Kohtulahend

Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud AS Parex banka (nüüd AS Reverta) esitas 22.03.2012 Harju Maakohtusse hagi V V e vastu ja palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 173 668,28 eurot, intressi 5134,08 eurot, kindlustusmakse 314 eurot, viivise 38 039,79 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhiosa summalt alates 23.03.2012 kuni põhiosa täieliku tasumiseni. Pooled sõlmisid 29.01.2007 laenulepingu nr 704-07-F, mille kohaselt laenas kostja hagejalt 2 800 000 krooni. Vastavalt laenulepingu p-le 8 muudeti intressi iga kuue kuu järel 10.augustil ja 10.veebruaril. Laenulepingu täitmise tagatiseks seati hageja kasuks hüpoteek I J ile kuuluvale kinnistule Tallinnas, Mõigu tn 15A. Võlgnevusest tingituna saatis hageja kostjale korduvalt nõudekirju lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja 19.01.2009 saatis hageja kostjale nõudekirja, kus hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb hageja laenulepingu üles. Kostja võlgnevust ei tasunud. 23.03.2009 ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles. Hageja avalduse alusel algatas kohtutäitur Veiko Kaasik 19.08.2009 täitemenetluse laenu tagatiseks oleva vara Mõigu tn 15A realiseerimiseks. Vara müüdud ei ole. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja ei ole kostjale reaalselt laenu andnud. Laenuleping oli näilik tehing, kuivõrd tegelikuks laenusaajaks oli I J . Kostja arveldusarvet käsutas volituse alusel I J , kes kandis hageja arveldusarvele kõik laenu tagasimakseteks vajaminevad rahasummad. Kostja palus kohaldada nõude suhtes aegumist. 29.01.2007 sõlmitud laenuleping on tühine, kuivõrd see on vastuolus seadusest tuleneva keelunormiga. Juhul, kui hageja oleks järginud krediidiasutustele kohaldatava vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat hoolsuskohustust, oleks hageja pidanud aru saama, et ta ei või tulenevalt KAS § 83 lg 3 sätestatud keelust kostjaga laenulepingut sõlmida. Kostjal on kahju tekitamisel põhinev vastunõue hageja nõudele, mida kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada. Hageja on rikkunud krediidiasutustele kohaldatavat teavitamiskohustust, millega on hageja tekitanud kostjale kahju hagi esemeks oleva nõude ja kõrvalnõuete ulatuses. Kostja nõudis VÕS § 115 lg 1 alusel hagejalt temale tekitatud kahju hüvitamist. Hageja poolt esitatud väited viiviste olemasolust ja nõude suurusest viiviste osas on tõendamata. Kostja poolt tasutud kindlustusmakse ei saaks olla hageja nõudeks kostja vastu. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 26.08.2013 otsusega hagi ja menetluskulud jättis kostja kanda. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et 29.01.2007 sõlmiti hageja ja kostja vahel laenuleping nr 704-07-F ning et kostja on jäänud laenumakse tasumisega võlgnevusse ning laenuleping on hageja poolt üles öeldud. Kostja leidis, et sõlmitud laenuleping oli näilik tehing, vastuolus seadusest tuleneva keelunormiga ning hageja nõue on aegunud. Samuti, et

kostjal on kahju tekitamisel põhinev vastunõue hageja nõudele, mida kostja soovis hageja nõudega tasaarvestada. Hageja vaidles kostja seisukohtadele vastu. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-137-09, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Arvestades kostja vastuväiteid, lasub tõendamiskoormus, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on näilik, kostjal. Kohus leidis, et kostja ei ole põhistanud, miks 29.01.2007 sõlmitud laenuleping on näilik. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis tema vastuväidet toetaks. Kostja korrapärased maksed kuni 10.10.2008 ning 17.03.2009 esitatud taotlus, milles kostja tegi ettepaneku, et kolmas isik võtab üle laenulepingutest tulenevad kohustused, kinnitavad üheselt, et kostja pidas laenulepingut kehtivaks ning mõistis ja tunnistas laenulepingust tulenevaid kohustusi. 03.04.2013 eelistungil kostja avaldas, et teab laenulepingu sõlmimisest ning kostja ei ole kolmanda isikuga ühtegi kirjalikku lepingut omavahel sõlminud. Samuti on kostja kohtule avaldanud, et reaalselt läks raha kolmandale isikule. Kohus leidis, et asjaolu, et kostja on hagejalt saadud raha andnud kolmandale isikule, ei oma tähendust, kuivõrd laenusuhe on tekkinud hageja ja kostja vahel. Kui kostjal on nõudeid kolmanda isiku vastu, on tegemist iseseisva võlasuhtega, mis praeguses tsiviilasjas tähendust ei oma. Samuti ei tee nimetatud asjaolu poolte vahel sõlmitud lepingut näilikuks. Näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltel ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, s.t sellekohase mulje loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse. Praegusel juhul ei esine eeldusi, mis annaksid alust arvata, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on näilik. Kohus nõustus hagejaga, et KAS § 83 lg 3 määrab, milline laenu väljastamise viis on vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas. Sättest ei tulene keeldu laenu väljastamiseks muudel tingimustel. Kohtule esitatud tõenditest, s.o pangakonto väljavõte, kostja 2006.a tuludeklaratsioon, üürileping, nähtub, et hageja on tutvunud kostja majandusliku olukorraga ning vastavalt nimetatule sõlminud laenulepingu. Kostja ei ole laenulepingu sõlmimisel või pärast seda teatanud hagejale, et tal ei ole võimalik laenulepinguga võetud kohustusi korrektselt täita. Kostjal endal lasus kohustus esitada hagejale oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta tõesed andmed. Sellest tulenevalt on kostja väited selle kohta, et 03.01.2006 üürilepingut ei ole tema sõlminud, kohatud. Lisaks leiab kohus, et KAS § 83 lg 3 ei ole keelunorm, mille rikkumine toob automaatselt kaasa tehingu tühisuse. Hageja kontrollis kostja võimet teenindada võetud laenu. Samuti on kostja pangakontolt makstud laenu tagasi korrektselt kuni 10.10.2008. Laenulepingu üldtingimuste p 11.1 kohaselt on pangal õigus leping üles öelda ja nõuda laenusaajalt kõigi lepingust tulenevate varaliste kohustuste ja muude nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult ülesütlemisavaldusega lepingu p-s 13 sätestatud korras, juhul, kui esineb üks või mitu p-des 11.1.1 - 11.1.9 nimetatud asjaoludest. Allkirjastades laenulepingu nõustus kostja lepingu tingimustega ja seega on leping olnud täitmiseks kohustuslik. Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et kahju on tekkinud seoses hageja tegevusega. Juhul, kui kostja on andnud laenu edasi kolmandale isikule, on kostjal tekkinud nõue kolmanda isiku, mitte hageja vastu. Kuivõrd kostjal ei ole kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, ei andnud kohus hinnangut hageja vastuväitele, et kostja kahju hüvitise nõue on aegunud. Kostja leidis, et laenulepingu tühisuse korral on hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis on nüüdseks aegunud. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud

alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus leidis, et aegumine oli peatunud kuni 23.03.2009. Kostja on alles kohtumenetluse käigus asunud seisukohale, et 29.01.2007 sõlmitud laenuleping on tühine ning et hagejal on sellisel juhul nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätetest tulenevalt. Samuti on kostja kuni 10.10.2008 laenulepingut korrektselt täitnud ning tunnistanud selle kehtivust ka 17.03.2009, kui palus laenulepingu ümbervormistamist kolmanda isiku nimele. Hageja on kostjalt 19.01.2009 kirjaga nõudnud võlgnevuse tasumist. Hageja on laenulepingu öelnud üles 23.03.2009. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Kuivõrd kuni laenulepingu ülesütlemiseni 23.03.2009 on pooled pidanud läbirääkimisi ning nimetatule viitab ka kostja taotlus laenulepingu ümbervormistamiseks kolmanda isiku nimele, siis ei ole hageja nõue aegunud, sest hagiavaldus on kohtusse esitatud 22.03.2012. Laenulepingu nr 704-07F kohaselt andis hageja kostjale laenu 2 800 000 krooni kinnistu Mõigu tn 15a ostu finantseerimiseks ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäev oli 10.02.2017. Pooled leppisid kokku intressi tasumise määras, mis lepingu p 7 järgi oli 2,25 % + euro 6 kuu LIBOR (lepingu sõlmimise päeval 3,92 %). Laenu tagasimaksed ja intressi tuli tasuda iga kuu 10 kuupäeval. Tagatiseks seati kinnistule hüpoteek 3 640 000 krooni. Hageja esitas kostja konto väljavõtte, mis on kontrollitav ja jälgitav. Raamatupidamislikke kandeid on tehtud rea kaupa ja on lihtsalt tuvastatav toimingu kuupäev, toimingu ese – saadud laen või selle tagasimakse. Hageja on eraldi esitanud lepingu osas põhiosa, intressi ja viivise arvestused. Arvestustest nähtub, et 22.03.2012 seisuga moodustas kostja intressivõlgnevus 5134,08 eurot, põhivõlgnevus 173 668,28 eurot ning viivis 38 042,01 eurot. Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud põhinõude ja intressi suurust ning arvutuskäiku, leidis kohus, et nimetatud summade väljamõistmine on põhjendatud. Vaidlust ei olnud selles, et kostja on põhinõude tasumisega hageja ees viivituses. Kostja ei ole viivisenõudele sisulisi vastuväiteid esitanud. Vastavalt pooltevahelisele lepingule kohustus kostja makse viivitamisel hagejale maksma viivist seaduses sätestatud määras. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud, kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 1, § 113 lg-ga 1 ja §-ga 94 ja kuulub rahuldamisele. Kostja viivise vähendamist taotlenud ei ole. Laenulepingu üldtingimuste p 8.1.9 kohaselt on laenusaaja kohustatud kindlustama ja lepingu kogu kehtivusaja jooksul hoidma kehtivana lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks tagatisega koormatud vara kindlustuse. Sõlmima kindlustuslepingu panga poolt aktsepeeritud kindlustusandja juures ja tingimustel ning esitama pangale kindlustamist ja kindlustusmakse tasumist tõendavad dokumendid. Üldtingimuste p 8.1.11 kohaselt on laenusaaja kohustatud hoidma lepingu nõuetele vastava kindlustuslepingu kehtiva kuni lepingu tähtaja lõpuni ja esitama pangale iga uue kehtiva kindlustuspoliisi koopia hiljemalt 10 päeva enne eelmise poliisi kehtivusaja lõppu. Juhul, kui laenusaaja ei esita pangale kehtivat kindlustuspoliisi 10 kalendripäeva jooksul pärast seda, kui pank saatis laenusaajale vastava teate, on pangal õigus sõlmida uus kindlustusleping laenusaaja nimel panga poolt valitud kindlustusandjaga. Lepingupooled leppisid kokku, et sellisel juhul märgitakse kindlustuslepingus kindlustusvõtjaks laenusaaja. Pank saadab laenusaajale sõlmitud kindlustuslepingu kohta kindlustuspoliisi originaali posti teel. Laenusaaja on kohustatud

hüvitama pangale kõik kindlustuslepingu sõlmimisega seotud kulud. Volitus sõlmida laenusaaja nimel kindlustusleping loetakse laenusaaja poolt pangale antud lepingu allakirjutamisega. Pank võtab laenusaaja arvelduskontolt maha kõik kindlustuslepinguga seotud kulud. Hageja esitas kohtule tõendid, et on kindlustanud laenulepingus märgitud tagatise, s.o kinnisasja Mõigu tn 15a, ning selle eest ka tasunud. Kuivõrd hageja on kindlustanud kostja eest laenulepingus märgitud tagatise ning nimetatu tulenes hagejale laenulepingu üldtingimuse p-st 8.1.11, on põhjendatud hageja nõue kostja vastu 314 euro väljamõistmiseks. Kostja ei ole tuginenud sellele, et oleks ise kindlustanud laenulepingu tagatisvara. Kõige eelpooltoodu alusel asus kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 217 156,15 eurot, millest põhivõlgnevus 173 668,28 eurot, intress 5 134,08 eurot, kindlustusmakse 314 eurot ja viivis 38 039,79 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras tasumata põhiosa summalt alates 23.03.2012 kuni põhiosa täieliku tasumiseni kooskõlas TsMS § 367. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Laenulepingu tegelik eesmärk oli anda kinnistu ostmiseks laenu I.J ile, millest olid teadlikud kõik tehingu osapooled. Tehing vormistati kostjaga sõlmitava laenulepinguna vaid seetõttu, et hageja kui krediidiasutuse sisereeglistik ei võimaldanud formaalselt laenulepingut sõlmida isikuga, kellel puudus regulaarne sissetulek. Nõude aluseks olev laenuleping on näilik tehing. Oma vastavat seisukohta põhjendas kostja lepingu sõlmimise asjaoludega. 03.04.2013 toimunud istungil selgitas kostja täiendavalt lepingu sõlmimise asjaolusid ja palus oma väidete tõendamiseks tunnistajana üle kuulata I J i, kelle kostja oli istungile kaasa võtnud. Kohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata. Ka 04.06. istungil kostja kordas palvet tunnistaja ülekuulamiseks. Kohus jättis taotluse rahuldamata. Eelnevast tulenevalt on eksitav kohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja tõendanud tehingu näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid. Kostjal puuduvad täiendavad dokumentaalsed tõendid tehingu sõlmimise asjaolude tõendamiseks, samas on tehingu tegemise asjaolusid võimalik tõendada I J i ütlustega, kes oli tehingu tegemise juures ning sai tehingust vahetult kasu. Viimaseid asjaolusid ei eita muuhulgas ka hageja. Kohus on põhjendamatult keeldunud kostja poolt esitatavat täiendavat tõendit vastu võtmast ehk tunnistajat üle kuulamast. Eelnevast tulenevalt on maakohus otsuse tegemisel rikkunud eelmenetluse nõudeid, mis kohustavad asjas olulised asjaolud välja selgitada juba eelmenetluses. Samuti on olulise menetlusõiguse rikkumisega tegemist olukorras, kus kohus on eelmenetluses korduvalt keeldunud tõendit vastu võtmast, rajab oma otsuse hiljem aga sisuliselt sama tõendi puudumisele. Kostja tugines oma seisukohtades väitele, mille kohaselt on laenuleping vastuolus seadusest tuleneva keelunormiga, kuivõrd lepingu sõlmimise ajal kehtinud KAS § 83 lg 3 kohaselt oli krediidiasutus kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning veenduma põhjaliku analüüsi abil muuhulgas laenusaaja maksevõimelisuses. Pelgalt laenutaotleja majandusliku olukorraga tutvumist ei saa pidada KAS § 83 lg 3 nõuete täitmiseks.

Krediidiasutus peab esitatud andmete põhjal langetama põhjendatud ja adekvaatse laenuotsuse. Olukorras, kus laenutaotlejal puudub ilmselgelt võimalus laenukohustust täita, on krediidiasutus kohustatud keelduma lepingu sõlmimisest. Arvestades esitatud tõendeid, millest nähtub, et ainuüksi laenulepingust tulenevad igakuised maksed ületasid laenusaaja igakuist sissetulekut, on ilmne, et hageja ei ole seadusest tulenevat hoolsuskohustust järginud ning on lepingu sõlminud seadusest tulenevat keelunormi eirates. Seega on laenulaenuleping TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine. Kummaline on maakohtu põhjendus, mille kohaselt välistab lepingu tühisuse asjaolu, et kostja ei ole laenulepingu sõlmimisel ega pärast seda hagejale teatanud, et tal ei ole võimalik lepingut täita. Esmalt ei saa vastav asjaolu õigustada krediidiasutusele seadusega ettenähtud nõuete eiramist, teiseks oli kostjal selleks mõistlik põhjus, kuivõrd kokkuleppel hagejaga pidi laenu tegelik saaja I.J tasuma kõiki laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kohus on põhjendamatult leidnud, et hageja on enne lepingu sõlmimist kogunud piisavalt andmeid kostja majandusseisundi kohta. Kohtu poolt sealjuures viidatud tõenditest esitas pangakonto väljavõtte ja tuludeklaratsiooni kohtule kostja, mitte hageja. Ainsa kostja väidetavat sissetulekut tõendava tõendina on kostja kohtule esitanud koopia üürilepingust, mida kostja ise nägi samas esmakordselt alles kohtumenetluses. Laenulepingu sõlmimisele eelnevalt esitas kostja hagejale viimase palvel üksnes oma pangakonto väljavõtte ning täitis kliendiankeedi, millel on kostja oma ainsaks sissetulekuks märkinud töötasu, mistõttu ei saanud hagejal kuidagi tekkida veendumust, et kostjal on ka muid tulusid. Kostja selgitas, et ei ole hageja poolt esitatud üürilepingut kunagi sõlminud ning näeb sellist dokumenti esimest korda. Kuivõrd tegemist on lepingu koopiaga, mille originaali ei ole olemas, ei ole võimalik dokumendile korraldada ka käekirjaekspertiisi. Samas on ka esitatud koopialt selgesti näha, et väidetav kostja allkiri lepingul ei sarnane allkirjadega teistel dokumentidel. Hageja poolt esitatud lepingu koopial puudub kostja kinnitus või märge selle kohta, et leping on esitatud koos laenutaotlusega. Kostja on kõigis pangale esitatud dokumentides deklareerinud enda elukohana XXXXXXXX, seega oleks pangal pidanud sama aadressiga korteri üürilepingu ehtsuse osas ainuüksi sellel alusel kahtlus tekkima. Kostja peab võimalikuks, et sellise dokumendi esitas hagejale I.J , kes oli tegelikkuses hagejaga laenulepingu sõlmimise osas läbirääkimisi pidanud ning oli isiklikult huvitatud laenulepingu sõlmimisest. Kostjal puudus täielikult laenulepinguga näidatud kinnistu soetamiseks nõutav omafinantseering. Seega ei ole hageja lepingueelsete läbirääkimiste raames mitte üksnes rikkunud hoolsuskohustusest tulenevaid nõudeid vaid on rikkunud ka VÕS § 14 lg-st 1 tulenevaid kohustusi, lähtudes vaid isiklikust huvist teenida antavalt laenult intressi ning kallutades teadvalt ekslikke kinnitusi andes kostjat laenulepingut allkirjastama, kuigi hageja pidi seejuures aru saama, et kostjal puuduvad tegelikud majanduslikud võimalused sõlmitavat lepingut täita. Kostja on seisukohal, et kahju tõendamiseks puudub vajadus esitada täiendavaid tõendeid kahju ulatuse kohta. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-136-12 selgitanud, et kooskõlas VÕS § 127 lg-s 2 sätestatuga tuleb lepingueelsete läbirääkimiste kohustuse rikkumisest tekkiva kahjuna käsitleda kõigi krediidilepingust tulenevate negatiivsete tagajärgede kogumit. Käesoleval juhul tuleb kostja kahjuna seega käsitleda hagiavalduses esitatud nõuet koos kõigi kõrvalnõuetega, mistõttu puudub vajadus kahju ulatust täiendavalt tõendada. Juhul, kui hageja leidis, et esineb asjaolusid, mille tõttu tuleks kostja kahjunõuet vähendada (kostja osasüü, võimalikud regressnõuded, jne) pidi vastavad vastuväited koos tõenditega esitama juba

hageja. Sealjuures ei ole kohus menetluses kahju tõendamisega kaasnevaid asjaolusid üldse käsitlenud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et aegumise kulgemise peatumise alusena on kohus välja toonud lepingust tulenevad asjaolud, aegumise vastuväide on aga kohaldatav üksnes eeldusel, et poolte vaheline laenuleping oli tühine tehing ning tegemist on lepinguvälise nõudega. Juhul, kui laenuleping oli tühine seetõttu, et hageja on rikkunud KAS §-st 83 tulenevat keeldu, pidi hageja lepingu tühisusest (oma rikkumisest) algusest peale teadlik olema. Sellisel juhul hakkas aegumine kulgema laenusumma ülekandmise hetkest ja aegumise kulgemine ei ole kunagi katkenud ega peatunud. Isegi kui lugeda kohtu poolt esitatud aegumise kulgemise peatumise alused põhjendatuks, on hagiavaldus alusetu rikastumise nõudes ka siis esitatud aegunult. Juhul, kui lugeda, et hagejale kolmanda isiku poolt teostatud laenumaksed või kostja poolt 17.03.2009 tehtud avaldus on käsitletavad nõude tunnistamisena ja see katkestas aegumise kulgemise, algas aegumise kulgemine vastavast kuupäevast uuesti ning nõue aegus 17.03.2012 kolme aasta möödudes. Hagiavaldus on esitatud 22.03.2012. TsÜS § 167 lg 1 kohaldamiseks pidi kohus sisuliselt analüüsima poolte vahel tehtud avaldusi veendumaks, et tegemist oli tõepoolest poolte vahel peetud läbirääkimistega. Kostja esitas 17.03.2009 hagejale kirjalikult ettepaneku, milles palus laenulepingu tegeliku laenusaaja nimele ümber registreerida, mis võib olla käsitletav avaldusena läbirääkimiste pidamiseks. Kostja avaldusele ei ole hageja aga teinud mingisugust vastuavaldust, mille põhjal oleks võimalik asuda seisukohale, et pooled on üldse asunud läbirääkimisi pidama. 23.03.2009 esitas hageja kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, milles puuduvad igasugused viited pooltevahelistele läbirääkimisele, s.h keeldumine läbirääkimiste alustamise osas. Eelnevast tulenevalt on maakohus vääralt kohaldanud nii TsÜS §-s 158 kui TsÜS § 167 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt katkes või peatus aegumise kulgemine nõude tunnustamisega või poolte läbirääkimistega. Kohus on jätnud asjas esitatud tõendid sisuliselt analüüsimata või on neid hinnanud vääralt. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi ja menetlusosaliste esindajad, ning tutvunud toimikus olevate tõenditega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohti. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 29.01.2007 laenulepingu pooleks on kostja, kes sai hagejalt laenuks 2 800 000 krooni. Tulenevalt VÕS § 396 lg-st 1 oli laenu tagastamise kohustus kostjal, mitte tema poolt väidetud I J il. Maakohus tuvastas, et kostja täitis laenulepingut kuni 10.10.2008 ning pidi aru saama, et tegemist on kehtiva tehinguga. Kolleegiumi nõustub maakohtuga, et kostja väited ei anna alust lugeda laenulepingut näiliseks TsÜS § 89 lg 1 alusel. Maakohus on põhjendatult kostjale ette heitnud, et viimane ei ole põhistanud, miks laenuleping on näilik. Otsuse kohaselt on kohus selgitanud kostjale vastuväidete põhistamise

vajadust 15.06.2012 kohtumääruses kui ka 08.11.2012 ja 03.04.2013 korraldavatel kohtuistungitel. Otsuse kohaselt ei ole kostja kohtule esitanud tõendeid, mis tema vastuväidet toetaksid. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Apellandi väidetel soovis ta oma väidet tõendada, kuid kohus jättis tema taotluse põhjendamatult rahuldamata. Kolleegium ei tuvastanud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõigusnormi olulist rikkumist I J i ülekuulamata jätmisel. Toimiku materjalide kohaselt kostja tõepoolest taotles 03.04.2013 eelistungil I J i ülekuulamist tunnistajana, kes annaks ütlusi selle kohta, et ta kasutas kostja nime oma huvides ära pangast raha saamiseks (I kd. lk. 124). Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et tunnistaja ütlused ei oma antud asjas tähendust. TsMS §-s 333 sätestatud vastuväidet kohtu tegevusele kostja ei esitanud. TsMS § 333 lg 2 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. 03.04.2013 taotluse rahuldamata jätmisele ei saa apellant apellatsioonkaebuses enam tugineda, kuivõrd TsMS § 333 kohast vastuväidet ei ole kostja esitanud seaduses ettenähtud korras. 04.06.2013 kohtuistungil esitas kostja uuesti taotluse I J i ülekuulamiseks tunnistajana ning teatas, et ta ei saanud tunnistajat kätte. Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et tõendite esitamiseks määrati tähtajaks 06.05.2013, hageja vaidles kostja taotlusele vastu. Vastuväidet kohtu tegevusele kostja ei esitanud ning oli nõus asja sisulise arutamisega. Vastustaja väide on põhjendatud, et korduv taotlus tunnistaja ülekuulamiseks tulnuks kostjal esitada TsMS § 329 lg 2 kohaselt enne kohtuistungit. Kolleegium ei tuvastanud, et kostja taotluses tunnistaja ülekuulamiseks, oleks esile toodud sellest asjaolu, mis omaks käesolevas asjas olulist tähendust. Maakohtu seisukoht on õige, et ka korduv taotlus tõendi vastuvõtmiseks tulnuks esitada kohtu poolt määratud tähtajaks, s.o hiljemalt 06.05.2013. Apellatsioonkaebusest ei ilmne, et kostjal esines mõjuv põhjus, miks ta taotlust tõendi kogumiseks ei esitanud tähtaegselt. Seega kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt olulist menetlusõigusnormi rikkumist. Kolleegium leiab, et asjaolu, kelle jaoks kostja raha laenas, ei oma käesolevas tsiviilasjas tähendust. Laenusuhe oli hageja ja kostja vahel ning hageja oli õigustatud laenulepingu ülesütlemisel nõudma tagastamata laenu summa tagastamist. Kui kostja andis saadud laenusumma teisele isikule, siis oli ta õigustatud kaaluma vastava õiguskaitsevahendi kasutamist selle isiku vastu. Apellandi väidetel on tehing tühine ka seetõttu, et hageja on rikkunud KAS § 83 lg 3, s.o vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on kostja eelnimetatud väitele vastanud ning on hageja väiteid arvestades põhjendanud, et hageja on tutvunud kostja majandusliku olukorraga.

Apellandi väidetel esitas tema kohtule tuludeklaratsiooni ja pangakonto väljavõtte, mis on küll õige, kuid see ei tõenda, et hageja ei hinnanud kostja maksevõimet laenulepingu sõlmimisel. Hageja on vastuses kostja vastuväidetele põhjendanud, et laenu andmisel võeti arvesse kostja stabiilset sissetulekut AS-st Saksa Auto, lisa sissetulekut AS-st Kuuskoski ja üüritulu olemasolu. Esitatud tõendid võimaldasid hinnata kostja maksevõimet. Apellant oli mitme aasta jooksul ka võimeline laenu tagastama, mis tõendab samuti tema maksevõimekust. Seega sissetulek oli piisav laenu andmiseks. Igakuiselt pidi kostja tagastama vastavalt maksegraafikule 2007.a. 18 517,23 krooni (I kd lk). Kostja poolt esitatud Swedbank AS pangakonto väljavõte kinnitab, et kostja sai enne laenulepingu sõlmimist 29.01.2007 AS–st Saksa Auto regulaarselt palka, seejuures 06.01.2006-16678,65 krooni, 06.02.2006-14 916,45 krooni, 08.03.2006-17 736,05 krooni, 05.04.2006-20 077,60 krooni, 08.05.2006-17556,69 krooni, 07.06.2006-12 707 krooni, 07.07.20006- 11 586 krooni ja 07.07.2006- puhkusetasu- 8035 krooni, 06.09.2006-19 215 krooni, 05.10.2006-19772 krooni, 06.11.2006-19927 krooni, 06.12.2006- 20 697 krooni (I kd lk.176-192). Eelnimetatud tõendist ilmneb, et kostjale tegi ülekandeid ka AS Kuuskoski. Hageja väidetel oli kostjal ka üüritulu, mille tõendamiseks esitas üürilepingu. Üürilepingu kohaselt oli kostja sõlminud 03.01.2006 üürilepingu eluruumi XXXXXX üürimiseks tähtajaga viieks aastaks ja üürimääraga 7200 krooni kuus. Kostja väidetel üürileping on võltsitud, kuid selle väite tõendamiseks tõendeid esitatud ei ole. Ekspertiisi teostamist kostja ei soovinud. Asjaolu, et kostja oli selle eluruumi näidanud oma elukohaks, ei välista iseenesest eluruumi üürileandmist. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et kostjal lasus kohustus esitada hagejale tõesed andmed oma majandusliku olukorra kohta. Seega esitatud tõendid ei kinnita apellandi väidet, et vastustaja pidi aru saama, et apellant ei ole võimeline laenu tagastama. Õige on ka see maakohtu seisukoht, et KAS § 83 lg 3 mõttes vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumine ei too iseenesest kaasa lepingu tühisuse. Krediidiasutuse poolt vastutustundetu laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on kahjunõude esitamise võimalus (Riigikohtu 27.11.2012 otsus nr 3-2-1-136-12). Vastustaja pöörab põhjendatult apellandi tähelepanu, et laenulepingu sõlmimise tagajärjel kahju olemasolu ei ole kostja tõendanud. Kui kostja andis hagejalt saadud raha kolmandale isikule, siis oli tal ka võimalus sellelt isikult raha tagasi nõuda. Kuivõrd maakohus tuvastas, et poolte vahel oli lepinguline suhe ning tegemist on kehtiva laenulepinguga, siis kostjal puudus alus tugineda alusetu rikastumise sätetele ning aegumise vastuväitele, millest tulenevalt ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida kostja aegumise vastuväidet ega maakohtu põhjendusi aegumise väite osas. Apellatsioonimenetluses apellant nõustus, et laenulepingu kehtivuse korral nõue ei ole aegunud. Maakohtu poolt välja mõistetud põhivõla, kõrvalnõuete ja kindlustusmakse suuruse arvestust ei ole vaidlustatud. Maakohus on kontrollinud ja põhjendanud põhinõude, kõrvalnõuete ja ka kindlustusemakse rahuldamise õiguslikku alust. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevat põhjendust TsMS § 654 lg 6 järgi.

Menetluskulu jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1).

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.