lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-12-31380/50

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 06.02.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-12-31380/50
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
06.02.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
6520
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.02.2014.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-12-31380

Tsiviilasi

OÜ Floratech hagi Patrick & Partnerid OÜ ja R S vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.10.2013.a otsus

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

6244,74 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R S apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ Floratech (registrikood: 11358220; asukoht: Tallinn), tehinguline esindaja v.adv Indrek Lillo Kostja I (apellatsioonimenetluses ei osale): Patrick & Partnerid OÜ (registrikood: 11490148; äriregistrist kustutatud 31.07.2013.a); Kostja II (apellatsioonimenetluses apellant): R S (isikukood: XXXXXXX), tehinguline esindaja adv Martin Kirsipuu

Kohtuistungi toimumise aeg

17.01.2014.a

Istungil osalenud isikud

Hageja tehinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo, kostja II R S , kostja II tehinguline esindaja advokaat Martin Kirsipuu

RESOLUTSIOON:

1.Harju Maakohtu 09.10.2013.a otsus jätta muutmata.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
2.
Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

1(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

3.Jätta maakohtu menetluskuludest 84% solidaarselt kostjate kanda ja 16% kostjate maakohtu menetluskuludest hageja kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja II kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.10.08.2012.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostjatelt solidaarselt võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. 09.08.2013.a nõuete täpsustuse kohaselt palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 2287,45 eurot, ajavahemiku 09.06.2010–10.08.2013.a eest viivise 3398,99 eurot ja viivise alates 11.08.2012.a määraga 0,2% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 04.07.2008.a makse- ja allahindlustingimuste lepingu nr 84 (edaspidi koostööleping). Hageja ning kostja II sõlmisid 28.07.2009.a käenduslepingu nr 84.1, millega kostja II vastutab hageja ees koostöölepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmise eest. 2009.a septembris soetas kostja I arvetel A00019516, A0019517, A00019518 ja A00019519 näidatud kaubad, milliste eest kostja I kohustus koostöölepingu p 4.1 kohaselt tasuma täies ulatuses 30 päeva jooksul peale arve vormistamist. Kostjad ei ole hagejale hagi esitamise hetkeni võlgnevust tasunud ehkki hageja on seda korduvalt nõudnud. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda ka viivist. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostjate viidatud kreeditarve nr A00019581 kajastab küll õigeid asjaolusid, kuid on tegelikkuses koostatud varem kui arvel näidatud kuupäev. Nimelt koostas hageja kõnealuse arve vahetult enne, so 10.09.2009.a, kui arved nr A00019516, A0019517, A00019518, A00019519, mis koostati 11.09.2009.a. Hageja eesmärk oli kreeditarvega vabaneda kõigist kostjal tekkinud võlgnevustest ning seadmete osas, mis kostja kauplusesse edasimüügi eesmärgil alles jäeti, esitati uued arved, millisteks ongi hagi aluseks olevad arved. Hageja andis kostjatele arvete tasumiseks aega täiendavalt 30 päeva, kostjad arveid ei tasunud. E-kirjavahetuses on kostjad võlgnevust tunnistanud ning lubasid selle kõrvaldada 2010.a novembri- ja detsembrikuu jooksul. Kostjad ei tasunud võlgnevust ka sel korral. Kuivõrd kostjad ei ole hagejale viidatud nelja arvet tasunud, ei ole lõppenud ka kostja II käendus. Kostjate viide lepingute numbrilisele erinevusele on alusetu. Kostja II kui kostja I juhatuse liige oli teadlik tekkinud võlgnevusest, seega ei olnud vajadust talle eraldi teadet tähitud postiga saata. 09.08.2013.a nõuete täpsustuse kohaselt ei ole hagejal võimalik öelda, millised arved on kostja I jätnud hagejale tasumata, kuna kostja I ei ole arvete tasumisel selgitanud, millisest arvest tuleneva võlgnevuse katteks ta mingi summa tasub. Seega luges hageja tasutuks

2(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 varemalt esitatud arved. Järelikult on kostja I jätnud hagejale tasumata 13 hageja poolt kostjale I viimati esitatud arvet (so arved nr A00025857, nr A00025779, nr A00025654, nr A00025625, nr A00025622, nr A00025600, nr A00025575, nr A00024622, nr A00024621, nr A00024391, nr A00024341, nr A00024265, nr A00024251), kokku summas 2135,62 eurot. Ühe arve (nr A00024244) on kostja I jätnud hagejale tasumata ka osaliselt, so summas 151,83 eurot. Niisiis tuleneb kostjate võlgnevus 14, eelnimetatud arve täielikust või osalisest täitmata jätmisest, kokku summas 2287,45 eurot. Pooltevahelises lepingus on kokku lepitud, et kui klient (so kostja I) viivitab lepingu objektiks oleva asja eest tasumisega hagejale, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,2% lepingu summast iga maksmisega viivitatud päeva eest. Seega on eelviidatud arvete tasumata jätmisega kogunenud viivis summas 3398,99 eurot. Kostjate vastuväited

2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on hageja nõue põhistamata ja paljasõnaline. Kostjad on tasunud kõik hageja arved ning sellest tulenevalt puudub neil hageja ees võlgnevus. Hageja on esitanud kohtule neli arvet kaupade eest, mis olid kostja I hallataval müügipinnal müügis pooltevahelise komisjonilepingu alusel. Kuivõrd kostja I võttis hageja käest kauba realisatsiooni korras, pidi kauba eest tasumine toimuma siis, kui kostja I suutis kauba realiseerida. Tulenevalt poolte vahel kokkulepitust esitas hageja kostjale I kõnealused arved, kuid enamjaolt oli kostja I tagastanud hagejale tema kauba, seega on hageja kaotanud õiguse nõuda tagastatud asjade eest tasu. 11.09.2009.a kreeditarvega nr A00019581 on hageja ka ise kinnitanud nõude puudumist kostjate vastu. Antud arve on ühtlasi ka saateleht, seega tuleb seda käsitleda kui kauba üleandmise-vastuvõtmise akti. Hageja väited arvetega seotud eluliste asjaolude (sh et kreeditarve on esitatud tegelikkuses varem, kui hagi aluseks olevad arved) kohta ei ole usaldusväärsed ega usutavad. Hageja esitatud e-kirjavahetuses on kostja I juhatuse liige andnud ekslikult kinnistuse võlgnevuse osas. Kostja II esitas vastuväite ka käenduslepingust tuleva nõude täitmiseks, kuivõrd kreeditarve väljastamisega saabus käenduse ajaline limiit. Nimelt lepiti käenduslepingus kokku, et see kehtib kuni võlgnevuse tasumiseni hagejale. Kui kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud, ei eksisteeri hagejal siiski nõuet kostja II suhtes, kuivõrd viimane käendas hageja ja kostja I vahel sõlmitud koostöölepingust nr 31 tulenevaid kohustusi (käenduslepingu p 2), mitte makse- ja allahindlustingimuste lepingust nr 84 tulenevaid kohustusi. Samuti ei ole hageja esitanud käenduslepingu p-de 6 ja 7 kohaselt kostjale II nõude kohta kirjalikku teadet tähitud postiga. Kuivõrd põhinõue on alusetu, on seda ka viivisenõue. Lisaks on viivis ebamõistlikult suur, ületades põhivõlga. Kostjad taotlesid viivisenõude alandamist. Pooltevahelises lepingus ei ole lepitud kokku viivisemääras 0,2%. Lepingus sätestatud leppetrahvi ei saa samastada viivisemääraga. Hageja ei ole esitanud kostjatele leppetrahvinõuet kui sellist. Vastuseks hageja nõude täpsustusele esitasid kostjad kostja I reskontro väljavõtted, millised tõendavad kõnealuste arvete tasumist. Arvet nr A00024341 ei ole kostja I kunagi saanud. Kostjad esitasid vastuväite ka hageja hagi täpsustusele, viidates, et hageja on kasutanud oma menetlusõigusi pahauskselt. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 09.10.2013.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja 4574,90 eurot, millest põhivõlgnevus on 2287,45 eurot ja

3(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 viivis ajavahemiku 09.06.2010–10.08.2013.a eest 2287,45 eurot, ning viivise alates 11.08.2013.a põhinõudelt määraga 0,2% päevas kuni põhinõude rahuldamiseni täies ulatuses. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise osas 1111,54 euro ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 alusel jättis kohus hageja menetluskulud 84% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 16% ulatuses hageja kanda. Hageja ja kostja I vahel on 04.07.2008.a sõlmitud makse- ja allahindlustingimuste leping, mis vastab müügilepingu tunnustele. Hagiavalduses on hageja väitnud, et kostja I võlgnevus tuleneb kostjale I väljastatud 10.09.2009.a kuupäevaga arvetest nr A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519. Hagis palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 2287,45 eurot ja viivise 4735,04 eurot. Kostjad on hagiavalduse vastuse lisana esitanud hageja poolt 11.09.2009.a koostatud krediitarve nr A00019581, milles kajastuvad ka eelpool nimetatud hageja arvete ning nende kaupade hinna krediteerimised. Lisaks on kostjad 19.03.2013.a menetlusdokumendile lisanud ka kostja I septembri 2009.a kohta käiva raamatupidamise väljavõtte. Hageja esindaja on 30.05.2013.a eelistungil möönnud arvete A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519 krediteerimist. Hageja on 03.04.2013.a menetlusdokumendi lisana järgnevalt oma nõude tõendamiseks esitanud ajavahemiku 27.02.2009.a kuni 06.08.2012.a hageja müügireskontro väljavõtte (kd I, tl 126-127). Hageja müügireskontro väljavõtte kohaselt on hageja kostjale I väljastanud 327 arvet, mille kohaselt on tasumata arvete summa jäägiks 2287,45 eurot (s.o hageja käesoleva tsiviilasja põhinõude summa). 30.05.2013.a eelistungil vaidles kostjate esindaja hageja müügireskontro väljavõttele kui tõendile vastu. Kostjate esindaja oli seisukohal, et hageja peab esitama konkreetsed arved, millest väidetavalt kostja I võlgnevus tuleneb. Kostjate esindaja poolt 30.05.2013.a eelistungil esitatud vastuväitest hageja müügireskontro väljavõtte kohta ajendatuna esitas hageja 27.06.2013.a kohtule taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks. Nimetatud taotlusega on kohus tsiviilasja toimikusse võtnud 327 kostjale I esitatud arvet (kd I, 146-226; kd II, tl 1-242). Hageja märkis, et kuna hagejal ei ole võimalik tuvastada, milliste toodete eest on kostja I tasunud, siis loeb hageja tasutuks varasemalt esitatud arved. Tasumata arvetena on hageja esile toonud järgmised arved: nr A00025857, A00025779, A00025654, A00025625, A00025622, A00025600, A00025575, A00024622, A00024621, A00024391, A00024341, A00024265 ja A00024251, summas 2287,45 eurot. Kohus võttis eelnevad poolte seisukohad hageja nõude tõendatuse osas kokku järgnevalt. Kohtu hinnangul tõendab hageja nõuet hageja müügireskontro ajavahemiku 27.02.2009.a kuni 06.08.2012.a väljavõtte. Müügireskontro puhul on tegemist raamatupidamisliku arvestusega, mis sisaldab endas müügiarvete väljastamist ja nende tasumiste märkimist. Seega on nimetatud arvestuse põhjal muu hulgas võimalik jälgida ka müügiarvete tasumata jätmisest tekkinud võlgnevusi. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja I ei ole temale väljastatud arveid tasunud selliselt, mis oleks võimaldanud hagejal ja kohtul üheselt nende tasumist tuvastada. Kohtu hinnangul nähtub see eelkõige kostjate 04.09.2013.a esitatud maksekorralduste selgitustest, kus makse selgituseks on märgitud „Vanade arvete katteks + tellimused“ (kd III, tl 34) ja „Müügitellimused“ (kd III, tl 41). Antud olukorras nõustus kohus hageja seisukohaga selles, et hageja müügireskontro väljavõte on koostöölepingust tuleneva nõude olemasolu kohta piisav tõend, kuivõrd sellest nähtub koonduvalt kostja I tegevus esitatud arvete tasumisel. Asjaolu, et hageja müügireskontro arvete summade laekumiste

4(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 jäägiks on 2287,45 eurot, annab tunnistust sellest, et hagejal on nimetatud summa ulatuses nõue kostjate vastu. Puudub põhjus kahelda hageja müügireskontro väljavõtte andmete õigsuses. Kohus on tsiviilasja toimikusse tõenditena esitanud kostjale I väljastatud arved. Lisaks arvetele, on hageja müügireskontro väljavõte kooskõlas hageja arvelduskonto ajavahemiku 01.01.2009.a kuni 06.08.2012.a väljavõtetega (kd II, tl 243-250). Kohus nõustus hagejaga ka selles, et hageja müügireskontro ühtib kostjate poolt 04.09.2013.a menetlusdokumendi lisadest nr 1-13 nähtuvate summade ja kannetega (kd III, tl 33-45). Lähtudes eeltoodust leidis kohus, et ajavahemiku 27.02.2009.a kuni 06.08.2012.a hageja müügireskontro väljavõte on asjakohane dokument hageja nõude tõendamisel. Seega peavad kostjad hageja müügireskontro ning sellel kajastuva jäägi ümberlükkamiseks tõendama, et perioodi 27.02.2009.a kuni 06.08.2012.a arved on kostja I poolt tasutud või hageja on kostjale I nõude summa ulatuses koostanud krediitarve(d). Kostjad on hageja poolt kostjale I väljastatud arvete kohta tõenditena esitanud 04.09.2013.a menetlusdokumendi lisana maksekorraldused nr 341, 357, 360, 366, 374, 408, 413, 415, 416, 419 (kd III, tl 33-42) ja kostja I arvelduskonto väljavõtte ajavahemiku 01.04.2010.a kuni 01.10.2010.a kohta (kd III, tl 43-44) ning maksekorralduse nr 365 (kd III, tl 45). Kostjate poolt esitatud tõendeid hinnates asus kohus seisukohale, et kostjad ei ole hageja müügireskontrol kajastuva jäägi tasumist tõendanud. Kohtu hinnangul võinuks kostjate väited tõendatuks osutuda ajavahemiku 27.02.2009.a kuni 06.08.2012.a kohta käiva kostja I ostureskontro väljavõtte esitamisega. Antud hetkel nähtub esitatud tõendite pinnalt, et tõendatuks saab lugeda 2009.a septembris hagejale tasutud summad. Selleks on kostjad 19.03.2013.a menetlusdokumendi lisana esitanud kostja I dokumendiregistri 2009.a septembri väljavõtte ostuarvete kohta (kd I, tl 102-103). Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja I reskontro juunikuu 2010.a andmed ei ühti hageja sama perioodi müügireskontro andmetega. Kohtule nähtuvalt on hageja oma müügireskontro juunikuu 2010.a väljavõtte kohaselt kostjale I väljastanud arved nr A00024195 ja A00024341 (kd I, tl 125), mis kostja I reskontros ei kajastu. Viimase arve tasumist on kostjad tõendanud maksekorraldusega nr 365 (kd III, tl 45) ja kostja I arvelduskonto väljavõttega (kd III, tl 43). Arve nr A00024195 (tellimuse nr MT00019731; kd II, tl 16) tasumist kohus kostja I arvelduskonto väljavõttes esitatud andmete alusel ei tuvastanud. Kostjate poolt hageja müügireskontro kohta esitatud tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et kostjad ei ole hageja poolt kostjale I väljastatud arvete tasumist tõendanud. Esiteks ei ole kostjad esitanud terviklikku väljavõtet vaidlusaluse perioodi (s.o 27.02.2009.a kuni 06.08.2012.a) kostja I reskontrost. Lisaks annab kohtule esitatud väljavõte kostja I juuni 2010.a reskontro väljavõte arvete nr A00024195 ja A00024341 mittekajastamise tõttu põhjuse kahelda nimetatud tõendi tugevuses. Samas ei ole kostjad menetluse käigus vastu vaielnud hageja müügireskontro andmete õigsusele. Lisaks on hageja esindaja 25.09.2013.a menetlusdokumendis õigesti viidanud ka asjaolule, et kostjad ei ole tuginenud väitele, et hageja on jätnud kostjale I krediitarve koostamata. Lisaks müügireskontro väljavõttele on hageja esitanud tõendina ka kirjavahetuse hageja endise juhatuse liikme Airon Põlda ja kostja II (kui kostja I juhatuse liige) vahel (kd I, tl 6770). Hageja poolt 22.11.2010.a saadetud elektronkirjas on kostjat I palutud tasuda võlgnevus,

5(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 mis väidetavalt tulenes arvetest nr A00019515, A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519. Kostja II on 24.11.2010.a vastuskirjas teinud hagejale ettepaneku võlgnevuse tasumiseks (kd I, tl 68). Kostjad on 19.03.2013.a seisukohas märkinud, et kostja I juhatuse liige on ekslikult hageja ees äriühingu võlgnevust kinnitanud. Kostjate selgituse järgi väljendavad kostja II kui juhatuse liikme seisukohad asjaolu, et kostja I oli valmis hagejale võlgnevuse tasuma juhul, kui võlgnevus peaks olema. Kostjad osundasid sellele, et kuna selgus, et eelnimetatud arvete krediteerimine, siis oli kostja II juhatuse liikmena andnud ekslikult kinnituse võlgnevusele, mida ei eksisteerinud (kd I, tl 90). Kohus kostjate eeltoodud hinnanguga ei nõustunud, kuivõrd tõendina esitatud kirjavahetusest taolist järeldust teha ei saa. Kostja I juhatuse liikme teadlikkus võlgnevusest hageja ees nähtub tema poolt välja pakutud detailses võlgnevuse tasumise korras. Kohus juhtis tähelepanu, et hageja koosolek võlglaste suhtes otsuste tegemiseks leidis kirjavahetuse andmetel aset 25.11.2010.a. See on aga enam kui aasta pärast hagejapoolset arvete nr A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519 ja 11.09.2009.a krediitarve nr A00019581 koostamist. Kohus nõustus hagejaga selles, et 11.09.2009.a krediitarve nr A00019581 oli koostatud enne arvete nr A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519 kostjale I väljastamist. Selleks annab esiteks aluse eelnimetatud kirjavahetus kostjaga II, kes pärast aastapikkust vahet möönis oma kirjas arvete nr A00019515, A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519 olemasolu. Teiseks nähtub krediitarve nr A00019581 koostamise õige aeg kostjate poolt esitatud dokumendiregistri 2009.a septembri väljavõttest (kd I, tl 102). Kõnesolevast dokumendis on arveldused hankijatega sorteeritud kannete numbrite järgi. Krediitarve on nähtav kande nr 13 all ning hageja väiteid arvete nr A00019516, A00019517, A00019518 ja A000119519 väljastamise kohta kinnitavad kanded on vastavalt nr 33 kuni 36. Seega asus kohus seisukohale, et nimetatud kirjavahetusest võib järeldada kostja II teadlikkust kostja I võlgnevusest hageja ees. Kokkuvõtteks märkis kohus, et kuna käesolevas otsuses on tuvastatud kostja I poolne ebakorrapärane arvete tasumine hagejale, siis sellest lähtuvalt on kohus käesolevas kohtuotsuse jaos pidanud piisavaks hageja nõuet tõendavaks dokumendiks hageja müügireskontro väljavõtet (kd I, tl 116-127) ning poolte kirjavahetust (kd I, tl 67-70). Hageja nõue kostja II vastu tuleneb hageja ning kostja II vahel 28.07.2009.a sõlmitud käenduslepingust nr 84.1 (kd I, tl 16-17). Nimetatud lepingu p 2 on sõnastatud järgmiselt: „Käendaja vastutab kreeditori ees deebitori kohustuste täitmise eest, mis tulenevad koostöölepingust nr 31 (edaspidi koostööleping). Eelnimetatud kohustused hõlmavad koostöölepingust tulenevaid lepingumakseid, viivist, trahvi ning kõiki muid deebitori poolt koosöölepingu alusel kreeditorile tasumisele kuuluvaid makseid ning kreeditori poolt võla deebitorilt sissenõudmiseks tehtud kulutusi“. 19.03.2013.a menetlusdokumendis on kostjad juhtinud tähelepanu sellele, et käendaja vastutab kreeditori ees deebitori kohustuste täitmise eest, mis tulenevad koostöölepingust nr 31. Hageja ja kostja I vaheline makse- ja allahindlustingimuste leping kannab numbrit 84, kuid käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II koostöölepingust nr 31 tulenevate kohustuste täitmise eest (kd I, tl 90). Kostjate väidete kohaselt ei ole hageja täitnud käenduslepingu p-st 7 tulenevat nõuet, mille kohaselt tuleb käenduslepingu alusel edastatavad teated või sellest tulenevad nõuded saata tähitud postiga poolte aadressidel. Kokkuvõtvalt leidsid kostjad, et sellest tulenevalt on hagejal täitmata nõude esitamise formaalsed eeldused (kd I, tl 91).

6(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 Kohus ei nõustunud kostjate eelnimetatud seisukohtadega. Käenduslepingus hageja ja kostja I vahelise võlasuhte tähistamine pealkirjaga „koostööleping“ ei välista hageja nõuet kostja II vastu. Lepingu olemust saab hinnata üksnes temas sisalduvate kokkulepete kaudu. VÕS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt, lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Antud juhul nähtub hageja ja kostja I ühine tahe 04.07.2008.a sõlmitud makse- ja allahindlustingimuste lepingu sissejuhatusest, mille kohaselt kõnesoleva lepingu eesmärgiks on anda kostjale I võimalus osta hagejalt kaupu lõpptarbijatele edasimüügiks ning muu hulgas leppida kokku allahindlussüsteemis (kd I, tl 5). Refereeritud koostöölepingu sissejuhatus lubab kohtul järeldada, et makse- ja allahindlustingimuste lepingut võib koostöölepinguks pidada. VÕS § 29 lg 2, kohaselt lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu. Kohus leidis, et käenduslepingus koostöölepingule nr 31 viitamine on ilmselge ebatäpsus, mis aga ei või eelnimetatud VÕS-i sätte järgi lepingu tõlgendamise aluseks olla. Kohus nõustus hagejaga, et käenduslepingu nr 84.1 seotus 04.07.2008.a makse- ja allahindlustingimuste lepinguga on tõendatud nii kõnesolevate lepingute numbrite ja nendes kattuvate poolte õiguste ja kohustuste poolest. Seoses käenduslepingu alusel esitatavate nõuete formaalsete eeldustega märkis kohus järgmist. Pooltevahelist käenduslepinguga seotud teadete vahetamise korda on reguleerimas käenduslepingu p 7, mille kohaselt edastatavad teated või sellest tulenevad nõuded tuleb saata tähitud postiga (kd I, tl 16). Kohtu hinnangul on eelnimetatud käenduslepingu punkt tagamas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Kohus nõustus hageja viitega asjaolule, et antud hetkel kostja II on kostja I juhatuse liige. Hageja on 08.01.2013.a seisukoha lisana esitanud elektronkirjade vahetuse hageja ning kostja I juhatuse liikme vahel (kd I, tl 67-70). Nimetatud kirjavahetusest saab kohtu hinnangul järeldada, et kostja II oli kostja I juhatuse liikmena teadlik kujunenud olukorrast. Antud juhul võib täidetuks lugeda nii käenduslepingu p-st 7 kui ka TsÜS § 69-lg-st 2 tuleneva eelduse, st kostjale II oli isiklikult teatavaks tehtud hageja nõue põhivõlgniku kostja I suhtes. Lähtudes eelnevast, nõustus kohus hagejaga selles, et hagejal oli põhjendatud ootus formaalsete tingimuste täidetuks lugemise kohta. Kostjad leidsid, et käendus oli piiratud võimalike tasumata arvete lõpliku tasumisega kostja I poolt. Käendusleping on allkirjastatud 28.07.2009.a ning hageja poolt on krediitarve väljastatud 11.09.2009.a. Viidates VÕS § 153 lg-le 1, leidsid kostjad, et kostja II käendusest tulenevad kohustused tuleb hageja ees lugeda lõppenuks 11.09.2009.a kuupäevaga (kd I, tl 40). Eelnev kostjate seisukoht tugineb käenduslepingu lõppu lisatud järgnevale käekirjalisele kokkuleppele: „Käesolev leping kaotab kehtivuse peale võlgnevuse tasumist Floretech OÜ-le, Mõlemad lepingu eksemplarid loetakse peale võlgnevuse tasumist Patrick & Partnerid OÜ poolt Floratech OÜ-le kehtetuks“ (kd I, tl 17). Kohus nõustus käenduslepingu osas kostjate viitega VÕS § 142 lg-le 3, mille kohaselt võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Samas on kohus käesoleva otsuse käigus tuvastanud, et kostja I koostöölepingust tulenev kohustus hageja ees ei ole täidetud. Seetõttu ei saa käenduslepingut lõppenuks pidada. Olukorras, kus pooled ei ole kokku leppinud, millised kohustused tuleb esmajärgus täidetuks lugeda, kuulub kohaldamisele VÕS § 88 lg 6 p 1. Kohus leidis, et hagi kuulub kostja I vastu põhivõlgnevuse osas rahuldamisele hageja ja kostja I vahel 04.07.2008.a sõlmitud

7(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 koostöölepingu nr 84 p 4.1 alusel. Kostja II vastu kuulub hagi põhivõlgnevuse osas rahuldamisele hageja ning kostja II vahel 28.07.2009.a sõlmitud käenduslepingu nr 84.1 p 2 alusel. Lähtudes eeltoodust ning kooskõlas VÕS § 145 lg-ga 1 tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 2287,45 eurot. Sarnaselt põhivõlgnevuse õigusliku alusega tugineb hageja viivisenõude puhul VÕS § 88 lg 6 p-le 1. Hageja on seeläbi lugenud tasutuks varasemad kohustused ning hageja on viivisearvestuse koostamisel võtnud aluseks hageja poolt kostajale I esitatud viimased 14 arvet põhivõlgnevuse summa ulatuses. Hageja on aluseks võtnud arved nr A00025857, A00025779, A00025654, A00025625, A00025622, A00025600, A00025575, A00024622, A00024621, A00024391, A00024341, A00024265 ja A00024251 summas 2135,62 eurot ja arve nr A00024244 summas 151,83 eurot (kd III, tl 4-6). Hageja palus kostjatelt ajavahemiku 09.06.2010.a kuni 10.08.2012.a eest solidaarselt välja mõista viivise summas 3398,99 eurot. Hageja tugines koostöölepingu p-le 9.1 (hageja poolt ilmselt ekslikult märgitud p 9.2). Kostjad on 19.03.2013.a seisukohas leidnud, et pooled ei ole koostöölepingus viivisemääras kokku leppinud. Kostjate esindaja märkis 30.05.2013.a eelistungil, et pooled on koostöölepingus selle rikkumisel kokku leppinud leppetrahvi kohaldamises ning seega peaksid olema hageja poolt täidetud leppetrahvile rakenduvad formaalsed nõuded. Koostöölepingu p 9.1 on sõnastuses, et kui klient viivitab lepingu objektiks oleva asja eest tasumisega hagejale, siis on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 0,2% lepingu summast iga maksmisega viivitatud päeva eest (kd I, tl 11). Kooskõlas VÕS § 29 lg-ga 1 nähtub kohtu hinnangul kõnesoleva lepingupunkti sõnastusest, et pooled on ette näinud õiguskaitsevahendi juhuks, kui klient viivitab temale väljastatud arve tasumisega. Seega on pooled ette näinud kitsama sanktsiooni kohaldumisala kui leppetrahv seda üldjuhul teeb. Piiritletud leppetrahvi kohaldumise võimalus lubab kohtul järeldada, et pooled on koostöölepingu p-des 9.1 ja 9.2 ette nähtud sanktsioonide puhul lähtunud siiski viivisest. Kohus möönis, et kuigi seaduses sätestatud viivisemääraga oleks hageja sellekohane nõue umbes kümme korda väiksem, ei anna käesolevas tsiviilasjas esitatud seisukohad ja tõendid alust kokkulepitud määra mittekohaldamiseks. Kohus nõustus kostjate viitega ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-66-05 seisukohale, millest tulenevalt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Samas otsuses märkis Riigikohus, et reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Eelnevalt refereeritud Riigikohtu seisukohti arvesse võttes peab hageja tõendama kahju olemasolu, mis tingiks põhivõlgnevusest suurema viivisenõude õigustatuse. Hageja osundas sellele, et kahju puudumine või selle olemasolu leppetrahviga võrreldes oluliselt väiksemas ulatuses ei saa olla leppetrahvi alandamise aluseks, kui leppetrahvi sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon, st võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga. Kohus iseenesest nõustus hageja viidatud seisukohaga, kuid asus siiski antud küsimuses seisukohale, et hageja peab tõendama enda huvi tagatud kohustuse täitmise vastu. Hageja on 03.04.2013.a menetlusdokumendis viidanud, et tema jaoks on oluline see, et arved saaksid õigel ajal tasutud. Kohus märkis, et taoline hageja soov on arusaadav, kuid siiski ei õigusta viivisenõuet põhivõlgnevust ületavas osas. Seda eriti olukorras, kus kostjad on esitanud sellekohase vastuväite ning pannud sellega viivisenõude tõendamiskoormise tekkida võinud kahju või kantud kulutuste osas hagejale. Kohtu hinnangul ei luba hageja esindaja poolt kohtumenetluse käigus antud seisukohad hageja viivisenõuet täies ulatuses rahuldada.

8(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

Lähtudes eeltoodust vähendas kohus kooskõlas VÕS § 162 lg-ga 1 hageja viivisenõuet mõistliku suuruseni. Lähtudes hageja ning kostja I vahel sõlmitud koostöölepingu nr 84 üldtingimuste p-st 9.1 ning kostjaga II sõlmitud käenduslepingu nr 84.1 p-st 2 leidis kohus, et kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlgnevuse ulatuses, so summas 2287,45 eurot. TsMS § 367 alusel tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista ka viivis alates 11.08.2012.a kuni põhivõlgnevuse (2287,45 euro) täieliku tasumiseni, määraga 0,2% päevas. Apellatsioonkaebus

4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja II apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi uue otsusega rahuldamata. Kostja II ei nõustu kohtu seisukohaga, justkui puudub hagejal võimalus selgitada võlgnevuse olemust, kuna arvete tasumisel ei ole näidatud, millist arvet tasuti. Vastupidi, enamustel juhtudel on kostja I arvete tasumisel siiski kajastanud, milline arve tasuti. Kostja II hinnangul peab hageja selgelt ja üheselt osutama arvetele, millised kostja I on väidetavalt jätnud tasumata või tasunud üksnes osaliselt. Seega peab hageja siduma oma nõude konkreetsete arvetega, mitte pelgalt müügireskontro väljavõttega. Hageja esitas kõik poolte vahel eksisteerinud majandustegevuses esitatud arved, mida oli üle 300, väites, et tema nõue tuleneb nendest kusagilt. Seega pidid justkui kostjad tõendama hageja nõude olemasolu. Samuti esitati arved, millistele on omakorda tehtud kreeditarved, seega need arved ei oma enam mingit tähtsust. Hageja müügireskontro väljavõte ei kajasta võlgnevust objektiivselt, seega ei ole kohane tõend. Lisaks on kostja I esitanud omapoolsed müügireskontro väljavõtted, mida kohus on käsitlenud ebausaldusväärsete tõenditena. Kohus ei ole hinnangut andnud ka kostja I juhatuse liikme kinnituskirjale, milles viimane kinnitab, et kostjal I puudub võlgnevus hageja ees. Seega ei ole kohus analüüsinud kõiki tõendeid, rikkudes sellega menetlusnorme. Kohus on otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt vaid hageja müügireskontro väljavõttest, leides, et selle alusel on hageja nõue tõendatud. Kohtu selline seisukoht on põhjendamatu. Oma 12.08.2013.a vastuses osutas hageja konkreetsetele arvetele, millised on kostja I poolt tasumata. Lisaks eelnevalt viidatud kostja I müügireskontro väljavõttele esitasid kostjad ka kõnealuste arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Seega on kohtu poolt vaid hageja müügireskontro väljavõttest lähtumine väär ja meelevaldne. Jääb arusaamatuks, miks hageja müügireskontro väljavõte on olulisem ja usaldusväärsem tõend, kui kostjate esitatud reskontro väljavõtted, maksekorraldused kui ka kostja I juhatuse poolne kinnituskiri. Kohus on uurinud tõendeid ühekülgselt, mis on viinud ebaõiglase ja vale otsuse tegemiseni. Samuti on otsus kostja II jaoks üllatuslik, kuivõrd viimasel eelistungil andis kohus kostjatele tähtaja hageja poolt 12.08.2013.a esitatud arvete osas maksekorralduste esitamiseks, mida kostjad ka tegid. Samas ei lähtunud kohus otsuse tegemisel antud tõenditest, vaid valis peamiseks tõendiks just hageja müügireskontro väljavõtte. Kostjale II jääb arusaamatuks kohtu poolt otsuse p-s 3 viidatu, et kostjad oleks pidanud esitama tõendina oma ostureskontro väljavõtte ajavahemikuga kuni 06.08.2012.a. Poolte ärilised suhted lõppesid ning viimased arved on esitatud 2010.a. Peale selle, hageja on viidanud konkreetsetele arvetele, milliste tasumist kostjad tõendasid. Kohus ei andnud kostjatele ka täiendavat tähtaega kõikide maksekorralduste esitamiseks, mis tõendaksid kõikide hageja poolt esitatud arvete tasumist. Kohus ei ole antud asjaolule viidanudki, et kostjad peaks sellised tõendid esitama. Samuti on kohus arusaamatul põhjusel valikuliselt lugenud tõendatuks üksnes 2009.a septembris hagejale tasutud summad.

9(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

Kohus tugines hagi rahuldamisel vääralt hageja esitatud pooltevahelisele e-kirjavahetusele, milles viidatakse arvetele nr A00019516, A00019517, A00019518 ja A00019519 ning nende tasumisele. Kostja II jääb oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et kõnealuses kirjavahetuses on kostja I juhatuse liige ekslikult andnud kinnituse võlgnevuse osas, mida tegelikult ei eksisteerinud. Oluline on siinkohal ka asjaolu, et antud e-kirja sisu puudutab justnimelt eespool viidatud nelja arvet, milliste osas on hageja juba eelistungil möönnud, et nende osas on tehtud kreeditarve. Kohus on selle asjaolu oma otsuse p-s 1 ka välja toonud. Seega ei saanud kohus hagi rahuldamisel viidatud e-kirjavahetusele kui tõendile tugineda. Käenduse osas jääb kostja II oma varasemalt esitatud seisukoha juurde, et hagejal ei eksisteeri kostja II suhtes nõuet, kuivõrd viimane käendas hageja ja kostja I vahelisest koostöölepingust nr 31 tulenevaid kohustusi, pooled on aga sõlminud koostöölepingu nr 84. Kuivõrd pooltevaheline leping on ainuisikuliselt hageja koostatud, siis tuleb selliseid küsimusi tõlgendada käendaja kui nõrgema poole kasuks. Kohus ei ole antud asjaolusid arvestanud. Kohtu poolt viivise vähendamist põhinõude suuruseni ei saa pidada viivisenõude alandamiseks, nagu kostjad taotlesid. Viivise alandamine on näilik, kohus on pelgalt selgitanud, et hageja ei saa põhinõuet ületavas osas viivist käesoleval juhul nõuda. Kostjad aga viitasid asjaolule, et viivisemäär on liiga suur ning ainuüksi sel põhjusel tuleks viivisenõuet alandada alla põhinõude summa. Sellest lähtuvalt ei ole aga kohus viivist alandanud. Viivisearvestuse skeem jääb arusaamatuks. Kostja II jääb ka viivisemäära osas oma varasema seisukoha juurde, et lepingus ei ole viivisemääras 0,2% kokku lepitud ning leppetrahvinõuet ei ole hageja esitanud. Kohus oleks ka siin pidanud tõlgendama lepingut kostja II kasuks, mis tähendab seda, et vaidlusalune lepingupunkt viitab ikkagi leppetrahvi nõudmise õigusele, mida hageja teinud ei ole. Seega on kohus kohaldanud vääralt materiaalõigusnorme. Vastustaja seisukoht

5.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Esmalt käsitleb ringkonnakohus, kes on apellatsioonimenetluse osalised ning seejärel vastab kaebuse väidetele.
7.Hageja esitas maakohtusse hagi kostja I ja kostja II suhtes. Kostja I suhtes esitatud hagis tugines hageja hageja ja kostja I vahelisele müügilepingule. Kostja II suhtes esitatud hagi alusena tugines hageja käenduslepingule, millega kostja II käendas hageja ja kostja I vahelisest müügilepingust tulenevaid nõudeid. Seega oleks hageja saanud esitada kostja I ja kostja II suhtes eraldi hagid, mida oleks võidud lahendada ka eraldi kohtumenetlustes. Seega ei ole kostja I ja kostja II suhtes esitatud hagid sellises seoses, et vaidlusaluseid õigussuhteid saaks tuvastada üksnes mõlema kostja suhtes ühiselt. Maakohus tegi otsuse, mis puudutas nii kostjat I kui ka kostjat II. Kostja I maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei ole kostja I käesoleva apellatsioonimenetluse osaline ja käesolev apellatsioonimenetlus ei puuduta kostjat I ega vaidlustatud maakohtu otsuse kehtivust kostja I suhtes.

10(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

8.Apellatsioonkaebuses esitatud väited maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Kuigi maakohus arvestas hageja poolt esitatud reskontro väljavõtet tõendina, ei anna see alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Esiteks tuleb nõustuda maakohtuga selles, et reskontro väljavõte ehk hageja raamatupidamisprogrammi andmete väljavõte, milles kajastati kõiki kostjale I adresseeritud arveid ja nende eest tasumisi, on tõend. Tegemist on dokumentaalsele tõendile kohasel andmekandjal informatsiooniga. Vastav informatsioon on asjassepuutuv. Maakohus esitas põhjendused, miks ta arvestab hageja reskontro väljavõtet ja miks ta kostja reskontro väljavõtet ei arvesta. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud.
9.Teiseks, hageja ei piirdunud üksnes oma müügireskontro väljavõtte esitamisega. Hageja esitas kohtule kõik arved, mida ta hageja ja kostja I vahelise koostöö raames kostjale I esitas (vt hageja 27.06.2013.a menetlusdokument ja selle lisad t I kd lk 143 jj). Kõikide hageja poolt kostjale I esitatud arvete alusel tegi hageja arvutuse ning leidis, kui suur summa tuli kokku kostjal I hagejale tasuda (vt arvestus hageja 27.06.2013.a menetlusdokumendi lk 2 t I kd lk 144). Sellele lisaks esitas hageja ka oma konto väljavõtte, kust nähtusid kõik maksed, mida kostja I hagejale viidatud arvete tasumiseks tegi. Selle pinnalt tegi hageja arvutuse ning arvestas kohtu jaoks välja, kui palju kokku on kostja I hagejale, hageja poolt väljastatud arvete alusel tasunud. Seejuures võttis hageja arvesse ka kreeditarveid. Vastav arvestus on esitatud eespool viidatud menetlusdokumendis. Seega esitas hageja kohtule arvutuskäigu, millest nähtub see, miks ja kuidas leidis hageja, et kostja I on hagejale võlgu ning miks on võlgnevuse summa just selline. Sellele lisaks esitas hageja kohtule ka kõik dokumendid, mille alusel oli võimalik kontrollida, kas hageja arvestuskäik on õige või mitte. Need andmed on piisavad selleks, et hageja poolt esitatud hagi rahuldada, samuti selleks, et hagi aluseks olevaid asjaolusid kontrollida. Seega ei saa väita, et hageja tugines hagi alusena üksnes oma raamatupidamisprogrammi teatud andmete väljavõttele. Vastupidi – hageja esitas kohtule hagi, milles esitas kõik hagi aluseks olevad asjaolud, kuni detailideni välja (kõik 327 arvet ning ka oma konto väljavõtte, kust nähtuvad kõik kostja I poolsed maksed), samuti esitas hageja ka omapoolses menetlusdokumendis arvutused, millest nähtub arvete summa kokku ja tasutud summa kokku. Ka maakohus tugines otsuses sellele, et hagi aluseks olevad asjaolud on tõendatud mitte ainult hagejapoolse müügireskontroga vaid sealt nähtuvat järeldust kinnitavad ka hageja poolt kohtule esitatud arved ning laekumisi kajastav hageja konto väljavõte. Seega ei rajanud maakohus otsust üksnes hageja müügireskontrole.
10.Apellandi hinnangul on käesoleva vaidluse puhul tegemist segaste asjaoludega, mille osas ei ole ei hageja ega ka kohus loonud piisavat selgust ning seetõttu ei oleks maakohus tohtinud hagi rahuldada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Selline vaidlus, kus hageja on müünud kostjale kaupu, hageja on esitanud kostjale kaupade eest arved ja kostja on arved tasunud vaid osaliselt, on täiesti tavaline vaidlus, mille sarnaseid lahendatakse tsiviilkohtumenetluses tihti. Käesoleva asja puhul on oluline see, et kostja ei ole mitte ühegi arve osas (välja arvatud arved, mille osas on koostatud kreeditarved, mida aga on hageja arvestanud) väitnud, et ta ei oleks arvetes kajastatud kaupu saanud või et hageja peaks tõendama, et arvetes näidatud kaubad üle anti. Kostjate vastuväited piirdusid sellega, et hageja ei ole loonud arvete, kreeditarvete ning kostja I poolsete tasumiste osas piisavat selgust. Reeglina piirduvad käesolevas lõigus kirjeldatud vaidlused mõne arvega ning mõne laekumisega. Reeglina esitavadki hagejad kohtule ülevaate kõikidest arvetest ja väite selle kohta, et millised arved on tasutud ja millised mitte. Kui arveid on mõned üksikud, siis eeldatakse, et hageja teeb oma menetlusdokumendis arvestuse, kus liidab kõikide arvete

11(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380 summa kokku ning lahutab saadud summast kõikide laekumiste summa. Teisiti ei saa lahendada ka sellist vaidlust, kus mõne üksiku arve asemel on arveid kokku 327. Hageja põhjendas kohtule ära, miks ta ei saa öelda, et milline arve või milline arve osa, millisel ajahetkel jäeti tasumata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et juhul, kui kostja I tasus arveid ebaregulaarselt ja suvalistes osades, võib olla selguse ja hagi aluseks olevate asjaolude kontrollitavuse huvides vajalik esitada kohtule kõik arved, mida hageja kostjale I kogu pooltevahelise koostöö raames väljastas. Seda, et arveid tasuti ebaregulaarselt ja kohati ka suvalistes summades, tunnistas ka kostja II, kes tugines vastavale asjaolule isegi apellatsioonkaebuses. Kostja II tõi vastava asjaolu usutavaks muutmiseks ringkonnakohtu istungil esile isegi väite, et selline arvete tasumine toimus hageja varasema juhtkonnaga kokkuleppel. Ringkonnakohus leiab, et kui arveid ei tasutud korrapäraselt, ühekaupa ning arvel näidatud täissummades, siis ongi selguse huvides mõistlik ja põhjendatud kui hageja toob kohtu ette selle, mitu arvet ja millistes summades kokku kostjale I väljastati ja kui palju kokku on kostja I hagejale raha maksnud. Sellisel viisil asjas selguse loomise kohasust ei muuda see, et käesolevas asjas on arveid suhteliselt palju (327). Kohtul tuleb tsiviilasi lahendada ka siis, kui hagi lahendamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid on suhteliselt palju. Käesoleval juhul oli mõistlik kohtu ette tuua kõik arved ka seetõttu, et hageja kostjalt I koostöö ajal viivist ei arvestanud ja viivisevõlgnevust tasutud rahasummadelt maha ei arvestanud. Sellel põhjusel ei ole tõepoolest oluline, millise arve tasumise eesmärgil kostja I mingi rahasumma hagejale üle kandis, sest lõpliku võlgnevuse summa saab arvestada viisil, et kõikide arvete summast lahutatakse kõikide laekumiste summa, sest muud, kui põhivõlga kostja I poolt tehtud maksetest maha ei arvestatud. Viivist hakkas hageja arvestama alles hiljem, kui oli selgunud see, kui palju kokku on kostja I põhivõlga üleüldse tasutud. Seejuures arvestas hageja viivist kõige viimastelt arvetelt, mis on kostja jaoks kõige soodsam lahendus.

11.Seega esitas hageja kohtule faktiväidetena info selle kohta, mitu arvet, millal ja mis summades on kostjale I esitatud ning ka selle info, kui palju on kostja I hagejale arvete alusel tasunud. Sellele lisaks esitas hageja kohtule ka väidetena menetlusdokumendis info selle kohta, kui suur oli kõikide arvetes näidatud võlgnevuste summa ja kui palju on kostja I poolsete tasumiste summa ning mis on vastavate suuruste vahe. Kostja I hageja poolt esitatud arvetele vastu ei vaielnud. Sellele lisaks, kostjad ei esitanud kohtule väiteid, mille alusel saaks järeldada, et hageja poolt esitatud andmed, arved, arvutused või reskontro väljavõte oleks vale.
12.Iseenesest ei ole vale see, kui maakohus märkis, et maakohtu järeldust toetab ka see, et kostja II, kes oli kostja I juhatuse liige, on e- kirjas võlgnevust tunnistanud. Maakohus ei ole selle alusel hagi rahuldanud. Maakohus märkis pelgalt, et nimetatud asjaolu on kohtu järeldust toetavaks asjaoluks. Selline sedastus ei ole vale.
13.See asjaolu, et hageja väitis esialgses hagiavalduses, et tasumata on arved, mille kohta esitas kostja I hiljem kreeditarved, ning asjaolu, et hageja ei ole suutnud maakohtu menetluses veenvalt seletada, milliste konkreetsete arvete osad on täpselt tasumata, ei saa tingida maakohtu otsuse tühistamist. Menetluse kestel tulebki segaseid asjaolusid täpsustada ning kui hagejale said teatavaks kostja I vastuväited, rajas hageja oma hagi sellele, milline on kostja I poolne kõikidest arvetest tulenevate kohustuste summa ja kui palju on nende arvete alusel raha makstud. Selliselt üles ehitatud hagi võib rahuldamisele kuuluda. Iseenesest tuleb nõustuda ka hageja käsitlusega sellest, et kuivõrd reeglina loetakse tasutuks varem sissenõutavaks muutunud kohustus, siis võib väita, et kõik viimased arved, milles nõuti võlgu olevale summale vastavat rahasummat, tulebki lugeda maksmata arveteks.

12(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

14.Maakohus ei eksinud otsust tehes, kui ta ei jätnud hagi rahuldamata põhjusel, et kostja I juhatuse liige, kes on ühtlasi ka kostja II, andis kinnituskirja, milles kinnitas, et on kõik võlgnevused hageja ees täitnud. Kostja enda poolne kinnituskiri ei saa olla selliseks tõendiks, mille alusel tuleks lugeda tõendatuks, et võlgnevus hageja ees on täidetud.
15.See, et hageja esitas kohtule ka need arved, mille osas on koostatud ka kreeditarved, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja rajas oma hagi sellele, et esitas ülevaate kõikidest arvetest, mida hageja on kostjale I esitanud ning lõi nende alusel siis selguse sellest, kui palju on veel võlgu olev summa. Kostja ei ole esile toonud, et hageja arvutustes oleks mingi viga, ebatäpsus või et arvutustes oleks midagi konkreetset arvestamata jäetud.
16.See, et hageja teatas, et tasumata arveteks võib lugeda 14 viimast arvet ja see, et kostja näitas, et vastavad arved on tasutud, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja selgitas oma väite esitamisel, et ta loeb need 14 arvet tasumata arveteks mitte seetõttu, et nende arvete alusel ei ole raha makstud aga seetõttu, et esmajärjekorras tuleb lugeda sooritus tehtuks varasema võlgnevuse katteks. Olukorras, kus hageja tõendab võla summa olemasolu, ei oma Hagi rahuldamise seisukohast tähendust, millal konkreetne kohustus tekkis.
17.Kuigi apellant heitis kaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei andnud kostjatele piisavalt aega selleks, et kostjad saaksid esitada kõikide arvete tasumist tõendavaid dokumente, ei saa see tingida apellatsioonkaebuse rahuldamist. Esiteks rõhutab ringkonnakohus, et apellandi poolt tehtud etteheidet toimikumaterjalide alusel tuvastada ei saa. Teiseks märgib ringkonnakohus, et apellant kinnitas 17.01.2014.a kohtuistungil, et tal ei olegi võimalik nimetatud dokumente esitada.
18.Hagi rahuldamata jätmist ei saa tingida ka see, et hageja ei ole menetluses täpselt esile toonud, millal hagetav rahaline kohustus (iga võlgnevuse osa kaupa) sissenõutavaks muutus. Rahalise kohustuse hagemise eeldusena tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud, mille alusel saab tuvastada rahalise kohustuse olemasolu ja see, et kohustus on muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis õigesti, et kõik vastavad eeldused on kohtu ette toodud. Juhul, kui kostja soovib tugineda aegumisele, tuleb kostjal kohtu ette tuua kõik aegumise kohaldamise eelduseks olevad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole kostja seda teinud. Tõendamiskoormist ei saa muuta see, kui kostja väidab, et ta ei saa aegumise kohaldamist taotleda põhjusel, et ta ei tea, millal konkreetne kohustus sissenõutavaks muutus. Hagimenetluses asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise riski kannab see pool, kellel konkreetsete asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise koormis lasub. Eespool toodule lisaks rõhutab ringkonnakohus, et kostjad ei ole käesoleva kohtumenetluse raames aegumisele tuginenud ega aegumise kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud. Ringkonnakohus rõhutab ka seda, et aegumist ei saaks kohaldada ka põhjusel, et nõustuda tuleb hagejapoolse käsitlusega, et kõigepealt tuleb täidetuks lugeda varasemalt sissenõutavaks muutunud kohustused ning sellest tulenevalt tuleb tasumata arveteks lugeda viimasena esitatud arved, mistõttu ei saaks aegumist kohaldada ka siis, kui seda oleks taotletud.
19.Maakohus tuvastas tõendite alusel õigesti, et kostja II ja hageja ühine tegelik tahe oli suunatud sellele, et kostja II käendab just käesolevas tsiviilasjas kohtu ette toodud hageja ja kostja I vahelisest lepingust tulenevaid kohustusi. Asjakohased põhjendused esitas maakohus oma otsuses, ringkonnakohus põhjendustega nõustub ning nende ülekordamist vajalikuks ei pea. Maakohtupoolsete põhjendustega mittenõustumine ei ole aluseks, et põhjendusi valeks lugeda.

13(14)

Tsiviilasi nr: 2-12-31380

20.Maakohus leidis õigesti, et viivise alla põhinõude vähendamiseks alust ei ole. Viivise vähendamise aluseks olevad asjaolud tuli kohtu ette tuua kostjal. Kostjad selliseid asjaolusid kohtu ette toonud ei ole. Maakohus võttis viivise vähendamise taotluse lahendamisel muude asjaolude hulgas õigesti arvesse seda, et viivisel on ka kohustuse täitmisele sundimise funktsioon. Viivise vähendamiseks ei ole piisavaks aluseks see, et kokkulepitud viivisemäär on ca 10 korda suurem kui seadusjärgne viivise määr. Kokkuleppelise viivisemäärana on 0,2%-ne viivisemäär iseenesest täiesti tavaline. Lepingutega võivad pooled võtta endale kohustuse maksta suhteliselt kõrget viivist. Sellise kohustuse võtmine võib olla tingitud sellest, et raha õigeaegne saamine võib olla ühe poole jaoks oluline ning see pool võib soovida läbi suhteliselt kõrgete viiviste luua olukorra, kus raha maksmise kohustust rikkuv pool peab arvestama ka suurte sanktsioonidega. Maakohus leidis õigesti, et rahalise kohustuse viivitamise puhuks kokkulepitud „leppetrahvi“ kohustust tuleb käsitleda viivise maksmise kohustusena. Menetluskulude jaotus
21.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, pole ringkonnakohtul alust ka muuta maakohtu poolt määratletud maakohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kõik apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Kaupo Paal

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.