Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
2 927,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja K E (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Janno Perv Kostja AS Arco Color (registrikood 11307227, asukoht Tule 13, 76505 Saue), lepinguline esindaja Maie Talts
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
K E apellatsioonkaebus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.09.2013 otsus K E hagis AS Arco Color vastu töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ning rahalise hüvitise saamiseks.
2.Teha uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada.
3.Tuvastada AS-i Arco Color poolt K E ga 14.04.2013 töölepingu nr 3 ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 14.04.2013 ning mõista AS-lt Arco Color K E kasuks välja hüvitis brutosummas 976,86 eurot. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.24.04.2013 esitas Külli Erk (hageja) Harju Maakohtule hagi AS Arco Color (kostja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu alates 14.04.2013 lõpetamiseks ja hüvitise 2 927,58 eurot väljamõistmiseks. Seeläbi vaidlustas hageja Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) 23.04.2013 otsuse töövaidlusasjas nr 4.4-1/532-13. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kehtis poolte vahel alates 01.11.2007 tööleping nr 3, mida 10.11.2010 muudeti töölepingu täiendatud redaktsiooniga ja mille kohaselt tööleping oli sõlmitud tähtajatult.
3.Kostja esitas 14.02.2013 hagejale töölepingu erakorralise lõpetamise avalduse, tuues põhjuseks usalduse kaotamise seoses hageja ütlustega TVK istungil.
4.Hageja andis töövaidlusasjas nr 4.4-2/2977 tunnistajana ütlusi ja vastas talle esitatud küsimustele. TVK ei tuvastanud 28.01.2013 otsuses, et hageja oleks andnud valeütlusi. Samuti ei ole ka mõne muu menetluse käigus tuvastatud, et hageja oleks andnud valeütlusi, seega ei ole vähimatki alust hagejat süüdistada ja kostjal ei ole seaduslikku alust töölepingut lõpetada.
5.Tööandja usalduse kaotus peab olema seotud üksnes töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisega, sellest tulenevalt on kostjapoolne töölepingu ülesütlemine põhjendamata, ebaseaduslik ja tõendamata.
6.Kuna kostja sai või pidi väidetavatest valeütlustest teada saama 22.01.2013, siis ei saa mõistlikuks pidada 24 päevast viivitust ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada saamisest. Hageja arvates saaks töölepingu ülesütlemise avalduse koostamise mõistlikuks kuupäevaks pidada äärmisel juhul 05.02.2013 ehk 14 päevast tähtaega. Kostja vastuväited
7.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Kostja kaotas hageja suhtes usalduse, sest hageja andis TVK istungil teadvalt valeütlusi oma abikaasa K E kasuks. Hageja väitis, et K. E ei ole kunagi olnud probleeme alkoholiga, pole kunagi tema nähes purjus olnud, sh ei olnud K. E purjus 17.12.2012 ega 18.12.2012. Hageja ütlused olid otseses vastuolus teiste tunnistajate ütlustega ning nii TVK kui kohus ei pidanud hageja ütlusi usaldusväärseks.
9.Hageja käitus kostja kui tööandja suhtes mittelojaalselt, mitteusaldusväärselt ja tööandjat kahjustavalt, mistõttu kostja poolt töölepingu ülesütlemine usalduse kaotuse alusel on põhjendatud.
10.Ülesütlemise avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul.
Maakohtu otsus
11.30.09.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Kohus selgitas pooltele 19.08.2013 määrusega asjas kohaldatavat õigust ja poolte tõendamiskoormist. Samuti kuulas kohus ära pooled ning tunnistajate M K ja Ki ütlused.
13.Pooled ei vaidle selles, et nad sõlmisid 01.11.2007 töölepingu, mida 10.11.2010 muudeti töölepingu täiendatud redaktsiooniga (TVK tlk 14-18, edaspidi “tööleping”). Tööleping oli sõlmitud tähtajatult. Hageja on pooltevahelises töösuhtes töötaja ja kostja on tööandja. Töölepingu p-de 2.1 ja 3.1 järgi asus hageja kostja juures tööle samal päeval abitöölise ametikohal. Kostja esitas 14.02.2013 hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse (TVK tlk 19) ja hageja on selle kätte saanud. Need asjaolud loeb kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks.
14.Hageja nõuete lahendamise tulemus sõltub sellest, kas tulenevalt töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-st 5 kostja kui tööandja võis töölepingu erakorraliselt üles öelda hageja kui töötaja kohustuse olulise rikkumise tõttu, tuues põhjuseks, et töötaja on pannud toime teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu.
15.Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude õiguslik alus on TLS § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja on lõpetanud töölepingu hagejaga TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Kostja väitel tingisid usalduse kaotuse asjaolud, et hageja andis töövaidlusasjas nr 4.4-2/2977 tunnistajana TVK-s 22.01.2013 istungil (TVK tlk 42–45) valeütlusi K. E kasuks.
16.Hageja väitis, et tööandja usalduse kaotus peab olema seotud üksnes töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisega. Kohus sellega ei nõustunud. TLS § 1 lg 3 näeb ette, et töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) käsunduslepingu kohta sätestatut, kui TLS-s ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 631 järgi võib käsunduslepingu ülesütlemise aluseks olla lepingurikkumine, aga ka muu seadusest tuleneva kohustuse rikkumine või muu asjaolu, sh käsundiandja usalduse kaotus, mille tõttu ei saa oodata, et pooled täidavad lepingut edasi (RKTKo 3-2-1-180-12, p 12 teine lõik). Kuigi TLS § 88 lg 1 p 5 on erinorm ja VÕS § 631 ei ole seetõttu käesolevas asjas kohaldatav, siis saab lepingu ülesütlemise aluste ulatust mõlemal juhul sarnaselt sisustada. Usalduse kaotuse võib mh põhjustada käsundisaajalt oodatava lojaalsuse puudumine (RKTKo 32-1-180-12, p 13 teine lõik). Sarnaselt võib töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel üles öelda lojaalsuse puudumise tõttu. TLS § 15 lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt täidab töötaja oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt, aga töötaja lojaalsuskohustus ei tarvitse olla piiratud üksnes töö tegemisega. Lojaalsuskohustusega on hõlmatud see, et töötaja ei anna tööandja kahjuks valeütlusi.
17.Riigikohtu praktikast lähtuvalt piisab tööandjal tõendada, et töötaja teod on tekitanud usaldamatuse tekkimise võimaluse. Kui tööandja peaks tõendama usaldamatuse tekkimist, siis muutuks, vaatamata töötaja süülisele teole, temaga töölepingu lõpetamine tõendamisraskuste tõttu tööandja jaoks äärmiselt raskeks või isegi võimatuks (RKTKo 3-2-1-46-03, p 10). Võib mõistlikult eeldada, et nii töötaja kui tööandja hoiduvad nii töösuhtes kui ka väljaspool seda teadlikult esitamast ja väitmast seda, mis on teisele lepingupoolele ilmselgelt kahjulik, kui väidet esitavale poolele on teada või peab olema teada väite ebaõigsus. Tunnistajate ütlustest (tlk 81–82 ja 84–86) nähtub, et K. E koos töötavad isikud olid teadlikud K. E alkoholiprobleemidest. Kostja esitatud aktidest (tlk 54–55) ja käskkirjadest (tlk 56–57) järeldub, et sellest oli teadlik ka tööandja. Tähtsust ei oma, kas need aktid ja käskkirjad olid K. Ele teada. Vaidlus
puudub, et hageja ja K. E töötasid samas asutuses. Tunnistajate ütlustest nähtub, et tööandja palus hagejal korduvalt K. Erk koju viia, mille põhjuseks olid K. E alkoholiprobleemid. Kuigi TVK ja Harju Maakohtu otsused K. E ja kostja vahelises vaidluses (vastavalt TVK tlk 37–41 ja kohtutoimiku lk 58–66) ei ole jõustunud, saab kohus neid hinnata koosmõjus teiste tõenditega. Mõlemad töövaidlust lahendanud organid tuvastasid, et K. E alkoholiprobleemide tõttu esines alus temaga töösuhte lõpetamiseks. Seega pidid hagejale K. E alkoholiprobleemid teada olema. Sellise probleemi selge eitamine töövaidlust lahendavale organile antavates ütlustes andis tööandjale aluse töötajat enam mitte usaldada. Kohus tuvastas, et hageja kui töötaja teod tekitasid usaldamatuse tekkimise võimaluse, st TLS § 88 lg 1 p 5 alusel pooltevahelise töölepingu ülesütlemise materiaalne alus esines.
18.Kohus ei nõustunud hagejaga, et TLS § 88 lg 4 järgi olnuks mõistlik aeg töölepingu ülesütlemiseks 14 päeva. Pooled ei vaidle, et ülesütlemise alusena märgitud sündmuse ja ülesütlemisavalduse tegemise vahele jäi 24 päeva. Töötaja ajutine töövõimetus (TVK tlk 20) ei mõjuta mõistliku aja kulgemist (vt RKTKo 3-2-1-117-11, p 17 üheksas lõik). Mõiste „mõistlik aeg” on määratlemata õigusmõiste (RKTKo 3-2-1-9109, p 11). Lepingu ülesütlemiseks mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsus. Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemiseks kulunud 24 päeva tuleb lugeda mõistlikuks ajaks. Arvestades töösuhte olulisust poolte jaoks on eeldatavasti mõistlik ka vähemalt ühe kuu pikkune tähtaeg.
19.Hageja teise nõude õiguslik alus on TLS § 107 lg 2. Kuna hageja esimene nõue ei ole edukas, siis puudub alus töölepingu kohtus lõpetamiseks.
20.Kolmanda nõude õiguslik alus on TLS § 109 lg 1 esimene lause. Kuna hageja kaks esimest nõuet jäid rahuldamata, siis jääb hüvitisnõude aluse puudumise tõttu rahuldamata ka kolmas nõue. Rahalise nõude sisulise lahendamise vajaduse puudumise tõttu ei hinnanud kohus sellega seonduvaid tõendeid (TVK tlk 21 ja 22). Apellatsioonkaebus
21.24.10.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 30.09.2013 otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
22.Maakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 392 lg 1 p-te 3 ja 4 ning ebaõigesti hinnanud tõendeid, tuvastades valesti vaidluse asjaolud. Kohus on jätnud põhjendamata tõendite ning hageja väidete arvestamise ja mittearvestamise.
23.Hageja leiab, et antud vaidluses ei saa Riigikohtu lahendis 3-2-1-180-12 toodud seisukohti kasutada, kuna poolte vahel on vaidlus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise osas ning kostjal tööandjana tuleb töölepingu ülesütlemise seaduslikke aluseid tõendada. Pooled ei vaidle selle üle, kas ja kuidas tööandjal on õigus töölepingut üles öelda. Poolte vahel on vaidlus selles, et kostja ei ole hageja väidetavaid valeütlusi tõendanud. Samuti ei ole kohus tuvastanud valeütluste andmist. Kohus on piirdunud Riigikohtu lahendi aruteluga, järeldades, et tööandjal on õigus tööleping lõpetada juhul, kui tööandjal tekkis alus kahtlusele, et töötaja on rikkunud lojaalsuskohustust tööandja suhtes.
24.Maakohus oleks pidanud, tuginedes TsMS § 230 lg-le 1, tuvastama hageja poolt töövaidluskomisjonis väidetavalt antud valeütluste olemasolu, mida omakorda oleks pidanud tõendama kostja. Kohus pole ka selgitanud, millised hageja poolt töövaidluskomisjonis antud ütlused on valeütlused.
25.Kohus on jätnud põhjendamata, miks ta tugines otsuse tegemisel ainult tunnistajate ütlustele selle kohta, et hageja oli teadlik K. E alkoholiprobleemidest. Hageja andis ütlusi konkreetsete asjaolude kohta, mis kajastusid TVK protokollis, kuid jäid TVK
otsuses nr 4.4-2/2977 arvesse võtmata. TVK ei ole tuvastanud, et hageja oleks andnud istungil valeütlusi.
26.Kostja poolt tõendina esitatud aktid ja käskkirjad ei oma õiguslikku jõudu, kuna neid ei ole vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 69 õigustatud isikule kätte antud. Kohus on rikkunud menetlusnorme, jättes põhjendamata, miks ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas aktid ja käskkirjad olid õigustatud isikule teada.
27.Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-t 2, tuginedes TVK otsustele ning Harju Maakohtu otsusele, millised on vaidlustatud.
28.Maakohus ei ole kirjeldanud, millised konkreetseid asjaolusid kohus arvestas, leides, et hageja poolt pakutud mõistlik aeg ei ole põhjendatud. Kui kostja sai või pidi väidetavatest valeütlustest teada saama 22.01.2013, siis ei saa 24-päevast viivitust pidada mõistlikuks. Keskmiselt mõistlik isik pidi kohe aru saama, et hageja poolt väidetavalt esitatud tunnistused on valetunnistused ning lõpetama koheselt töölepingu. Vastus apellatsioonkaebusele
29.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud, hagi tuleb osaliselt rahuldada.
31.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab TsMS § 438 lg 1 kohaselt muuhulgas seda, et kohus peab hindama tõendeid igakülgselt, objektiivselt ja täielikult, tuvastama õigesti vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ning tegema neist põhjendatud järeldused. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta.
32.Apellatsioonimenetluses on endiselt jäänud vaidlusalusteks pooltevahelise töösuhte lõpetamise õiguslikud küsimused. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja poolt antud ütlusi saab pidada valeütlusteks tähenduses, mis annaks tööandjale aluse töötajat mitte usaldada ja temaga seetõttu töösuhe lõpetada. Tuleb tähele panna, et tunnistaja ülekuulamise eesmärk on koguda tõendeid vaidluse lahendamiseks oluliste faktide tuvastamiseks. Tunnistajalt ütluste võtmise eesmärk ei ole tunnistaja arvamuse ega tema hinnangute või suhtumise väljaselgitamine.
33.Kõik hageja poolt tunnistajana antud väited, mille tõelevastavuse on kostja kahtluse alla seadnud, sisaldavad tunnistaja subjektiivset hinnangut esitatud küsimuse suhtes ning faktiliste asjaolude kohta hageja ütlusi andnud ei ole. Nii on hageja hinnanguks arvamus selle kohta, Kalev Erk oli tööle tulles joobes 17.12.2012; väide, et hageja ei tea, miks ta pidi 18.12.2012 Kalev E ülemuse käsul koju viima; väide, et K El ei ole hagejale teadaolevalt töö juures alkoholi pärast probleeme olnud ning et hageja nähes ei ole K E tööl olles purjus olnud ning lõpuks hageja seisukoht, et 18.12.2012 ei olnud K E väga purjus.
34.Kolleegiumi arvates saab nimetatud ütlustest teha järelduse üksnes hageja subjektiivse hinnangu kohta teema osas, millest hagejalt ütluste võtmisel juttu oli. Hageja arvamus, et K El ei ole alkoholiga probleeme ning see ei ole tal töö tegemist seganud, ei anna alust väita, et hageja oleks andnud valeütlusi. Hinnangute tõelevastavust ei saa kontrollida, hinnanguid saab üksnes põhjendada. Võimalust oma hinnanguid
põhjendada hagejale tunnistajana ülekuulamisel antud ei ole ning asjaolu, et kostja hageja hinnangutega ei nõustu, ei anna alust pidada hagejat sedavõrd ebausaldusväärseks, et oleks põhjust temaga töösuhe lõpetada.
35.Kostja ei ole toonud esile, milline hageja väide sisaldab infot fakti kohta ja miks kostja leiab, et hageja on nimetatud fakti kohta valet väitnud. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et mõni fakt on leidnud, vastupidiselt hageja poolt avaldatule, kinnitust või osutunud ümberlükatuks. Tunnistajate ütlustest (tlk 81–82 ja 84–86), millest nähtub, et K E koos töötavad isikud olid teadlikud K E alkoholiprobleemidest, kostja esitatud aktidest (tlk 54–55) ja käskkirjadest (tlk 56–57) ning tööandja teadmisest ei saa teha järeldusi hagejal Kalev E käitumise kohta olnud info kohta või selle kohta, mis järeldusi hageja oleks tal olnud info põhjal pidanud Kalev E ja tema töösuhte kohta tegema. TsMS § 230 lg kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub hagejaga, et kõnealusel juhul lasub töölepingu ülesütlemise seaduslike aluste tõendamise koormis kostjal kui tööandjal.
36.Eespool toodu põhjal ei jaga kolleegium maakohtu järeldust, et hageja poolt TVK istungil töövaidlusasjas nr 4.4-2/2977 tunnistajana antud ütlused andsid kostjale kui tööandjale alust hinnata hageja käitumist ja suhtumist ilmselgelt orienteerituks kostja huvide vastaseks ja teda kahjustavaks. Õigusnormi, mis keelaks hagejal töötajana olla kaastöötaja käitumise osas kostja kui tööandjaga eriarvamusel, ei ole ning seetõttu puudub alus väita, et hageja kui töötaja teod on andnud kostjale põhjust hageja suhtes usaldamatuse tekkimiseks ja TLS § 88 lg 1 p 5 järgi alust pooltevaheline tööleping üles öelda.
37.Kuna alus töölepingu lõpetamiseks puudus, ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust küsimus, kas väidetavatest valeütlustest teadasaamise järel on kostja töölepingu ülesütlemisega ebamõistlikult viivitanud või mitte.
38.Töölepingu lõpetamiseks aluse puudumise tõttu tuleb rahuldada hagi osas, millega hageja on palunud tunnistada 01.11.2007 sõlmitud töölepingu nr 3 ülesütlemine tühiseks. Samuti tuleb rahuldada nõue, millega hageja on palunud lõpetada tööleping vastavalt TLS § 107 lõikele 2 ja lugeda see lõppenuks alates 14.02.2013.
39.TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise väljamõistmisel peab kolleegium õigeks mõista välja hüvitise ühe kuupalga suuruses summas ehk 975,86 eurot. Hüvitise määramisel arvestab ringkonnakohus TLS § 109 lg 1 teise lause järgi töösuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, mille järgi peab töötaja suhtumine tööandjasse ja tema huvidesse olema lojaalne ning ka juhul, kui tööandja on ebalojaalsuse tuvastamisel töötaja suhtes rakendatud meetmetega ülereageerinud, saab töötaja käitumist hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Kuigi kogutud tõendid ei anna alust väita, et hageja oleks andnud valeütlusi, mis oleks toonud kaasa töölepingu lõpetamiseks alust andva usaldamatuse, saab hageja väiteid, et ta ei pea töövaidlusasjas nr 4.4-2/2977 teiste tunnistajate ütlustega ning tööandaja aktide ja käskkirjadega tuvastamist leidnud asjaolu, et K E oli tööandjaga alkoholiprobleem, tõsiseltvõetavaks, hüvitise suuruse määramisel lojaalsuse puudumise märgina siiski arvesse võtta. Kuigi kostja on töösuhte lõpetanud seadusest tuleneva aluse puudumiseta, on kolleegiumile arusaadav tööandja seisukoht, et ta ei soovi jätkata töösuhet hagejaga, kes suhtub alkoholiprobleemi kergekäeliselt ja tähelepanematusega ega ole mõistnud sedalaadi probleemiga töötajaga töösuhte lõpetamise möödapääsmatust.
40.Hagi osalise rahuldamise tõttu peab kolleegium õigeks jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist
kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.