Kohtulahend

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 04.01.2013 esitas KP (hageja) hagi Tele2 Eesti Aktsiaseltsi (kostja) vastu, paludes lõpetada poolte vahel 29.06.2001 sõlmitud tööleping alates 26.12.2012, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 4102,85 eurot töölepingu ülesütlemisest ette teatamata jätmise eest ja hüvitis 1085 eurot töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu kaotatud kasu eest. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26.06.2001 töölepingu nr KP, mille alusel hageja asus kostja juures tööle. 27.09.2012 esitas kostja hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Hageja pöördus 29.10.2012 töövaidluskomisjoni poole nõuetega pooltevahelise töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, pooltevahelise töölepingu lõpetamiseks alates 26.12.2012 ja kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 alusel hageja kasuks nelja kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmiseks (tlk 72–78). Töövaidluskomisjoni (TVK) 03.12.2012 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-2/2508 on pooltevaheline tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõppenud alates 27.09.2012 (tlk 9–12). Kostja maksis hagejale 15.10.2012 hüvitise 3 993,17 eurot (tlk 62) ja 27.11.2012 täiendava hüvitise 1 346,22 eurot (tlk 64), mis kokku vastab hageja nelja kuu töötasu summale (tlk 63). Hüvitise nõudmisel töölepingu ülesütlemisest etteteatamata jätmise eest tugineb hageja TLS § 100 lg-le 5. Hageja märkis, et arvestades asjaolu, et hageja töösuhe kostja juures oli ülesütlemise ajaks kestnud enam kui 10 aastat, tuli kostjal tööandjana TLS § 97 lg 2 p-i 4 kohaselt ülesütlemisest ette teatada vähemalt 90 kalendripäeva. Kostja ei teatanud ülesütlemisest ette ühtegi päeva. Teise nõude, töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tõttu kaotatud kasu osas märkis hageja, et kostja juures oli boonussüsteem, mille järgi töötajate osas peeti nimelist boonuspunktide arvestust ja igale punktile vastas ühe euro väärtuses asju, mida töötaja võis kostja esindusest endale valida. Hageja boonuspunktide (telefoni punktid) summa 27.12.2012 seisuga oli 1085 punkti (tlk 14). Seega võttis kostja töölepingu etteteatamiseta lõpetamisega hagejalt võimaluse kogutud boonuspunktide realiseerimiseks, milleks oleks hagejal olnud õigus töösuhte ajal, sh töölepingu ülesütlemisest teada saamisest kuni töölepingu lõppemiseni. Nõude õigusliku alusena nimetas hageja TLS § 29 lg-t 4. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esimese nõude osas väitis kostja, viidates TLS § 97 lg-le 3, et käesoleval juhul esinesid sellised asjaolud ja huvid, mistõttu etteteatamistähtaja järgimine olnuks ebamõistlik. Kuivõrd puudus alus töölepingu ülesütlemisest etteteatamiseks, puudus alus ka selle järgimata jätmise hüvitamiseks. Samuti leidis kostja, et vastav nõue on alusetu ka põhjusel, et see on valesti arvutatud. Kostja märkis, et TLS § 100 lg 5 alusel saaks hüvituse leida, korrutades etteteatamistähtaja sisse jäävate tööpäevade arvu töötasuga selliste päevade eest ja kui reaalselt tööl ei käidud, siis korrutades tööpäevade arvu keskmise tööpäeva tasuga (TLS § 35). Käesoleval juhul on jõustunud töövaidlusorgani otsuse kohaselt tööleping lõppenud 27.09.2012, s.o samal päeval ülesütlemisavalduse esitamisega. See tähendab, et tööpäevade arv TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvituse leidmisel on null ning hüvituse ulatus on olematu. Hageja teist nõuet ei pidanud kostja põhjendatuks, märkides, et boonussüsteem tulenes kostja kehtestatud dokumendist nimetusega „Mobiilipoliitika“, mille kohaselt on boonuspunktide eest

võimalik osta töötajatel seadmeid, mitte saada raha. Sarnaselt muude töötajatele antavate hüvedega lõppes hageja õigus asjade saamiseks koos töölepingu lõppemisega, pealegi soovis kostja töölepingut lõpetada hageja rikkumiste tõttu. Lisaks märkis kostja, et „Mobiilipoliitika“ ei ole töölepinguline kokkulepe ja seega puudub alus nõude rahuldamiseks ka hageja viidatud TLS § 29 lg 4 alusel. Samuti leidis kostja, et hageja nõuded on kohtule esitatuna vastuolus hea usu põhimõttega ja kostjale kahju tekitavad. Maakohtu otsus 06.12.2013 otsusega, mille Harju Maakohus tegi TsMS § 444 lg 4 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata ja mida täiendas 09.01.2014 otsusega, rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja kohustas kostjat andma hagejale 1085 euro väärtuses asju vastavalt kostja „Mobiilipoliitika“ alusel hageja kogutud „telefonide punktidele“. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et hageja esimese nõude (hüvitise 4 102,85 euro saamiseks) puhul peab hageja üldjuhul tõendama, et tööleping on ülesütlemisega lõppenud ja et ta sai kostja vastava teate kätte vähem kui seaduses või kollektiivlepingus ette nähtud etteteatamise tähtaeg on. Nende asjaolude üle pooled sisuliselt ei vaidle. Kohus tuvastas tunnistajate KE ja HE ütluste (tlk 134– 135) põhjal, et pooltel oli tahe töövaidluskomisjoni (TVK) menetluses saavutada kokkulepe kõigi TVK-le esitatud nõuete osas. Seega soovisid pooled, et nendevaheline töövaidlus töölepingu kostjapoolse lõpetamise tõttu nii lõpetamise aluse kui ka lõpetamise asjaolust tingitud hüvitiste osas lõppeks TVK otsusega. Kohus leidis, et hageja esimese nõude lahendamisel tuleb eespool tuvastatud asjaoludel uurida hageja võimalike erinevate nõuete konkurentsi. Hageja nõudis TVK-s töölepingu lõpetamist alates 26.12.2012. TVK otsusega jäi kõnealune nõue rahuldamata ja hageja hagi samas nõudes Harju Maakohtu 30.01.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-282 menetlusse võtmata. Seega on TVK otsus vastava nõude osas jõustunud. Kui hageja nõue töölepingu lõpetamiseks arvestades 90-päevase etteteatamise tähtajaga olnuks edukas, siis puuduks hagejal TLS § 100 lg-s 5 ette nähtud hüvitise nõue. Töövaidlust lahendav organ peab lõpetama töölepingu kooskõlas TLS § 107 lg-ga 2 ning § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-82-12, p 16 teine lõik). Seetõttu leidis kohus, et seaduse mõtteks ei ole anda hagejale TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitisnõue puhuks, kui tööleping lõpeb TLS § 107 lg 2 alusel. Töölepingu lõpetamise tühisusele tugineval poolel on sellises olukorras õigus nõuda, et tööleping lõpetataks arvestades etteteatamise tähtaega ja töötajal võib olla vahepealse aja eest töötasu nõue. Kui tööleping on TVK-s lõpetatud ebaõigesti, aga vastav otsus on jõustunud, siis ei asendu töötaja nõue hüvitise nõudega TLS § 100 lg 5 alusel. Samuti viitab sellele poolte tahe lõpetada TVK menetlus kokkuleppel. Sarnaselt on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et TLS § 100 lg 5 alusel on võimalik töötajal nõuda hüvitist juhul, kui töölepingu ülesütlemine on kehtiv ja leping on üles öeldud alusel, kus ülesütlemisest tuleb töötajale ette teatada. Kui töölepingu ülesütlemine ei ole kehtiv ja töölepingu lõpetab kohus, siis kuulub hüvitise väljamõistmisel kohaldamisele TLS § 109 lg 1 (08.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-46580, põhjenduste eelviimane lõik). Viimati viidatud normi alusel nõutud hüvitise on hageja kätte saanud ja selles osas pooled ka kokku leppinud. Kuigi esineb kohtupraktikat, kus kohus on kohaldanud TLS § 100 lg-t 5 eesmärgiga tagada töötajale tema keskmisele töötasule vastava hüvitise saamine ka olukorras, kus töösuhe tegelikkuses ettenähtud etteteatamistähtaja vältel ei jätku (vt Tartu Ringkonnakohtu 26.04.2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-7714, p 14), siis ei pidanud kohus käesoleva juhtumi asjaoludel sel alusel hüvitise väljamõistmist põhjendatuks. Neil kaalutlustel jättis kohus hageja esimese nõude rahuldamata.

Hageja teise nõude (asjade saamine väärtuse 1085 eurot) osas märkis kohus, et kuigi kostja on poolte kokkulepet boonuspunktide arvestamiseks ja sel alusel töötajatele asjade andmiseks eitanud, tuvastas kohus kostja vastava praktika. Kohus märkis, et kostja „Mobiilipoliitika” oli pikemat aega kasutuses ja selle alusel peeti nn telefonipunktide arvestust töötajate lõikes. Kostja ei ole toonud esile, et sellise praktika alusel kogutud punktide realiseerimise võimalus pidi töötaja jaoks lõppema koos töölepinguga. Selline käsitlus oleks töötaja suhtes ka ebamõistlik töölepingu kostjapoolse lõpetamise korral. Võlaõigusseaduse § 23 lg 1 p 2 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad tuleneda lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast. Vastavalt kohtu poolt varasemalt märgitule lõppes poolte tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, s.t mitte töötaja lepingurikkumise tõttu. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei olnud hageja teine nõue hõlmatud poolte kokkuleppega TVK menetluses. Järelikult kuulub hageja teine nõue rahuldamisele. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jättis kohus lahendi tegemisel arvestamata palgakalkulaatori väljatrüki (tlk 13), hageja pöördumised (tlk 48–51 ja 61), töötajate rahulolu-uuringu tabeli (tlk 52) ja poolte e-kirjad (tlk 53–60), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Apellatsioonkaebus 10.02.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 06.12.2013 otsuse ja 09.01.2014 täiendava otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4 ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja 4102,85 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on valesti kohaldanud töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg-t 5. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt seaduse mõtteks ei ole anda hagejale TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitisnõuet, kui tööleping lõpeb TLS § 107 lg 2 alusel. Maakohus ei ole viidanud õigusnormile, mis näeks ette TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise korral töötaja õiguse esitada töötasu nõue. Töölepinguseaduse viies peatükk sellist normi ei sisalda. Seega ei saa seaduse grammatilisel ega süstemaatilisel tõlgendamisel asuda seisukohale, et TLS § 107 lõike 2 kohasel töölepingu lõppemisel võiks töötaja TLS § 100 lg-st 5 tulenev nõue asenduda saamata jäänud töötasu nõudega. Sellist õiguslikku tagajärge ei näe ette TLS § 100, 107 ega ükski muu norm töölepingu seaduses. Seoses maakohtu seisukohaga, et kui ülesütlemine ei ole kehtiv ja töölepingu lõpetab töövaidlusorgan, siis kuulub hüvitise väljamõistmisel kohaldamisele TLS § 109 lg 1, märgib hageja, et nimetatud säte näeb küll ette hüvitise ebaseadusliku lõpetamise eest, kuid ei seo hüvitist mingil viisil etteteatamiskohustuse rikkumisega. Kõnealuse sätte kolmas lõige välistab otsesõnu maakohtu poolt nimetatud nõude saamata jäänud töötasu eest. Hageja hinnangul on asjakohatud kostja väited, et tal puudus etteteatamise kohustus hageja poolt töökohustuste rikkumise tõttu. Töövaidluskomisjoni (TVK) jõustunud otsusega on tuvastatud, et hageja ei ole oma käitumisega andnud alust töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks. Samuti leiab hageja, et tal ei oleks hüvitise nõuet TLS § 100 lg 5 alusel tekkinud, kui kostja ei oleks etteteatamiskohustust rikkunud. Olukorras, kus töölepingu lõppemine on tingitud tööandja poolsest ülesütlemisest, on töötajal õigus TLS §-s 100 sätestatud kaitsele sõltumata sellest, kas tööleping lõppes kehtiva ülesütlemisega või lõpetati TVK otsusega. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul oleks tegemist nõuete konkurentsiga. Hageja leiab, et TLS § 100 lg 5 ja § 109 lg 1 sätestavad vastutuse erinevate rikkumiste eest. Hageja poolt TVK-s esitatud nõude aluseks oli asjaolu, et tööandja

ülesütlemine on tühine ülesütlemiseks seadusliku aluse puudumise tõttu, samas kui maakohtu poole pöördus hageja ülesütlemisest etteteatamiskohustuse rikkumise tõttu. Seega on hageja tuginenud erinevatele rikkumistele, millede suhtes on töölepingu seaduses ette nähtud erinevad vastutuse alused. Nimetatud sätete erinevus seisneb ka selles, et TLS § 109 lg 1 puhul ei sõltu hüvitise suurus töötaja tööl oldud tööstaažist ega ettetatamiskohustuse rikkumisest. Käesoleval juhul tuli kostjal ülesütlemisest ette teatamisel lähtuda TLS § 97 lg 2 p-st 4, kuna hageja oli kostja juures töötanud üle 10 aasta. Seega sõltumata asjaolust, et kostja on maksnud hagejale TVK menetluse kestel TLS § 109 lg 1 kohase hüvitise töölepingu alusetu lõpetamise eest, ei vabane ta TLS § 100 lg-st 5 tulenevast vastutusest etteteatamiskohustuse rikkumise eest. Vastupidine seisukoht tähendaks seda, et tööandja poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral ei ole tööandjal kohustust ülesütlemisest ette teatada ning töötaja jääb ilma kaitsest, mida pakub TLS § 100 lg 5. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, nagu oleks pooltel olnud tahe TVK menetluses kokkulepe sõlmida. Kui pooled ei suutnud enne TVK istungit leppida kokku 105 euro suuruse summa osas, siis ei ole usutav tunnistajate väide, et pooled leppisid enne TVK istungit kokku selles, et hagejal ei ole kostja vastu mingeid nõudeid. Kokkuleppe sõlmimisel oleks hageja loobunud nõuetest TVK-s, mida hageja hagiavalduse lisast 1 nähtuvalt ei teinud. Lisaks nähtub kostja 25.02.2013 menetlusdokumendi lisadest 7-9, et hageja poolt TVK-le esitatud avalduses nõutud hüvitis oli TVK istungi ajaks juba hagejale tasutud, millises olukorras puudus hagejal eluliselt usutav põhjus kompromissi sõlmimiseks. Hageja leiab, et kostja poolt kutsutud tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed, kuna tegemist on kostja juhtivtöötajatega, kes on huvitatud kohtuvaidluse lahendamisest kostja kasuks. Samuti märgib hageja, et tõele ei vasta tunnistaja HE väide, et käesoleva vaidluse lahendamist pooled, hageja esindaja ettepanekul, telefonitsi ei arutanud. Hageja esindaja helistas HEle 20.12.2012 ning tegi ettepaneku käesoleva vaidluse esemeks olev nõue lahendada kokkuleppega ja vältida kohtuskäimist, millele tunnistaja teatas, et kostja ei ole sellega kindlasti nõus ja kui hageja seda raha soovib, tuleb tal pöörduda kohtu poole. Hageja lisab kaebusele hageja esindaja lauatelefoni kõnede eristuse, millest nähtub, et hageja esindaja on 20.12.2012 helistanud numbrile XXX XX XX XXX kell 10:05. Tõendamaks, et tegemist on HE töötelefoniga, lisab hageja kaebusele hageja esindaja ja HE ekirjavahetuse, millest nähtub tunnistaja töötelefoni number. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 06.12.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtule esitatud seisukohti. Neile kõigile on ka maakohus hinnangu andnud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-176-12 märkinud: „Töölepingu lõpetamist töövaidlusorganis sätestava TLS § 107 lg 1 järgi, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu

tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama sätte lg-s 2 sätestatakse, et TLS § 107 lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Hüvitise tasumist töösuhte lõpetamise korral töövaidlusorganis sätestab TLS § 109, mille lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Seega makstakse töötajale töölepingu lõpetamisel TLS § 109 lg 1 järgi hüvitist TLS § 107 lg-s 2 (ja lg-s 1) märgitud juhtudel“. Seega jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja nõude TLS § 100 lg 5 järgi hüvitise saamiseks. TLS § 100 lg 5 sätestab, et kui tööandja teatab ülesütlemisest vähem ette, kui on seaduses sätestatud, on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Kolleegium leiab, et eeltoodud alusel on võimalik töötajal nõuda hüvitist juhul, kui töölepingu ülesütlemine on kehtiv ja leping on üles öeldud alusel, kus ülesütlemisest tuleb töötajale ette teatada. Praegusel juhul ei ole töölepingu ülesütlemine kehtiv ja töölepingu lõpetab kohus. Sellisel juhul kuulub kohaldamisele hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1. Asjaolu, kas pooled püüdsid saavutada töötüli kohtuväliseks lahendamiseks kokkulepet või mitte, ei olnud maakohtu otsuse kohaselt aluseks hageja nimetatud nõude rahuldamata jätmiseks ning ei oma kolleegiumi arvates ka asja lahendamisel tähtsust. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.