nõuete osas aegumise vastuväitest loobumisena. 01.08.2006 laenulepingu sõlmimise tagajärjeks oli, et pooled leppisid kokku, et 01.08.2006 laenulepingus ümbervormistatud nõude aegumine algab selles lepingus kokkulepitud täitmise tähtajast. Poolte kokkulepe aegumise kohta ei ole vastuolus TsÜS § 144 lg-ga 3, kuna pooled ei ole kokku leppinud, et loobutakse õigusest nõuda aegumise kohaldamist üldse. Arvestades 01.08.2006 laenulepingu järgi võla tagastamise tähtaega 01.08.2008, ei olnud hagi esitamiseks 03.11.2010 hageja nõue aegunud ja kostja on kohustatud hagejale võla tasuma. Vastuväidetes hagile märkis kostja lisaks aegumisele ka seda, et ta on nõude täitnud, kuid nõude täitmise kohta ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis toetaksid tema väidet. Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt apellatsioonkaebuses nõutud 94 975,92 euro osas. Hageja esitas maakohtule hagi põhivõla 95 500 eurot ja samas summas viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 94 975,92 eurot, mis on ca pool hageja nõudest. Kolleegium leiab, et seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi maakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

8(9)

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja (vastustaja) kanda.

Margo Klaar

Reet Allikvere

Iko Nõmm

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.