lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-12-8722/57

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudHarju Maakohus Tartu mnt kohtumaja · 08.05.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja
Kohtuasja number
2-12-8722/57
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
08.05.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2139
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

2-12-8722

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja

Kohtukoosseis

kohtunik Indrek Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. mai 2014, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-8722

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi

XXXhagi

XXXvastu

hüvitatud

liikluskahju tagasinõudes Tsiviilasja hind

1983 eurot

Menetlusosalised ja nende

Hageja: Aktsiaselts XXX(registrikood XXX; asukoht

esindajad

XXX) Hageja tehinguline esindaja: Moonika X(e-post: XXX) Kostja: XXX(isikukood XXX; elukoht XXX; e-post XXX) Kolmas isik kostja poolel: XXX(isikukood XXX; kohtule teadaolev elukoht XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

14. aprill 2014

Kohtuistungil osalenud isikud

Hageja esindaja Moonika X ning kostja XXX

RESOLUTSIOON

Jätta Aktsiaseltsi XXX poolt esitatud hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja Aktsiaseltsi XXX kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva

kohtuotsuse

peale

on

õigus

esitada

apellatsioonkaebus

lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 8. mail 2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav 1(6)

2-12-8722 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1.Aktsiaselts XXX(edaspidi hageja) esitas 01.03.2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX(edaspidi kostja) vastu 1983 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule tähtaegselt vastuväite ning Pärnu Maakohtu 04.09.2012 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 10.09.2012 hagiavalduse kostja vastu, milles taotleb hüvitatud liikluskahju 1535 euro ja juhtumi käsitluskulude 448 euro väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt toimus 04.02.2011 kell 04.00 Tallinnas Vesivärava 23 juures liiklusõnnetus, mille tagajärjel tekkis varaline kahju XXX. Liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukil Mazda Xedos, registrimärgiga XXX, puudus õnnetuse toimumise hetkel kehtiv kindlustuspoliis. Kuna kostja tsiviilvastutus oli õnnetuse hetkel kindlustatud hageja poolt väljastatud liikluskindlustuse lepinguga, käsitles vastavalt liikluskindlustuse seadusele (LKindlS) juhtumit ja hüvitas tekitatud kahju kindlustusandja (hageja). 10.03.2011 kinnitatud otsuse kohaselt hüvitas hageja kannatanule sõiduki Mazda 323, registrimärgiga XXX, taastusremondi kulud kokku 1535 euro ulatuses. Samuti on hageja kandnud seoses juhtumi käsitlemisega kulusid summas 448 eurot. 10.02.2011 väitis kostja hagejale, et on juba umbes 2000. aastal liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki maha müünud, ostu-müügi lepingut kostjal esitada ei olnud. Samas on kostja hagejale väitnud, et auto on varastatud ja kostja kavatses esitada politseile avalduse, mida kostja teinud ei ole. Kostja on seega esitanud vastuolulist teavet sõiduki omaniku isiku kohta. Eesti Liikluskindlustuse Fondi ARK-i andmebaasi kohaselt on kahju põhjustanud sõiduki Mazda Xedos, registrimärgiga XXX omanikuks kostja. Kostja ei ole teavitanud liiklusregistrit sõiduki omanikuvahetusest. Uus omanik sõidukit enda nimele vormistanud ei ole. Kuna liiklusõnnetus põhjustati ja kahju 2(6)

2-12-8722 tekitati kostjale kuuluva sõidukiga hetkel, mil kindlustusmakse oli tasumata, tekkis hagejal LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel kostja vastu tagasinõudeõigus summas 1983 eurot. Kostjale 24.02.2011 ja 24.08.2011 saadetud tagasinõudekirjad tagastati hoiutähtaja möödumisel, kostjaga kohtuvälisele kokkuleppele jõuda ei õnnestunud. Hageja hinnangul ei ole sõiduki võõrandamine tõendatud. Kui kostja oleks suutnud leida isiku, kellele sõiduki võõrandas, oleks hageja olnud valmis kostja asendama ja esitama tagasinõude sõiduki uue omaniku vastu.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

4.Kostja vaidleb hagile vastu.

Kostja on liikluskahju põhjustanud sõiduki Mazda Xedos juba 2000. aastal avariilisena tagavaraosadeks maha müünud, mistõttu ei ole ta tasunud ka enam liikluskindlustuse eest. Sõiduki ostu-müügi leping on läinud kolimise käigus kaduma, kuid sõiduki võõrandamise kohta saab anda tunnistusi XXX. Liiklusõnnetuse põhjustas sõidukit Mazda Xedos juhtinud XXX. Kostja leiab, et kahju hüvitamiseks kohustatud isik on XXX, mitte kostja. XXX on tunnistanud end liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kostja on pöördunud politseisse sooviga tuvastada sõiduki omanik.

MENETLUSE KÄIK

6.Kohus kaasas kostja 02.11.2012 avalduse alusel 21.03.2013 määrusega iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel XXX(I kd, tl 128-129).
7.Asja sisulise arutamise käigus 14.04.2014 toimunud kohtuistungil jäid pooled eelnevas menetluses esitatud seisukohtade juurde. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud XXXmärgitud kohtuistungile ei ilmunud. Kohtukutse XXX oli kohtu poolt saadetud 17.03.2014 lihtkirjaga kolmanda isiku enda poolt avaldatud aadressile XXX, Tallinn (I kd, tl 16). Kohus luges lihtkirjaga saadetud kohtukutse kolmandale isikule TsMS § 405 lg 1 p 6 alusel kätte toimetatuks. Kohus kuulas istungil üle tunnistaja XXX.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Hageja on esitanud kehtiva LKindlS § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 alusel kostja vastu tagasinõude 04.02.2011 Tallinnas Vesivärava 23 juures liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud liikluskahju ja kahjujuhtumi käsitluse põhjendatud kulu sissenõudmiseks. Kohtu hinnangul võiks esitatud nõue hagis märgitud asjaoludest lähtuvalt osundatud normide alusel ka rahuldamisele kuuluda.
10.Pooled ei vaidle vähemalt järgmiste õiguslikku tähtusust omavate asjaolude üle: - eelmärgitud liiklusõnnetuse põhjustas sõiduk Mazda Xedos, registrimärgiga XXX (edaspidi Mazda Xedos); - Mazda Xedosel puudus õnnetuse toimumise hetkel kehtiv kindlustuspoliis; - hageja on kahjujuhtumit Mazda Xedose valdaja tsiviilvastutuse kindlustusandjana käsitlenud ning 10.03.2011 kinnitatud otsuse kohaselt hüvitanud kannatanule sõiduki Mazda 323, registrimärgiga XXX, taastusremondi kulud kokku 1535 euro ulatuses; - hageja on kandnud seoses juhtumi käsitlemisega kulusid summas 448 eurot.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas Mazda Xedos kuulus liiklusõnnetuse toimumise ajal kostjale ning kas kostja oli sõlminud hagejaga liikluskindlustuse lepingu. 3(6)

2-12-8722

12.Alates 01.06.2001 kehtiva LKindlS § 48 lg 2 p 6 kohaselt (alates 25.03.2004 kehtivas redaktsioonis) on kindlustusandjal õigus esitada (hüvitatud liikluskahju osas) tagasinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, samuti LKindlS § 19 lg-s 9 sätestatud juhul. LKindlS § 48 lg 3 järgi nõutakse koos samas paragrahvis sätestatud tagasinõudega sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. LKindlS § 5 lg 1 esimese lause järgi tuleb kindlustusvõtjaks selle seaduse tähenduses lugeda sõiduki omanikku, sama võib kohtu hinnangul järeldada ka LKindlS § 23 regulatsioonist. Ka perioodil 01.07.1995-30.06.2001 kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 5 lg 1 kohaselt oli sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu sõlmimise eest vastutav sõiduki omanik, kelle volitusel võib omaniku nimel lepingu sõlmida ka teine isik. Viimati nimetatud juhul loeti lepingu kindlustusvõtjaks sõiduki omanik. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenes, et kahju tekitamisel sõidukiga, mille suhtes on kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusleping sõlmimata, vastutab kahju eest selle sõiduki omanik Eesti Liikluskindlustuse Fondi ees viimase poolt kannatanule liikluskahju hüvitamisel ja kindlustusjuhtumi käsitlemisel tehtud kulutuste ulatuses.
13.Seega sõltub hageja nõude rahuldamine eeskätt sellest, kas kostja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Mazda Xedos omanik. Kohtu hinnangul on tunnistaja XXX ütlustega piisavalt tõendamist leidnud kostja väited sõiduki võõrandamise kohta 2000. aastal. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi võib omand vallasasjale tekkida asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 92 lg-st 2 tuleneb, et kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Vastavalt XXX ütlustele tegeles ta vahetult Mazda Xedos müümisega. Sõiduk oli avariiline. Sõiduki müük tunnistaja poolt vahendatuna toimus 2000.a märtsis või aprillis. Ostja sai sõiduki selle remontimiseks enda kätte ning omandiõiguse ümbervormistamine liiklusregistris pidi toimuma pärast sõiduki taastamist, kuid tegelikult midagi ümber ei vormistatud (II kd, tl 24-25). Ütlustes kirjeldatud müümise asjaolud haakuvad ka asja materjalide hulgas oleva 04.10.2012 avaldusega, mille kostja on väidetavalt esitanud politseile (I kd, tl 87, tõlge tl 102).
14.Eelmärgitust järelduvalt anti Mazda Xedose valdus kostja teadmisel ja soovil ostjale üle ning viimasega oli kokku lepitud ka omandiõiguse üleminekus. Kohtu hinnangul ei ole hageja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist või annaksid alust XXX ütluste kui tõendi usaldusvääruses kahelda. Hageja on esitanud kahjukäsitleja XXXkinnituskirja ja märkmed kahjujuhtumi vormistamisel, millest nähtuvalt on kostja käinud 10.02.2011 kostja kahjukäsitluse osakonnas ning lubanud esitada politseile avalduse Mazda Xedose varguse kohta ja edastada kindlustusele nimetatud avalduse koopia (I kd, tl 182 ja 183). Nimetatud tõenditest nähtuv on küll vastuolus kostja poolt kohtumenetluses esitatud vastuväidetega. Samas ei ole kinnituskiri ise ega kahjukäsitleja märkmed koostatud või allkirjastatud kostja poolt. Ei ole välistatud, et kahjukäsitleja võis n-ö keelebarjääri tõttu kostja poolt avaldatut vääriti mõista. Ka kohtumenetluses on kostja väitnud, et esitas avalduse politseile, küll mitte sõiduki varguse kohta, vaid sõiduki omaniku väljaselgitamiseks. Eeltoodud põhjustel ei saa kõnealustele tõenditele omistada asjas olulist kaalu.
15.Liiklusregistri (varasemalt Eesti riikliku autoregistri (ARK)) kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga. See seisukoht on korduvalt kinnitust leidnud ka Riigikohtu praktikas (vt: Riigikohtu 09.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-10, p 12; 01.06.2010 otsus väärteoasjas nr 31-1-50-10, p 8.1; 02.04.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-12, p 9). Kanne auto- või 4(6)

2-12-8722 liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Seega ei oma vaidluse lahendamisel iseseisvat õiguslikku tähtust asjaolu, et liiklusregistri kannete järgi on Mazda Xedose omanikuks kostja (I kd, tl 51). Nagu kohus eelpool märkis, on sõiduki kui vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt ka Riigikohtu 22.12.2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 17; ülalviidatud otsused haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 14; ja väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.2). Kostja ei pruukinud kohtu arvates olla teadlik, et liiklusregistri andmete kohaselt on ta jätkuvalt Mazda Xedose omanik. Müügitehingut puudutavad kirjalikud dokumendid võivad olla müügist möödunud ajavahemikku arvestades 2011. aastaks juba hävinud või kaotsi läinud. Kohus peab kostja sellesisulisi väiteid eluliselt usutavateks.

16.Iseenesest võib nõustuda hagejaga, et kostja võinuks teavitada liiklusregistri pidajat ja/või kindlustusandjat sõiduki võõrandamisest. Samas tal vastav kohustus puudust. Kehtiva LKindlS § 23 lg-st 5 tulenevalt lasub kindlustusandja teavitamise kohustus eelduslikult sõiduki omandajal. Kuni 30.06.2001 kehtinud liikluskindlustuse seadus ei pannud samuti teavitamise kohustust sõiduki võõrandajale. Seadus ei anna ka kindlustusandjale tagasinõudeõigust eelmise omaniku vastu olukorras, kus omanikuvahetusest on kindlustusandja jäetud teavitamata. Kohtule jääb hageja väidete põhjal arusaamatuks see, millist õiguslikku tähtust omanuks juhtumi asjaolusid arvestades liiklusregistri pidaja või kindlustusandja teavitamine omaniku muutumisest pärast liiklusõnnetuse toimumist 04.02.2011.
17.Hageja esitatud väidetest järelduvalt oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Mazda Xedose suhtes kehtiv tähtajatu liikluskindlustuse leping sõlmitud 2005.a jaanuaris (I kd, tl 34 ja 160). Kostja vastuväidetest lähtuvalt ei ole tema avaldanud soovi kõnealust liikluskindlustuse lepingut sõlmida, lepingut sõlminud ega volitanud kedagi lepingut sõlmima (I kd, tl 160). Kohtu hinnangul ei ole hageja suutnud menetluses veenvalt selgitada ega tõendada liikluskindlustuse lepingu sõlmimist kostja või viimase poolt volitatud isikuga.
18.Vaidlusaluse liikluskindlustuse lepingu sõlmimise ajal kehtinud LKindlS § 8 lg 1 redaktsiooni esimesest lausest tulenevalt pidi liikluskindlustuse leping olema sõlmitud kirjalikus vormis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg-s 1 sätestatut arvestades peaks leping (kui tehingudokument) olema kirjaliku vormi järgimiseks tehingu teinud isikute poolt üldjuhul omakäeliselt allkirjastatud. Vormi nõudmise eesmärgist lähtuvalt ei too kõnealuse vorminõude järgimata jätmine ilmselt kaasa küll liikluskindlustuse lepingu kui tehingu tühisust (TsÜS § 83 lg 1). Samas peaks hagejal oma väidete kinnituseks eelduslikult olemas olema tehingupoolte omakäeliselt allkirjastatud lepingudokument. Sellises vormis dokumenti hageja esindaja väidete kohaselt praegusel juhul hagejal ei ole (I kd, tl 160). Kohtu hinnangul ei vasta hageja esitatud dokument – väljatrükk Eesti Liikluskindlustuse Fondi infosüsteemist – tehingu kirjaliku vormi nõuetele. See dokument ei vasta ka tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõuetele (TsÜS § 79), mis on liikluskindlustuse lepingu vorminõudena ette nähtud alates 02.11.2007 kehtiva LKindlS § 8 lg 1 redaktsiooni järgi. Asjas puudub ka kostja vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud tahteavaldus liikluskindlustuse lepingu sõlmimiseks. Seega ei ole liikluskindlustuse lepingu sõlmimine poolte vahel kohtu arvates piisavalt tõendamist leidnud.
19.Eeltoodud kaalutlustest lähtudes jätab kohus hagi rahuldamata, kuna LKindlS § 48 lg 2 p-s 6 sätestatud tagasinõude alused kostja suhtes tuvastatud asjaoludel puuduvad. 5(6)

2-12-8722 Seonduvalt hageja väidetega lisab kohus, et LKindlS § 22 lg 1 järgi on kindlustusandjal õigus liikluskindlustuse leping üles öelda, kui leping on olnud maksevaba 24 kuud järjest või kindlustusmakseid ei ole lepingut rikkudes tasutud vähemalt kolm kuud järjest, kuid mitte enne kehtiva poliisi lõppemist.

20.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja poolel kaasatud iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg-st 1 tulenevalt käesolevas asjas samuti hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.