Kohtulahend

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue OÜ Baker Street esitas 21.11.2012 Harju Maakohtusse hagi MTÜ Eesti Seksuaaltervise Liit vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitisena 5827, 26 eurot, viivise 1080 eurot ja alates 21.11.2012 viivise seadusest tulenevas määras kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista teenuse osutamise lepingu alusel sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 1277, 99 eurot ja viivise 1277, 99 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.01.2005 teenuse osutamise lepingu raamatupidamisteenuse osutamiseks, mille alusel hageja osutas kostjale vastavat teenust. Kostja kohustus tasuma 10 680 krooni kuus, millele lisandus käibemaks. 10.06.2006 allkirjastatud lepingu lisa järgi tõsteti teenustasu hinda 12 663, 50 kroonile + käibemaks. 01.12.2006 sõlmisid pooled veel teise, sarnase sisuga teenuselepingu, mille alusel osutas hageja raamatupidamisteenust kostja tütarettevõttele OÜ Seksuaaltervise Kliinik. 16.06.2010 esitas kostja avalduse, millega ütles mõlemad eelnimetatud teenuse osutamise lepingud üles alates 30.06.2010. Hageja ei aktsepteeri 03.01.2005 lepingu ühepoolset lõpetamist, kuna selleks puudus alus. Lepingu õigustamatu lõpetamisega on kostja tekitanud hagejale kahju saamata jäänud tulu näol, lisaks on kostja jätnud maksmata jooksvad arved juunis 2010 osutatud teenuse eest: arve nr 10068 summas 971, 21 eurot ja arve nr 10069 summas 306, 78 eurot. Hageja väitel ei olnud kostja 16.06.2010 avaldus 03.01.2005 lepingu lõpetamiseks põhjendatud. Lepingu ülesütlemiseks puudusid sisulised eeldused, lisaks ei ole kostja järginud seadusest tulenevat formaalset korda. Antud juhul on majandusaasta aruande koostamine viibinud kostjast kui võlausaldajast tingituna (Euroopa Komisjoni projektide audit lõppes alles aprillis 2010, majandusaasta aruande lahutamatuks lisaks oleva tegevusaruande esitas kostja hagejale mustandina alles 25.05.2010, valmiskujul 07.06.2010). Neil põhjustel oli hagejal võimalik majandusaasta aruanne kokku panna ja esitada 16.06.2010. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 119 lg-le 2 vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Faktiliselt kujunenud olukorra kohaselt ei ole pooled pärast lepingu lõppemist 30.06.2010 lepingut täitnud. Lepingu punktis 5.2 on pooled kokku leppinud, et nad võivad lepingu ühepoolselt üles öelda, teatades sellest kirjalikult vähemalt 6 kuud ette. Lepingu korraline ülesütlemine ei anna pooltele alust jätta etteteatamistähtaja kestel lepingut täitmata. Seega oleks hageja pidanud kuue kuu jooksul pärast ülesütlemise teatavaks saamist jätkama kostjale teenuse osutamist ning kostja hagejale selle eest tasuma. Hagejal on õigus nõuda tasu etteteatamistähtaja jooksul, s.o kuni 31.12.2010. Vaidlust ei ole selles, et pooltevaheline teenuse osutamise suhe katkes kostja initsiatiivil ja et kostja ei võimaldanud hagejal pärast lepingu ülesütlemisavalduse esitamist teenuse osutamist jätkata. Arvestatuna 12 663, 50 kroonisest kuutasust, millele lisandub käibemaks, jäi hagejal saamata 5827, 26 eurot (6 x 971,21). Hageja teatas oma nõudest kostjale 17.06.2010 vastuskirjas, mistõttu arvestas ta viivist alates 18.06.2010.

Kostja on jätnud tasumata juuni 2010 teenuste eest esitatud arved nr 10068 ja nr 10069 summas 1277, 99 eurot (vastavalt 971,21 eurot ja 306,78 eurot). Lepinguline viivisemäär oli 0,5% päevas, viivist on hagi esitamise ajaks kogunenud üle 5000 euro, kuid hageja piiras vastavat nõuet põhinõude suurusega, nõudes viivist 1277, 99 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostjal oli õigus leping erakorraliselt üles öelda, sest hageja rikkus lepingut oluliselt. Hageja pidi 2009. a majandusaasta aruande esitama hiljemalt 31.03.2010, kuid esitas selle 16.06.2010, seega hilinenult. Nimetatu andis õiguse leping üles öelda. Hageja rikkus lepingut raske hooletuse tõttu. Majandusaasta aruande koostamisega viivitamine 2,5 kuud ei ole hoolsa ja üldiselt tunnustatud kutseoskustega kooskõlas olev käitumine. Hageja oli kohustuste täitmisel ka lohakas, millele viitavad revisjonikomisjoni esimehe ja juhatuse liikme e-kirjad. Kostja andis suulises vormis hagejale korduvalt tähtaegu kohustuste täitmiseks, samuti teavitas ta hagejat soovist leping erakorraliselt üles öelda juhul, kui hageja oma kohustusi ei täida. Hageja osutas raamatupidamisteenust kostja ruumides. Enne lepingu ülesütlemist ei informeerinud hageja kordagi kostjat, et tal puudub aruande koostamiseks vajalik info või dokumendid. Hageja on lepingulises suhtes OÜ-ga Seksuaaltervise Kliinik nõustunud, et majandusaasta aruande hiline esitamine on alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Viivisenõue on alusetu, samuti on hageja hea usu põhimõttest lähtuvalt minetanud õiguse viivisele, sest 17.06.2010 vastuses hageja viivist ei nõudnud. Viivist nõudis hageja esmakordselt alles hagis 2,5 aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja väitel ei ole pooled kokku leppinud tasu suurendamises. Lepingu lisa 1 ei ole kokkulepe, kuna lisa allkirjastanud kostja endine tegevjuht X X ei omanud selleks volitust, kusjuures lisa on allkirjastatud ajal, mil kostja ja X X tööleping oli lõppenud. Hageja on X Xt küsinud lisale 1 allkirja 06.07.2006. Kostja ei ole arveid nr 10068 ja 10069 tasunud, kuid ei peagi neid tasuma, kuna kostja on hagejale ettenähtust rohkem tasunud ja hageja on selle võrra alusetult rikastunud. Vastuhagi Kostja esitas 09.01.2013 kohtule vastuhagi. Kostja palus hagejalt välja mõista 11 291, 08 eurot, viivise perioodi 07.12.2010–08.01.2013 eest 1901, 77 eurot ja viivise alates 09.01.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni. Leping raamatupidamisteenuse osutamiseks kehtis poolte vahel alates 03.01.2005 kuni 30.06.2010. Lepingujärgne tasu oli 10 680 krooni, millele lisandus käibemaks, lisaks ühekordne tasu majandusaasta aruande koostamise eest samas suuruses. Tasu 66 kuu eest oli 897 547, 20 krooni. Hageja ja kostja tütarühinguga OÜ Seksuaaltervise Kliinik oli 01.12.2006 sõlmitud samuti leping raamatupidamisteenuse osutamiseks. Lepingujärgne tasu oli 4000 krooni kuus ilma käibemaksuta, lisaks ühekordne tasu majandusaasta aruande koostamise eest samas suuruses. Tasu 43 kuu eest oli 222 880 krooni. Kokku oli hagejal õigus mõlema lepingu järgi saada 1 120 427, 20 krooni. Hagejale on laekunud 1 247 010, 25 krooni, s.o 126 583, 05 krooni (8090, 13 eurot) rohkem. Kostja nõudis hagejalt alusetult saadud 8090, 13 euro tagastamist. Ka on hageja kostjale tekitanud kahju summas 50 084 krooni ehk 3200, 95 eurot, kuna X X jättis maksuameti ettemaksu kontole kandmata piisavalt rahalisi vahendeid, mistõttu tekkis kostjal nimetatud summas intressi tasumise kohustus.

Vastus vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud. Väidetavad alusetud maksed tehti perioodil 2005-2010. Kostjal oli aastast 2005 võimalus oma kontosid kontrollida, samuti kajastusid raamatupidamisteenuste maksumused majandusaasta aruannetes. Hageja ei ole alusetult rikastunud, kuna lepingu muudatus tasu suuruse muutmiseks vormistati. Samuti ei ole hageja kostjale kahju tekitanud. Hageja on kandnud maksuametile vahendeid, mis kostjal oli. Kostjal ei olnud kontodel vahendeid piisavalt, selle eest raamatupidaja ei vastuta. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohus rahuldas OÜ Baker Street hagi osaliselt ja mõistis MTÜ-lt Eesti Seksuaaltervise Liit välja 5221, 33 eurot. Vastuhagi rahuldas kohus samuti osaliselt, s.o summas 760, 61 eurot. Kohus tasaarvestas poolte nõuded rahuldatud osas. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4460, 72 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõlgnevuse 4460, 72 euro tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1). Pooled sõlmisid 03.01.2005 teenuse osutamise lepingu nr 01-2005 raamatupidamisteenuse osutamiseks. 01.12.2006 on pooled sõlminud teenuse osutamise lepingu nr 04-2006, mille kohaselt kohustus hageja osutama raamatupidamisteenust kostja tütarettevõttele OÜ Seksuaaltervise Kliinik ning kostja kohustus selle teenuse eest hagejale tasuma 4000 krooni kuus käibemaksuta. Lepingute sõlmimises vaidlus puudub ja kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Kohus kvalifitseeris lepingud käsunduslepinguteks, tuginedes VÕS §-le 619. 01.12.2006 lepingut tuleb pidada lepinguks kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 mõttes. 03.01.2005 lepingu lisa 1 kohaselt on kokku lepitud, et alates 01.07.2006 maksab tellija teenuse osutajale töö teostamise eest igakuiselt 12 663, 50 krooni. Kostja sellist kokkulepet eitab. Kostja väitel on lepingu lisa allkirjastatud tagantjärele ning isiku poolt, kellel puudus kostja esindamiseks õigus. Puudub vaidlus, et kostja eest allkirjastas 10.06.2006 dateeritud 03.01.2005 lepingu nr 01-2005 lisa X X. X X 06.07.2006 e-kirjast nähtub, et ta palub M. X lepingu lisa allkirjastada. E-kirja manusena on juurde pandud 10.06.2006 lisa allkirjadeta. Sellega on tõendatud kostja väide, et lisa on allkirjastatud hiljem kui lisas märgitud kuupäev. Samas ei ole lepingupooltel, lähtudes lepinguvabaduse põhimõttest, keelatud kokku leppida tasu maksmises tagasiulatuvalt ja seetõttu lepingu lisa hilisem allkirjastamine iseenesest ei välista hageja tasunõuet. Samas ei saa tegevdirektorit käsitada juhatuse liikmena ja samuti on M. X töölt vabastatud alates 26.06.2006 vastavalt tema isiklikule avaldusele. M. Xe ei ole ka kostja esindamiseks lisa sõlmimisel antud volikirja. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi on esindusõiguseta isiku tehtud mitmepoolne tehing tühine. Kostja ei ole lisa sõlmimist hiljem heaks kiitnud. Kostja ei ole lisa sõlmimist ka kaudse tahteavaldusega (lepingus kokku-lepitud suurema tasu hagejale ülekandmisega) heaks kiitnud, sest ülekandeid tegi hageja ise. Kostja pidi olema teadlik, mis tema pangakontol toimub (lähtudes juhatuse liikmete üldistest kohustustest, sh hoolsuskohustusest), kuid tegevusetust või vaikimist ei saa pidada heakskiiduks. Vaikimisi tahteavaldus saab olla tahteavaldusena käsitatav TsÜS § 68 lg 4 järgi siis, kui see tuleneb seadusest, kokkuleppest või pooltevahelisest praktikast. Antud juhul puudub vastav seadus või kokkulepe, mis võimaldaks vaikimisi tahteavaldust pidada heakskiiduks, samuti puudub selles osas pooltevaheline praktika, mil vaikimist või tegevusetust on peetud heakskiiduks. Seetõttu on 10.06.2006 dateeritud lisa 1 tühine ning lepingu tasu osas kohaldub lepingus kokkulepitud tasumäär. Samuti puuduvad tõendid kokkuleppe kohta 01.12.2006 lepingutasu suurendamiseks. Mõlema lepingu puhul kuulub kohaldamisele lepingus fikseeritud tasumäär.

16.06.2010 teatas kostja kirjaga nr 16, et ütleb mõlemad lepingud üles alates 30.06.2010. Ka selle asjaolu üle vaidlus puudub. Poolte vahel on vaidlus selles, kas 03.01.2005 leping oli kehtivalt üles öeldud. Pooltevahelised lepingud olid tähtajatud. Lepingute punkt 5.2 sätestas, et pooled võivad lepingu üles öelda ühepoolselt teatades sellest kirjalikult ette: 03.01.2005 lepingu puhul 6 kuud ja 01.12.2006 lepingu puhul 3 kuud. Lepingute punkti 5.3 järgi oli kostjal õigus lepingust tasu maksmata taganeda, kui tööd ei ole üle antud 03.01.2005 lepingu puhul 3 kuu möödumisel ja 01.12.2006 lepingu puhul 1 kuu möödumisel lepingus kokku lepitud tähtajast arvates. Lepingud öeldi kostja poolt üles seoses majandusaasta aruande hilisema esitamisega. Lepingute punkti 1.2.5 järgi pidi hageja esitama kostjale majandusaasta aruande hiljemalt 31.märtsil. 16.06.2010 kirjast nähtub, et kostja 2010. a majandusaasta aruanne esitati 16.06.2010 ja OÜ Seksuaaltervise Kliinik vastava aruanne 11.06.2010. Hageja teatas 17.06.2010 kirjas, et nõustub 01.12.2006 lepingu lõpetamisega, vaidlus on 03.01.2005 lepingu lõpetamise õigsuses. Kohus nõustus hagejaga, et majandusaasta aruande koostamiseks vajalike andmete esitamine oli kostja kohustus (lepingute punkt 1.3.1) ning sellega viivitamisel on hagejal õigus majandusaasta aruande koostamisest seniks keelduda (VÕS § 111 lg 1). Poolte e-kirjavahetusest nähtub, et veel märtsis 2010 ei olnud kõiki dokumente kostjal võimalik hagejale esitada, kuid juba aprillis oli majandusaasta aruande projekt hageja poolt valmis. Seega koostas hageja majandusaasta aruande piisavalt kiiresti ja viivituseta. Arusaamatuks jääb kostja väide, et hageja ei teavitanud kostjat dokumentide puudulikkusest, sest dokumentide puudulikkust tunnistas kostja ise hagejale. Kostja on viidanud, et hageja tegi tööd lohakalt, viidates revisjonikomisjoni esimehe e-kirjale. Kohus märgib, et raamatupidaja poolt majandusaasta aruande selgitamist mitteraamatupidajale tuleb pidada loomulikuks poolte koostööks. Kui ka aruandes tekkisid vead, siis said need hiljem (juunis) parandatud. Hageja toimetas piisava hoolsusega. Kostja väited suulistest tähtaja andmistest ei ole tõendatud ega kooskõlas lepingu punktiga 6.2. Arvestades, et kostja viivitas andmete esitamisega ja aruanne esitati lõplikul kujul enne seaduses sätestatud registrile esitamise tähtaega, ei pea kohus 2010. a majandusaasta aruande esitamisega viivitamist oluliseks lepingurikkumiseks, mis annaks aluse lepingut VÕS § 631 järgi koheselt üles öelda. Kostja 16.06.2010 kirja tuleb vaadelda teatena lepingu korraliseks ülesütlemiseks lepingu punkti 5.2 järgi (punktis 5.3 sätestatud tähtaeg ei olnud saabunud) ning 03.01.2005 lepingu lõppemise ajaks tuleb lugeda 31.12.2010. Kohus nõustus hagejaga, et tal on õigus saada 03.01.2005 lepingu järgi 6 kuu tasu saamata jäänud tuluna VÕS § 128 lg 4 järgi. Samas tuleb saamata jäänud tulu nõue rahuldada osaliselt, sest tõendamist ei ole leidnud igakuise tasu suurendamine. Põhjendatud on võtta arvestuse aluseks 10 680 krooni ja põhjendatud summaks oleks (6x10680) 64 080 krooni ehk 4095, 46 eurot. Ülejäänud osas jättis kohus saamata jäänud tasu nõude rahuldamata. Hageja on kostjale esitanud arved nr 10068 ja 10069 vastavalt 971, 21 eurot ja 306, 78 eurot juuni 2010 raamatupidamisteenuse osutamise eest. Puudub vaidlus, et need arved on tasumata. Seega on kostjal nende arvete tasumise kohustus. Samas nõuab hageja kostjalt arves nr 10068 ettenähtust rohkem – teenuse eest 12 663, 50 krooni. Arve nr 10068 eest on hagejal õigus nõuda 10 680 krooni (koos käibemaksuga 12 816 krooni ehk 819, 09 eurot). Seetõttu tuleb nendest arvetest tulenev nõue rahuldada osaliselt summas 1125, 87 eurot. Ülejäänud osas jääb nõue rahuldamata. 11.05.2010 e-kirjaga on kostja hagejale teada andnud, et Maksuametile mingeid kandeid momendi seisuga ei tehta. Sellega on kostja andnud hagejale selge korralduse ülekandeid Maksuametile mitte teha, olles teadlik maksuvõlast. Sellest e-kirjast nähtub kostja vastuoluline käitumine – ühelt poolt on kostja andnud hagejale korralduse maksuvõlga mitte tasuda, teiselt poolt nõuab kostja vastuhagis hagejalt kahju hüvitamist. Kuivõrd kostja on ise hagejale andnud korralduse ülekandeid

mitte teha, ei saa kostja väita, et hageja on temale selle tegevusega kahju tekitanud. Vastuhagi nõue kahju hüvitamiseks summas 3200, 95 eurot tuleb jätta rahuldamata. Vastuhagi järgi oli hagejal õigus mõlema lepingu eest saada 1 120 427, 20 krooni, hagejale on laekunud 1 247 010, 25 krooni, s.o 126 583, 05 krooni (8090, 13 eurot) rohkem. Hageja ei ole neid faktiväiteid ja arvutusi vaidlustanud ning kohus loeb need tuvastatuks. Lepingutes kokkulepitud tasumäära tõstmine ei ole tõendamist leidnud. VÕS § 1028 lg 1 alusel on hageja selle summa võrra alusetult rikastunud ning kostjal on õigus see tagasi nõuda. Hageja on samas esitanud aegumise vastuväite (TsÜS § 142 lg 1). Maksed tehti 2005-2010 ning kostja kui õigustatud isik pidi enamtasutud maksetest koheselt teada saama. Vaatamata sellele, et makseid tegi hageja, oli kostja juhatuse liikmetel kohustus kostjat juhtida ja täita mh hoolsuskohustust. Viimane hõlmab ka ülevaate omamist kostja rahalistest vahenditest ja pangakonto seisust. Samuti nähtus kostja rahaline seis, kulud ja tulud majandusaasta aruannetest. Vastuhagi esitati 09.01.2013. Seega aastast 2010 varasemad nõuded on aegunud (TsÜS § 151 lg 1). Hageja kohustub tagastama üksnes 2010. a enamtasutud summa. Samale tulemusele jõuaks kohus analüüsides kostja alternatiivset seisukohta, et enamtasutud summade osas on tegemist lepingulise kahju tekitamisega (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1). TsÜS § 146 lg 4 järgne 10-aastane aegumistähtaeg ei ole kohaldatav, sest ei ole tõendamist leidnud, et hageja rikkus oma lepingulist kohustust tahtlikult. Puuduvad aegumise katkemise või peatumise alused. Hageja on kohustatud tasuma kostjale lepingutes kokkulepitust enamsaadud summad 2010. a eest. 03.01.2005 lepingus oli kokku lepitud kuutasuks 10 680 krooni, hageja kandis endale üle 12 663, 50 krooni, s.o igakuiselt 1983, 50 krooni enam. 01.12.2006 lepingu eest kandis hageja pidevalt üle lepingus sätestatud 4000 krooni, mida tõendab hageja viimane arve nr 10069. Seega tuleneb alusetult saadu 03.01.2005 lepingust. Puudub vaidlus, et kostja tasus lepingulisi makseid kuni maini 2010 k.a. Seega moodustub alusetult tasutud summa (5x1983,50) 9917, 50 krooni ehk 633, 84 eurot, koos käibemaksuga 760, 61 eurot. Selles osas on kostja nõue alusetult saadu osas põhjendatud, ülejäänu osas jääb alusetu rikastumise nõue rahuldamata. Seega rahuldas maakohus hagi saamata jäänud tulu nõudes 4095, 46 eurot ja tasumata arvete nõudes 1125, 87 eurot, kokku 5221, 33 eurot. Kohus rahuldas vastuhagi alusetu rikastumise nõudes 760, 61 eurot. Ülejäänud osas jäi hagi ja vastuhagi rahuldamata. Tasaarvestuse tulemusena (TsMS § 445 lg 1) mõistis kohus kostjalt välja 4460, 72 eurot (5221,33-760,61). Arvestades, et mõlemal poolel on vastastikku täitmata kohustusi, mõlemad pooled on eksinud lepingu täitmises, viiviseid pole enne käesolevat menetlust pooled aastate jooksul teineteiselt nõudnud (mida võib käsitleda kui vastuolulist käitumist võlasuhtes ja mida kohtupraktika käsitleb hea usu põhimõtte rikkumisena TsÜS § 138 mõttes), leidis kohus, et viivisenõue käesoleva ajani tuleb jätta mõlemal juhul rahuldamata. Kohus on pooltevahelised suhted korrastanud ja etteulatuva viivise mõistab kohus välja. Kuivõrd tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjal tasuda hagejale rahasumma, mõistab kohus viivise välja kostjalt. Hageja viivisenõude rahuldab kohus seega osaliselt, kostja viivisenõue jääb rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi saamata jäänud tulu hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata ning rahuldada kostja vastuhagi, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 11 291, 08 eurot (kostja alusetu rikastumise nõue – 8090, 13 eurot ning kahju hüvitamise nõue – 3200, 95 eurot). Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 631, leides, et kostjal puudus õigus hagejaga sõlmitud leping nr 01-2005 erakorraliselt üles öelda ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud

tulu 4095, 46 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et ülesütlemisavalduses on ebaõigesti viidatud ülesütlemise alusena lepingu nr 01-2005 punktile 5.3 ning et selles märgitud „Töö“ all on silmas peetud „raamatupidamisregistrite väljatrükke“ ja „Töö üleandmise“ all „raamatupidamisregistrite väljatrükkide üleandmist“. Järelikult lepingu nr 01-2005 ülesütlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb juhinduda VÕS §-st 631. Olukorras, kus hageja viivitas majandusaasta aruande koostamisega 2,5 kuud, ei saanud kostjalt oodata, et ta jätkaks lepingu täitmist ülesütlemise tähtaja möödumiseni, mistõttu oli lepingu ülesütlemine õiguspärane. Eelmise aasta majandusnäitajatest info saamine hiljemalt majandusaastale järgneva aasta 31. märtsiks oli kostja jaoks oluline. Maakohus leidis hagi lisana esitatud e-kirjade (tl 32-33, I köide) põhjal ebaõigesti, et hagejal puudusid majandusaasta aruande koostamiseks vajalikud dokumendid ning et dokumentide puudumine oli tingitud kostjast. Nimetatud e-kirjad puudutavad hoopis OÜ-d Best Business Solutions, mille juhatuse liige ja ainuosanik on samuti X X, ning kostja vahel sõlmitud lepingu nr 01-2008 täitmist (HRC projekti aruande koostamist Euroopa Komisjonile). Eeltoodut kinnitab väljavõte tsiviilasja nr 2-10-44027 toimikust, millest nähtuvalt on OÜ Best Business Solutions esitanud samad e-kirjad tsiviilasjas nr 2-10-44027. Väljavõtteid tsiviilasja nr 2-10-44027 toimikust kostja varasemalt ei esitanud, kuna hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et hagi lisaks olevad e-kirjad ei puuduta lepingu nr 01-2005 täitmist. Kostja on esitanud e-kirjavahetuse, mis kinnitab, et hageja oli lepingust nr 01-2005 tulenevate ülesannete täitmisel lohakas. Kostja revisjonikomisjoni esimehe 13.04.2010 e-kirjas juhitakse tähelepanu hageja töös esinevatele puudustele. Hageja juhatuse liige X X tunnistab 14.04.2010 e-kirjas, et aruande projektis esinevad vead. Hageja käitumine on vastuoluline, kuna hageja on varasemalt poolte vahel sõlmitud lepingus nr 4-2006 käsitlenud majandusaasta aruande esitamisega viivitamist (71 päeva) kui olulist lepingurikkumist, mis andis kostjale õiguse hagejaga sõlmitud leping erakorraliselt üles öelda. Antud juhul viivitas hageja kostja majandusaasta aruande esitamisega 76 päeva. Isegi kui lepingu nr 01-2005 ülesütlemiseks puudus alus, ei ole hageja kahju hüvitamise nõue põhjendatud, kuna hagejale ei ole kahju tekkinud. Pärast lepingu ülesütlemist ei pidanud hageja enam kostjale raamatupidamisteenust osutama. Hageja poolt säästetud kuluks on aeg, mida hageja ei pidanud enam kostjale teenuse osutamiseks kulutama. Liiatigi vastas lepingus nr 01-2005 fikseeritud igakuine tasu kohalikule keskmisele tasule ja hagejal oli võimalik saada samasugust tasu mõnele teisele isikule raamatupidamisteenust osutades. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolusid käsitlenud, rikkudes TsMS § 436. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist 3200, 95 eurot, kuna kostja andis hagejale korralduse MTA ettemaksukontole ülekandeid mitte teha. Kiri, milles kostja palus hagejal MTA kontole ülekandeid mitte teha, on saadetud 11.05.2010, intressivõlg tekkis enne nimetatud kirja saatmist, mida kinnitab väljavõte e-maksuametist intressinõude tekkimise ja tasumise kohta. Lepingust nr 01-2005 tulenevalt oli hageja ülesandeks teha kostja maksukohustuse täitmiseks kostja arveldusarvelt ülekandeid MTA ettemaksukontole. Tuvastatud on, et kostja arvelduskontol oli piisavas ulatuses rahalisi vahendeid. Kuna hageja jättis MTA kontole õigeaegselt ja vajalikus summas raha kandmata, tekkis kostjal MTA ees intressivõlg 3200, 95 eurot (maksukorralduse seaduse § 115 lg 1). Tegemist oli hageja poolt lepingu nr 012005 rikkumise tagajärjel kostjale tekitatud otsese varalise kahjuga, mille hageja peab hüvitama. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 146 lg-eid 1 ja 4, § 147 lg-t 1, § 151 lg-t 1, leides, et kostja alusetu rikastumise nõue 8090, 13 eurot on osaliselt aegunud. Hageja, omades kostja arveldusarve käsutamise õiguseid, kuritarvitas kostja usaldust, kandes lepingu nr 01-2005 kehtivuse ajal endale lepingus kokkulepitust suuremaid tasusid. Kostja ei esitanud hageja vastu mitte teost hoidumise

nõuet (TsÜS § 147 lg 1 teine lause), vaid alusetult saadu tagastamise (alternatiivselt kahju hüvitamise) nõude. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt algas kostja nõude aegumistähtaeg alates ajast, mil kostja alusetud ülekanded avastas. Tsiviilasjas nr 2-10-44027 tunnistajana üle kuulatud kostja tegevjuht M N kinnitas, et avastas omavolilised kanded, mille hageja juhatuse liige X X kostja arveldusarvet käsutades oma teisele äriühingule OÜ Best Business Solutions tegi aprillis 2010. Tsiviilasjas nr 2-10-44027 ei vaielnud OÜ Best Business Solutions sellele asjaolule vastu. Ka kostja arveldusarvelt hageja arveldusarvele tehtud alusetud kanded avastas kostja tegevjuht aprillis 2010. Ajal, mil hageja lepingut rikkus, hakati hageja tegevust põhjalikumalt uurima ja avastati, et hageja on endale juba aastaid kostja arvelduskontot käsutades lepingus kokkulepitust suuremaid tasusid kandnud. Arvestades, et vastuhagi esitati jaanuaris 2013, ei ole kostja alusetu rikastumise nõue ega kahju hüvitamise nõue aegunud isegi juhul, kui kostja alusetu rikastumise nõudele kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 151 lg 1). Samuti on kohus ekslikult leidnud, et kostja nõudele ei saa kohaldada TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat kümneaastast aegumistähtaega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-09 märkinud, et kohustuse tahtliku rikkumisega on TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Olukorras, kus hageja arvelduskontole kandis suuremaid summasid hageja ise, ei saa hageja rikkumine olla muud kui tahtlik ja heade kommetega vastane. Hageja vastuapellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata ja rahuldati osaliselt vastuhagi ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on ekslikult järeldanud, et 03.01.2005 teenuse osutamise lepingu lisa 1 on allkirjastatud taandkuupäevaga ja siis, kui X X oli töölt juba lahkunud, mistõttu on kokkulepitud teenustasuks 10 680 krooni. 03.01.2005 teenuse osutamise lepingu lisa 1 on allkirjastanud 10.06.2006 M. X, kellel olid kostja tegevdirektorina volitused sellise lepingulisa allkirjastamiseks. Samuti on M. X allkirjastanud 03.01.2005 põhilepingu. Pooltel ei ole vaidlust selles, et M. X võis kostja eest kõnealuseid tehinguid teha. Kostja poolt esitatud J. X 06.07.2006 e-kirjas on märgitud, et „lisa võiksid ära allkirjastada ja panna mu lauale musta kasti kõige alla. Seal arvestatud sama summaga, mis Kätlinil 9500 bruto. Nagu eelarvest näha, raha selleks on.“ E-kirja tekstist ei saa järeldada, et räägitakse 10.06.2006 lisakokkuleppe allkirjastamisest, kuna lepingu lisas on fikseeritud teenustasu 12 663, 50 krooni ja käibemaks. Maakohus on üllatuslikult järeldanud, et 06.07.2006 ekirja manusena on juurde pandud 10.06.2006 lisa allkirjadeta. Sellist väidet ei ole kumbki pool esitanud ja e-kirjale ei olnud lisatud mingit dokumenti. Isegi juhul, kui jätta kõrvale 10.06.2006 lepingu lisakokkulepe, siis oleks maakohus pidanud kohaldama VÕS § 13 lg-t 3. Asjaolu, et kostja tasus pikema aja jooksul teenustasu suuremal määral, kui oli põhilepingus fikseeritud, viitab üheselt, et hageja võis sellest järeldada teise poole nõustumust muuta lepingut teistsuguses vormis. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-101-11 viidanud võimalusele tuvastada hinnatõstmise kokkulepe mh kohustatud isiku varasema käitumise järgi, milleks on mh arve tasumine kõrgemate hindade järgi. Maakohus ei ole oma järeldustes ühetaoline. Kuna kohus põhjendas otsuses, et kostja pidi olema teadlik hageja teenustasude suurusest, ei olnud kohus õigustatud vastuhagi osaliselt rahuldama. Kohus on võtnud saamata jäänud tulu arvestamise ja maksmata teenusarvete aluseks 10 680 krooni, samas on põhilepingu punktis 3.1. fikseeritud, et arvele lisandub käibemaks. Tasu summale lisanduvat käibemaksu kohus ei arvestanud. Vastused apellatsioonkaebustele Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja palub jätta hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus. Kaevatavat kohtuotsust tuleb nii hagi kui vastuhagi osas muuta, samuti jaotada ümber menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 2010. a majandusaasta aruande esitamisega viivitamist ei olnud antud juhul alust pidada oluliseks lepingurikkumiseks, mis annaks kostjale õiguse 03.01.2005 lepingut VÕS § 631 järgi koheselt üles öelda, mistõttu tuli kostja 16.06.2010 kirja vaadelda teatena lepingu korraliseks ülesütlemiseks lepingu punkti 5.2 järgi. Maakohus, viidates lepingu punktile 6.2, märkis õigesti, et kostja väited suulisest tähtaja andmistest ei ole tõendatud ega kooskõlas lepinguga. Nimetatud punkti kohaselt toimub teadete edastamine kirjalikult. Maakohus on kõiki sellekohaseid tõendeid hinnanud ja nende põhjal leidnud õigesti, et kostjal ei olnud alust lepingut alates 30.06.2010 üles öelda. Siinkohal hindas maakohus ka pooltevahelist kirjavahetust, millest nähtuvalt on õiged hageja väited, et kostjast sõltuvatel põhjustel ei olnud tal võimalik majandusaasta aruande koostamist lõpetada lepingus märgitud tähtajaks. Et samad ekirjad on väidetavalt esitatud tõenditeks ka teises tsiviilasjas, ei võimalda neid praeguses asjas jätta kõrvale. Pigem võib neist tõenditest muu kõrval järeldada pooltevahelist tihedat suhtlust erinevate lepingute alusel ja osutatavate teenuste omavahelist läbipõimumist. See, et hageja ei ole vaidlustanud kõiki samal põhjusel ülesöeldud lepinguid, ei tähenda, et hageja oleks tunnistanud majandusaasta aruande esitamisega viivitamist oluliseks lepingurikkumiseks. Kostja vastav hinnang on meelevaldne ja vastuolus käesoleva vaidluse sisuga. Praegusel juhul on hageja lepingu ülesütlemise vaidlustanud ning toonud kohtu ette asjaolud, millele tuginedes ta seda leidis. Kuna kostjal puudus alus 03.01.2005 teenuse osutamise lepingut nr 01-2005 16.06.2010 teatega alates 30.06.2010 üles öelda, tuleb lepingu lõppemise ajaks lugeda 16.12.2010, mitte aga 31.12.2010, nagu märkis hageja ja nõustus kohus. Lepingu punkti 5.2 alusel võisid pooled lepingu ühepoolselt üles öelda, teatades sellest kirjalikult vähemalt kuus kuud ette. Vastavalt sellele on hagejal õigus nõuda lepingujärgset tasu, s.o lisaks juuni 2010 arvetes märgitud summadele (ka 01.12.2006 leping nr 4-2006 lõpetati 30.06.2010) veel viie ja poole kuu eest. Nõustuda ei saa kostja käsitlusega, et lepingu ülesütlemisega ei tekitatud hagejale kahju juba üksnes seetõttu, et hageja säästis töö tegemiseks kuluvat aega: pärast lepingu ülesütlemist ei pidanud hageja enam kostjale teenust osutama. Vaidlust ei ole selles, et pooltevaheline teenuse osutamise suhe katkes kostja initsiatiivil, kusjuures lepingu koheseks ülesütlemiseks ei olnud kohtute hinnangul alust. Kuna lepingu täitmise jätkamine oli takistatud kostjast tulenevatel põhjustel, on hagejal õigus nõuda lepingu punktist 5.2 tuleneva tähtaja lõpuni lepingujärgset tasu. 03.01.2005 lepingu nr 01-2005 lisa 1 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et alates 01.07.2006 maksab tellija teenuse osutajale töö eest igakuiselt 12 663, 50 krooni, millele lisandub käibemaks (tl 12, I köide). Alates 01.07.2010 on ka faktiliselt hagejale tasutud 12 663, 50 krooni kuus + käibemaks. Kostja eitas tasu suurendamise kokkulepet, tema väitel on 03.01.2005 lepingu lisa 1 allkirjastatud tagantjärele ning isiku poolt, kellel puudus kostja esindamiseks õigus. Maakohus, tuginedes tõenditele, leidis, et kohaldamisele kuulub lepingus kokkulepitud tasumäär, sest 10.06.2006 kuupäeva kandev lepingu lisa 1 on tühine, kuna dokumendi on kostja nimel allkirjastanud isik, kellel vastav volitus puudus (lepingu lisa 1 allkirjastati juulis 2006, X X

töösuhe kostjaga lõppes 26.06.2010), ning kostja ei ole ka hiljem tasukokkulepet heaks kiitnud, ka mitte vaikimisi. Kolleegium ei nõustu eeltoodud hinnanguga. Ringkonnakohtu arvates rikkus maakohus menetlusõiguse norme kui leidis, et tõendite põhjal saab järeldada, et pooled ei leppinud kokku lepingu nr 01-2005 järgse tasu suurendamises. Hageja esitatud tõendist nähtuvalt on 03.01.2005 lepingu lisa 1 allkirjastanud kostja nimel sama isik, kes sõlmis kostja nimel ka põhilepingu. Kohus hindas kostja esitatud X X 06.07.2006 e-kirja ebaõigesti, leides, et sellele kirjale oli juurde lisatud vaidlusalune lepingu lisa 1 ja palutud X X see allkirjastada. Kolleegium nõustub hageja kaebuse väitega, et kõnealusest kirjast ei saa järeldada, et selle manusena edastati 03.01.2005 lepingu lisa 1 (või et üldse manusena midagi edastati), pealegi nähtub kirja sisust, et selles räägiti küll mingist lepingu lisast, kuid kontekstis, mis puudutas võrdlust kellelegi tasutava 9500 (ilmselt krooniga) brutos („... seal arvestatud sama summaga, mis Kätlinil 9500 bruto. Nagu eelarvest näha, raha selleks on.“). Ka ringkonnakohtule esitatud uus variant 06.07.2010 e-kirjast ei muuda kostja väidet eluliselt usutavaks. Nõustuda tuleb hageja väitega, et isegi kui maakohus leidis, et lepingu lisa 1 tuleb jätta kõrvale, oleks kohus pidanud kohaldama VÕS § 13 lg-t 3. Antud juhul võis hageja kostja käitumisest üheselt järeldada, et kostja oli nõus lepingu muutmisega, sest kostja tasus hagejale lepingu lisa 1 järgset igakuist tasu ligi nelja aasta jooksul (juulist 2006 kuni maini 2010). Ka Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-101-11 viidanud võimalusele tuvastada hinnatõstmise kokkulepe mh kohustatud isiku varasema käitumise järgi, milleks on näiteks ka arve tasumine kõrgemate hindade alusel. Kostja väide, et hageja, osutades raamatupidamisteenust, kandis ise endale raha üle, mistõttu ei olnud kostja toimunust teadlik, ei ole tõsiseltvõetav. Ka mittetulundusühingu juhatuse liikmetel lasub seadusest tulenev kohustus ühingut juhtida, mh täita hoolsuskohustust. Eeltoodud põhjustel ei olnud alust kohaldada lepingujärgse tasu väljamõistmisel madalamat tasumäära, vaid lepingu lisas 1 kokkulepitud määra. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5,5 kuu eest kokku (koos käibemaksuga) 5341, 66 eurot. Lisaks sellele on hagejal õigus saada arvete nr 10068 ja 10069 järgi tasu raamatupidamisteenuse osutamise eest juunis 2010 kokku 1277, 99 eurot (vastavalt 971, 21 ja 306, 78 eurot). Ka nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista, seega tuleb kostjalt välja mõista kokku 6619, 65 eurot. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude lepingujärgse tasu saamiseks lepingu lisas 1 kokkulepitud hinna järgi, puudub alus kostja vastuhagis sisalduva enamtasutu tagastamiseks esitatud nõude rahuldamiseks. Kuna ringkonnakohtu otsuse põhjendustest tulenevalt ei tasunud kostja hagejale 03.01.2005 lepingu alusel teenuse eest rohkem, kui pooled olid kokku leppinud, siis ei ole alust ka nõude aegumise vastuväidet ega aegumise kohtupoolset kohaldamist hinnata. Kostja nõude kahju hüvitamiseks summas 3200, 95 eurot jättis maakohus rahuldamata õigesti. Asjaolu, et kohus tugines vastava otsustuse põhjendamisel kostja 11.05.2010 e-kirjale, kuid nõude aluseks olev kahju on kostjale tekkinud varem, ei muuda sisuliselt õiget lõppjäreldust ebaõigeks. Kostja nõue põhines asjaolul, et hageja pidi tegema pangaülekandeid riigimaksude tasumiseks, kuid jättis Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole rahalised vahendid kandmata, millest tulenevalt tekkis kostjal intressivõlgnevus. Hageja on sellele nõudele vaielnud vastu ja selgitanud, et kui kostjal rahalisi vahendeid ei olnud piisavalt, ei saanud ka maksusummasid üle kanda. Hageja on selgitanud, et kostja erinevate projektide jaoks olid eraldi eelarved ja kontod, mistõttu kontode väljavõtted, ilma jooksvaid kulusid teadmata, ei tõenda vahendite olemasolu. Kostja rahalist kitsikust tõendab nii hagiavaldusele lisatud 11.03.2010 e-kiri (tl 32, I köide) kui ka eelnimetatud hilisem e-kiri. Kuna hageja väide on eluliselt usutav ja kostja rahalised raskused 2010. a alguses tõendatud, tuli kostjal oma väiteid kahju tekitamise kohta tõendada. TsMS § 230 lg 1 kohaselt

peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole oma nõude esitamisel seda teinud. Viiviste vastastikust väljamõistmata jätmist ei ole hageja oma apellatsioonkaebuses eraldi vaidlustanud, mistõttu ei pea kolleegium võimalikuks maakohtu otsust selles osas muuta. Ka ringkonnakohus mõistab sarnaselt maakohtule hagi rahuldatud osalt selle tasumisega viitamisel välja viivise alates otsuse jõustumisest (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras).

Menetluskulude jaotus Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja vastuhagi rahuldamata jätmist, jätab ringkonnakohus kahes kohtuastmes kantud menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

I. Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.