Kohtulahend

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V.L. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt kuulub kostjale korteriomand Tartus Kalda tee XXXX. Hageja haldab Kalda tee 18 korterelamut. Korteriühistu otsuste järgi tasuvad ühistu liikmed haldus- ja hooldustasu, remonditasu ja osakapitali ning soojusenergia tarbimise eest vastavalt liikmele kuuluva kaasomandi mõttelise osa suurusele. Üldelekter ja vee ülekulu jagatakse võrdselt korteriomandite vahel. Jäätmete käitlemine ja maagaas jagatakse vastavalt kortereid kasutavate inimeste arvule. Kostja korterit kasutab kaks inimest. Vee soojendamise (sooja vee tootmine elamu soojussõlmes) ning vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest tasuvad ühistu liikmed vastavalt tarbitud vee kogusele. Kuna kostja ei ole hagejale kordagi tarbimise näitu teatanud, on kostjale määratud tasumiseks arvestuslik tarbimine – kaks kuupmeetrit külma ja kaks kuupmeetrit sooja vett korteri kohta kuus. Hageja on omapoolsed kohustused täitnud ning igakuiselt edastanud kostjale postkasti arved majandamiskulude tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust asjaolus, et kostja on jätnud hagejale maksmata majandamiskulude arved alates 31. detsembrist 2007 kuni 28. veebruarini 2011. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 154 ei ole hageja nõuded aegunud. Hageja esitas 1. oktoobril 2012 kohtule võlgnevuse arvestuse (I kd lk 145), mille aluseks on kostja poolt 11. septembri 2012 kohtuistungil esitatud arve-makseteatised (I kd lk 115–119). Sellest tulenevalt on kostja majandamiskulude võlgnevus 2238,01 eurot. Hageja võlgnevuse arvestuses sisaldub 31. detsembri 2007 arve summas 31,70 krooni ehk 2,03 eurot. Kuivõrd hageja ei oska öelda, kuidas jaguneb viidatud võlgnevus kulude kaupa ja kostja on arve vaidlustanud, siis jättis kohus hageja nõude 2,03 euro ulatuses rahuldamata. Kohus rahuldas hageja nõude osakapitali võlgnevuse 25,23 eurot ja üldelektri võlgnevuse 21,90 eurot väljamõistmiseks. Kostja selles osas vastuväiteid ei esitanud. Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt on vee- ja kanalisatsioonivõlg 235,25 eurot. Kuna kostja ei ole tõendanud vee tegelikku tarbimist, siis arvestades hageja nõustumist ühe elaniku põhise arvestusega, on nõue põhjendatud 117,63 euro (235,25/2) ulatuses. Hageja nõue sisaldab haldustasu summas 320,68 eurot. Korteriühistu 27. juuni 2011 kordusüldkoosolek kinnitas haldus- ja hooldustasu tariifiks 0,24 eurot ruutmeetrilt kuus aastaringselt. Protokollile lisatud majanduskava kohaselt kehtivad tariifid alates üldkoosoleku otsusest 27. juunist 2011. Kohtule ei ole esitatud tõendit selle kohta, mis alusel on hageja arvestanud kostja haldustasu suuruseks 2011 jaanuaris ja veebruaris 7,37 eurot tariifiga 0,224 eurot ruutmeetri kohta. Haldustasu nõue ei ole seega põhjendatud 14,74 euro (2×7,37) ulatuses ning kostja haldustasu võlgnevus on 305,94 eurot (320,68–14,74). Võlgnevuse arvestuse koondtabeli järgi on kostja remondifondi võlgnevus 208,17 eurot. Kuivõrd hageja ei ole esitanud üldkoosoleku otsust, kust nähtuks tariif 0,16 eurot ruutmeetri kohta, mille kohaselt on remondifondi tasu suuruseks 2011 jaanuaris ja veebruaris 5,26 eurot (27. juuni 2011 kordusüldkoosolekul kinnitatud tariifid kehtivad alates 27. juunist 2011), ei ole remondifondi tasu nõue põhjendatud 10,52 euro (2×5,26) ulatuses ning kohus rahuldas remondifondi võlgnevuse nõude summas 197,65 eurot (208,17–10,52). Hageja nõue sisaldab võlgnevust kütte eest summas 719,86 eurot. Arvestust on peetud pindalapõhiselt. Kostja arvestuse kohaselt on võlgnetavaks küttekuluks 860,92 eurot koos vee soojendamise, siugtoru ehk vannitoa kütte ja küttekadudega. Kostja ei ole eraldi välja toonud iga kuluartikli maksumust ega arvutuskäiku, samas kui hageja on esitanud küttekulu jagamise põhimõtted nii kütteperioodil kui mittekütteperioodil ning esitatud arved aastatel 2008 kuni 2011. Kostja ei ole pärast küttekulu jagamise põhimõtete selgitamist ja kuludokumentide esitamist väitnud, et küttekulu arvestus oleks kontrollimatu. Hageja on tõendanud, kui suured olid tervikuna korteriühistu küttekulud vaidlusalusel perioodil. Kohtul ei ole alust kahelda küttekulu arvestuse õigsuses. Seega tuleb kostjalt välja mõista 719,86 eurot. Hageja nõuab kostjalt vee soojendamise kulu 317,24 eurot. Kostja on vee soojendamise kulu arvestanud küttekulu hulka. Hagiavalduse ja kostjale väljastatud arvete kohaselt tasutakse vee soojendamise eest (sooja vee tootmine elamu soojussõlmes) vastavalt tarbitud vee kogusele. Kostjale on määratud arvestuslik tasumine (kogus 2, ühik m3), kuna kostja ei ole tegeliku tarbimise näitu teatanud. Hageja selgitas, et vee soojendamise kuupmeetri hinna aluseks on majandusministri 11. augusti 1997 käskkirjas nr 86 antud valem. Arvestades eespool toodud kohtu põhjendusi, on hageja nõue vee soojendamise kulu osas põhjendatud 158,62 euro (317,24/2) ulatuses. Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt on kostjal tasumata vannitoa kütte (siugtoru) ja küttekadude eest 79,28 eurot. Tegemist on korteri kohta arvestatava maksega. Hageja selgitas, et tegemist on arvestuslikult määratud hinnaga, mis püüdleb kõikide korteriomanike huvisid arvestava jagamispõhimõtte poole. Ühiku hinnad on kõikidele korteritele ühesugused.

Saamaks küttele kuluva summa suurust (või kui elamus ei ole küte sisse lülitatud, siis küttekao suurust), on kogu küttearvest lahutatud siugtoru tasude ja sooja vee soojendamiseks kulunud arvestusliku soojuse hinna summa. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud, et vannitoa küte (siugtoru) ja küttekaod on majandamiskulud korteriühistuseaduse (KÜS) § 151 lg 1 mõttes, olles need lisanud koos vee soojendamise kuluga küttekulu hulka, ning arvestades asjaolu, et kostja ei ole toonud välja, kui suur on kogu kütte maksumusest siugtoru ja küttekadude maksumus, lähtus kohus hageja esitatud nõude suurusest ning mõistis kostjalt välja vannitoa kütte (siugtoru) ja küttekadude võlgnevuse summas 79,28 eurot. Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt võlgneb kostja prügi äraveo eest 143,36 eurot. Tegemist on elanike kohta arvestatava maksega. Hageja põhikirja p 3.3.4 ei sisalda, missugused konkreetsed kulud tuleb jagada korteriomanike vahel võrdselt. Seega on põhikirja p 3.3.4 vastuolus seadusega. Kuivõrd vastuolu seadusega ei too üldjuhul iseenesest kaasa üldkoosoleku otsuse tühisust ja seadusega vastuolus olevat üldkoosoleku otsust ei ole tähtaegselt vaidlustatud, on põhjendatud lähtuda prügi äraveo eest tasu nõudmisel elanikupõhisest arvestusest ning võlgnevus prügi äraveo eest on 71,68 eurot (143,36/2). Hageja nõue sisaldab võlgnevust maagaasi eest summas 89,27 eurot. Arvestust on peetud isikupõhiselt. Kostja arvates tuleb lähtuda ruutmeetri põhisest arvestusest ja seega on nõue põhjendatud 36,27 euro ulatuses. Kohus tugines eelmises lõigus toodud põhjendustele ning leidis, et hagejal on õigus nõuda maagaasi eest tasu 44,64 eurot (89,27/2). Võlgnevuse arvestuse koondtabeli kohaselt võlgneb kostja vee ülekulu eest 28,50 eurot. Vee ülekulu arvestuse järgi on võlgnevuseks 17,98 eurot. Korteriühistu 29. mai 2002 kordusüldkoosolek otsustas veekaod (maja üldmõõturi ja korterites olevate mõõturite näitude vahe) jaotada korterite vahel vastavalt tegelikule veetarbimisele mõõturi näitude alusel. Kohus määras 11. septembri 2012 kohtuistungil kostja vastuväite alusel, et hagejal tuleb selgitada vee ülekulu ja selle arvestust. Hageja esitas 1. oktoobril 2012 vee ülekulu arvestuse (I kd lk 147), mille kohus võttis võlgnevuse arvestusel aluseks. Kuigi dokumendist ei nähtu, milline on olnud elamu üldkulu ja korterite kulud eraldi, on arvutuskäik jälgitav. Näiteks jaanuaris 2009 oli maja üldmõõturi näidujärgne arve 14 808,75 krooni, samas kui korterites olevate mõõturite näitude järgne arve oli 13 545,60 krooni, seega 1263,15 krooni võrra väiksem. Kuna korteriühistul tuleb tasuda üldmõõturi järgse näidu eest, jagatakse vahe võrdselt 120 korteri peale – tulemuseks on vee ülekulu korteri kohta 10,53 krooni. Kuna hageja arvestus algab oktoobrist 2008, kuigi nõue on esitatud sisuliselt 2008. a algusest, on põhjendatud rahuldada nõue summas 17,98 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhinõue (majandamiskulude võlgnevus) põhjendatud osaliselt ja kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1760,41 eurot. Viivisenõude õiguslikuks aluseks on KÜS § 7 lg 4. Viidatud sättest ei tulene, et olukorras, kus korteriühistu esitab ühistu liikme vastu kohtusse majandamiskulude maksmisega viivitamisest tekkinud viivisenõude, oleks selleks vajalik juhatuse ühehäälne otsus. Piisav on viivisenõude esitamine hagiavalduses. Kohtu hinnangul on hagejal õigus viivist nõuda – kostja on majandamiskulude maksmisega viivituses aastaid. Nõude maksmapanek aegumistähtaja kestel ei ole käsitletav pahauskse käitumisena. Kostjal oli võimalus maksta kulusid, millele ta vastu ei vaidle, samuti temapoolse ruutmeetril põhineva arvestuse järgi, kuid kostja on vaid tarbinud hüvesid, teenuste eest tasumata. Seega on viivise rakendumine sõltunud kostjast enesest. Viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine ja lisaks võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras. Kohtu tuvastatud asjaoludest lähtudes on 1. oktoobri 2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1823,01 eurot, mis on suurem kui põhinõue. Kostja esitas taotluse viivise vähendamiseks nullini, kuid ei esitanud ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi hindamiseks. Kohtu hinnangul ei ole piisav tuginemine ainuüksi

asjaolule, et kostjale anti 29. veebruaril 2012 riigi õigusabi (ka siis ei esitanud kostja tõendeid, vaid kohus tegi ise päringud avalikesse registritesse ja krediidiasutustele). Kohtule ei ole teada kostja majanduslik seis praegusel ajal, et lahendada viivise vähendamise taotlust. Kohus rahuldas tulenevalt kohtupraktikast kostja viivise vähendamise taotluse osas, mis ületab põhinõuet, kuna hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Kuivõrd kohus rahuldas hageja põhinõude (2238,01 eurot) 79% ulatuses (1760,41 eurot), siis jättis kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda. TsMS § 190 lg-st 5 tulenevalt tuleb kostjal kanda 79% ulatuses ja hagejal 21% ulatuses ka kostja esindaja riigi õigusabi tasu. Kohtu hinnangul ei esine menetluse asjaoludest tulenevalt kostja suhtes sellist mõjuvat põhjust, mis annaks aluse TsMS § 190 lg 7 järgi kergendada kostja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustust.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4) mõistis kohus ekslikult kostjalt välja vee soojendamise kulu 158,62 eurot ja siugtoru kulu 79,28 eurot, sest nimetatud kulutuste kohta esitatud arvestused on sisuliselt võetud laest. Mitte üheski dokumendis pole hageja otsustanud võtta sooja vee arvestamise aluseks Majandusministri 11. augusti 1997 käskkirja nr 86. Kui hageja arvestas vee soojendamise kulu selle metoodika järgi, siis peaksid hagejal olema vastavad arvestid või registreerimise päevikud, mis tulnuks kohtule esitada. Käskkirjas pole öeldud, et seda saab rakendada siugtoru osas. Isegi kui hageja oleks metoodikat kasutanud ka siugtoru osas, siis oleks seda saanud teha üksnes sooja vee kuupmeetri põhiselt. Lisaks ei saa seda metoodikat rakendada üksnes suvekuudel, vaid arvutused tuleb teha ka talvel. Kostja arvestuse kohaselt saavad nõuded sooja osas (sh siugtoru ja vee soojendamine) olla 860,92 eurot. Samas on kostja nõus tasuma hagejale 1578,12 eurot, kuigi ka nimetatud summa osas pole hageja nõue tõendatud; 5) oleks menetluskulud tulnud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel hageja kanda, kuna vaidlus on saanud alguse sellest, et hageja asjaajamine on olnud aastaid äärmiselt puudulik; 6) on kostja halb majanduslik seis piisavaks põhjuseks võimaldada riigi õigusabi eest tasumine osamaksetena ja seda vähemalt kuue kuu jooksul.

kohustusele ei tuginenud, mistõttu on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõistes, milleks hagejal apellatsiooniastmes õigus puudub. Õigused ja kohustused saavad tekkida üksnes üldkoosoleku otsusest ning tehingu heaks kiitmine peab olema üldkoosoleku otsuses järgitav; 2) oleks menetluskulude jätmine kostja kanda äärmiselt ebaõiglane, sest vaidlus on tekkinud suures osas sellepärast, et hageja asjaajamine on olnud ebakorrektne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Seega oli hageja tõendamiskoormis muuhulgas tõendada asjaolud, millest lähtudes esitas hageja kostjale nõude maagaasi tasu saamiseks. Asjas ei ole sisuliselt vaidlust selles, et elamus on gaasimõõtur paigaldatud igasse trepikotta ja tarbitud maagaasi koguseid arvestatakse trepikodade kaupa (nähtub esitatud AS Eesti Gaas arvetest). Hageja nõustaja Agu Rillo selgitas 11. septembri 2013 kohtuistungil (III kd lk 84), et maagaas on püstaku inimeste arvu peale jagatud, kuna igas trepikojas on eraldi gaasimõõtja. Seega pidanuks hageja lisaks AS Eesti Gaas arvetele, kust nähtub trepikodades (püstakutes) tarbitud gaasi kogus ja hind, esitama kohtule tõendid ka elanike arvu kohta püstakus, kus asub kostja korter. Hageja selliseid tõendeid ei esitanud (esitatud on elanike arv kuude lõikes kogu elamu kohta – I kd lk 148, millest hageja tema enda väidete kohaselt aga maagaasi tasu arvestamisel ei ole lähtunud). Kuna tegemist on hageja tõendamiskoormisega, ei ole asjakohane hageja viide vastuses apellatsioonkaebusele, et kohus jättis kostja taotluse hagejalt tõendite väljanõudmiseks rahuldamata ja kuna kostja järgmises menetlusdokumendis ei vaidlustanud kohtu tegevust menetluse juhtimisel, ei saa kostja sellist vastuväidet apellatsioonimenetluses esitada. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud maakohtu otsus mõista kostjalt välja maagaasi tasu summas 44,64 eurot. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebusega selles osas, et hagejal ei ole üldse õigust kostjalt maagaasi eest tasu saada. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on küll õigus arvestada gaasikulu elaniku põhiselt, kuid kuna hageja ei ole tõendanud elanike arvu trepikojas, siis ei saa ringkonnakohus sellest lähtuda. Andmed elamus tarbitud maagaasi koguste ja hinna kohta on hageja kohtule esitanud (esitatud AS Eesti Gaas arvetel on tarbitud maagaasi kogused ja hind trepikodade kaupa igakuiselt välja toodud) ning kuivõrd kostja on hageja poolt esitatu põhjal tunnistanud hageja nõuet maagaasi tasu osas summas 36,27 eurot (I kd lk 179, 181, s.o lähtudes ruutmeetri põhisest arvestusest), siis tulebki lähtuda ruutmeetri põhisest arvestusest. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude maagaasi eest tasu saamiseks summas 36,27 eurot. 8,37 euro (44,64–36,27) ulatuses jääb hageja nõue kostjalt maagaasi tasu saamiseks rahuldamata.

Korteriühistu 12. juuni 2013 kordusüldkoosolekul (protokoll III kd lk 57–60) on p-s 7 otsustatud kinnitada senine vee üle/alakulu jagamise metoodika, mille järgi vee üle/alakulu makstakse korteri kohta. Riigikohus on 25. aprilli 2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06 (p 10) asunud seisukohale, et korteriühistu üldkoosoleku otsus on õiguslikult olemuselt korteriühistu liikmete mitmepoolne tehing, mida on võimalik TsÜS § 129 lg 1 kohaselt heaks kiita. Tulenevalt korteriühistu 12. juuni 2013 kordusüldkoosoleku protokolli p-st 7 on korteriühistu liikmed kiitnud korteriühistu juhatuse tegevuse vee ülekulu jagamisel viisil, et vee ülekulu jagatakse korterite vahel võrdselt, heaks. TsÜS § 113 järgi muutub tehingu heakskiidu puhul tehing algusest peale kehtivaks. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud vee ülekulu rahaline arvestus on selge ja kontrollitav. Maakohus analüüsis hageja esitatud arvestust ning leidis, et kuigi dokumendist ei nähtu, milline on olnud elamu üldkulu ja korterite kulud eraldi, on arvutuskäik jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda neid kõiki.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi kohtule ei ole esitatud dokumente, mille alusel oli 2008. a määratud siugtoru kütte hinnaks 80 krooni ja mille alusel hilisemalt, alates 2009. aastast, 2002. a vastuvõetud põhimõttest (siugtoru kütte fikseeritud hinnast) loobuti, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja on tõendanud, kui suured olid tervikuna korteriühistu küttekulud vaidlusalusel perioodil (nähtuvad esitatud AS Tartu Keskkatlamaja arvetest), ühiku hinnad on kõikidele korteritele, sh kostjale, ühesugused ning arvestades asjaolu, et kostja ei ole toonud välja, kui suur on kogu kütte maksumusest siugtoru ja küttekadude maksumus, tuleb lähtuda hageja esitatud nõude suurusest. Kostja seisukoht, et nii vee soojendamise kulu kui ka vannitoa küte (siugtoru) tuleb arvestada ühtselt küttekulude hulka, ei ole põhjendatud. Korteriühistu üldkoosolekul on otsustatud eraldi arvestada tasu vee soojendamise, siugtoru ja kütte eest. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et põhimõtted, millest on elamu soojakulude jaotamisel lähtutud, arvestavad korteriomanike huve, kuna võtavad arvesse korterite erinevat sooja vee tarbimist ning ka seda, et üldteadaolevalt erinevalt korterite suurusest vannitubade suurused (tüüp)kortermajades oluliselt ei erine.

hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg. Sama lahendi p-s 18 on Riigikohus märkinud, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Apellant (kostja) ei ole tõendanud, et väljamõistetud viivis on ebaproportsionaalne (muuhulgas seda, et hageja ei ole kohustuse rikkumisest kahju saanud). Samuti on maakohus õigesti viidanud, et viivise eesmärgiks on lisaks kahju hüvitamise nõude realiseerimise lihtsustamisele ka võlgniku sundimine oma kohustuse täitmisele. Hageja on nõudnud kostjalt viivist korteriühistu majandamiskulude maksmisega viivitamise eest korteriühistuseaduses ettenähtud määras. Seadusest tulenevat viivisemäära ei saa pidada liiga kõrgeks. Nimetatud määra on seadusandja kehtestanud minimaalse hüvitisena korteriühistule, millega on lihtsustatud raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist. Kuna kohtupraktikas (näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-162-12, p 20) on reeglina ülemääraseks ja ebamõistlikult suureks loetud viivis, mis ületab põhivõla suurust, piiras maakohus väljamõistetava viivise rahuldatud põhinõude summaga. Kostja väidab, et temalt viivise väljamõistmine on äärmiselt ebaõiglane, sest segadused majandamiskulude arvestamisega on põhjustatud eelkõige hageja halvast asjaajamisest. Maakohus on õigesti toonud välja asjaolu, et kostja ei ole teinud vaidlusaluse perioodi (s.o rohkem kui kolme aasta) jooksul hagejale ühtegi makset (isegi juhul, kui kostja ei nõustunud täies ulatuses talle esitatud arvetega, oli kostjal võimalus maksta arveid osas, millele ta vastu ei vaidle). Lisaks tuleb arvestada, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks aastate jooksul pöördunud hageja poole küsimuste või ettepanekutega vaidluse lahendamiseks või näidanud üles huvi kokkulepete saavutamiseks ning et hageja oleks koostööst keeldunud. Seega arvestades poolte esitatud asjaolusid, üldist kohtupraktikat viivise väljamõistmisel, samuti viivise suuruse mõistlikkust objektiivse kriteeriumi alusel (viivisenõue rahuldati seaduses sätestatud määras põhinõude ulatuses), ei saa väljamõistetud viivist pidada ebamõistlikult suureks. Kuna nõutud viivis ei ole ebamõistlikult suur, puudub kohtul vajadus hinnata teisi VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud viivise vähendamist mõjutavaid asjaolusid. Samas ringkonnakohus märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (nt TsMS § 5 lg-d 1, 2; § 7; § 230 lg 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit oma majandusliku seisundi hindamiseks. Kostjale anti riigi õigusabi 29. veebruaril 2012, maakohus tegi asjas kohtuotsuse

õige, kuid põhjendatud on kostja viide vastuses vastuapellatsioonkaebusele, et tehingu heaks kiitmine peab olema üldkoosoleku otsuses järgitav ning korteriühistu 27. juuni 2011 kordusüldkoosolekul p-s 2 vastuvõetud otsusest (protokoll I kd lk 142–143) ei nähtu, et uued haldus- ja hooldustasu (0,24 eurot/m2) ning remondifondi (0,16 eurot/m2 aastaringselt, 0,20 eurot/m2 juuni–oktoober) tariifid oleksid kehtestatud tagasiulatuvalt. Ka majanduskavas (I kd lk 144) on märge: „Tartu KÜ Kalda tee 18 majanduskava alates üldkoosoleku otsusest 27. juuni 2011“. Samuti on õige kostja viide, et maakohtus hageja majanduskavast tulenevale kohustusele ei tuginenud. TsMS § 652 lg-d 3 ja 4 sätestavad alused apellatsioonimenetluses uute asjaolude esitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebusest ei nähtu TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 sätestatud aluseid ning asjaolu tuleb jätta seetõttu tähelepanuta. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asuda seisukohale, et kostjal ei tule kuni korteriühistu 27. juuni 2011 kordusüldkoosoleku otsuseni (st jaanuaris ja veebruaris 2011, hilisemat perioodi käesolev hagi ei puuduta) üldse haldus- ja hooldustasu ega remonditasu maksta. Ehkki korteriühistu 26. novembri 2009 kordusüldkoosolekul kinnitati majanduskava 2010. aastaks (I kd lk 16–17), siis arvestades asjaolu, et 2011. a alguseks uut majanduskava vastu võetud ei olnud, oli ringkonnakohtu arvates juhatuse poolt põhjendatud arvestada makseid uue, 2011. A, majanduskava kinnitamiseni, 2010. a tariifide järgi, s.o hooldus- ja haldustasu 3,5 krooni/m2 ja remonditasu jaanuaris ja veebruaris 2,5 krooni/m2. Nähtuvalt kostjale 2011 jaanuaris ja veebruaris esitatud arvetest (II kd lk 36, 37), on tegelikult nii ka tehtud – hageja ei ole arvestanud kostjale haldus- ja hooldustasu uue tariifiga (s.o 0,24 eurot/m2), vaid 2010. a majanduskavas toodud tariifiga (3,5 krooni/m2 ehk 0,224 eurot/m2; remonditasu tariif on nii 2010. kui ka 2011. a majanduskavas jaanuari- ja veebruarikuus 2,5 krooni/m2 ehk 0,16 eurot/m2). Eeltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista 2011 jaanuari ja veebruari eest haldustasu ja remondifondi maksed kokku 25,26 eurot (sh haldustasu 14,74 eurot ja remondifond 10,52 eurot).

Riigikohus on 23.09.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13 (p 15) asunud seisukohale, et kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane. Pooled vaidlesid kostja poolt hagejale võlgnetavate korteriühistu majandamiskulude suuruse üle. Maakohus rahuldas hagi nii põhinõude kui ka viivisenõude osas osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud ning seega maakohtu poolt menetluskulude jaotamisel aluseks võetud põhimõtte muutmiseks ja TsMS § 163 lg 2 rakendamiseks puudub alus. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sedavõrd marginaalses ulatuses (kokkuvõttes suureneb maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa 16,89 euro võrra), mis ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotuse proportsiooni poolte vahel. Seega jäävad poolte menetluskulud maakohtus, sh kostja riigi õigusabi tasu, 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsusega väljamõistetud summa 1942,70 euro (1760,41+182,29) ulatuses ja ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse 8,37 euro osas, s.o alla 0,5% apellatsioonkaebusega taotletust. Vastuapellatsioonkaebuse rahuldab ringkonnakohus kogu taotletud summa (25,26 eurot) osas (vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata osas, milles vaidlustati maakohtu määratud menetluskulude jaotus). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et menetluskulud apellatsiooniastmes, sh kostja riigi õigusabi tasu, tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.