Osaühingu Tristano Grupp taotlus töövaidlusasja nr 4.4-2/2921 läbivaatamiseks hagimenetluses (hageja DB)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.10.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Tristano Grupp apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: DB (isikukood
XXXXXXXXXXX,
viibimiskoht
XXXXXXXX
XXXXXX,
XXXXXXXX XXX, XXXXX XXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras Ilya Zuev
Kohtuistungi toimumise aeg
Kostja: Osaühing Tristano Grupp (registrikood 10938517, asukoht Laki 15, 10621 Tallinn), lepinguline esindaja advokaat Kalju Hanni 22.05.2014
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.10.2013 otsus ja teha uus otsus.
2.Jätta DB hagi Osaühingu Tristano Grupp vastu 980 euro suuruse töötasu saamiseks rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Jätta nii esimese astme kohtu menetluskulud kui apellatsioonimenetluse kulud DB kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.19.04.2013 esitas OÜ Tristano Grupp Harju Maakohtule taotluse töövaidlusasja nr 4.42/2921 läbivaatamiseks hagimenetluses. Taotluse kohaselt tegi Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjon 28.03.2013 otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-2/29211, millega rahuldas DB avalduse ja mõistis OÜ-lt Tristano Grupp DB kasuks hüvitisena välja 2012 septembri- ja oktoobrikuu eest töötasu summas 980 eurot.
2.11.07.2013 esitas DB (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista OÜlt Tristano Grupp (kostja) välja 980 eurot saamata jäänud töötasu ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 01.03.2012 tööleping nr 54, mille p-i 1 kohaselt asus hageja tööle 01.03.2012 ehitaja ametikohal lepingu p-i 5 järgi töötasuga 757,58 eurot kuus. Hageja leidis, et ta töötas kostja juures 7 kuud. 13.09.2012 võeti hageja vahi alla. Hageja palub saamata jäänud töötasu 1 kuu ja 10 päeva ulatuses.
3.06.08.2013 määrusega võttis Harju Maakohus hagiavalduse menetlusse. 03.10.2013 kohtule esitatud avalduses märkis hageja, et ta võeti aresti alla 13.08.2012 ja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu summas 980 eurot ühe kuu eest. Kostja vastuväited
4.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja märkis, et 11.07.2013 avalduses on hageja nõudnud 980 euro tasumist, viidates, et tegemist on saamata jäänud töötasuga 1 kuu ja 10 päeva eest kuni 13.09.2012, s.o vahistamise päevani. 16.10.2013 kohtu poolt kostjale edastatud täpsustatud avalduses nõuab hageja töötasu ühe kuu eest, märkides, et hageja võeti aresti alla 13.08.2012. Seega on hageja ilmselt esialgset hagiavaldust muutnud, nõudes varasema 1 kuu ja 10 päeva asemel töötasu 1 kuu eest kuni 13.08.2013, samas on nõutav summa 980 eurot püsinud muutumatuna. Kostja hinnangul ei selgu hagist, kuidas on arvestatud nõutav summa ja millise ühe kuu eest hageja saamata jäänud töötasu soovib. Kostja peab võimalikuks, et hageja nõuab hoopis töölepingu lõpetamise hüvitist töölepingu seaduse (TLS) § 100 alusel, milleks puudub aga alus, kuna tegemist oli töölepingu erakorralise ülesütlemisega töötajast tuleneval mõjuval põhjusel. Samuti leidis kostja, et on võimalik, et hageja ajas algselt segamini oma vahistamise kuupäeva ja nõuab seega töötasu terve augustikuu eest. Ka sellisel juhul puudub hageja nõudel alus, kuna tema tööleping lõpetati juba 13.08.2012. Maakohtu otsus
6.29.10.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 980 eurot bruto ühe kuu ja 10 päeva eest, s.o august kuni 10.09.2012. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
7.Kohus märkis, et menetles tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1.
8.Samuti märkis kohus, et asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 01.03.2012 töölepingu nr 54 (TVK tl 5), mille p-i 1 kohaselt asus hageja tööle 01.03.2012 töötasuga töölepingu p-i 5 järgi 757,58 eurot bruto kuus. Töö sisuks olid üldehitustööd ning tööaeg oli 40 tundi nädalas vastavalt tööandja poolt kehtestatud töökorraldusele: tööpäeval kell 8.00 kuni 17.00, lõunavaheaeg 1 tund vahemikus 12.00 kuni 15.00. Vastavalt töölepingu p-le 5.2. makstakse töötasu töötaja poolt tööandja raamatupidamisele teatatud töötaja pangaarvele hiljemalt palgaarvestuse aluseks olevale kuule järgneva kuu 20 kuupäevaks. Hageja võeti 13.09.2012 vahi alla (tl 42, 44). Tööandja raamatupidaja poolt 14.03.2013 väljastatud tõendi kohaselt on hagejale tasutud töötasu 757,58 eurot bruto kuus alates 2012 aprillist kuni 2012 augustini, s.o viie kuu ulatuses (TVK tl 8).
9.Kostja väitis, et tööleping lõpetati hagejaga juba 13.08.2012, milliseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kohus, hinnates poolte esitatud seletusi ja tõendeid, jõudis järeldusele, et pooltevahelise töösuhte lõppemiseks tuleb lugeda 13.09.2012, mil hageja võeti vahi alla, olenemata sellest, kas see selliselt vormistati. Vahi alla võtmisega on töötaja liikumine sel määral piiratud, et ta ei saa täita nõuetekohaselt töölepingust tulenevaid kohustusi. Töösuhte lõpetamise korral TLS § 84 lg 1 alusel töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Olenemata töösuhte lõppemisest või lõpetamisest tuleb töötajale juba tehtud töö eest töötajale töötasu välja maksta. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele ühe kuu (august) ja 10 päeva (september) saamata jäänud töötasu summas 980 eurot bruto.
10.Kohus juhindus otsuse tegemisel TLS § 5 lg 1 p-st 5, § 15 lg 2 p-st 1, § 28 lg 2 p-dest 1 ja p 2, §-st 35 ja § 43 lg-st 2. Kohus leidis, et TLS §-s 35 sätestatud viimase lauseosa mõtte kohaselt (...kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü) on töötaja vahistamine takistuseks töökohustuste nõuetekohasel täitmisel ja töölepingu täitmine väljub tööandja mõjusfäärist ning seetõttu töötajast tuleneval põhjusel jäävad töökohustused täitmata alates töötaja vahi alla võtmisest ning tööandjal ei teki kohustust pärast seda töötasu maksta. Töötasu kuulub aga väljamaksmisele käeoleval juhul kuni vahistamiseni.
11.Samuti märkis kohus, et TLS § 33 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale maksma töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat aega. Töölepingu p-i 5.2 järgi kohustus tööandja tasuma töötasu töötaja pangaarvele järgneva kuu 20. kuupäevaks. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja apellatsioonkaebus
12.27.11.2013 esitas kostja Harju Maakohtu 29.10.2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13.Kostja on seisukohal, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis on viinud ebaõige kohtulahendini.
14.Viidates TsMS § 230 lg-tele 1 ja 2, § 5 lg-le 1 ja § 436 lg-le 2 märkis kostja, et hageja on kohtule 09.07.2013 avalduses (tl 42, tõlge lk 44) väitnud, et töötas ajavahemikul 01.03.2012 kuni 13.09.2012 kostja juures. Hageja nõudis kostjalt saamata jäänud töötasu 1 kuu ja 10 päeva ulatuses kuni 13.09.2013, selgitades, et ta ei saanud alates 13.09.2012 töökohustusi täita, kuna ta võeti vahi alla. Ühtegi sellekohast tõendit hageja ei esitanud. Hageja ei ole kordagi hagiavalduses märkinud, millise kuu ja 10 päeva eest ta töötasu soovib, kuid ilmselt võib tegemist olla augusti ja septembri 2012 töötasu nõudega. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit 16.10.2013 kohtu poolt kostjale edastatud hageja täpsustava avalduse kohta, milles hageja nõudis töötasu ühe kuu eest, kuna võeti vahi alla 13.08.2012.
15.Kostja on avaldanud, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping (lisatud tõendina töövaidluskomisjoni materjalides), mis öeldi kostja poolt erakorraliselt üles alates 13.08.2012 põhjusel, et hageja ei tulnud tööle. Töölepingu erakorralise ülesütlemise osas on kohtule esitatud tõendina töölepingu ülesütlemisavaldus alates 13.08.2013. Kohus jättis kostja esitatud tõendi tähelepanuta. TsMS § 442 lg-le 8 viidates leiab kostja, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 25.10.2013 vastuväidetes on kostja sõnaselgelt märkinud, et seega on hageja ilmselt esialgset hagiavaldust muutnud, nõudes varasema ühe kuu ja 10 päeva asemel, so kuni 13.09.2013, töötasu ühe kuu eest kuni 13.08.2013. Samas on nõutav summa 980 eurot püsinud muutumatuna. Eeltoodust nähtuvalt on hageja, võrreldes esialgses hagiavalduses märgituga loobunud 10 päeva suurusest nõudest, jäädes ühe kuu töötasu nõude juurde.
16.Kohus märkis otsuses, et kostja väidab, et tööleping lõpetati hagejaga juba 13.08.2012, kuid selliseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kohus, hinnates poolte esitatud seletusi ja tõendeid, jõudis järeldusele, et pooltevahelise töösuhte lõppemiseks tuleb lugeda 13.09.2012, mil hageja võeti vahi alla, olenemata sellest, kas see selliselt vormistati. Viidates asja materjalidele, märkis kohus, et hageja võeti 13.09.2012 vahi alla (tl 42,44). Kostja märgib, et kohtu viidetest jääb mulje, nagu sisaldaks kohtutoimik lk-l 42 ja 44 tõendeid, millest nähtuks hageja vahi alla võtmise kuupäev. Samas on märgitud toimiku lehekülgedel olemas üksnes hageja 09.07.2013 avaldus (lk 42) ja sellele lisatud eestikeelne tõlge (lk 44). TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi, muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Hageja poolt esitatud seletus ja selle tõlge ei saa olla tõendiks. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-105-08 p-s 18 avaldanud, et menetlusosaliste seletused ei ole tõenditeks TsMS § 229 lg 2 järgi.
17.Eeltoodust nähtuvalt hindas kohus hageja paljasõnalisi ja vastuolulisi väiteid tõenditena (vahi alla võtmise aeg, töösuhte lõppemise aeg), jättes kostja poolt esitatud tõendi (töölepingu erakorraline ülesütlemine) arvestamata ning kostja vastuväited tähelepanuta. Kostja hinnangul oleks hagiavaldus tulnud jätta rahuldamata, kuna kostja poolt esitatud tõendist nähtub selgelt, et tööleping on juba 13.08.2012 ühepoolselt erakorraliselt üles öeldud. Seega puudus alus ka hageja soovitud ulatuses (üks kuu) töötasu väljamõistmiseks.
18.Juhul, kui kohtul oleks tekkinud kahtlus töölepingu lõpetamise tähtpäeva osas, oleks ta saanud TsMS § 230 lg 2 kohaselt teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, mida kohus aga ei pidanud vajalikuks. Kostja taotleb TsMS § 633 lg 4 alusel võtta täiendava tõendina vastu 27.11.2013 Tartu Vangla arvestusosakonnast edastatud e-kirja, millest nähtuvalt võeti hageja vahi alla alates 13.08.2012. Tegemist ei ole uut asjaolu tõendava, vaid täiendava tõendiga hageja töölepingu lõpetamise tähtpäeva osas. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja esitas vastuseks apellatsioonkaebusele vastuapellatsioonkaebusena pealkirjastatud dokumendi, mida soovis 12.02.2014 kirja kohaselt käsitleda siiski vastusena apellatsioonkaebusele. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus on jätnud vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata ning rikkunud sellega
menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Samuti on otsus TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses olulises ulatuses põhjendamata.
21.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab TsMS § 438 lg 1 kohaselt muuhulgas seda, et kohus peab eelmenetluses tuvastama õigesti vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ning tegema neist otsust langetades põhjendatud ja paikapidavad järeldused. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Ringkonnakohus saab TsMS lg 1 p 2 alusel teha uue otsuse tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
22.Kolleegium nõustub esmalt kostja etteheitega, mille kohaselt ei ole maakohus nõuet menetledes pööranud tähelepanu nõude ebaselgusele. Hageja on esitanud nõude kostjalt saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks ühe kuu ja kümne päeva eest kuni 13.09.2013, selgitades, et ta ei saanud alates 13.09.2012 töökohustusi täita, kuna ta võeti vahi alla. Seejuures ei ole hageja täpsustanud, millise ühe kuu ja kümne päeva eest ta töötasu saada soovib. Ringkonnakohtu istungil 22.05.2014 on hageja esindaja kohtu küsimusele vastates selgitanud, et nõudeks on siiski ühe kuu töötasu summa 980 eurot alates 13.08.2012 kuni 13.09.2012 (tl 125).
23.Järgnevalt jagab kolleegium kaebaja väidet, et poolte vahel valitseb töösuhte lõpetamise aja osas erimeelsus, mida maakohtu lahend ei ole kõrvaldanud. Asja menetlemisel oleks maakohtul tulnud TsMS § 438, § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 ja §-s 232 sätestatud menetlusülesandeid täites nimetatud küsimuse aluseks olevad faktid tuvastada ning alles seejärel oleks kohtul olnud võimalik kujundada seisukoht hagejale väidetavalt maksmata jäätud töötasu nõude põhjendatuse osas. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt lasub kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS §-s 2 sätestatu eeldab, et kohus peab TsMS §-st 230 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pooltele vajadusel selgitama, milliste nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.
24.Samuti on põhjendatud kaebuse etteheide, et maakohus on otsust langetades pidanud ekslikult tõendiks hageja 09.07.2013 kirjalikku avaldust (tl 42, tõlge lk 44), milles hageja on väitnud, et ta töötas kostja juures kuni 13.09.2012. Õige on kaebaja seisukoht, et hageja avaldusele ja selle tõlkele ei saa omistada tõendi tähendust, kuna see ei vasta TsMS §-s 229 sätestatud tõendite lubatavuse kriteeriumitele. Asjakohane on seejuures kostja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-105-08 p-s 18 toodud seisukohale, milles kolleegium on kinnitanud, et menetlusosaliste poolt ilma vandeta antud seletused ka kirjalikul kujul ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõenditeks. Samuti ei ole maakohus pööranud tähelepanu vastuolule, mille tingib hageja poolt 03.10.2013 esitatud täpsustav avaldus, mille kohaselt võeti hageja enda sõnul vahi alla siiski 13.08.2012 (tl 65 ja tõlge tl 66).
25.Kolleegium nõustub kaebajaga ka selles, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu kostja poolt esile toodud asjaolule, mille kohaselt ütles kostja poolte vahel kehtinud töölepingu (TVK, tl 5-6) erakorraliselt üles alates 13.08.2012 põhjusel, et hageja ei ilmunud tööle. Samuti on maakohus jätnud põhjenduseta tähelepanuta töösuhte lõppemise kohta tõendina esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse, millest nähtuvalt on töösuhe lõppenud alates 13.08.2013 (tl 71). TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud
faktide kohta tõendeid hinnates teeb. Samuti on kohtul TsMS § 436 lg-st 2 tulenevalt kohustus rajada otsus asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses taas põhjendama.
26.Maakohtupoolse menetlusõigusnormide rikkumise kõrvaldamiseks ja pooltevahelise töösuhte lõpetamise aja osas selguse loomiseks võttis ringkonnakohus 22.05.2014 toimunud kohtuistungil TsMS § 633 lg 4 alusel vastu kostja poolt apellatsioonkaebusele lisatud uue tõendi hageja vahistamise aja tuvastamise kohta. Tõendist, milleks on Tartu Vangla arvestusosakonna spetsialisti e-kiri, selgub, et Tartu Vangla käsutuses oleva hageja kinnipidamisprotokolli kohaselt on hageja võetud vahi alla alates 13.08.2012 (tl 90). Kolleegiumi hinnangul saab nimetatud tõendiga ja kostja poolt maakohtu menetluses esitatud ning sama kuupäeva kandva töölepingu erakorralise lõpetamise avaldusega (tl 71) lugeda tõendatuks kostja väite, et pooltevaheline töösuhe lõppes 13.08.2012. Omapoolseid tõendeid kostja väite ümberlükkamiseks ei ole hageja esitanud. Töösuhte lõppemise tõttu 13.08.2012 ja samast kuupäevast alates vahi all viibimise tõttu ei ole hageja kostja juures pärast 13.08.2012 enam töötanud ja seetõttu puudub alus perioodi 13.08.2012 – 13.09.2012 eest töötasu saamise nõude rahuldamiseks.
27.Maakohtu otsuse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotus. Hagi rahuldamata jätmise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.