Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.02.2014, Tallinn
Tsxilasja number
2-12-2558
Tsxilasi
X X ́i (X) hagi X X`i (X) vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks
Tsxilasja hind apellatsioonimenetluses
2381.25 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.09.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X X`i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant X X (isikukood xxxxxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Urmas Simon
xxxxxxxxxx, riigiõigusabi
elukoht korras
Vastustaja X X (isikukood: xxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxx), esindaja Eve Bluman Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.09.2013 otsus tühistada osaliselt lahendi põhjenduste, väljamõistetud hüvise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista X X ́ilt välja X X ́i kasuks elatisraha ajavahemiku 17.01.2011 kuni 16.06.2011 eest summas 695.05 eurot; 3) Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
3.
Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.X X (hageja) esitas 05.01.2012 X X ́i (kostja) vastu hagi, nõudes tagasiulatuvalt elatise väljamõistmist ajavahemiku 17.01.2011 kuni 16.06.2011 eest 476.25 eurot kuus, mis moodustab 75% hageja ülalpidamiseks kuluvast summast.
2.Hageja on kostja poeg, kelle ülalpidamiseks tasus isa elatist Harju Maakohtu 01.06.2010 otsuse alusel 139 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni 20.08.2010. Kuna hageja jätkas õpinguid gümnaasiumis kuni 16.06.2011, oli kostja kohustatud ka sel ajal teda ülal pidama. Alates septembrist 2011 õpib hageja Tartu Ülikoolis ja tema ainsaks sissetulekuks on ülikooli poolt makstav toetust 34.- eurot. Hagejat toetab majanduslikult tema ema, kes on alates 10.10.2011 töötu. Kostja majanduslik seis on oluliselt parem hageja omast, kuna tal on olemas sissetulekud ja vara, mis on oluliselt suurem hageja omast. Hageja ei pea vajalikuks esitada tõendeid oma kulutuste kohta, kuna ülalpidamiskulude olemasolu on üldteada asjaolu. Hageja ise hindab oma kuludeks keskmiselt 635.- eurot kuus. Seega palub hageja sellest vajaduste suurusest lähtuda. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väidete kohaselt oleks elatise väljamõistmine ebaõiglane, kuna kostja majanduslik olukord ja tervis on kehv. Pealegi on kostja arvates hageja suuteline ennast ise ülal pidama, mille tõttu ei tohiks ta elatist nõuda. Kostja pidi ja peab oma tervise pärast regulaarselt tarvitama ravimeid, et elus püsida. Kostja sissetulek on olnud vaidlusalusel perioodil keskmiselt 389.36 eurot kuus, millest ta pidi tasuma elatist hageja vennale Xle, lisaks ostma ravimeid ja tegema muid hädavajalikke kulutusi. Seega ei luba kostja majanduslik olukord elatist hagejale maksta. Hageja ema sissetulekud ja majanduslik olukord on oluliselt paremas seisus kui kostjal. Esimese astme kohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud 72,03% ulatuses hageja ja 27,97% ulatuses kostja kanda. Tsxilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 järgi
hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lõike 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
5.Perekonnaseaduse (PKS) § 97 punkt 2 sätestab, et ülalpidamist saama õigustatud isikuks on laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Hageja on kohtule esitanud tõendi, millelt nähtuvalt õppis kuni 16.06.2011 xxxxxxxxxx (t lk 7-8). PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja on esitanud nõude tagasiulatuvalt, see on perioodi eest alates 17.01.2011 kuni 16.06.2011.
6.Kostja on seisukohal, et hageja ei ole elatise nõude esitamiseks õigustatud isik põhjusel, et tegemist on täisealise isikuga, kes hagiavalduse esitamise ajaks on gümnaasiumi juba lõpetanud. Kohus ei nõustu kostjaga. PKS § 97 punktist 2 ei tulene piiranguid hagi esitamisele elatise saamiseks tagasiulatuvalt. Perioodil 17.01.2011 kuni 16.06.2011 oli hageja elatise saamiseks õigustatud isikuks, seega võis ta esitada hagi PKS § 108 alusel elatise saamiseks tagasiulatuvalt. Samale seisukohale asus käesolevas tsxilasjas ka Tallinna Ringkonnakohus 17.07.2013 määruses.
7.PKS § 99 lõike 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lõike 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Seega tuleb elatise väljamõistmiseks tuvastada: ülalpidamist vajava isiku vajadused ja nende katteks kuluva ülalpidamist andma kohustatud isiku võimalused elatise maksmiseks, lisaks peab arvestama ülalpidamist vajava isiku tavapärast elulaadi.
8.Hageja on esitanud nõude suuruses 476.25 eurot kuus, mis on 75% hageja ülalpidamisele kuulunud summast. Hageja on kohtule esitanud igakuiste kulude kalkulatsiooni (I kd t lk 3): toidukulu 160.-, garderoobikulu 50.-, eluasemekulu 220.-, koduhooldus ja vajalik inventar 40.-, ravimid ja tervishoid 10.-, transpordikulu 10.-, sidekulu 20.-, raamatud ja koolitarbed 5.-, harrastused, sport ja vaba aeg 100.- isiklik hügieen 20.-, seega kokku 635 eurot.
9.Kohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud hageja vajadused perioodil jaanuar 2011 kuni juuni 2011 järgmiselt: 1) kulud garderoobile - esitatud tõendid veebruar, märts ja aprill sooritatud ostude kohta kokku 392.56 eurot/5 kuud= 78.51 eurot keskmine kulu kalendrikuus (I kd t lk 116-119, 121). Antud juhul nähtub kohtule, et garderoobikulu on suurem veebruaris, samas jaanuaris ja mais oste sooritatud ei ole. Kohus on seisukohal, et riideid ei osteta üldjuhul igakuiselt, seega on õigustatud jagada garderoobikulu keskmise kulu arvestamiseks viiele kuule; 2) eluasemekulud - kommunaalkulud perioodil jaanuar 2011 kuni juuni 2011 kokku 896.67 eurot/6 kuud= 149.44 eurot keskmine kulu/2 isikut= keskmine kulu 74.72 eurot kalendrikuus (I kd t lk 103). Kuna hageja on avaldanud, et elas gümnaasiumis kestnud õpingute ajal koos perega, siis asub kohus seisukohale, et hageja vajaduse suuruse arvestamiseks tuleb kommunaalkulud jagada vähemalt kahe isiku vahel; 3) sidekulud - jaanuar 2011 kuni juuni 2011 kokku 212.02 eurot/5 kuud = 42.40 eurot keskmine kulu/ 2 isikut= 21.20 eurot kalendrikuus (I kd t lk 105-106). Hageja sidekulu
suuruse leidmiseks tuleb kulusumma jagada vähemalt kahe isiku vahel; 4) muud kulud 460.22 eurot/5 kuud= 92.04 eurot (I kd t lk 104, 112, 122). Kohus tuvastas esitatud tõendite põhjal hageja igakuiste kuludena 266.47 eurot. Kohus selgitab, et PKS § 116 lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, seega tuleb laste igakuised ülalpidamiskulud jagada vanemate vahel. Kohtule nähtuvalt jääb hageja ülalpidamiskuludeks ühele vanemale 133.23 eurot. Hageja esitatud tõendi (I kd t lk 9) alusel ei saa kõrvale kalduda vanemate võrdsuse põhimõttest, kuna hageja ema on töötuna arvele võetud alles alates 10.10.2011. Hageja on seisukohal, et ei soovi esitada kõiki tšekke, kuna lapsel ülalpidamiskulude olemasolu on üldteada asjaolu ning nende suurus on ajas ja vajadustes muutuv. Samas andis kohus korduvalt pooltele tähtaegu täiendavate tõendite esitamiseks, sealhulgas vanemate varalise seisundi ja sissetuleku kohta, ainuüksi lapse vajaduste kalkulatsiooni esitamine ei ole piisav. Kohus juhib siinjuures poolte tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 05.07.2013 lahendile tsxilasjas nr 2-12-47937, mille kohaselt PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäär kohaldub üksnes elatis väljamõistmisel alaealisele lapsele.
10.Tsxilasja materjalidest nähtuvalt on hageja vanemate abielu lahutatud ja ühisvara jagatud (I kd t lk 40-41), hageja elukohaks jäi ema elukoht (I kd t lk 32, 34). 15.06.2007 Harju Maakohtu otsusega on kostjalt alaealiste laste (X ja Xi) ülalpidamiseks välja mõistetud alates 01.01.2007 elatis kogusummas 4800 krooni kalendrikuus kuni laste täisealiseks saamiseni (I kd t lk 32-33). Kostja selgituste kohaselt rahuldas Tallinna Ringkonnakohus samas tsxilasjas hageja ema apellatsioonkaebuse ja mõistis kostjalt laste ülalpidamiseks välja igakuise elatise kogusummas 6000 krooni (I kd t lk 25). 2009. aasta alguses haigestus kostja raskelt, mistõttu esitas 06.03.2009 hagi elatise vähendamiseks 2175 kroonini kalendrikuus, mille kohus rahuldas ( I kd t lk 34-38). Kostja kinnitab, et täitis nimetatud elatise tasumise kohustust korrektselt. 2009. aastal nõudis poeg X kostjalt elatist perioodi eest 01.08.2008 kuni 01.06.2011 igakuiselt suuruses 2175 krooni. Selles tsxilasjas kinnitati 07.06.2010 kompromiss (I kd t lk 39). Kostja kinnitab, et täitis ka eelnimetatud kohustust korrektselt.
11.Antud tsxilasjas on hageja nõude esitanud täisealisena perioodi 17.01.2011 kuni 16.06.2011 eest tagasiulatuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks PKS § 108 alusel. Kohus jätab arvestamata tõendid, mis on esitatud nõudeperioodile eelnenud ja järgnenud kulude kohta TsMS § 238 lõike 1 punkti 1 ja lõike 5 alusel (I kd t lk 81-82, 86-87, osaliselt 103, osaliselt 105, 109-111, 113-115, 120). Kohtule on muuhulgas esitatud tõenditena kontoväljavõtted järgmistest ülekannetest: X Xi poolt teostatud ülekanne graafikakaardi eest (I kd t lk 107); X X rahaülekanne (I kd t lk 108). Kohus on seisukohal, et esitatud tõendid on oluliselt puudulikud - kohtule ei selgu, kelle arveid on makstud ning miks on vajalik olnud nimetatud arveid maksta.
12.Vaidlusalusel perioodil ei ole kostja hagejale elatist maksnud, hagejale on ülalpidamist võimaldanud üksnes hageja ema. PKS § 102 lõike 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kohus loeb mõjuvaks põhjuseks muuhulgas ülalpidamiseks kohustatud isiku töövõimetuse või olukorra, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõike 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav alaealine laps.
13.Tsxilasja materjalidest nähtuvalt oli kuni 01.06.2011 kostja ülalpidamisel ka teine laps (X X), kellele kostja kohustus igakuiselt tasuma elatist summas 139.01 eurot. Lisaks on kostja esitanud kohtule tõendid, millest nähtuvalt on ta Sotsiaalkindlustuse Põhja Pensioniameti
Tallinna Büroo 21.01.2011 otsuse nr 704663 kohaselt püsivalt töövõimetu 60% alates 01.11.2010 kestvusega kuni 30.11.2013 (I kd t lk 171). Kohtule nähtuvalt on ekspertarst asunud seisukohale, et kostja töövõime on osaliselt langenud ja füüsiline ülekoormus ei ole soovitatav. Tõendina esitatud väljatrükist (www.riik.ee I kd t lk 55-64, 166-170) nähtub, et kostja kasutas vaidlusalusel perioodil ja kasutab ka käesoleval ajal retseptiravimeid. Samas ei tõenda kohtu hinnangul eelnimetatud dokument kostja töövõimetust, mis takistaks tal tegemast tööd määral, mis võimaldaks lapsele elatist maksta. Lisaks selgitab kohus, et juhul, kui kohustatud isikul on töövõime kaotusest hoolimata piisav sissetulek või muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, ei ole elatise vähendamiseks põhjust. Kohustatud isikul tuleb ülalpidamise andmisel vajalike vahendite saamiseks teha kõik endast olenev, sealhulgas müüa vajadusel talle kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Tsxilasja lahendamiseks tuvastab kohus, kas kostja varalisest seisundist tulenevalt esineb PKS § 102 lõikes 1 sätestatud olukord.
14.Kohus on tõendite alusel tuvastanud kostja sissetuleku ja varalise seisu järgmiselt: Ühisteenused AS-ist palk ja kinnipidamised olid jaanuaris 2011 474.66 eurot, veebruaris 451.70 eurot, märtsis 484.12 eurot, aprillis 480.81 eurot, mais 0 eurot, juunis 444.91 eurot (I kd t lk 46, 132). Alates 02.05.2011 kuni 22.07.2011 viibis kostja haiguslehel (I kd t lk 47-49). Seega keskmiseks igakuiseks sissetulekuks oli 389.36 eurot (2336.20 eurot/6 kuud=389.36 eurot). Kohtu poolt TsMS § 230 lõike 5 alusel tehtud päringutest nähtuvalt omab kostja riikliku autoregistri andmetel järgmisi sõiduautosid: xxxxxxxx, ehitusaasta 2002, ja xxxxxxxx, ehitusaasta 1991. Kinnistusregistri andmetel omab kostja kinnistut xxxxxxxxxxxxxx suurusega 23 146 m2 ning korteriomandit xxxxxxxxx, mida kostja kasutab kohtule nähtuvalt elukohana. Äriregistri andmetel kostja ettevõtja ei ole. Päringust Swedbank AS-ile nähtub: kostja pangakontol oli seisuga 01.01.2011 kontojääk 7472.26 eurot, EMTA on 11.03.2011 sooritanud füüsilise isiku tulumaksu osas ülekande 1061.83 eurot, sissetulek tööandjalt Ühisteenused AS-ilt koos Haigekassa poolt makstud hüvitisega oli kokku 3558.26 eurot/6 kuud=keskmine 593.04 eurot. Lisaks on igakuiselt laekunud kostja pangakontole pension jaanuarist märtsini 170.72 eurot ja aprillist juunini 173.62 eurot. Kohus jätab tulenevalt kostja esitatud tõendist (I kd t lk 42-45) sissetulekuna arvestamata kostja pangakontolt nähtuvad igakuiselt laekuvad liisingumaksesooritused X X poolt (I kd t lk 133-151). Kostja on kohtule esitanud vaidlusalusel perioodil makstud kommunaalkulude arved, millest nähtuvalt oli keskmiseks igakuiseks suuruseks 33.52+58.25+75.40+91.88+127.73= 386.78 eurot/6 kuud=64.46 eurot (I kd t lk 50-54).
15.Eeltoodu pinnalt asub kohus seisukohale, et kostja varaline seisund võimaldas hagejale elatist maksta kohtu poolt tõendite alusel tuvastatud kulupõhise nõude ulatuses (133.23 eurot kalendrikuus) sõltumata asjaolust, et kostja oli osaliselt töövõimetu ning tema ülalpidamisel oli ka teine poeg. Kohus selgitab kostjale, et PKS § 97 lõike 2 koosmõjus PKS §-ga 96 on kostjal kohustus pidada ülal ka oma täisealist gümnaasiumis õppivat last. Kohtu hinnangul ei ole mõistlik eeldada, et gümnaasiumis õppival lapsel on lisavõimalusi koolis õppimise kõrvalt raha teenimiseks. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Lapse ülalpidamise ja eluvajaduste tagamise kohustusest tuleneb vanema kohustus hankida endale ise sobib sissetulekuallikas, kasutades selleks vajalikul määral ära oma haridust ja muid eeldusi ning kasutada oma sissetulekuid ja vara ulatuses, mis võimaldab ülalpidamise kohustust täita. Elatis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ühekordse summana 666.15 eurot (133.23x5 kuud).
Apellatsioonkaebus
16.14.10.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub jätta täies ulatuses kostja kanda.
17.Maakohus ei arvestanud menetluskulude jaotamisel asjaoluga, et kostja lapsed ei ole kordagi saanud isalt toetust, vaid pidid elatist hagema. Seega menetluskulude jaotus on ebaõiglane, sest hagejale on jäetud suurem osa menetluskuludest, kuigi kostja oli tegelikuks kohtukulude põhjustaja.
18.Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas maakohus on hageja vaidlusaluse perioodi kulusid arvutanud ega ole põhjendanud kulutuste suuruse kujunemist. Maakohus ütles küll otsuses, et ei arvesta aja kohta enne ja pärast vaidlusalust perioodi esitatud tõendeid, kuid läks ise endaga vastuollu, kui lahkas kostja ja hageja ema lahutust enne vaidlusalust perioodi.
19.Hagejal ei ole võimalik tõendada kõiki kulutusi, sest kahe aasta vanuseid vajalikke tšekke ei ole võimalik enam esitada. Seega taotleb apellant, et kohus arvestaks näiteks keskmise toidukorvi ja kino- või teatripiletite hinnaga, lisaks muudele tavapärastele kulutustele. Seeläbi soovib apellant saada esialgselt nõutud summat 476.25 eurot kuus.
20.Maakohus ebaõigesti ei nõustunud kalduma kõrvale vanemate võrdsete kohustuste põhimõttest PKS § 116 lõike 1 tähenduses. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et kostjale kuulub kaks kinnisvara ja kaks sõidukit, mis teeb teda rikkamaks kui hageja ema, mistõttu oleks olnud õiglasem panna suurem elatise maksmise kohustus kostja kanda.
21.Apellant vaidleb maakohtu otsusele vastu ka selles osas, et maakohus mõistis elatist alla poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 101 lõike 1 mittekohaldamine on seaduse mõttega vastuolus, sest seaduse mõte on tagada lastele elatis vähemalt miinimummääras. Seega lähtudes PKS § 97 punktist 2 koosmõjus PKS § 101 lõikega 1 oleks pidanud määrama hagejale elatise vähemalt miinimummäära. Vastustaja seisukoht
22.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus osaliselt menetlusõiguse norme ja tõlgendas ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb otsus osaliselt tühistada väljamõistetud hüvitise summa, lahendi põhjenduste ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha ise tühistatud osas uue otsuse ja rahuldada hagi maakohtust suuremas ulatuses. Kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ning menetluskulud nii maa- kui apellatsioonikohtus on õiglane ja mõistlik jätta kummagi poole enda kanda.
24.Kolleegium nõustub apellandiga selles, et käesolevas asjas PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimumsuuruse rakendamata jätmine ei ole seadusandja mõttega kooskõlas. Kolleegium ei ole seotud teises tsiviilasjas materiaalõigusele antud tõlgendusega. Õige on, et PKS § 101 on pealkirjastatud „Elatis alaealisele lapsele“ ja selle kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kolleegium leiab, et seaduse kitsas tõlgendamine sätte pealkirja tõttu on ebaõiglane PKS § 97 punktis 2 nimetatud ülalpidamist saama õigustatud laste suhtes, kelle elukorralduses ei muutu täiskasvanuks saades (18-nda sünnipäeva saabudes) midagi sellist, mis muudaks tema õigust ja vajadust saada ülalpidamist eraldi elavalt vanemalt. Kui 17-aastasele lapsele, kes õpib gümnaasiumi 11. klassis, on vanem
kohustatud tagama ülalpidamise vähemalt seaduses ettenähtud miinimumi ulatuses, siis puuduvad mõistlikud põhjendused, miks sama elukorraldusega 18-aastaselt 12. klassis õppiva lapse ülalpidamine ei peaks olema samas ulatuses tagatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 3 kohaselt tuleb seadust tõlgendada koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Ei ole mõistlik, et eelpool näitena toodud 17-aastane laps ei pea oma kulutusi seaduses ettenähtud miinimumi ulatuses tõendama, küll aga peab seda tegema samas olukorras olev 18-aastane laps, kes õpib edasi samas gümnaasiumis. Seda enam, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusele, ei ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11). Lähtudes eeltoodust tõlgendab kolleegium PKS § 101 lõiget 1 nii, et see kohaldub ka PKS § 97 punktis 2 nimetatud isikutele ja hagejale väljamõistetava elatise suurust ühe kuu kohta tuleb tõsta vaidlusalusel perioodil kehtinud pooleni Vabariigi Valitsuse kuupalga alammäärast ehk 139.01 euroni iga kuu eest.
25.Ülejäänud apellandi väidetega kolleegium ei nõustu. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peavad pooled oma väiteid ja vastuväiteid tõendama, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja esitatud tõendid ei anna alust tuvastada temal vajalikke ja põhjendatud kulutusi vaidlusalusel perioodil suuremas ulatuses kui PKS § 101 lõikes 1 sätestatu. Asjaolu, et hagejal ei ole alles kõiki tšekke, millised tõendaksid tegelikke kulutusi aastal 2011, on tingitud hageja enda otsustusest esitada hagi alles 1,5 aastat peale 18-aastaseks saamist ja enam kui pool aastat peale ülalpidamise saamiseks õigustatud ajavahemiku möödumist. PKS-is ettenähtud elatise maksmise kohustus on esmalt sätestatud eesmärgiga tagada lapsele igapäevast ülalpidamist ajal, kui ta on seda õigustatud saama.
26.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et PKS § 116 lõikes 1 sätestatud vanemate võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks alus käesolevas asjas tõendamist ei leidnud, kuna eelduslikult omasid vaidlusalusel perioodil mõlemad vanemad nii vara kui sissetulekuid, mis võimaldasid neil hagejat ülal pidada. Ema kohta vastupidist tõendavaid tõendeid hageja ei esitanud. Hageja poolt esile toodud ema töötuks jäämise on maakohus õigesti tuvastanud alates 10.10.2011 (t I kd lk 9), seega peale vaidlusalust perioodi.
27.Kolleegiumi arvates arvutas ja põhjendas maakohus kulutusi õigesti. Kogukulude jagamine ebaühtlase kuude arvuga (mõned kulud 6-ga, mõned 5-ga) on põhjendatud asjaolust, et mitte kõik kulutused ei olnud kantud igakuiselt. See põhjendus nähtub ka maakohtu otsusest. Maakohus tegi kulude arvutuse hageja poolt esitatud tõendite alusel.
28.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb uuesti jaotada ka poolte menetluskulud. Kolleegium on TsMS § 163 lõike 1 alusel seisukohal, et mõistlik ja õiglane on jätta kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 164 lõike 3 rakendamine ja selle alusel kõigi menetluskulude kostja kanda jätmine põhjendatud ei ole, sest sissetuleku ja vara kohta mittetäieliku teabe andmist käesolevas asjas kostjale ette heita ei saa. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel samuti kummagi poole enda kanda.
Imbi Sidok-Toomsalu
Mare Merimaa
Ülle Jänes
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.