AS-i SEB Pank hagi MM vastu 46 399,82 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.10.2013.a vaheotsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 599,96 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MM apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS SEB Pank (registrikood: 10004252; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja Janek Alvela Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MM (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXXXXXX), tehinguline esindaja vandedvokaat Martin Pärn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 25.10.2013.a vaheotsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Saata tsiviilasi menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt
1(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.25.07.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjalt 46 399,82 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 04.10.2005.a hageja ja Mihkel Restoranid OÜ (endise ärinimega Mihkel Restoranid AS, põhivõlgnik) vahel arvelduslaenuleping nr 2005023783 (laenuleping I) summas 200 000 krooni, intressiga 7% aastas, tagastamise tähtajaga 04.06.2013.a. 12.12.2007.a sõlmitud arvelduslaenulepingu lisaga suurendati laenusummat 500000 kroonini. Laenulepingu I 08.10.2008.a sõlmitud lisaga lepiti kokku intressimääraks panga Eesti krooni laenude baasintress + 3,1% aastas ning laenutähtajaks 04.10.2009.a. Poolte vahel sõlmiti 04.10.2005.a käendusleping laenulepingust I tulenevate nõuete tagamiseks solidaarselt põhivõlgnikuga käendaja vastutuse maksimaalse rahasummaga 260000 krooni (16 617 eurot). Käendusega olid tagatud nii põhinõuded kui ka kõrvalnõuded, sh intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud. 24.03.2006.a sõlmiti hageja ja põhivõlgniku vahel laenuleping nr 2006007239 (laenuleping II) summas 11 300 000 krooni, intressiga panga Eesti krooni laenude baasintress + 2,9% aastas, tagastamise tähtajaga 24.03.2013.a. Laenulepingu 12.12.2007.a sõlmitud lisaga 1 suurendati laenusummat 11 600 000 kroonini. Poolte vahel sõlmiti 24.03.2006.a käendusleping laenulepingust II tulenevate nõuete tagamiseks solidaarselt põhivõlgnikuga käendaja vastutuse maksimaalse rahasummaga 500000 krooni (31 955,82 eurot). Käendusega olid tagatud nii põhinõuded kui ka kõrvalnõuded, sh intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud. Põhivõlgnik ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Osaliselt on võlgnevus kustutatud tagatiste müügist laekunud rahast ning käendaja poolt on tasutud 2173 eurot. 09.07.2009.a edastas hageja põhivõlgnikule ja kostjale teated laenulepingute erakorralise ülesütlemise kohta. 01.02.2011.a kuulutati välja põhivõlgniku pankrot. 24.07.2012.a seisuga on laenulepingust I tulenev põhiosa võlgnevus 17 219,94 eurot ning laenulepingust II tulenev võlgnevus 259 501,65 eurot. Hageja nõuab kostjalt laenulepingutest tuleneva võlgnevuse tasumist käenduse maksimummääras, so summas 46 399,82 (16 617 + 31 955,82 - 2173) eurot. Hageja ei nõustunud, et nõuded kostja vastu on aegunud. Nähtuvalt 10.06.2009.a teadetest pakkus hageja põhivõlgnikule võimalust läbirääkimisteks. Poolte vahel peeti läbirääkimisi ja hageja laenulepinguid alates 30.06.2009.a üles ei öelnud. Kuna läbirääkimiste käigus pooltele vastuvõetavat lahendust ei leitud, edastas hageja põhivõlgnikule ja kostjale uued ülesütlemise teated lepingute ülesütlemiseks alates 30.07.2009.a. Nimetatud kuupäevast on hageja lähtunud võlgnevuse arvestamisel, sellest on lähtunud ka pooled omavahelises suhtluses. Nii nt nähtub 30.07.2009.a kui viimane intressinõude kuupäev ning laenutähtaeg hagiavaldusele lisatud laenumaksete aruannetest. Samuti nähtub nimetatu ka põhivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest. Sarnaselt nähtub laenu tagastamise ja laenulepingust tulenevate kõrvalnõuete tasumise tähtpäev ka käendajale 06.12.2011.a ning 27.04.2012.a saadetud nõuetest võlgnevuse tasumiseks. Samuti on käendaja tunnistanud oma käenduslepingutest tulenevat kohustust poolte vahel 2012.a kevadel peetud e-kirjavahetuse käigus, milles käendaja tegi ettepaneku käenduskohustuse täitmiseks maksegraafiku alusel ning mille käigus peeti poolte vahel läbirääkimisi. Hageja hinnangul on käendaja poolt tehtud ettepanek
2(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 käenduskohustuse täitmiseks maksegraafiku alusel ilmselgelt vaadeldav nõude tunnustamisena. Samuti nähtub poolte vahel peetud e-kirjavahetusest läbirääkimiste pidamine, mille käigus nõude aegumine on olnud peatunud. Sarnaselt on aegumine olnud peatunud ka käendajale edastatud võlgnevuse tasumise nõuetes antud täiendavate tähtaegade jooksul. Seega on eeltoodu alusel tõendatud, et hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Hageja osundas ka Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, mille p-st 13 tuleneb, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Hageja esitas 02.11.2009.a kohtutäitur Marek Laanemetsale avalduse täitemenetluse algatamiseks põhivõlgniku suhtes, paludes pöörata sissenõue põhivõlgnikule kuuluvale ja põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistule (registriosa nr xxxxxxxxxx) aadressil XXXX XX X/XXXX X/X, XXXXXXX. Tuginedes ülalmainitule katkes nõuete aegumine seega 02.11.2009.a, mistõttu ei olnud ka hagiavalduse esitamise seisuga 25.07.2012.a hageja nõuded veel aegunud. Lisaks tuleneb kostjaga sõlmitud käenduslepingute p-st 4.7, et kui võlaõigusliku lepingu täitmine on lisaks käendusele tagatud pandiõigusega ja panditud vara väärtus on väiksem võlaõigusliku lepingu alusel tekkinud panga nõudest põhivõlgniku vastu, on hagejal õigus esitada käenduslepingu alusel nõue käendaja vastu, sh esitada käendaja vastu kohtusse hagi, ka enne nõude rahuldamist pandieseme arvel. Seega oli hageja vastavalt kostjaga sõlmitud käenduslepingutele kohustatud enne käendaja vastu nõude esitamist eelnevalt rahuldama oma nõude pandi arvelt, mistõttu ei saa käendaja vastu oleva nõude aegumise alguseks pidada ainuüksi nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hagi on aegunud ning esitas taotluse vaheotsuse tegemiseks aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Kostja sõnul ei ole hageja öelnud laenulepinguid üles hagile lisatud 09.07.2009.a laenulepingute erakorralise ülesütlemise teadetega, mille kohaselt öeldi laenulepingud erakorraliselt üles alates 30.07.2009.a. Tegelikkuses ütles hageja kõnealused laenulepingud oma 10.06.2009.a erakorralise ülesütlemise teadetega (lisatud kostja vastusele) üles juba alates 30.06.2009.a. Aegumistähtaja alguse (nõuete sissenõutavaks muutumise) seisukohalt ei oma hagile lisatud 09.07.2009.a teated enam tähendust, sest laenulepingud olid selleks ajaks juba eelnevalt üles öeldud 10.06.2009.a teadetega ja nõuded olid sissenõutavaks muutunud juba alates 30.06.2009.a. Kuna laenulepingud oli lõppenud, ei saanud neid enam hiljem üles öelda. Kostja tagas laenulepingutest tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmist hageja ees käendajana ja seega tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt (käendajalt) käenduskohustuste täitmist alates 30.06.2009.a. Hageja esitas aga hagi kostja suhtes alles 25.07.2012.a ehk pärast aegumistähtaja möödumist. Kostja ei tunnistanud ka hageja poolt viidatud läbirääkimiste ajal nõudeid. Pooled pidasid tõepoolest läbirääkimisi ajavahemikul 03.05.2012–16.05.2012.a ja aegumine oli seetõttu vahepeal peatunud 13 päeva, kuid vaatamata sellele on hageja nõue aegunud. Läbirääkimiste käigus laenu tasumisest ja käendusest rääkimine kuulub läbirääkimiste koosseisu alla, mitte ei ole käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõttes. Samuti ei ole nõude tunnustamisena käsitletav avaldus, milles üksnes lubatakse asjaga tegeleda. Kostja selgitas 07.05.2012.a saadetud e-kirjas hagejale ainult seda, mis on läbirääkimiste sisuks, mitte ei tunnistanud nõuet. Hageja on 16.05.2012.a e-kirjas konstateerinud, et jääb ootama maikuu jooksul laekumist ning pärast seda saab rääkida kokkuleppest täpsemalt. Kostja hinnangul
3(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 tõendab nimetatud e-kiri, et läbirääkimised lõppesid 16.05.2012.a, sest hageja ja kostja vahel täiendavad kokkulepped puudusid ning kostja ei tasunud 2012.a mais ühtegi makset. Kostja poolt 21.05.2012.a hagejale varasemate maksekorralduste esitamine ei oma läbirääkimiste seisukohast mingit tähtsust, tegemist oli läbirääkimiste välise pöördumisega. Isegi, kui hageja väide läbirääkimiste kestvuse osas ajavahemikus 03.05.2012–21.05.2012.a on põhjendatud, oleksid läbirääkimised kestnud 18 päeva ja hagiavaldus tulnuks esitada hiljemalt 21.07.2012.a. Aegumine ei olnud peatunud ka kostjale kui käendajale väidetavalt edastatud võlgnevuse tasumise nõuete tõttu, milles hageja andis täiendavaid tähtaegu võlgnevuse tasumiseks. Esiteks ei ole kostja hageja väidetavaid kirju kätte saanud, v.a. e-postiga saadetud 27.04.2012.a kiri, mille kostja sai kätte 03.05.2012.a. Teiseks ei anta hageja kirjades kostjale täiendavaid tähtaegu, vaid hoiatatakse teda kohtusse pöördumise riski eest. Pärast hagi esitamist peetud läbirääkimised ei oma enam tähtsust nõude aegumise seisukohast. Hageja viide Riigikohtu lahendile, mis käsitles aegumise katkemist täitedokumendi täitmisele esitamisega, ei ole kostja hinnangul asjakohane. Seadusest ega ka hageja viidatud Riigikohtu lahendist ei tulene, et juhul, kui võlausaldaja nõude aegumine põhivõlgniku suhtes katkeb ja algab uuesti, siis sama kohaldub n-ö automaatselt ka võlausaldaja nõude aegumisele käendaja suhtes. Käenduslepingute p 4.7 andis hagejale õiguse nõuda kostjalt käenduskohustuse täitmist ja õiguse sh hageda kostjat ka enne seda, kui pandi ese on realiseeritud. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt käenduskohustuse täitmist ka enne tagatise müüki. Aegumist ei saanud katkestada ka kostja poolt kohustuse täitmine 16.11.2012.a summas 300 eurot. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 25.10.2013.a vaheotsuse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks hageja esitatud nõuetele ja jätkas menetlust. Kostja on taotlenud hagis esitatud nõude suhtes TsÜS § 143 järgi aegumise kohaldamist. Hageja nõuete aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalused nõuded tulenevad. Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu käenduslepingute alusel (vt t lk 1926 ja 36-39) nõude laenulepingust I (vt t lk 6-18) ja laenulepingust II (vt t lk 27-35) tulenevate võlgnevuste tasumiseks kogusummas 46 399,82 eurot. Hagiavalduses märgitust järelduvalt soovib hageja kostjalt laenude põhiosa võlgnevuse tasumist käendaja rahalise vastutuse ulatuses. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kohus viitas ka VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1. Pooltel puudub vaidlus vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: • hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 04.10.2005.a arvelduslaenu lepingu nr 2005023783 laenu 200 000 krooni saamiseks (laenuleping I), mille hilisemate muudatusi arvestades oli laenu tagastamise tähtaeg 04.10.2009.a; • hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 24.03.2006.a laenulepingu nr 2006007239 laenu 11300000 krooni saamiseks (laenuleping II) laenu tagastamise tähtajaga 24.03.2013.a; • mõlemad laenulepingud on kostja poolt erakorraliselt üles öeldud vähemalt alates 30.07.2009.a (kostja väitel öeldi lepingud üles alates 30.06.2009.a); • laenulepingust I tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on hageja ja kostja sõlminud 04.10.2005.a käenduslepingu I, millega kostja kohustus vastutama hageja ees põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga käendaja vastutuse maksimumsummaga 260 000 krooni (16 617 eurot); • laenulepingust II tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks on hageja ja kostja sõlminud 24.03.2006.a käenduslepingu II, millega kostja kohustus vastutama hageja ees põhivõlgniku
4(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 laenulepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga käendaja vastutuse maksimumsummaga 500 000 krooni (31 955,82 eurot). Seoses nõuete aegumisega on õiguslik vaidlus esmalt küsimuses, millal muutusid hageja laenulepingutest tulenevad nõuded kostja kui käendaja vastu sissenõutavaks ning kas aegumine on katkenud ja millisel ajavahemikul oli nõuete aegumine peatunud. Kohus käsitles esmalt küsimust laenu tagastamise nõuete sissenõutavaks muutumisest. Laenuleping I on käsitletav krediidilepinguna VÕS § 401 lg 1 mõttes, mitte laenulepinguna VÕS § 396 lg 1 järgi. Samas kohaldatakse krediidilepingule VÕS § 401 lg-st 3 lähtuvalt laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Sisuliselt sama, mis on sätestatud VÕS § 396 lg-s 1, tuleneb laenulepingu I p-st 18.1 ja laenulepingu II p-st 17.1. Seega muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks laenulepingute ülesütlemisel. Nagu eelnevalt märgitud, puudub vaidlus, et hageja on nii laenulepingu I kui laenulepingu II ennetähtaegselt kehtivalt üles öelnud (st vaidlust ei ole ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu ja/või formaalsete nõuete täitmise üle). Pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas ülesütlemine on toimunud 09.07.2009.a saadetud teatiste alusel (vt t lk 40 ja 42) või juba 10.06.2009.a saadetud teatiste alusel (vt t lk 93 ja 94). Kohus leidis, et laenulepingud tuleb lugeda kehtivalt üles öelduks 10.06.2009.a saadetud teatiste alusel. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tulenevalt VÕS § 116 lg-st 5 võib VÕS §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa. Riigikohus on lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 p-s 11 leidnud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib VÕS § 196 kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda taganemise sätetele. Kohtupraktika järgi võib VÕS § 116 lg-t 5 kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10, p 11). Praegusel juhul on hageja andnud 10.06.2009.a saadetud teatistes põhivõlgnikule tähtaja laenulepingust I ja II tulenevate võlgnevuste tasumiseks kuni 29.06.2009.a, teatades samas, et kui võlgnevusi hiljemalt selleks kuupäevaks ei tasuta, ütleb pank lepingud erakorraliselt üles. Kohtu hinnangul võib nendest teatistest mõistlikult järeldada, et kui võlgnik oma kohustusi märgitud täiendava tähtaja jooksul ei täida, loeb hageja laenulepingud I ja II alates 30.06.2009.a erakorraliselt üles öelduks. Seega muutusid ka laenude tagastamise kohustused sissenõutavaks 30.06.2009.a. 09.07.2009.a saadetud teatised ülesütlemise seisukohast enam õiguslikku tähtsust ei oma, kuna samu laenulepinguid ei saa kaks korda kehtivalt üles öelda. Lepingute ülesütlemise tähtaega ei muuda ka asjaolu, et hageja on intressiarvestuses lähtunud hilisemast ülesütlemise tähtajast ja vastavalt sellele hiljem nõuded esitanud. Hageja on iseenesest õigesti osundanud, et 10.06.2009.a teatistes on pakutud võimalust ka läbirääkimisteks. Samuti läbirääkimised hageja väidete kohaselt pärast 10.06.2009.a teatiste
5(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 saatmist põhivõlgnikuga ka toimusid. Kohtu hinnangul ei anna see siiski alust järeldada, et 10.06.2009.a teatiste alusel kehtivat ülesütlemist ei toimunud. Liiatigi on hageja väide läbirääkimiste tegeliku toimumise üle tõendamata. Samuti märkis kohus, et 10.06.2009.a ja 09.07.2009.a teatistes on erinevused ainult summade ja kuupäevade osas (mh on hageja poolt ka 09.07.2009.a teatistes pakutud võimalust läbirääkimisteks). Ometigi peab hageja ise 09.07.2009.a teatisi lepingute ülesütlemise avaldusteks. Võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu (vt: Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10). Vastavalt TsÜS § 147 lg-tele 1 ja 2 tuleb TsÜS § 146 lg 1 kohase 3-aastase aegumistähtaja algust nii põhivõlgniku kui käendaja osas arvestada TsÜS § 135 lg 1 alusel alates 01.07.2009.a kella 00.00. Nõude aegumistähtaeg lõppenuks § 136 lg 6 ning § 137 lg 1 järgi 30.06.2012.a kell
24.00.Kuna 30.06.2012.a oli aga laupäev, saabunuks tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 alusel esmaspäeval, 02.07.2012.a. Tsiviilasjas menetletav hagiavaldus on esitatud kohtule 25.07.2012.a. Kohtu hinnangul ei lõppenud aegumistähtaeg siiski 02.07.2012.a, kuna hageja ja kostja pidasid 2012.a mais läbirääkimisi, mis tõi vastavalt TsÜS § 167 lg-le 1 kaasa nõuete aegumise peatumise. Pooltel puudub iseenesest erimeelsus, et 03.05.2012–16.05.2012.a nõuete üle läbirääkimisi peeti ning kostja vastu esitatud nõuete aegumine oli sellel ajavahemikul peatunud. Hageja arvates jätkusid läbirääkimised tegelikult kuni 11.12.2012.a. Seega vaidlevad pooled sisuliselt läbirääkimiste jätkumise üle pärast 16.05.2012.a. Kohtu hinnangul jätkusid 03.05.2012.a alanud läbirääkimised esitatud tõendite põhjal kuni 2012.a mai lõpuni. Toimunud läbi-rääkimisi kajastab eeskätt 2012.a kevadel peetud e-kirjavahetus (vt t lk 105-106). Kostja on 12.05.2012.a hageja esindajale (juristile LA) saadetud e-kirjas lubanud teha esimese makse mai lõpus. Hageja esindaja on 16.05.2012.a vastanud, et hageja jääb ootama laekumist mai jooksul (vt t lk 105). Sellest arvamuste vahetusest nähtub, et vähemalt kuni maikuu lõpuni võis hageja võimalikuks pidada kostjaga kokkuleppelise lahenduse saavutamist. Kohtu arvates ei oma siinkohal õiguslikku tähtsust asjaolu, et kostja maikuu jooksul midagi hagejale ei tasunud ning et pooled kavandatud kokkulepet ei sõlminud. Läbirääkimised oleks lõppenud juhul, kui kostja oleks enne 2012.a mai lõppu teatanud, et taganeb oma varasemalt antud lubadustest, keeldub võla tasumisest vms. Selliseid asjaolusid ei ole kohus käesolevas menetluses tuvastanud. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et nõuete aegumine oli 03.05.2012.a alanud läbirääkimiste tõttu peatunud vähemalt kuni 31.05.2012.a. Kuivõrd aegumise peatumine lõppes praegusel juhul 31.05.2012.a, ei aegunud nõuded TsÜS § 168 lg-st 2 lähtuvalt enne 31.07.2012.a (kl 24.00). Lähtudes ülaltoodust leidis kohus, et hagiavaldus on esitatud aegumistähtaja jooksul ning hageja nõuded ei ole aegunud. Kohus jättis kostja aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ning jätkab kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 3 käesolevas asjas menetlust. Seonduvalt nõuete aegumist puudutavate poolte väidetega märkis kohus täiendavalt, et kohtu hinnangul ei ole kostja vastu esitatud nõuete aegumistähtaeg katkenud. Hageja arvates on kostja tunnistanud oma käenduslepingutest tulenevat kohustust poolte vahel 2012.a kevadel peetud ekirjavahetuse käigus (mida kohus juba eelnevalt käsitles). Kohtu hinnangul ei ole kostja kõnealuses e-kirjavahetuses hageja nõudeid ühemõtteliselt ja selgelt tunnistanud. Poolte arvamustevahetust võimaliku maksegraafiku üle ega kostja lubadusi tasuda ei saa kohtu arvates iseenesest pidada nõude tunnistamiseks.
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055
Hageja väitel katkes nõuete aegumine juba ka 02.11.2009.a, kui hageja esitas kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks põhivõlgniku suhtes ning palus pöörata sissenõude põhivõlgnikule kuuluvale ja põhivõlgnikuga sõlmitud laenulepingutest I ja II tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasjale aadressil XXXX XX X/XXXX X/X, XXXXXXX (vt t lk 135-136 ja 138-154). Kohus hageja taolise käsitlusega ei nõustunud. Seda ei toeta ka hageja viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-21-153-10. Selles lahendis on käsitletud nõuete aegumise katkemist põhivõlgniku vastu. Nõuete aegumise peatumine või katkemine põhivõlgniku suhtes ei mõjuta aegumistähtaja kulgemist kostja kui käendaja suhtes. Võlausaldaja saab esitada käendaja vastu täitmise nõude käenduslepingu alusel. Käenduslepinguga kohustub käendaja vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Seega tekib käendajal käenduslepingust iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ning võlausaldajal lisaks põhivõlanõudele iseseisev nõudeõigus käendaja vastu. Kui võlausaldaja esitab nõude käendaja vastu, võib käendaja VÕS § 149 lg 1 järgi esitada võlausaldaja nõudele üldjuhul kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust. Käendaja võib esitada ka käenduslepingust tuleneva aegumise vastuväite (vt nt: Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-112-10, p-d 11 ja 12). Hageja leidis, et aegumine oli peatunud käendajale edastatud võlgnevuse tasumise nõuetes antud täiendavate tähtaegade jooksul (vt t lk 102, 103 ja 104). Kohtu hinnangul peatub nõude aegumine TsÜS § 167 lg 2 alusel juhul, kui täiendava tähtaja määramisega on seotud materiaalvõi menetlusõiguslikud tagajärjed, nt juhul, kui õigustatud isik annab võlgnikule täiendava täitmise tähtaja VÕS § 114 lg 1 mõttes või pankrotiseaduse § 10 lg 2 p 1 järgi. Nõudekirjade saatmine, milles üksnes palutakse võlgnevuse tasumist teatud kuupäevaks, ei oma kohtu arvates TsÜS § 167 lg-s 2 sätestatud toimet. Käesoleva kohtumenetluse kestel poolte vahel toimunud läbirääkimised (kokkuleppelise lahenduse leidmiseks) ega kostja poolt 300 euro tasumine 16.11.2012.a (vt t lk 126) ei oma nõude aegumise seisukohast õiguslikku tähtsust. TsÜS § 142 lg-st 1 lähtudes on asja lahendamisel oluline see, kas nõue oli aegunud hagiavalduse (mis on hiljem menetlusse võetud ja kostjale kätte toimetatud) esitamise ajal. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja 25.11.2013.a apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kohaldada aegumist ja lõpetada asjas menetlus või alternatiivselt, tühistada maakohtu vaheotsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja 442 lg-t 8. Kohus ei ole otsust piisavalt motiveerinud ning esitatud seisukohad on lünklikud ja vastuolulised. Kohus, leides, et poolte vahel 03.05.2012.a alanud läbirääkimised jätkusid kuni 2012.a mai lõpuni, ei ole selgitanud, millisest faktiväitest või tõendist lähtudes ta taolise seisukohani jõudis. Kohus on üksnes nentinud, et pooltevahelisest arvamuste vahetusest nähtub, et vähemalt kuni mai lõpuni võis hageja võimalikuks pidada kostjaga kokkuleppelise lahenduse saavutamist. Kohus ei ole selgitanud ega põhistanud seda, miks kostja poolt esile toodud asjaolul, et kostja maikuu jooksul hagejale midagi ei tasunud ning pooled kavandatud kokku-lepet ei sõlminud, ei olnud õiguslikku tähendust. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustunud kostja faktiliste väidetega. Kostja hinnangul on eeltoodud
7(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 asjaoludel siiski asjas õiguslik tähendus, sest kostja lubadust tasuda ei saa iseenesest pidada läbirääkimiste jätkumiseks. Kostja jaoks ei ole jälgitav, millisest asjaolust lähtudes jõudis kohus seisukohani, et läbirääkimised jätkusid kuni mai lõpuni. Poolte vahel puudus suhtlus nõude võimaliku tasumisega seotud asjaolude üle alates 17.05.2012.a kuni 31.05.2012.a. Erialakirjanduses on peetud läbirääkimisteks arvamuste vahetamist nõude või selle aluseks olevate asjaolude üle, läbirääkimised võivad toimuda nii suuliselt kui kirjavahetusega. Eeltoodud tunnustatud seisukohast nähtub, et alates 17.05.2012.a ei toimunud poolte vahel mingisuguseid läbirääkimisi TsÜS § 167 lg 1 mõttes. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiväitega, et hageja 16.05.2012.a e-kiri (vt t lk 105) tõendab, et läbirääkimised lõppesid 16.05.2012.a. Hageja ja kostja vahel puudusid täiendavad kokkulepped ning kostja ei teostanud 2012.a mais makset, samuti ei sõlmitud hageja poolt viidatud notariaalset kokkulepet (vt t lk 121 LA 11.05.2012.a e-kiri). Asjaolu, et kostja lubas 12.05.2012.a saadetud e-kirjas teha esimese makse mai lõpus, ei tähenda kostja hinnangul nõude tunnustamist ega seda, et kostja tegelikkuses oma lubadust peab. Kostja hinnangul ei asenda tema e-maili teel antud „lubadus“ nt võlatunnistust, poolte kirjalikku kokkulepet võla tasumise kohta või veelgi enam – võlgnevuse tasumist, ja samuti ei ole see tõendiks läbirääkimiste jätkumise kohta kuni vähemalt 31.05.2012.a. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-25-13 p-s 12 väljendatust ei pidanud pooled kostja hinnangul läbirääkimisi TsÜS § 167 lg 1 tähenduses ajavahemikus 17.05.2012–31.05.2012.a, nagu leidis põhjendamatult maakohus, sest selles ajavahemikus ei pidanud pooled ilmselgelt läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda – hageja üksnes võis oodata laekumist kostjalt, mida aga ei toimunudki. Kohus ise on samuti leidnud, et poolte arvamustevahetust võimaliku maksegraafiku üle ega kostja lubadusi tasuda ei saa pidada nõude tunnistamiseks. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas sai kohus siiski kostja 12.05.2012.a antud lubadust tasuda, pidada läbirääkimiste jätkumiseks ajavahemikus 17.05.2012–31.05.2012.a. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja, et kohtu poolt kaevatavas otsuses esitatud seisukohad on paljuski vastuolulised ning mitteammendavad, mis tähendab, et eksitud on TsMS § 436 lg 1 vastu. Kostja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-44-11, milles Riigikohus on leidnud, et aegumine ei peatu, kui isik selgelt läbirääkimistest keeldub või pretensioonile ei reageeri. Kostja hinnangul on võimalik lähtuda eeltoodud seisukohast ka antud juhul, sest kostja küll lubas tasuda võlguoleva summa, kuid ei reageerinud pärast 16.05.2012.a hageja poolt saadetud ekirja mingil viisil nõudele. Seega ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, et läbi-rääkimised toimusid ka 17.05.2012–31.05.2012.a. Kohus on leidnud, et läbirääkimised oleks lõppenud juhul, kui kostja oleks enne 2012.a mai lõppu teatanud, et taganeb oma varasemalt antud lubadustest, keeldub võla tasumisest vms, milliseid asjaolusid aga kohus ei tuvastanud. Kostja ei nõustu kohtu arvamusega, leides, et juhul, kui kostja oleks pärast 12.05.2012.a saadetud e-maili veel hageja esindajaga vastavate nõuete teemal ühendust võtnud või teatanud, et ta ei nõustu maksmisega või ei teosta makseid, siis oleks nõuete aegumistähtaeg tõenäoliselt veelgi pikenenud. Sellisel juhul oleks saanud hageja tugineda näiteks TsÜS § 146 lg-le 4 ning väita, et kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult ning seetõttu on nõuete aegumistähtaeg kümme aastat. Eeltoodu ei olnud kindlasti kostja soov.
8(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055 Lähtudes ülaltoodust leiab kostja, et pooltevahelised läbirääkimised toimusid ikkagi üksnes ajavahemikus 03.05.2012–16.05.2012.a ning hagi ei ole esitatud aegumistähtaja jooksul. Kuivõrd kostja hinnangul lõppes aegumise peatumine praegusel juhul 16.05.2012.a, ei aegunud nõuded TsÜS § 168 lg-st 2 lähtuvalt enne 16.07.2012.a (kl 24.00). Hageja esitas hagi alles 25.07.2012.a, mistõttu on tema nõuded aegunud ning asjas tuleb menetlus lõpetada. Kostja ei nõustu ka maakohtu väitega, et nõude nn algne aegumistähtaeg lõppenuks järelikult 30.06.2012.a kell 24.00 ja kuna 30.06.2012.a oli laupäev, saabunuks tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 alusel esmaspäeval so 02.07.2012.a. Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-47-12 p-s 14 märkinud, et aegumistähtaja lõppemist ei mõjuta asjaolu, kas see langeb töö- või puhkepäevale. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kuigi apellant tugineb samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub, märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
7.Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus tegi tõendite hindamisel vale järelduse, kui leidis, et pooltevahelised läbirääkimised ei lõppenud 16.05.2012.a ning kestsid edasi vähemalt kuni 31.05.2012.a. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus teinud tõendite pinnalt valet järeldust. 2012.a maikuus pidasid pooled kohustuse täitmise üle e- posti teel läbirääkimisi, mis on kajastatud (t I kd lk 105-106). E- kirjadest nähtuvalt saatis hageja töötaja kostjale nõuded käenduskohustuste täitmiseks, millele vastuseks tegi kostja hagejale ettepaneku läbirääkimiste pidamiseks. Hageja töötaja täpsustavale küsimusele vastuseks kinnitas kostja, et kostja soovib pidada läbirääkimisi selleks, et leppida kokku käenduskohustuste täitmine läbi maksegraafiku. Kostja märkis veel konkreetse summa, mida ta suudab igakuiselt maksta ning märkis, et on valmis maksmist alustama alates 2012nda aasta juuni lõpust. Sellele e- kirjale vastas hageja töötaja 11.05.2012.a, e- kirjaga, et kokkuleppe sõlmimine on võimalik, kuid kokkuleppe sõlmimise eelduseks on, et kostja peab tegema võlgnevuste tasumiseks makseid, mis peavad laekuma veel 2012nda aasta maikuus. Hageja e- kirjast võib järeldada, et hageja sidus kostja poolt soovitud käenduskohustuse ajatamise kokkuleppe sõlmimise kostja poolt 2012.a maikuus hagejale rahaliste maksete tegemisega. Hageja töötaja saatis kostjale ka konkreetse kontonumbri, millele palus raha üle kanda. Seega märkis hageja töötaja 11.02.2012.a e- kirjas, et hageja on nõus kostjaga käenduskohustuse täitmise ajatamiseks sõlmima kokkuleppe, kuid seadis konkreetse kokkuleppe sõlmimise sõltuvusse sellest, et kostja tasub hageja pangaarvele kohustuse täitmiseks mingi rahasumma. Sellele e- kirjale vastas kostja 12.05.2012.a e- kirjaga, et ta teeb mai lõpus esimese makse. Sellele e- kirjale vastas hageja esindaja 16.05.2012.a, et hageja jääb ootama raha laekumist maikuu jooksul, peale mida on hageja valmis rääkima kokkuleppe täpsematest tingimustest. Peale seda kirja saatis kostja hagejale samal päeval veel ühe täpsustava e- kirja, mis puudutas käenduskohustuse täitmiseks maksete arvestamist.
9(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055
8.Eelneva kirjavahetuse pinnalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kostja avaldas soovi käenduskohustuste täitmiseks läbirääkimiste pidamiseks, mille käigus soovis kostja sõlmida käenduskohustuste täitmise ajatamiseks kokkulepet. Hageja seadis ajatamiskokkuleppe sõlmimise eelduseks mingi rahasumma maksmise kostja poolt 2012nda aasta maikuu jooksul ning märkis, et ajatamiskokkuleppe täpsetest tingimustest saab rääkida peale rahasumma laekumist. Kostja kinnitas selle nõudmise peale, et ta on sellega nõus ning et ta teeb makse hagejale veel 2012nda aasta maikuu jooksul. Kostja märkis samas e- kirjas, et soovib minna notari juurde kokkulepet sõlmima. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja teatanud hagejale, et ta läbirääkimised katkestab. Veelgi enam, kostja ei ole andnud hagejale ka muul viisil märku sellest, et ta enam läbirääkimisi pidada ei soovi või et ta ei soovi enam kokkulepet sõlmida. Ainuke asjaolu, mis viitab kuidagi sellele, et kostja ei soovi võib-olla läbirääkimisi pidada, oli asjaolu, et kostja 2012nda aasta maikuus ega ka hiljem hagejale raha ei maksnud.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga selles, et hageja oleks pidanud juba enne 2012nda aasta mai lõppu järeldama, et kostja on läbirääkimised katkestanud. Kuivõrd pooled leppisid kokku selles, et edaspidiste läbirääkimise sammude tegemine sõltub kostja poolt hagejale raha maksmisest ning kostja lubas vastava sammu astuda (raha maksta) maikuu jooksul ning pooled olid kokku leppinud, et kokkuleppe sõlmimisele suunatud järgmised sammud astutakse peale raha maksmist, siis ei pidanud hageja enne mai lõppu eeldama, et kostja edaspidi läbirääkimisi pidada ei soovi. Olukorras, kus pooled lepivad kokku läbirääkimiste konkreetsed sammud ning nende tegemiseks ka kindla ajakava, ei saa hagejaga sarnane mõistlik isik järeldada, et kostja peaks enne kokkulepitud aega läbirääkimiste raames veel mingeid samme astuma. Isegi siis, kui kostja ei soovinud enam läbirääkimisi pidada või soovis võtta endale kuni mai lõpuni hea usu põhimõtte vastaselt aega, ilma soovita edasisi läbirääkimisi pidada, ei saa see läbirääkimisi lõpetada, sest kahe isiku vahelises suhtluses ei piisa ühe isiku sisemisest tahtest. Tahet tuleb teise isiku suhtes väljendada. Seda kostja aga ei teinud.
10.Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et kostja poolt e- kirjas antud lubadust maksta raha maikuu jooksul, tuleb pidada läbirääkimiste jätkamiseks. Läbirääkimiste pidamine võib seisneda ka ühe poole poolt läbirääkimiste edasiseks pidamiseks seatud tingimuste täitmises. Pooled leppisid konkreetsel juhul kokku, et läbirääkimised jätkuvad peale kostja poolt raha maksmist ning kostja lubas raha konkreetse ajaperioodi jooksul maksta.
11.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et pooled ei pidanud läbirääkimisi TsÜS § 167 tähenduses. Hageja esitas kostja suhtes nõude, milles nõudis käenduskohustuse kohest täitmist. Kostja väljendas soovi pidada läbirääkimisi selle üle, et muuta kohustust selliselt, et käenduskohustust ei tuleks täita mitte kohe vaid ajatatult. Seega pidasid pooled läbirääkimisi just kohustuse üle.
12.Arvestades seda, et hageja ja kostja leppisid kokku, et kostja maksab hagejale mingi rahasumma enne mai lõppu ning et läbirääkimistega minnakse edasi peale raha laekumist, ei pidanudki pooled enne raha laekumist muid toiminguid ega tahteavaldusi läbirääkimistega seoses vahetama ning sellest, et pooled enne mai lõppu rohkem läbirääkimisi ei pidanud, ei saa läbirääkimiste lõppemist seetõttu järeldada. Kostja ei teatanud ka hagejale, et ta soovib läbirääkimised lõpetada. Nendel põhjustel on maakohtu järeldus, et vähemalt 2012nda aasta maikuu lõpuni võis hageja arvata, et läbirääkimised jätkuvad, igati õige ja põhjendatud.
10(11)
Tsiviilasi nr: 2-12-29055
13.Kuivõrd läbirääkimised kestsid vähemalt 2012nda aasta maikuu lõpuni, ei oleks vaidlusalune nõue aegunud enne 31.07.2012.a (TsÜS § 168 lg 2). Käesolevas asjas esitati hagi kohtusse 25.07.2012.a. Seetõttu ei mõjuta aegumist apellatsioonkaebuses esitatud etteheide, et TsÜS § 136 lg-s 8 sätestatu aegumistähtaja lõppemisele ei kohaldu.
14.Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kuivõrd tegemist on vaheotsusega, tuleb tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja lõplikul lahendamisel (TsMS § 173 lg 5).
Reet Allikvere
Ulvi Loonurm
Kaupo Paal
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.