Kohtulahend

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue

tavapäraselt esitatavatele nõuetele. Seega sidus hageja teadlikult kostja kohustusega, mida viimasel ei olnud võimalik oma tavapärase majandamise puhul täita. Tegemist on suure ebaproportsionaalsusega kohustuse ulatuse ja käendaja kohustuse täitmise võime vahel, mistõttu on kostjaga sõlmitud käendus-lepingud tühised. Kui käenduslepingud ei ole tühised, siis on kostjal hageja vastu alternatiivselt kahju hüvitamise nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1048 alusel, mis sätestab vastutuse asjatundja ebaõige arvamuse eest. Kostja hinnangul on hageja oma arvamusega tekitanud kostjale kahju. Hageja otsus, mis võimaldas kostjal võtta kohustusi, on ebapädev ja omakasupüüdlik ning selle tulemusel ületasid kostja igakuised kohustused tema sissetulekuid mitmekordselt. Hageja ei ole piisavalt hinnanud laenusaaja ja kostja krediidivõimekust, mistõttu poleks hageja tohtinud kostjaga käenduslepingut sõlmidagi. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on tegemist lepingueelse kohustuse rikkumisega, mille korral võiks laenusaaja nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Seega on hageja kohustatud hüvitama kostjale kui isikule, kes usaldas hagejat kui asjatundjat tema kutsealases tegevuses tekitatud kahju. Alternatiivselt esitas kostja tasaarvestusavalduse, sest tal on tal käenduslepingute sõlmimisest tulenevalt kahjunõue hageja vastu ning nõude olemasolu sõltub käenduslepingute kehtivusest. Juhul, kui käenduslepingud ei ole tühised, on kostjale käenduslepingutest tulenevate kohustuste rahalises ulatuses tekitatud kahju. Tasaarvestusavaldus seisneb selles, et käenduslepingute kehtivuse korral on kostjale kui füüsilisest isikust käendajale põhjustatud kahju asjatundja ebaõigest arvamusest tingituna. Kostja tasaarvestab enda kahjunõude hageja käenduslepingust tuleneva nõudega. OÜ EL. WMF esitas 05.03.2012 võlgniku pankrotiavalduse, milles kohus lõpetas menetluse raugemise tõttu. Hageja poolt pankrotimenetluse teadlik vältimine oli hea usu põhimõtte vastane käitumine. Kuna OÜ EL.WMF laen oli tagatud kinnistutele seatud hüpoteekidega, siis toimus nende realiseerimine täitemenetluses. Kinnistud realiseeriti alla turuhinna ja selle eest ei saa kostja vastutada. Kostja esitas vastuväite ühe alternatiivina 11.06.2012 hagivastuses käenduslepingute ülesütlemisavalduse, mis muutub kehtivaks hageja poolt vastuse kättesaamisel. Täiendavalt tugines kostja VÕS § 127 lg-lge 3. Käenduslepingut sõlmides tegutses hageja kindla teadmisega, et OÜ EL. WMF kinnistud on piisavalt väärtuslikud laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Ettenähtavuse printsiibist tulenevalt on kostja hinnangul tema vastutus välistatud. Maakohtu otsus

• • • • • • •

• • •

hageja ja OÜ EL. WMF sõlmisid 12.10.2006 laenulepingu muutmise kokkuleppe, mille raames andis hageja OÜ-le EL. WMF täiendavalt laenu 127 823 eurot 30 senti; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise ärahoidmiseks sõlmisid hageja ja OÜ EL.WMF kokkuleppe viivitusintresside tasumises arvestusega 0,1% päevas; laenusaaja kohustus maksma raha kasutamise eest intressi arvestusega 6 kuu EURIBOR + 3,50% aastas; laenu tagastamine pidi toimuma ühe maksega 05.05.2009; laenulepingut on muudetud 12.10.2006, 16.02.2007 ja 26.05.2008 kokkulepetega; laenulepingust nr 16550 tulenevate OÜ EL.WMF kohustuste täitmise tagamiseks oli seatud laenusaaja kinnisvara koormavad hüpoteegid kogusummas 982 961 eurot 15 senti; pooled sõlmisid 26.06.2006 laenulepingust nr 16550 tulenevate OÜ EL. WMF kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu, millest tulenevalt on käendaja vastutus laenulepingu täitmise eest piiratud 38 346 euro 98 sendini; käenduslepingut on muudetud 12.10.2006 ja 16.02.2007 kokkulepetega; laenulepingu tagatiseks seatud kinnisvara on võõrandatud. Harju Maakohtu 05.10.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-9089 lõpetas kohus OÜ EL. WMF pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

Kohus luges nimetatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lgte 2 ja 4 ning esitatud tõendite alusel tõendatuks. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt kuulub hagi nõude põhjendatuse korral rahuldamisele VÕS § 108 ja VÕS § 142 lg 1 alusel. Poolte vahel 26.06.2006 sõlmitud käenduslepingu ja käenduslepingu lisakokkulepete alusel vastutab kostja panga ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki hageja nõudeid OÜ EL. WMF vastu, mis tekivad võlaõigusliku lepingu nr 16500 alusel. Käendaja vastutuse maksimumsumma on nimetatud käenduslepingu alusel 600 000 krooni, s.o 38 346,98 eurot. Kostja on esitanud hagile nõuet välistava vastuväite leides, et poolte vahel 26.06.2006 sõlmitud käendusleping on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei esine TsÜS § 86 lg-s 1 sätestatud tehingu tühisuse aluseid. Kostja sõlmis hagejaga käenduslepingu OÜ EL. WMF juhatuse liikmena ning huvist endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu. Kostja oli 28.06.2000 laenusaaja ainuosanikuks ning alates 31.07.2000 ka laenusaaja ainsaks juhatuse liikmeks. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostjal oli käenduslepingu sõlmimisel otsene majanduslik ja õiguslik seos OÜ-ga EL. WMF ja seetõttu ei saa pidada kostja antud käendust tavapäraseks käenduslepinguks. Juriidilise isiku juhtimine ja sellele kohustuste võtmine on juhatuse liikme vahetu kutsetegevus, mille abil juhitakse ja korraldatakse juriidilise isiku majandustegevust. Seega, kui füüsiline isik käendab enda ainuisikuliselt juhitava juriidilise isiku kohustusi, tagab see füüsiline isik sisuliselt ka iseenda kui juhatuse liikme kutsealaste kohustuste täitmist, sest ainult juhatuse liikme kutsealaste kohustuste täitmisega on võimalik juriidilisele isikule võetud kohustusi täita. Seega seostub füüsilise isiku poolt tema enda vahetu tegevuse kaudu juhitavale juriidilisele isikule antud käendus iseseisva majandus- ja kutsetegevusega. Käenduslepinguga kohustub käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist ning kostja tagas OÜ EL. WMF kohustust juhatuse liikmena isikliku sideme tõttu. Kostja ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes. Kostja sõlmis käenduslepingu seoses isiklikust huvist äriühingu juhatuse liikmena äriühingu majandustegevuse vastu. Kuna kostja ei ole tarbija, siis vastutab ta juhul, kui põhivõlgnik rikub kohustust, käendajana VÕS § 145 järgi. Kostja OÜ EL. WMF

juhatuse liikmena oli teadlik äriühingu majanduslikust olukorrast, samuti oli ta teadlik, kui suured on äriühingu kohustused hageja ees, mille täitmise tagamiseks kostjaga käendusleping sõlmiti. Samuti sõltus äriühingu majandustegevus üksnes kostja tegevusest või tegevusetusest. Kostja on vastuväitena toonud välja Eesti Pangaliidu poolt koostatud „Hea pangandustava“, mille kohaselt on kliendi ja panga vaheliste suhete aluseks vastastikune ausus ja usaldus. Kuna kostja ei ole laenusaaja, siis ei ole hageja rikkunud head pangandustava. Kostja hinnangul ei ole hageja arvestanud käenduslepingute sõlmimisel käendaja seaduslikke huve, pannes kostjale kohustused, mida ta ilmselgelt täita ei suuda. Käenduslepingute sõlmimise ajal oli kostja igakuine netosissetulek 543,25 eurot, millega hageja oleks enne laenu väljastamist pidanud arvestama. Kostja poolt kohtule esitatud Swedbank AS-is oleva arvelduskonto nr 221024814394 väljavõttest (I kd, tl 44-53) nähtub, et perioodil 01.01.2006– 31.12.2007 on kostja teinud OÜ-le EL. WMF kontole rahalisi kandeid üle 2 700 000 krooni, so 172 561 eurot 45 senti. Kohus nõustus hagejaga selles, et konto väljavõttega on tõendatud, et kostja igakuine sissetulek ei saanud olla üksnes 543 eurot 25 senti. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei ole põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Hageja on laenu andmisel arvestanud ka kostja isikliku laenukohustusega hageja ees ning lisaks kostjaga sõlmitud käenduslepingule oli riskide maandamiseks laenulepingu täitmine tagatud täiendavalt hüpoteekide seadmisega laenusaaja kinnistutele. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et kõnealused käenduslepingud oleks kostja jaoks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et tegemist oleks tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega sõlmitud tehinguga. Kohtu hinnangul ei olnud kostja juhatuse liikmena lepinguid sõlmides sundolukorras. Samuti ei ole kostja tõendanud, et laenu saamine äriühingule oli hädavajalik. Seega ei olnud OÜ EL.WMF poolt laenu võtmise puhul tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaoluga, mille tõttu oleks lepingute sõlmimine vastuolus heade kommetega või avaliku korraga. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et käendusleping ei ole tühine. Kostja on vastuväitena esitanud tingimusliku tasaarvestusavalduse, mille kohaselt käenduslepingute kehtivuse korral on temale kui füüsilisest isikust käendajale põhjustatud asjatundja ebaõigest arvamusest tingituna kahju. Kostja ei ole oma avalduse aluseks olevat väidet – et hageja on oma arvamusega, mille kohaselt kostja materiaalne seisund käenduslepingute sõlmimisel oli piisav laenulepingu tagamiseks, tekitanud kostjale kahju – põhistanud, ega tõendanud, et hageja oleks OÜ-le EL. WMV laenu andes tuvastanud laenusaaja või kostja maksejõuetuse ning jätnud selle laenu andes arvestamata. Kostja ei ole ka välja toonud kas, milline ja millises suuruses kahju tal laenuandja väidetava lepingueelse kohustuse rikkumise tulemusena tekkis, mille kostja saaks hageja laenu tagastamise nõudega tasaarvestada. Tulenevalt sellest ei võtnud kohus seisukohta, kas kostja kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid teoreetiliselt täidetud, so kas laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja viidatud VÕS § 1048 eesmärgiks on reguleerida asjatundja ja tema poolt antud arvamusele ja soovitusele tugineva kolmanda isiku vahelist suhet ning võimaldada talle asjatundjapoolse ebaõige arvamuse esitamise korral lepinguvälise kahju hüvitamise nõuete esitamist olukorras, kus kolmas isik ei ole asjatundjaga lepingulises suhtes ega oma seega lepingulisi kahju hüvitamise nõudeid.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et hageja on teadlikult pankrotimenetlust vältinud, milline käitumine on vastuolus hea usus põhimõttega, kuna hagejal puudus kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Äriseadustiku (ÄS) § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust võlausaldajale ette nähtud ei ole. Hageja algatas 2009 oktoobris laenukohustuste täitmiseks täitemenetluse võlgniku kinnisvara suhtes (I kd, lk 24-25). Kinnistute realiseerimise tulemusena laekus hagejale 206 045 eurot 40 senti (tagatiste müügihinnad miinus kohtutäituri ja muud kulud (I kd, lk 24). Kostja hinnangul võõrandati laenu tagatiseks olev hüpoteekidega koormatud kinnisvara liiga odavalt. Pankrotimenetluses oleks saanud kinnistute eest rohkem raha. Kostja sellekohaseid väited ei ole asjakohased, kuna kostjal kui OÜ EL. WMF juhatuse liikmel oli kohustus püsiva maksejõuetuse korral esitada võlgniku pankrotiavaldus, et pankrotimenetluse käigus saaks võimalikult paljude võlausaldajate huvid kaitstud. Hageja huvide kaitsmiseks oli hageja õigustatud täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole pöörduma. OÜ EL. WMF laenu tagatiseks olnud kinnisvara võõrandati avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kostja väide, et kinnistud oleks saadud müüa kõrgema hinnaga, on oletuslikku laadi ega ole millegagi tõendatud. Kohtule 27.09.2013 esitatud eksperthinnangus (II kd, lk 34-49) on esitatud üksnes eelduslik turuväärtus. Kinnisasjale seatud hüpoteegi summat ei saa pidada turuväärtuseks. Vara reaalne väärtus selgub vara võõrandamise ajal arvestades konkreetset turusituatsiooni. Kohus jättis kostja vastuväite tunnistaja ülekuulamise taotlusele rahuldamata, kuna tunnistaja ütlustega ei saa tõendada kinnisasja väärtust. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja käitumine oleks vastuolus hea usu põhimõtetega. Kostja on vastuväite alternatiivina esitanud käenduslepingute ülesütlemise avalduse. Kohus nõustus hagejaga selles, et käenduslepingute ülesütlemine on tühine. Kostja on ülesütlemisavalduses tuginenud VÕS §-le 97, mis reguleerib lepinguliste kohustuste vahekorra muutumist. Kostja väidete kohaselt ei saanud ta käenduslepingut sõlmides mõistlikult arvata, et saabub maailma majanduskriis ja kinnisvara hinnad langevad. Sama saab väita ka hageja. Käenduslepingut sõlmides tegutses hageja kindla teadmisega, et võlgniku kinnistud on piisavalt väärtuslikud tagamaks hageja laenulepingust tulenevaid nõudeid. Käenduslepingu ülesütlemine ei mõju tagasiulatuvalt ja lõpetab käenduslepingust tulenevad käendaja kohustused üksnes tuleviku suhtes (VÕS § 195 lg 2). Seega isegi juhul, kui kostja ülesütlemise avaldus oleks kehtiv, jääb käendaja käenduslepingu ülesütlemise korral vastutama ülesütlemise hetkeks tekkinud kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja hageja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ning käenduslepinguga võttis kostja endale kohustuse tagada kõiki hageja nõudeid OÜ EL. WMF vastu, mis tulenevad laenulepingust nr 16550. Käenduselepingu p 3 kohaselt on käendusega tagatud nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, sh intresside, viiviste ja trahvide tasumise kohustus, samuti võlaõigusliku lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamine. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja käendajana käenduslepingus märgitud piirsumma 38 346 euro 98 sendi tasumise osas ning täiendavalt kohustuse täitmisega viivitamisel arvestatava viivisega. Kohus rahuldas hagi põhinõude ja viivise osas. Apellatsioonkaebus

Maakohtu otsus põhines õigusnormi rikkumisel. Kohus hindas vääralt tõendeid, mis viis materiaalõiguse väära kohaldamise ja ebaõige lahendini. Kostja jäi varasemalt avaldatud seisukoha juurde, et hageja kui võlausaldaja käitumine oli käenduslepingute sõlmimisel ja pankrotis OÜ EL. WMV tagatiste realiseerimisel vastuolus seaduse ja heade kommetega, lisaks oli vastuolus heade kommetega ka kostjale käenduslepinguga pandud kohustus, mistõttu on see TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine. OÜ EL. WMV sai hagejalt laenu kokku 357 905 eurot 23 senti, mis oli tagatud hüpoteekidega kogusummas 982 961 eurot 15 senti. Seega oli laen hüpoteekidega tagatud peaaegu kolmekordselt. Kohus leidis, et kuna kostja oli põhivõlgnikuga majanduslikult seotud, ei saa lugeda vaidlusalust käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Samas ei andnud kohus hinnangut asjaolule, et tagatiste väärtus ületas kordades laenusummat, samuti asjaolule, et panga initsiatiivil muudeti korduvalt käenduslepingut ning tehingute sõlmimise ajal ei olnud pooled võrdsetel positsioonidel – signaalid ülemaailmse finantskriisi saabumise kohta jõudsid pangani ilmselt varem kui kostjani. Pank kasutas täiendavaid tagatisi nõudes ebaõiglaselt oma paremat informeeritust turul toimuva osas ja seadis kostja, kes panka usaldas, teadlikult ebasoodsasse olukorda. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel on maakohus eiranud Riigikohtu suuniseid, mis on viinud materiaalõigusnormi väära kohaldamiseni. Kohus ei vastanud kostja väitele, et tema vastutust tuleb vähendada, kuna hageja ei ole tõendanud, et tegi laenu andmisel põhivõlgnikule nõuetekohase riskianalüüsi ja oli veendunud tema võimes leping täita. Käenduslepingute puhul on tegemist kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tasakaalust väljas olevate vastastikuste kohustustega sõlmitud tehingutega. Maakohtu järeldus, et kuna kostja ei ole laenusaaja, siis ei ole võlausaldaja rikkunud head pangandustava, on küüniline ja vastuolus hea pangandustava mõtte ja eesmärgiga, kuivõrd selles on sätestatud, et pangateenuse osutamisel arvestavad pangatöötajad kõigi osapoolte seaduslikke huve. Seega laienes hea pangandustava kõigile isikutele, kellega pank on suhetes. Ka alternatiivse seisukoha osas jäi kostja avaldatu juurde, et kui käenduslepingud ei olnud tühised, siis oli kostjal kahju hüvitamise nõue. Kostja on esitanud tingimusliku tasaarvestusavalduse, mille kohaselt tuli hagejal hüvitada asjatundja ebaõigest arvamusest põhjustatud kahju, millise nõude tasaarvestas kostja hageja (võimaliku) käenduslepingust tuleneva nõudega. Lisaks tugines kostja VÕS § 145 lg-le 5, leides, et kuna hageja vältis teadlikult OÜ EL. WMV pankrotimenetlust ja täitemenetluses võõrandati OÜ EL. WMV kinnistud (millistele seatud hüpoteekidega oli tagatud põhivõlgniku laen) liiga kiiresti ja odavalt, siis on hageja käitunud pahatahtlikult ja tema tegevuse tulemusena on vähenenud käenduslepingute sõlmimise ajal olemas olnud tagatised, mistõttu vähenema peab ka kostja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra. Lisaks jäi kostja seisukoha juurde, et ta oli käenduslepingud üles öelnud. Kostja ei näinud lepingu sõlmimisel ette, et ta pidi hakkama käendajana vastutama kinnisvaraturul toimunud hindade languse eest, seetõttu oli kostja vastutus välistatud. Jättes kostjale selgitamata, et hagi rahuldamine on realistlik, rikkus kohus selgitamiskohustust, sest kohus ei selgitanud pooltele menetluslikku olukorda ega vajadust esitada tõendeid. Vastustaja seisukoht

väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et käendatav kohustus on tekkinud ja see ei ole lõppenud. Vaidlust ei selles, et põhivõlgnikule on hageja laenu välja maksnud. Ühtegi vastuväidet selle kohta, et põhivõlgnik on väidetavalt saanud laenu alusetult, ei ole laenu väljastamisel ega vahetult peale seda esitatud. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on põhivõlgnikuga otseselt seotud isik, s.t kostja oli laenusaaja ainuosanik ja juhatuse liige. Kuna käendusleping sõlmiti enne 5.04.2011, millisest kuupäevast alates kehtib VÕS § 143 lg 1 praeguses sõnastuses, siis tuli maakohtul anda hinnang võimalikule kostja ja põhivõlgniku omavahelisele õigussuhtele. Maakohus on otsuses selgitanud piisava põhjalikkusega, et kostja poolt käenduse andmine seondus üheselt tema huviga endaga seotud äriühingu majandustegevuse vastu ja kostja vastutab käendajana VÕS § 145 järgi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga ja leiab, et hageja ei ole eksinud põhivõlgnikule laenu andes ega käenduslepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtete vastu, käenduslepingud ei ole kostja jaoks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ega äriühingu juhatuse liikmele sundolukorras. Maakohus leidis õigesti, et käenduslepingud ei ole tühised, hageja käitumine ei olnud käenduslepingute sõlmimisel vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole kostjale lepingute sõlmimisega tekitanud kahju ja käenduslepingute ülesütlemine kostja poolt oli tühine. Maakohus ei ole rikkunud asja lahendamisel menetlusõigusnorme ja on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.