A A hagi Eesti Vabariigi vastu tervise kahjustamisega tekitatud kahju ja igakuise hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.09.2013 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5071,75 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A A apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja A A (isikukood XXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Peep Rajavere Kostja: Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (registrikood 70001975, Lembitu 12, 15092 Tallinn), esindaja Liina Hallik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Pärnu Maakohtu 30.09.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta apellatsioonimenetluse kulud A A kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme
kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.
30.04.2013 esitas A A (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi (kostja) vastu tervise kahjustamisega tekitatud kahju 4400,35 euro ja igakuise hüvitise 74,60 eurot väljamõistmiseks. Hagi esemeks on Haapsalu MEK-is töötamise ajal saadud tervisekahjustusega põhjustatud kahju hüvitamine. Vastavalt hageja tööraamatu väljavõttele moodustas hageja töötamine kutsehaiguse uurimisraportiga (p.3) tuvastatud tervist kahjustavatel ametikohtadel kokku 304 kuud, sellest Haapsalu MEK-is kahel korral kokku 119 kuud. Haapsalu MEK-is töötamise osakaal kõigist tervist kahjustavatel töödel töötatud perioodidest moodustab 39,14 % (119:304x100).
2.Hagiavalduse kohaselt tuvastati Pärnu Pensioniameti arstliku ekspertiisikomisjoni 23.03.2005 otsusega, et hageja töövõime kaotuse protsent on 50% ja selle põhjuseks on üldhaigestumine. SA PER Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 2010. aasta epikriisist nähtub, et hageja töövõime kaotuse tinginud haiguseks oli juba 2005. aastal karpaalkanali sündroom. Pärnu Pensioniameti arstliku ekspertiisikomisjoni 27.03.2005 otsusega tuvastati, et hageja töövõime kaotuse protsent on 60%, mille põhjuseks on üldhaigestumine.
3.Hagejal diagnoositi 16.11.2007 kutsehaigus: käte ülekoormushaigus kombineeritult lokaalvibratsiooni toime nähtudega, millisteks on karpaalkanali sündroom vasakul käel (parem opereeritud 2005. aastal), Sy Reynaud, perifeerne angiodüstoonia, õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud ja krooniline rotaatormanseti kahjustus. Kutsehaiguse on põhjustanud sellised ohutegurid nagu raske füüsiline töö, kokkupuude vibratsiooniga, ebasoodne mikrokliima, koormus ja sundasendid käteleõlavöötmele. Kutsehaigus on välja kujunenud perioodil 1975-2004. Nimetatud asjaolusid tõendab töötervishoiu arsti teatis kutsehaiguse diagnoosimisest.
4.Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni 05.02.2008 Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttega tuvastati, et hageja põeb töötervishoiuarsti diagnoositud kutsehaigusi ning haigestumise põhjusteks on füsioloogilised mõjurid nagu koormus, sund-asendid kätele-õlavöötmele ning füüsilised mõjurid, milleks on raske füüsiline töö, kokkupuude vibratsiooniga ja ebasoodne mikrokliima. Tööinspektsioon tuvastas, et kutsehaigusesse haigestumise on põhjustanud kahjulikud mõjutused töötamisel aastatel 1975-1977 Haapsalu MEK-is ehitustislerina, aastatel 1977-1978 Haapsalu Autobaasis autojuhina, aastal 1980 august-1980 detsember ELKNÜ Haapsalu rajoonikomitee autojuhina, aastatel 1980-1987 Haapsalu MEK-is puusepana, aastatel 1987-1994 Haapsalu Autobaasis autojuhina, aastatel 1996-1997 LVM Kinnisvara OÜ ehitajana, aastatel 1998-2000 Hard Restauraator OÜ ehitajana, aastatel 2001-2004 OÜ Prowesti ja OÜ Uuemõisa Autokeskus autoremondilukksepana ja aastatel 2006-2007 Hard Restauraator OÜ laohoidjana.
5.20.10.2008 esitas hageja Sotsiaalkindlustusametile avalduse tervisekahju kohtuväliseks hüvitamiseks. 19.11.2008 sõlmiti hageja ja Sotsiaalkindlustusameti kokkulepe nr 12 tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud lisakulutuste hüvitamise kohta, mille kohaselt kohustus Sotsiaalkindlustusamet hüvitama hageja esitatavate avalduste ja kuludokumentide alusel 38,62% hageja kutsehaigusega põhjustatud lisakulutustest – retseptiravimitest, sanatooriumituusikud 10 statsionaarse ravipäeva eest aastas ja sõidukulud raviasutusse või sanatooriumi. 21.11.2008 kirjaga keeldus Sotsiaalkindlustusamet kutsehaigusega tingitud tervisekahju hüvitamisest, leides, et Sotsiaalkindlustusametil puuduvad võimalused otsese varalise kahju suuruse kindlakstegemiseks.
Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.09.09.2013 esitas kostja kohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks, et kohaldada aegumist (II kd, tl 22-23). Kostja oli seisukohal, et vastavalt Sotsiaalkindlustusameti ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppele, mille hageja on allkirjastanud 18.12.2008, oli Sotsiaalkindlustusamet nõus hüvitama hagejale kutsehaigusest põhjustatud lisakuludest retseptiravimid, sanatooriumituusikud 10 statsionaarset ja 14 ambulatoorset ravipäeva 1 kord aastas ning sõidukulud raviasutusse ja sanatooriumi. Seega pidi olema hagejale üheselt arusaadav, et Sotsiaalkindlustusamet hüvitisnõuet töövõimetusest tuleneva kahju osas ei tunnusta ning järelikult ei saa lugeda aegumist katkenuks seoses retseptiravimite ja taastusravi kulude osalise hüvitamisega. Kostja oli seisukohal, et hageja nõue saamata jäänud töötasu hüvitamise osas aegus 19.11.2010. Maakohtu otsus
7.30.09.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
8.Kohus tugines otsuses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg-le 3 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 153, mille kohaselt on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.
9.Pooltel on vaidlus küsimuses, kas hagis esitatud nõue saamata jäänud töötasu hüvitamise osas on aegunud 19.11.2010 või on aegumine katkenud Sotsiaalkindlustusameti poolt hagejale kutsehaigusest põhjustatud lisakulude hüvitamisega, so retseptiravimid, sanatooriumituusikud 10 statsionaarset ja 14 ambulatoorset ravipäeva 1 kord aastas ning sõidukulud raviasutusse ja sanatooriumi. Kokkulepe tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud lisakulutuste hüvitamiseks on poolte vahel sõlmitud 19.12.2008. Nimetatud kokkuleppes on märgitud, et lisakulutuste hüvitist makstakse, kui nende kulutuste vajadust ja seost kutsehaigusega on kinnitanud arstlik ekspertiis. Nimetatud kokkuleppe alusel on hagejale tasutud hüvitist viimasel korral 12.03.2013.
10.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses (VÕS) kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002. Kohus märkis, et kuna hagi kohaselt töötas hageja Haapsalu MEK-is tervistkahjustavates tingimustes, mille tõttu kujunes tal aja jooksul välja tervist kahjustav kutsehaigus enne VÕS jõustumist 01.07.2002, siis tuleb haginõue lahendada tervise kahjustamise ajal kehtinud õiguse ehk ENSV Tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 463-473 alusel.
11.TsK § 463 lg 1 alusel on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms).
12.Kohus nõustus hageja seisukohaga osas, et niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue (RKTKo 3-2-1-177-12, p 12). Seega tuleb hageja kõigi kutsehaigusest tervisekahjustamise tekitatud nõuete aegumistähtaja alguseks lugeda kutsehaiguse diagnoosimine 19.11.2007. Kohus nõustus kostja seisukohaga selles, et poolte kokkulepe ei oma mõju töövõimetusest tingitud sissetuleku vähenemise nõude aegumisele. Kõnealune kokkulepe ja makstud hüvitised puudutasid tervisekahjustusest tingitud kulutuste hüvitamist ning sisaldas punkti, mille järgi tuleb hagejal hüvitise kindlaksmääramiseks pöörduda kohtu poole.
13.TsÜS § 158 lg 1 alusel katkeb aegumine juhul, kui kostja tunnustab nõuet, millest järeldub tahe nõude olemasolu kinnitada. Nõude tunnustamine võib tuleneda teost või tehingust, sh kokkuleppest võla tasumiseks, millest järeldub tahteavalduse esitamine võlausaldajale. Kui üldjuhul laieneb aegumise katkemine kogu nõude aegumisele, siis juhul, kui võlgnik on teatanud, et nõuet osaliselt ei tunnista, siis selles osas kahju hüvitamise nõue ei katke. Kostja on kokkuleppes märkinud, et kahju hüvitamise nõuet tunnustatakse vaid hagejale lisakulutuste hüvitamiseks. Ülejäänud osas nõuet ei tunnustatud. Seega oli hagejal pärast kokkuleppe sõlmimist teada, et täiendava hüvitise väljamõistmiseks tuleb pöörduda kohtu poole, mida ta ei teinud. Aegumise regulatsiooni eesmärki – tagada õiguskindlus ja -rahu – oleks võimatu garanteerida, kui lubada esitada lõpmatult paralleelseid nõudeid kogu kostja poolt kokkuleppe alusel hüvitise maksmise ajal selles osas, mida kostja ei ole tunnustanud.
14.Eeltoodu alusel leidis kohus, et käesoleva hagi esemeks olev nõue on aegunud, sest on möödunud enam kui kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai. Samuti ei ole aegumine katkenud TsÜS § 158 alusel. Apellatsioonkaebus
15.29.10.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 30.09.2013 otsuse ja teha vaheotsuse, millega tuvastada, et hagi kostja vastu kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõudes ei ole aegunud ja jätta aegumine kohaldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda.
16.Hageja ei nõustu kohtu seisukohtadega, et 19.11.2008 kokkuleppe sõlmimine ja selle hilisem kahel korral täitmine ei katkestanud hageja samast kahju tekitamisest tulenevate muude hüvitisnõuete aegumist. Kohus on kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 153 lg-t 1 ja §-i 143 ning jätnud kohaldamata TsÜS §-i 158. Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et hageja haginõue ja 19.11.2008 kokkuleppega lahendatud nõue on iseseisvad nõuded. Hageja on seisukohal, et haginõudes esitatud sissetulekute vähenemise hüvitamise nõue ning 19.11.2008 kokkuleppega reguleeritud retseptiravimite ja taastusravi kulude hüvitamise nõue ei ole iseseisvad nõuded, vaid tegu on sama kahju hüvitamise kohustise hüvitiste eri liikidega, mis nähtub nii nõude aluseks olevast TsK § 463 lg 1 kui kehtiva VÕS § 130 lg 1 sõnastusest. TsK § 463 lg 1 näeb ette, et vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms). Kehtiv VÕS § 130 lg 1 näeb ette, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste
halvenemisest tekkinud kahju. Nende normide sõnastusest nähtuvalt on hüvitatavaks kahjuks isiku tervise kahjustamine ning ravikulude hüvitamine ja sissetulekute vähenemine on vaid tervise kahjustamise kui kahju hüvitamise kohustuse hüvitise eriliigid. Sellist lähenemist toetab hageja hinnangul ka kahju ühtsuse põhimõte. Seejuures viitab hageja tsiviilseadustiku üldosa seaduse kommenteeritud väljaande § 150 kommentaarile 3.2.2.2.2, milles on selgitatud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate nõuete aegumise algust kahju ühtsuse põhimõttest lähtuvalt, mille kohaselt niipea, kui kahju hüvitamist saab mingis osas sooritushagiga nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva ja ettenähtava kahju hüvitamise nõue. See tähendab, et kõikide samast kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate eri hüvitiste liikide puhul, mis pidid olema ettenähtavad, kohaldub üks ja sama aegumistähtaeg.
17.Hageja leiab, et kui seadusandja loeb kõik samast kahju tekitamisest tulenevad eri hüvitiseliikide nõuded aegumise alguse tähenduses samaks nõudeks, siis tuleb õigusliku võrdsuse aspektist lugeda kõik eri hüvitiste nõuded samaks nõudeks ka aegumise peatumise ja katkemise tähenduses. Vastupidisel juhul kohtleks seadusandja kahjustatud isikut ja kahju tekitajat analoogses olukorras õiguslikult ebavõrdselt. Kui mõistlikult ettenägev kannatanu peab kahju ühtsuse põhimõtte kohaselt kahjust ja kahju tekitajast teada saamisel olema piisavalt teadlik kõigist võimalikest samast kahju tekitamisest tulenevatest erinevatest hüvitiste nõudmise võimalustest, siis peab ka mõistlikult ettenägev võlgnik kannatanu ühest hüvitise nõudest teadasaamisel ja selle osalisel täitmisel nägema ette võimalust, et kannatanul võib samast kahju tekitamisest olla või tekkida ka teisi hüvitisnõudeid ning et makstes üht hüvitist, tunnistab ta vastutust kahju hüvitamise kohustuse eest laiemalt, s.o. kõigi seadusest tulenevate eri hüvitise liikide eest. Kostja on 19.11.2008 kokkuleppe sõlmimisega tunnistanud enda kui selles kahju hüvitamise kohustises Haapsalu MEK õigusjärglase vastutust hagejale Haapsalu MEK-is töötamise ajal kutsehaigusega tekitatud kahju eest. Kui kostja on tunnistanud samast kahju õigusvastase tekitamise sündmusest tulenevat üht hüvitise nõuet, siis saab hageja sellest kostja käitumisest eeldada, et kostja tunnistab ka kõiki teisi samast kahju tekitamisest tulenevaid kahju hüvitamise aluseid. Kostja käitumine, millega kostja tunnistab ravikulude hüvitamise nõudes õigusvastast tegu, süüd ja põhjuslikku seost, kuid vaidleb nendele asjaoludele vastu sissetuleku vähenemise hüvitamise nõudes, ei oleks kooskõlas ka hea usu põhimõttega, vaid on pahauskne käitumine võlasuhtes.
18.Kohus on valesti tuvastanud asjaolu, et 19.11.2008 kokkuleppest tulenes hageja kohustus pöörduda kahju nõudes kohtu poole. Sellist kokkulepet nimetatud kokkuleppes ei ole ning samuti ei nähtu kokkuleppest, et kostja oleks keeldunud sissetuleku vähenemise hüvitamisest. Seda küsimust ei lahendatud viidatud kokkuleppega, sest konkreetse kokkuleppe esemeks oli tekitatud kahju ühe hüvitise liigiga – tööst põhjustatud tervisekahjustusega – tekitatud lisakulutuste hüvitamine. Kokkuleppes sisalduvast lõigust kokkuleppega mittenõustumise korral vastavalt VÕS § 127 lg-le 6 kohtusse pöördumise kohta ei ole võimalik aru saada selliselt, et kostja oleks selle lõiguga väljendanud oma keeldumist kõigi muude, lepinguga reguleerimata hüvitisnõuete, rahuldamisest. Lisaks märgib hageja, et sissetuleku vähenemisega tekitatud kahju hüvitamise nõue ei ole mittevaraline nõue ega ka nõue, mida pole võimalik täpselt tõendada ja mille puhul peaks kohus määrama õiglase hüvitise VÕS § 127 lg 6 järgi.
19.Kostja ei ole oma 21.11.2008 kirjas hagejale eitanud oma vastutust, vaid on leidnud, et ta ei saa hüvitist maksta üksnes arvestuslikel põhjustel, et pensioniametil puudub võimalus tervisekahju hüvitise määramiseks, kuna pensioniametil endal ei ole
võimalik kindlaks teha kutsehaigusega põhjustatud otsese varalise kahju suurust. Kuna selle kirjaga on kostja tunnistanud vastutust ja valmisolekut võimaliku hüvitise maksmiseks ega ole avaldanud, et ta erinevalt lisakuludest ei vastuta sissetuleku vähenemise eest, siis oli 19.11.2008 kokkuleppel nr 12 ja selle täitmisel aegumist katkestav toime kõigi samast tervisekahju tekitamisest tulenevatele hüvitisenõuetele.
20.Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel pidanuks kohus hageja hinnangul kohaldama TsK § 463 lg-t 1 ja lugema hageja haginõude aegumise aspektist samaks nõudeks 19.11.2008 kokkuleppega lahendatud nõudega, kohaldama TsÜS § 158 lg-eid 1 ja 2 ning tuvastama, et 19.11.2008 kokkuleppe sõlmimine ja selle alusel hagejale hüvitise maksmine 12.03.2009 ja 12.03.2013 katkestasid hagi aegumise, mistõttu ei olnud haginõude kohtusse esitamise ajaks aegumise viimasest katkemisest möödunud TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastane tähtaeg, mistõttu tulnuks jätta kohaldamata TsÜS §
21.Samuti on hageja tuginedes TsÜS § 6 lg-le 2, seisukohal, et TsÜS §-s 143 sätestatud aegumise kohaldamine võis tulenevalt kostja isikust olla hea usu vastane. Eesti Vabariik teostab oma funktsioone haldusorganite kaudu, kes peavad oma tegevuses nii haldusmenetluses kui tsiviilõiguslikes kohustistes juhinduma haldusmenetluse põhimõtetest ja hea halduse põhimõttest. Seejuures viitab hageja põhiseaduse §-le 14 ja selle kommentaarile ning hea halduse põhimõtet kahju heastamisel selgitava Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-83-10 p-le 17 ja leiab, see põhimõte laieneb kõigile kahju hüvitamise juhtudele, sõltumata sellest, kas kahju hüvitamist nõutakse halduskohtumenetluses või tsiviilkohtumenetluses ning sõltumata sellest, kas riik osaleb menetluses riigi poolt tekitatud kahju või kahju tekitanud kolmanda isiku eest vastutava isikuna.
22.Hageja on seisukohal, et riigi poolt kohustise täitmisest keeldumine nõude aegumise tõttu on vastuolus põhiseaduse §-s 14 sätestatud hea halduse põhimõttega ja sellisena vastuolus TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatud nõudega toimida õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.Hageja on esitanud nõude, mille sisuks on kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamine tagasiulatuvalt alates perioodist 19.11.2007. Maakohus on TsÜS § 143 alusel võtnud õigesti arvesse kostja vastuväited ja leidnud põhjendatult, et hagi on aegunud. Maakohtu hinnang aegumist puudutavatele asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega kujundada nende pinnalt nõude aegumise osas maakohtu järeldusega võrreldes erinevat seisukohta. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
26.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kohaldamisele kuulub TsÜS §-s 153 sätestatud nõude aegumistähtaeg, mille järgi aegub tervise kahjustamisest
tulenev nõue hiljemalt kolme aasta jooksul alates kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teadasaamisest. Kuna vaidlust ei ole selles, et tähtaeg kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemisega põhjustatud kahju hüvitamiseks hakkas kõnealusel juhul kulgema alates 19.11.2007, aegus hageja nõue nimetatud kuupäevast kolme aasta möödudes. Hageja on tuginenud väitele, et tema sissetulek vähenes väidetava õigusrikkumise tõttu alates kutsehaiguse diagnoosimisest ning kostja ei ole sellele väitele vastu vaielnud (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.01.2013 otsuse nr 3-2-1-177-12 p 10). Asjakohane on ka maakohtu viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.01.2013 otsuse nr 3-2-1-177-12 p-le 12, milles on selgitatud, et nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega ning kahju hüvitamise nõue tekib, muutub sissenõutavaks ja hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ning nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist.
27.Õige on ka maakohtu lähenemine, mille kohaselt on aegumise üle otsustamisel olulise tähtsusega tõendiks pooltevaheline 19.11.2008 kokkulepe (I kd, tl 41), milles pooled on määratlenud, milliseid nõudeid kostja tunnistab. Kuigi nii ravikulud kui igakuise sissetuleku vähenemisest tingitud kahju tulenevad kõnealusel juhul TsK § 463 lg 1 järgi mõlemad kutsehaigusest, on kokkuleppes siiski selgelt määratletud, et kostja tunnistab üksnes kutsehaigusest tulenevate ravikulude hüvitamise nõuet. Hagiavalduses esitatud nõude sisuks on kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel vähenenud töötasu hüvitamine, millega seoses kostja kohustusi võtnud ei ole. Kolleegium nõustub kostjaga, et kuigi hüvitise maksmise kohustuse eelduseks on mõlemal juhul õigusvastase teo ja tervisekahjustuse olemasolu, on tegemist eri liiki varalise kahju hüvitamise nõuetega, mis tuleb iseseisvalt maksma panna. Ekslik on eeldada, et juhul, kui on olemas kohustus hüvitada ravikulud, on võlgnik koheselt tunnistanud ka kohustust hüvitada saamata jäänud töötasu. Iga nõude puhul tuleb hinnata nende põhjendusi ja seost tervisekahjuga iseseisvalt. Samuti ei pruugi nõuete aegumistähtaeg olla sarnane ja hakata kulgema samaaegselt, sest kahjunõude tekkimise üheks oluliseks eelduseks on kahju olemasolu.
28.Kuna kostja ei ole saamata jäänud töötasu nõude osas hüvitamise kohustust võtnud, on õige maakohtu seisukoht, et kostja poolt ravikulude hüvitamiseks 12.03.2009 ja 12.03.2013 maksete tegemist ei saa lugeda asjaoluks, mis põhjustaks TsÜS § 158 lg 1 järgi saamata jäänud töötasu hüvitamise nõude aegumise katkemise. Kostja on nii hagejale 21.11.2008 edastatud kirjas (I kd, tl 42) kui ka poolte vahel 19.11.2008 kokkuleppes märkinud, et ta tunnistab kahju hüvitamise nõuet üksnes ravikulude hüvitamise osas ning ülejäänud osas nõuet ei tunnistata. Seega pidi hagejale pärast kirja saamist ja kokkuleppe sõlmimist olema mõistetav, et saamata jäänud sissetuleku väljamõistmiseks tuleb pöörduda hagiga kohtu poole. Hageja ei ole esitanud nõuet kuue aasta jooksul, alates kahjunõude sissenõutavaks muutumisest.
29.Kaebuse väide, et kuna kostja näol on tegemist riigiga, on aegumise kohaldamise taotlemine hea usu põhimõtte vastane, ei ole samuti õige. Kolleegium möönab, et TsÜS § 138 ja VÕS § 6 järgi on küll teatud juhtudel võimalik lugeda aegumise vastuväidetele tuginemine hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kuid selline võimalus saab tulla kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Kolleegium ei näe asjaolus, et kostja näol on tegemist riigiga, sellist erilist põhjust, mis annaks alust aegumise vastuväitele tuginemist kostjale keelata. Kolleegiumi hinnangul on ka riigil võlasuhte korral kodanikuga õigus kasutada nõude välistamiseks aegumise vastuväidet ning puudub alus väita, et riik seda tehes õigusi kuritarvitab. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks väita, et kostja oleks oma käitumisega andnud põhjust nõude õigeaegseks esitamata jätmiseks. Vastupidi, kostja on 21.11.2008 kirjas selgelt
viidanud ja andnud hagejale juhiseid vajaduse kohta esitada kostja vastu hagi sissetuleku kaotusega tekkinud kahju hüvitamiseks. Õige on ka kostja viide asjaolule, et kostja ei ole kõnealusel juhul kahju otsene põhjustaja, vaid on tööandja õigusjärglaseta likvideerimise tõttu seaduse alusel hüvitise maksmise kohustuse üle võtnud.
30.Aegumise mõiste sätestab TsÜS § 142 lg 1, mis näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Hagejal tuleb mõista, et TsÜS-s sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on tagada õigusrahu ning pakkuda kohustatud isikule õiguskindlust aegumise vastuväite esitamise võimaluse läbi, mis peab sundima võlausaldajat oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema. See tähendab, et aegumise regulatsiooni eesmärk on luua olukord, kus kohustatud isik saab kindlaksmääratud aja möödudes olla kindel, et ta võib aegumise vastuväite esitamise läbi tema suhtes nõuete maksmapanemise välistada. Seadusandja on pidanud tervisekahju nõude puhul nõude maksmapanemiseks piisavaks ajaks kolm aastat alates sellest ajast, mil kahju kannatanud isik kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada sai. Sellise tähtaja möödudes tuleb tunnustada kostja õigust aegumise vastuväite esitamise teel nõude rahuldamisest keelduda.
31.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ja maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata jätmise tõttu tuleb nii esimese kui teise astme kohtu menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.