Kohtulahend

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

tingimustele. Samuti ei soovinud hageja, et kostja tagastaks talle kauba. Kostja on oma 08.12.2012 kirjas hageja 30.07.2012 kirjale vastanud ning selgitanud kostja tegevusi kauba saamisel. Kuivõrd kostjad ka ise lahkusid Eestist 20.07.2012 puhkusele ning hageja poolt ei tulnud mingit tagasisidet, siis olid kostjad sunnitud riknenud kauba viima prügimäele. Kostja teavitas oma kirjas hagejat, et kostja on kandnud hageja tegevuse tõttu kahju umbes 3800 eurot, mis koosneb nii transpordist kui ka asjade äravedamisest prügimäele. Samuti on kostja hagejat teavitanud, et kostja keeldub hageja poolt 04.07.2012 kaubale väljastatud arve tasumisest, kuivõrd hageja poolt müüdud kaupa ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Hageja esitas kostjale 14.08.2012 e-kirja, milles teavitas, et hagejal on võimalik vähendada tehtud arvet 2000 euro võrra. Kostjate arvates ei puuduta aga 2000 eurot mitte hageja poolt 04.07.2012 ladustatud kaupa, vaid kostja poolt hageja käest tellitud uut kaupa, millele viitab kostja oma 08.12.2012 kirjas. Eelviidatud 14.08.2012 kirjas nõustub hageja kostjaga, et kaup ei vastanud kokkulepitud tingimustele ning hageja teeb edaspidi kõik, et seda probleemi enam ei juhtuks. Vaatamata sellele, et hageja oli selleks ajaks juba umbes 1 kuu teadlik, et tema kaup oli utiliseeritud, ei esitanud ühtegi vastuväidet, et ta soovib kaupa tagasi. Seega võiks asuda seisukohale, et pooled said selles osas kokkuleppele, et kaup tagastamisele ei kuulu ning kostjal puudub kohustus tasuda kasutuskõlbmatu kauba eest tasu. Vastav seisukoht arve õiguspärase mittetasumise kohta on edastatud hageja esindajale 11.02.2013 e-kirjaga. Kaubal, mis hageja poolt kostjale saadeti, ei olnud kokkulepitud omadusi ning saadetud kaupa ei olnud kostjal võimalik sihipäraselt, milleks oli kauba müük, kasutada. Kauba kasutamise sihtotstarbest oli hageja teadlik, kuna poolte vahel oli ka varasemalt olnud tehinguid. Hageja vastutab kauba lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis olid olemas juba kauba üleandmisel kostjale. Kostja on teavitanud hagejat kauba mittevastavusest lepingutingimustele mõistliku aja jooksul. Välistatud ei ole, et hageja tegevus võib olla seotud raske hooletusega ning hageja pidi teadma, et kostjale edastatav kaup ei vasta kvaliteedilt kokkulepitule ning samuti seda, et kaupa ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Kauba viimine vastavusse kokkulepitud tingimustega oleks hagejale kaasa toonud ebamõistlikke kulusid ning samuti ebamugavusi. Juhul, kui kaup oleks tagastatud hagejale, seejärel korrastatud ning uuesti Eestisse toodud, oleks see kaasa toonud transpordi osas kulusid 7000 euro ulatuses, millele oleks lisandunud kulud kauba korrastamiseks, mida ei saa pidada kauba hinda arvestades mõistlikeks kuludeks. Hageja ei ole kaupa kostjale asendanud, mistõttu ei oleks hagejal olnud õigust nõuda kostjalt ka kaupa tagasi. Kogu pooltevaheline tegevus tekkinud probleemi lahendamisel viitab selgesti sellele, et hageja ei soovinud mittekvaliteetset kaupa parandada ega asendada, vaid nõustus sellega, et kostja mittekvaliteetse kauba utiliseerib. Seega puudub kostja arvates hagejal 04.07.2012 kauba eest tasu nõudmise õigus, kuna hageja on tarninud kostjale ebakvaliteetse kauba, mida kostjal ei olnud võimalik kasutada sihtotstarbeliselt. Kostja arvates saavutasid pooled kokkuleppe, mille kohaselt ei nõua kostja hageja tegevuse tõttu kostjale tekkinud kahju (transport ja kauba utiliseerimine) 3800 eurot ning hageja ei nõua kostjalt mittekvaliteetse kauba eest tasu. Kuivõrd kostja ei aktsepteeri hageja poolt esitatud põhinõuet, ei nõustu kostja ka hageja poolt esitatud viivisenõudega ning leiab, et see on alusetu. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja MK-Ailant OÜ-lt FH kasuks 12 656 eurot põhivõlgnevuse katteks ja 647,62 eurot hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viiviste katteks ning viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus MK-Ailant OÜ kanda. VÕS § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS 217 lg 1

3(9)

alusel peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 217 lg 2 järgi asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui: 1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. VÕS § 218 lg 1 kohaselt müüja vastutab asja lepingutingimustele mitteavastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Kostja on avaldanud kahtlusi, et kaupa vastu võtma minnes tekkis segadus ja kostjale ei pruugitud üle anda sama kaupa, mis oli algselt kostja jaoks valmis pandud. Hageja on kinnitanud, et kaup oli kostja jaoks valmis pandud ja mõeldud kostjale üle andmiseks ning kauba üleandmise kohas Hadsundis kontrolliti, kas tegemist on õige kliendiga, mispeale alustati kohe laadimist. Hageja sõnul kauba üleandmise kohas ei olnud segadust, kaup oli valmis pandud ja mõeldud kostjale, kusjuures kauba laadimise juures viibis ka hageja Hadsundis oleva osakonna juhataja HC, kes ei leidnud kauba juures midagi ebatavalist. Seega on kohtu arvates kostja kahtlustused talle mitte mõeldud kauba üleandmise kohta ümber lükatud hageja kinnitusega, et kostjale anti üle just kostjale mõeldud kaup. Vaidlust ei ole, et hageja, saades kostjalt teada väidetavast rikutud kaubast, palus 30.07.2012 e-kirjas kostjal saata tõendeid selle kohta, et kaup oli rikutud. Hageja ei nõustu kostja 11.02.2013 e-kirjas öelduga, nagu kostja oleks hagejale saatnud tarnitud kaubast pilte. Seega kostja ei ole tõendanud, et ta oleks teinud ja saatnud pilte hagejale temale tarnitud kaubast. Hageja on selgitanud ja pooled ei vaidle, et tavapäraselt liigitatakse kasutatud riideid kvaliteediklasside kaupa järgmiselt: I) cream kvaliteet - terved, puhtad, uued ja nagu uued esemed; II) I sort - terved, puhtad, kaasaegsed, väga madala kulumisastmega esemed; III) II sort - kantavad, heas korras esemed; IV) III sort - mitte nii kaasaegsed esemed; V) originaalkaup - sorteerimata kaup, sisaldab kõikide eelnevate kvaliteediklasside esemeid. Vaidlust ei ole, et kostja soovis osta kasutatud riided (originaalkaup ehk V klass). Hageja on selgitanud, et V klassi puhul on tegemist sorteerimata kaubaga, mis ei vasta kauplustes müüdavate uute riiete kvaliteedile ja seisukorrale. Hageja selgituste kohaselt nimetatakse originaaliks kasutatud riiete äris sorteerimata kaupa, mis läheb müüki sellisel kujul, nagu ta välismaistest korjandustest tuleb. Originaalkaup on puutumatu - ühtki eset pole enne müükipanekut välja võetud ega juurde pandud. Sellest tulenevalt võib sorteerimata kaup sisaldada nii uusi või vähekantud firmariideid kui ka kasutuskõlbmatuid rõivaid või muid esemeid, mis pole rõivad. Kuna sorteerimis- ja pesemistöö teeb selle kauba puhul ostja ise, on originaalkauba hind sordikauba omast ka tunduvalt soodsam. Kuna kokkulepitud ja kostjale tarnitud kasutatud riiete kvaliteediklassi – originaalkaup – puhul on tegemist sorteerimata, pesemata kaubaga, siis kostja väide, et tema soov hagejalt saadud kaup edasi müüa oli takistatud seetõttu, et kaup võis haiseda, arvestades asjaolu, et ostja enda kohustus on kaupa pesta, ei ole veenev. Hageja on põhjendanud, et kaup, millise müümises kokku lepiti, on sorteerimata ja see ei vasta kauplustes müüdavate uute riiete kvaliteedile ja seisukorrale. Veenvalt on põhjendatud, et originaalkaupa, mida kostja ostis, müüaksegi sellisel kujul, nagu ta välismaistest korjandustest tuleb ning sorteerimis- ja pesemistöö teeb selle kauba puhul ostja. Kostja vastupidist tõendanud ei ole. VÕS § 222 lg 1 järgi, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale, võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega, ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel

4(9)

asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. VÕS 223 lg 3 järgi võib ostja müüjapoole müügilepingu olulise rikkumise korral lepingust taganeda. VÕS § 229 lg 1 sätestab, et kui ostja on asja oma valdusse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks. Tal on õigus asja väljaandmisest keelduda, kuni müüja hüvitab asja säilitamiseks ja kaitsmiseks tehtud mõistlikud kulutused. Pooled ei vaidle, et 12.08.2012 vastas kostja hageja 30.07.2012 e-kirjale, milles väitis, et 19.07.2012 saatis kostja kauba prügimäele. Kohus leidis, et kostja väited, et kauba viimine vastavusse kokkulepitud tingimustega oleks hagejale kaasa toonud ebamõistlikke kulusid ning suurt ebamugavust, mistõttu hageja ei ole kostjale kaupa asendanud ega nõudnud kaupa tagasi, et hageja ei ole soovinud mittekvaliteetset kaupa parandada või asendada ning on nõustunud kauba utiliseerimisega, on paljasõnalised. Kostja oma väidete kinnitamiseks tõendeid esitanud ei ole. Hageja on veenvalt põhjendanud, et väidetavalt ebakvaliteetsele kaubale võimalust järele tulla ja see ära viia kostja hagejale ei pakkunud. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et saades teada, et kaup on utiliseeritud, ei olnud hagejal võimalustki nõuda kauba tagasisaamist selle asendamiseks. Kostja, käitudes olukorras, kus ta on saatnud kauba utiliseerimisele kolm päeva peale hagejale pretensiooni esitamist, teades, et hageja esindaja ei ole tema saadetud pretensiooni kätte saanud kuivõrd kostjale saabus „out of office“ teade, et OS viibib kontorist väljas kuni 30.07.2012, on rikkunud VÕS § 229 lg-s 1 sätestatud kohustust võtta tarvitusele mõistlikud abinõud kauba säilitamiseks, soovides ise kasutada müügilepingus ostja suhtes reguleeritud õiguskaitsevahendeid müüjapoolse väidetava lepingurikkumise korral. Vaidlust ei ole, et kostjal, saades teada hageja esindaja viibimisest kontorist eemal, oli võimalus probleemi lahendamiseks pöörduda hageja poole mõnel teisel e-maili aadressil või telefoni teel, mis on kättesaadav internetis. Mõistlik ja hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole, et ostja, saades väidetavalt mittekvaliteetse kauba, mitte ainult ei keeldu kauba eest tasumisest, vaid ka ainuisikuliselt otsustab kaubast vabaneda, jättes müüja seega ilma nii tasust, mida müüja lootis saada kauba eest, kui ka kaubast, mis väidetavalt ostjale ei sobinud. Hageja on 14.08.2012 e-kirjas pakkunud kostjale välja, et võib kostja jaoks järgmist arvet vähendada 2000 euro võrra, et hoida kliendisuhteid, kuid vaidlusalune arve tuleb hageja sõnul siiski õigeaegselt tasuda. Hageja on veenvalt põhjendanud, et kuigi müüdud kaup ei olnud puudustega, oli otstarbekam pakkuda kostjale hinnaalandust, et jätkata pooltevahelisi ärisuhteid. E-kirjas on selgesõnaliselt märgitud, et arve tuleb tasuda õigeaegselt. Seega ei ole tõendatud kostja väide, et hageja 14.08.2012 e-kirjast järeldub hageja nõusolek, et kostja ei pea tarnitud kauba eest tasuma. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole, et kostja ostu-müügilepingust tulenevat tasu 12 656 eurot saadud kauba eest hagejale tasunud ei ole. Vaidlust ei ole, et ostuhinna tasumise tähtajaks oli 05.07.2012 arve nr 70956 järgi 20.07.2012. Seega on kostja jätnud oma ostu-müügilepingust tuleneva ostja kohustuse täitmata ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus 12 656 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja viivisevõlgnevus hageja ees alates 21.07.2012 kuni hagiavalduse esitamise seisuga 19.03.2013 (241 päeva) moodustab kokku 647,62 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt

5(9)

välja mõista ka viivis TsMS § 367 järgi põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 ja §-s 94 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus, millega tagastada tsiviilasi lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, tuginedes seisukoha kujundamisel asjaoludele, mida ei ole tõendatud ning asjas üleüldse esitatud. Lisaks ei ole kohus põhjendanud hageja seisukoha eelistamist kostja seisukohale selles, mis puudutab kostja jaoks 04.07.2013 valmis panemata jäetud kaupa. Antud juhul on kohus rajanud oma otsuse ainult hageja lepingulise esindaja selgitustele. Kohus on otsuses viidanud, justkui viibis kauba laadimise juures ka hageja Hadsundis oleva osakonna juhataja (HC), kes ei leidnud kauba juures midagi ebatavalist. Sellest tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et kostja kahtlustused talle mittemõeldud kauba üleandmise kohta on ümber lükatud hageja kinnitusega, et kostjale anti üle just talle mõeldud kaup. Samas ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, millise kauba andis hageja üle vedajale, kuid mida konkreetselt vedajale üle anti pole tõendatud. Samuti ühestki tõendist ei kajastu HCi kohalviibimine kauba laadimise juures ega ka asjaolu, et HC ei leidnud kauba juures midagi ebatavalist. Arusaamatuks jääb, millisele tõendile tuginedes on jõudnud kohus järeldusele, et kostjal oli 16.07.2012 teadmine, et OS viibib puhkusel. Ühtegi tõendit antud asjas selle kohta esitatud ei ole. Ainsana mainis seda hageja lepinguline esindaja kohtuistungil, kus kostja esindaja ka nimetatud väite tõendamatusele tähelepanu juhtis. Oma 16.07.2012 kirjas mainis kostja, et kostjal hakkab suvepuhkus 20-ndal juulil. Kostja teavitas oma kirjas, et neil ei jää midagi muud üle, kui ebakvaliteetne kaup utiliseerida. Seega on tekkinud hoopis vastupidine olukord kohtu poolt tuvastatule. Kostjale ei ole tõepoolest teada, kas OS viibis puhkusel või ei soovinud ta kostjaga rääkida, kuid ühtegi tagasisidet hageja poolt ei järgnenud ning kostja oli sunnitud kauba utiliseerima. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kostja teavitas hagejat asjaolust, et tal puudub võimalus rikutud kauba ladustamiseks ning põhjendas kauba äraviskamist sellega, et tegemist ei olnud lihtsalt määrdunud riietega, vaid toiduga segunenud jäänustega. Kohus oleks pidanud kauba säilitamise kohustuse hindamisel võtma arvesse ka konkreetse vaidlusaluse kauba konditsiooni ning selle säilitamisvõimalusi. Seda aga kohus teinud ei ole. On selge, et kui kaup oli juba pakendite avamise hetkel suurte niiskuse ja riknenud toidust tekkinud määrdumise kahjustustega ning haisev, ei saa pidada mõistlikuks selle säilitamist ajani, mil hageja lõpuks talle edastatud teatele vastab. Kui sellises seisukorras riideid hoiustada, mädanevad need lihtsalt ära ning eesmärgipäraselt kasutada ei ole neid võimalik kellelgi. 14.08.2012 kirjutas hageja oma e-kirjas, et ta mõistab tekkinud olukorda ning on nõus tegema esitatud arvele kreeditarve, tuues välja summa 2000 eurot. Siinkohal on hageja ja kostja erinevatel seisukohtadel nimetatud summa osas. Kostja arvates on kohus omaalgatuslikult hakanud sisustama otsust hageja mõtetega, mida pole kohtumenetluses kordagi tõusetunud. Kohus on otsuses leidnud, et 2000 eurot on hageja poolt tehtud hinnaalandus, lisades, et hageja on veenvalt põhjendanud, et kuigi müüdud kaup ei olnud puudustega, oli otstarbekam pakkuda kostjale hinnaalandust, et jätkata pooltevahelisi ärisuhteid. Kostja leiab, et hageja lepingulise esindaja selgitused ei saa olla antud asjas tõendiks. Seetõttu on jõudnud kohus ebaõigele järeldusele, et hageja tegi hinnaalanduse 2000 euro ulatuses, kuna kohus mõistis kostjalt välja kogu summa, mida hageja nõudis. Juhul, kui hageja oleks esitanud kreeditarve 2000 euro ulatuses, millisele seisukohale on jõudnud kohus, oleks hageja seda ka oma arvel kajastanud.

6(9)

Kohus on mõistnud hageja kasuks välja ka viivise alates 21.07.2012. Samas ei ole kohus tuvastanud, millal tegelikkuses kostja hageja poolt väljastatud arve kätte sai. Ühtegi tõendit selle kohta asjas kogutud ei ole. Seega ei ole õige kohtu poolt viiviste arvestamise tähtaeg. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kolleegiumi arvates ei ole mingit alust saata tsiviilasja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on eelmenetluse läbi viinud kirjalikus menetluses ja kostjal oli võimalus hageja väidetele vastata. 30.05.2013 määrusega on maakohus andnud pooltele enne kohtuistungit võimaluse esitada avaldusi ja taotlusi kuni 14.06.2013, rõhutades, et pärast seda kohus enam taotlusi ja avaldusi vastu ei võta. Seega oli kohus andud pooltele piisava aja taotluste ja vajadusel tõendite esitamiseks ja 30.07.2013 kohtuistungil ei saanud asja sisuline arutamine tulla pooltele üllatusena. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, ja kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Käesoleva lepingu pooled asuvad eri riikides. Pooled ei ole väitnud, et nad oleksid lepingu sõlmimisel või pärast seda kokku leppinud, millise riigi õigus kuulub kohaldamisele. Kuna müüdud kaup võeti vastu Eesti Vabariigis, siis tulenevalt REÕS § 33 lg-st 1 on õigustatud Eesti Vabariigis kehtiva õiguse kohaldamine. Pooled ei ole menetluse kestel väitnud, et kohaldamisele peaks kuuluma mõne muu riigi õigus. VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas ja lg 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele ennekõike siis, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 219 lg 1 järgi peab kutsetegevuses tegutsev ostja vaatama asja üle viivitamatult ja VÕS § 220 lg 1 järgi peab ostja teatama müüjale asja mittevastavusest mõistliku aja jooksul ja lg 2 järgi ka kirjeldama piisavalt täpselt mittevastavust. Müügilepingu kohaselt müüs hageja kostjale 15 tonni kasutatud riideid. Tegemist oli sorteerimata kasutatud riietega, mis vastas kvaliteedilt määratlusele „originaalkaup“. Hageja laadis 04.07.2012 kauba, milleks oli 15 820 kg riideid, Taanis Hadsundis kostja poolt saadetud autole ja kostja sai kauba kätte kas 07.07.2012. või 08.07.2012. Kostja teavitas hagejat 16.07.2012 e-kirjaga, et kaup ei vastanud kokkulepitud omadustele ja kirjeldas ka, milles seisnes mittevastavus: osa kaubakotte oli purunenud ja riided olid määrdunud ning haisesid. 30.07.2012 vastuskirjas teatas hageja, et varem ei ole midagi taolist juhtunud ja palus saata riknenud kaubast talle fotosid. 12.08.2012 teatas kostja, et ta tegi mõnest kaubakotist fotod ja 19.07.2012 saatis kogu ostetud kauba prügimäele. Eeltoodud asjaoludes ei olnud poolte vahel vaidlust. Pooled vaidlevad selle üle, kas müüdud kaup oli kokkulepitud kvaliteediga või mitte, kuna hageja ei nõustu kostja väidetega müüdud kasutatud riiete lepingutingimustele mittevastavuse kohta. Kostja esitas hagejale 08.06.2012 tellimuse 15 tonni kasutatud riiete, mis vastavad kvaliteedikategooriale „originaal“, saamiseks. Hageja on laadinud 04.07.2012 kostja poolt saadetud veokile 15 820 kg riideid ja kostja sai need Eestis kätte 07.07.2012 või 08.07.2012. Nende asjaolude üle ei ole poolte vahel vaidlust. Kostja väitis, et saadetud riided ei vastanud tema 08.06.2012 tellimusele, olid määrdunud ja haisesid. Hageja selle väitega ei nõustunud. TsMS § 230 lg 1 järgi peavad menetlusosalised tõendama hagi ja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Kuna kostja väitis, et hageja poolt talle üleantud kaup ei vastanud kokkulepitule, pidi kostja seda asjaolu tõendama.

7(9)

Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt 07.07.2012 või 08.07.2012 vastuvõetud kaup ei olnud kvaliteetne. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle asjaolu tõendamiseks, mistõttu on tema sellekohased väited jäänud paljasõnalisteks. Kostja on küll väitnud, et ta tegi riknenud kaubakottidest ja riietest pilte, kuid kohtule ta neid esitanud ei ole. Samuti ei ole tõendatud, et ta oleks saatnud kauba vastuvõtmisel tehtud pilte hagejale. Hageja kostja väitega piltide saatmise kohta ei nõustunud. Paljasõnaliseks on jäänud ka väited selle kohta, et juba 04.07.2012 laaditi autole tõenäoliselt tellimusele mittevastav kaup. Kolleegiumi arvates ei tulene hageja kirjadest kostjale, et hageja oleks nõustunud kostja väidetega kokkuleppele mittevastava kauba saatmise kohta. 14.08.2012 hageja e-kirjast (lk 15) ei tulene, et hageja oleks nõus olnud kostja väidetega kauba mittevastavuse kohta. Hageja on lubanud proovida leida probleemi põhjust, selleks et sellist asja enam ei juhtuks. Samuti lubas hageja kostja arvest maha arvata 2 000 eurot, kuid rõhutas, et arve tuleb kostjal tasuda õigeaegselt. Eeltoodust järeldub kolleegiumi arvates pigem hageja hea tahte avaldus eesmärgil, et edaspidi ärisuhted säiliks. Kuna kostja ei ole tõendanud, et kaup ei vastanud kokkulepitule, siis on maakohus õigesti hagi rahuldanud ja välja mõistnud kostjalt hagejale müüdud kauba eest tasumisele kuuluva summa ja viivise sellelt. Nõude suuruse osas ei olnud poolte vahel vaidlust. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja oli 16.07.2012 teadlik, et hageja töötaja OS on puhkusel. Hageja esindaja on 24.05.2013 menetlusdokumendis esitanud väite, et oma 16.07.2012 ekirjale sai kostja automaatvastuse, et hageja töötaja OS viibib kuni 30.07.2012 puhkusel. Väidet kordas hageja esindaja ka 30.07.2013 kohtuistungil (lk 88). Kostja sellele vastu ei vaielnud. Väite, et hageja osakonnajuhataja HC viibis Hadsundis kauba laadimise juures ja ei tuvastanud kauba juures midagi ebatavalist, esitas hageja 24.05.2013 menetlusdokumendis (lk 60). Kostja sellele hageja väitele vastuväidet esitanud ei ole. TsMS § 5 lg 1 järgi menetleb kohus hagi poolte poolt esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Juhul, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilme ka poolte muudest avaldustest, eeldatakse TsMS § 231 lgst 4 tulenevalt omaksvõttu ja sellisel juhul ei ole vajalik TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise asjaolu olemasolu tõendada. Apellant ei ole kaebuses esile toonud, kus ja millal ta sellele asjaolule vastuväite esitas. Kohus leidis, et kostja on ennatlikult müüdud kauba saatnud 19.07.2012 prügimäele, ootamata ära hageja vastust pretensioonile. Apellant selle järeldusega ei nõustunud ja väitis, et arvestades müüdud kauba kvaliteeti, oli see ainuõige ja oma 16.07.2012 e-kirjas oli ta hagejat sellest ka hoiatanud. Kolleegium nõustub kaebuse esitajaga, et tõepoolest on 16.07.2012 e-kirjas kostja selgitanud, et kaup tuleb viia prügimäele, kuid samas ei tulene kirjast, millal kavatseb kostja seda teha. Seega ei saanud hageja ette näha, et kostja viib juba kolme päeva möödumisel saadud kauba prügimäele. Kuna VÕS § 222 lg 1 järgi on müüja esmaseks kohustuseks müüdud asja mittevastavusel lepingutingimustele müüdud asi asendada, siis mõistlikult käituv isik oleks pidanud võimalusel püüdma saada müüjalt eelnevalt nõusolekut kauba kiireks hävitamiseks. Kasutatud riided olenemata sellest, et need olid väidetavalt määrdunud, ei ole kergesti riknev kaup, mille hävitamisega on kiire. Lisaks eeltoodule ei ole kostja oma väiteid müüdud riiete mittevastavuse ja riknemise kohta ka tõendanud. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et viivis on ebaõigesti välja mõistetud. Hageja arve kohaselt pidi kostja tasuma 20.07.2012. Kostja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et ta pole arvet kätte saanud ja ta ei teadnud, millal müüdud kauba eest tuleb hagejale maksta. Ka 12.08.2012 e-kirjas rõhutas hageja, et kostjal tuleb kauba eest tasuda õigeaegselt. Eeltoodu tõttu on maakohus õigesti tuvastanud, et arve tuli tasuda 20.07.2012 ja alates 21.07.2012 on kostja arve tasumisega viivituses.

8(9)

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Maakohus on õigesti jätnud maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Ande Tänav

Iko Nõmm

Margo Klaar

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.