Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-12-16144
Tsiviilasi
Swedbank AS hagi Allen Alleti vastu 6030 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
6030 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 1. oktoobri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja) – Swedbank AS (rk: 10060701), esindaja Külli Reinfeld Vastustaja (kostja) – Allen Allet (ik: XXX), esindaja Ilona Põld
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 1. oktoobri 2013 otsus.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ning mõista Allen Alletilt Swedbank AS-i kasuks välja
võlgnevus 6030 (kuus tuhat kolmkümmend) eurot ja viivis tasumata võlgnevusest alates 23.04.2012 kuni võlgnevuse 6030 eurot täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Jätta poolte menetluskulud maakohtus Allen Alleti kanda.
4.
Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus Allen Alleti kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS esitas 23.04.2012 maakohtule Allen Alleti vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlg 6030 eurot ja viivis protsendina põhinõudest (s.o EKP intress + 7% aastas) alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu 03.07.2006 sõlmitud laenulepingust nr 06-107352-EV. Hageja, Elvi Väina ja kostja sõlmisid 29.05.2006 laenulepingu nr 06-086238-EL ja 03.07.2006 laenulepingu nr 06-107352-EV. E. Väina sõlmis hagejaga veel 05.02.2007 laenulepingu nr 07-019408-EV. Enne laenulepingu 06-086238-EL sõlmimist oli E. Väinal hagejaga sõlmitud laenuleping nr 05-232806-EL, mille tagatiseks oli korteriomand Tallinnas XXX. Laenulepingu nr 06-086238-EL sihtotstarve oli korteri Tallinnas XXX ost, parkimiskohtade 63a ja 64a ost ning laenulepingu nr 05-232806-EL refinantseerimine. 31.05.2006 sõlmitud notariaalse korteriomandite müügilepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise kokkuleppe, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel seati eelnimetatud korteriomanditele ühishüpoteek, millega tagati kõik hageja nõuded E. Väina ja kostja vastu, mis tulenevad laenulepingust nr 06-086238-EL ja selle võimalikest lisadest ning kõik nõuded E. Väina ja/või kostja vastu, mis tulenevad poolte vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Laenulepingu nr 06086238-EL järgi kohustusid E. Väina ja kostja kuue kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast
tagastama hagejale laenusummast ennetähtaegselt vähemalt 95 828,28 eurot. 21.06.2006 laekus hagejale 95 828,28 eurot ja XXX korteriomand vabastati hüpoteegi alt. Lepingute nr 06-086238-EL, 06-107352-EV ja 07-019408-EV tagatiseks jäi hüpoteek korteriomandile XXX. Laenulepingu nr 06-107352-EV p 14.1 alusel vastutavad laenusaaja E. Väina ja kaastaotleja A. Allet kohustuste täitmise eest solidaarselt. Kostja jättis lepingujärgsed kohustused täitmata, mistõttu ütles hageja 19.01.2011 lepingu ennetähtaegselt üles. Tagatis realiseeriti 29.06.2011 hinnaga 95 804 eurot ning hagejale laekus 93 886,65 eurot laenulepingutest nr 06-086238-EL (edaspidi leping I), 07-019408-EV (edaspidi leping II) ja 06-107352-EV (edaspidi leping III) tulenevate võlgnevuste katteks. Hageja kattis lepingutest tulenevaid kohustusi järgmiselt: - lepingu nr 06-086238-EL täitmiseks laekus 65 684,38 eurot, millega said kõik lepingust tulenevad kohustused täidetud; - lepingu nr 07-019408-EV täitmiseks laekus 27 163,51 eurot, millega said kõik lepingust tulenevad kohustused täidetud; - lepingusse 06-107352-EV laekus 1038,76 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga oli põhiosa võlgnevus 16 278,37 eurot. Tagatise müügist laekus 1038,76 eurot, seega jäi põhiosa võlgnevuseks 15 239,61 eurot. 05.07.2011 tasus E. Väina 75 eurot ja põhivõlaks jäi 15 164,61 eurot. Hageja otsustas kostja vastu kogunõuet mitte esitada ning vähendas laenukaardil põhiosa võlgnevust 8819,61 euro võrra. Pärast seda on E. Väina tasunud võla katteks 315 eurot. Hageja nõuab kostjalt põhiosa võlga summas 6030 eurot, tegelik põhiosa võlgnevuse nõue hagi esitamise seisuga on 14 849,61 eurot.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et väidetav võlg on kaetud E. Väina antud notariaalse võlatunnistusega. Võlatunnistusega kinnitas hageja laenulepingust tuleneva nõude suurust 6390 eurot. Seega saaks hageja kostjalt solidaarselt E. Väinaga nõuda 6390 eurot, millest tuleb arvestada maha E. Väina poolt tasutud summad. Lisaks ei ole hageja tagatise müügist saadud raha õigesti erinevate laenulepingute vahel jaotanud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 353 lg-st 3 tulenevalt tulnuks ühel ja samal järjekohal olevate hüpoteekidega tagatud nõuded rahuldada üheaegselt ja võrdeliselt nõuete suurusele. Sellisel juhul oleks laenulepingust nr 06-107352-EV tulenev nõue pärast tagatise müüki 2256,47 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 1. oktoobri 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vastutavad kostja ja E. Väina laenulepingu järgi lepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 annab võlausaldajale otsustamisvabaduse, millise solidaarvõlgniku vastu esitada nõue, samuti on võlausaldajal õigus otsustada, kas esitada nõue ühiselt mõlema võlgniku või igaühe vastu. Ta võib nõude esitada ühe solidaarvõlgniku vastu ja nõuda temalt kogu kohustuse täitmist täies ulatuses. Sama täitmist aga ei saa täies ulatuses kõigilt enam nõuda, kui nõue on täies ulatuses juba ühe solidaarvõlgniku vastu esitatud, vastasel juhul oleks see vastuolus VÕS § 65 lg-s 2 sätestatuga. Sätte mõte on eelkõige vältida olukorda, mil võlausaldaja nõue rahuldatakse mitmekordselt. Materiaalõiguse kohaselt on võlausaldajal seega õigus nõuda täitmist üksnes võlgnetava kohustuse ulatuses, mitte saada oma nõudele rahuldamist mitmelt solidaarvõlgnikelt korraga täies ulatuses (3-2-1-77-05). Nõude arvestuse kohaselt (tl 39–43) oli laenulepingu nr 06-107352-EV ülesütlemise ajal ehk 19.01.2011 võla jääk 16 278,37 eurot. 01.07.2011 laekus võlgnevuse katteks 1038,76 eurot. 06.07.2011 on hageja poolt osaliselt suletud laenujääk 8819,61 euro osas, võla jääk jäi 6345 eurot. Pärast E. Väina poolset osalist tasumist jäi 07.03.2012 seisuga võla jäägiks 6030
eurot. Hageja väitis, et korrektuurid laenukaardil tehti laenukomitee otsusega, kuid vastavat otsust kohtule ei esitatud, seega ei ole kohtul võimalik hinnata, millistel asjaoludel hageja otsustas laenujäägi osaliselt sulgeda. Ka kostjale saadetud teatises on hageja märkinud kolmest lepingust tulenevate täitmata kohustuste suuruseks kokku 6090 eurot (tl 37). Teatisest ei tulene, et hageja oleks vastutust võlgnike vahel jaganud. Kostja märgib õigesti, et hageja väide laenukomitee korrektuuride tegemisest laenukaardil, mille tagajärjel nõuab hageja nii E. Väinalt kui kostjalt kummaltki võlgnevust 6030 eurot, on tõendamata. Tuginedes hageja esitatud võla arvestusele luges kohus tõendatuks, et laenulepingust nr 06-107352-EV tulenev kogunõue on 6030 eurot, mida E. Väina juba tagasi maksab. Hageja ütles laenulepingud 19.01.2011 üles. VÕS § 186 p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. 29.06.2011 sõlmisid hageja ja E. Väina notariaalse võlatunnistuse ja kokkuleppe kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Võlatunnistusega kinnitas võlgnik, et võlgneb võlausaldajale 6390 eurot võlatunnistuse sõlmimise päeva seisuga ja nõue on sissenõutav. Kohus oli seisukohal, et 29.06.2011 võlatunnistus on konstitutiivne ning selle pooled ehk hageja ja E. Väina lõid iseseisva kohustuse 6390 tasumiseks, mille täitmise eest vastutab E. Väina ning mis seega välistab kostja vastutuse. Kostja märgib õigesti, et võlakirjaga on kaetud kogu laenulepingust nr 06-107352-EV tulenev jääk. Õige on hageja väide, et võlatunnistus ei kehti kostja suhtes. Seega on võlatunnistusega korrigeeritud kohustatud isikute ringi. Lisaks andis E. Väina tagasivõetamatu nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele ja kokkulepet käsitlevad lepingu pooled täitedokumendina. Arvestades hageja poolt võla korrigeerimist 8819,61 euro ulatuses 05.07.2011 võib sellest järeldada, et hageja võis loobuda teatud osast võlgnevusest. Võlatunnistuse p-s 1.1.2 kinnitavad võlausaldaja ja võlgnik, et nende vahel kehtib 03.07.2006 sõlmitud laenuleping nr 06-107352-EV, kuigi leping oli võlausaldaja poolt üles öeldud 19.01.2011. Ka see asjaolu annab tunnistust sellest, et tegemist on konstitutiivse (abstraktse) kohustusega. Isegi kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga varem võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle aluseks oleva tehingu kehtivusest. Konstitutiivse võlatunnistuse võtmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2), küll aga loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka esialgne kohustus. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, leides, et võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus, ei oma kostja vastuväited, mis puudutavad tagatise müügist saadu jaotamist lepingutest tulenevate võlgnevuste katteks, asja lahendamisel tähtsust. Kohus selgitas, et raha jaotamist mitme kohustuse täitmiseks reguleerib VÕS § 88. Hageja väitel otsustas ta saadu jagunemise VÕS § 88 lg 6 alusel. Eeltoodu tähendab ühtlasi seda, et võlgnik ei ole määranud, milliste kohustuste täitmiseks on raha tasutud (§ 88 lg 1) ja ka võlausaldaja pole ise seda järelikult teinud (§ 88 lg 4). Hageja ütles kõik kolm lepingut üles 19.01.2011 ehk kõik lepingud muutusid sissenõutavaks samal ajal. Hageja väitel lähtuti sellest, et kõnealuses lepingus oli kaks võlgnikku, hiljem sõlmitud lepingus oli üks võlgnik ning hageja jaoks oli see hilisem vähem tagatud leping. Kohus ei nõustu eeltoodud seisukohaga. Laenulepingu tagatuse all mõistetakse tagatisi asjaõigusseaduse või võlaõigusseaduse mõttes, nt pant, käendus jms. Hageja sõlmis lepingu kaaslaenusaajatega, mitte ei sõlminud ühega laenulepingut ja teisega käenduslepingut. Ühishüpoteegiga olid kõik lepingud võrdselt tagatud. Kohustuste täitmise määramisel tulnuks lähtuda VÕS § 88 lg-st 7 ning lugeda, et täitmine on toimunud võrdeliselt kõikide kohustuste katteks. Kostja seisukoht selles, et ühel ja samal järjekohal olevate hüpoteekidega tagatud nõuded rahuldatakse võrdeliselt, ei ole asjakohane, kuna tegemist oli üheainsa hüpoteegiga, mitte mitme samal järjekohal oleva hüpoteegiga.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Swedbank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 1. oktoobri 2013 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõige kohtu seisukoht, et laenulepingust nr 06-107352-EV tulenev kogunõue on 6030 eurot. Nimetatud lepingust tulenev hageja nõue on oluliselt suurem hagiavalduses nõutud summast ja see nähtub hagiavalduse lisast 8 (lepingul sooritatud operatsioonid). Enne hagi esitamist ja sellega kaasnenud laenukaardi korrigeerimist (põhjusel, et hageja otsustas laenusaajatelt kogu võlgnevust mitte nõuda) ning tagatisvara realiseerimisest laekunud summa arvesse võtmist oli lepingu põhiosa võlgnevus 16 278,37 eurot, intress 354,48 eurot, lepingutasu võlgnevus 95,87 eurot, põhiosa võlgnevuse viivis 600,52 eurot ja lepingutasu võlgnevuse viivis 7,93 eurot, kokku 17 377,17 eurot. Kohus tuvastas laenujäägi lepingu ülesütlemise seisuga (16 278,37 eurot) ja 01.07.2011 laekunud summa (1038,76 eurot). Samuti tuvastas kohus, et hageja poolt suleti osaliselt laenujääk 8819,61 euro osas. Kohus ei tuvastanud, et suletud osa oleks hagejale tasutud. Asjaolu, et hageja otsustas kostjale vastu tulla ja mitte nõuda temalt rohkem kui 6030 euro tasumist, ei tähenda, et ülejäänud osas oleks hageja nõue rahuldatud või et hageja oleks selles osas nõudest loobunud. Siinkohal ei oma tähendust asjaolu, kas hageja esitas laenukaardil tehtud korrektuuride osas laenukomitee otsuse või mitte, sest nõue ei saa olla olematu/täidetud/rahuldatud, kui seda ei ole hagejale tasutud. E. Väinaga sõlmiti notariaalne võlatunnistus summas 6390 eurot (võlatunnistuse sõnastus on eksitav, sest selles ei ole märgitud kogu võlgnevuse summat, vaid üksnes võlatunnistuses tunnistatud võlgnevuse summa, milles hageja ja E. Väina leppisid kokku eesmärgiga saavutada kokkulepe selles, et pärast nimetatud summa tasumist puuduvad hagejal laenulepingust nr 06-107352-EV tulenevad nõuded E. Väina vastu). Isegi juhul, kui E. Väina oleks enne hagi esitamist tasunud kogu võlgnevusest ära 6390 eurot, oleks hagejal ikkagi nõue kostja kui teise solidaarselt vastutava isiku vastu, sest võlatunnistus ei kehti kostja suhtes. Hagejal oleks lepingust tulenevalt jäänud endiselt üles nõue summas 10 987,17 eurot (17 377,17 – 6390), rääkimata lisanduvast viivisest. Hageja ja kostja vahel puudub nõude vähendamise või võlgnevuse tasumise kokkulepe. E. Väinaga sõlmitud kokkulepped ei puuduta kostjat seni, kuni E. Väina ei ole tasunud hagejale kõiki laenulepingust tulenevaid täitmata kohustusi, sh neid kohustusi, mille osas võlatunnistuses kokkulepe puudub. Ka juhul, kui laenulepingust tulenev kogunõue on 6030 eurot, mida E. Väina juba tagasi maksab, puuduks alus kogu hagi rahuldamata jätmiseks, sest laenusaajate vastutus on solidaarne ja E. Väina ei ole tasunud hagejale kogu võlatunnistuses sätestatud summat; 2) andis E. Väina deklaratiivse võlatunnistuse. Sellekohast seisukohta kinnitab muu hulgas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18, mille järgi täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel teiste hulgas nõudeid, mis tulenevad rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkuleppest, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Olukorras, kus sõlmitakse konstitutiivne võlatunnistus, st luuakse iseseisev kohustus, ei ole võimalik kohesele sundtäitmise allumise kokkuleppe sõlmimine, sest uus iseseisev kohustus ei saa muutuda sissenõutavaks samal hetkel notariaalse võlatunnistuse sõlmimisega. Arvestades, et E. Väina on notariaalses võlatunnistuses andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele võlatunnistuses nimetatud kohustuse nõuetekohasel mittetäitmisel, saab tegemist olla üksnes deklaratiivse võlatunnistusega. Ka võlatunnistuse ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkuleppe sõnastusest tuleneb üheselt, et poolte tahe oli sõlmida deklaratiivne võlatunnistus. Väär ja asjakohatu on kohtu viide VÕS § 89 lg 2 teisele lausele, kuivõrd isegi juhul, kui võlatunnistus oleks konstitutiivne, ei ole võlatunnistusest tulenev kohustus täidetud ning seega ei saa olla täidetud ka esialgne kohustus. Lisaks isegi juhul, kui võlatunnistus oleks konstitutiivne, kuid
sellest tulenevat kohustust ei ole täidetud, ei võta see hagejalt nõudeõigust kostja osas, kes vastutab samuti laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest; 3) vastutavad kostja ja E. Väina laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 võimaldab solidaarselt vastutavate isikute osas esitada igaühe vastu ka eraldi hagi. See tähendab, et võlausaldajal on õigus saada nii palju täitedokumente kui on solidaarselt vastutavaid isikuid, kuid võlausaldaja ei või nõuda sama kohustuse täitmist mitmekordselt. Sama moodi võib võlausaldaja iga solidaarselt vastutava isikuga eraldi sõlmida kogu nõude osas kokkuleppeid, kuid ühe solidaarselt vastutava isikuga kokkuleppe sõlmimine ei ole siduv teiste osas ega lõpeta võlausaldaja nõudeõigust teiste osas. Seni, kuni kogu kohustus ei ole täidetud, on võlausaldajal õigus saada iga vastutava isiku osas täitedokument, sh notariaalne võlatunnistus, ja nõuda kõigilt kohustuse täitmist, kuid kokku mitte üle kogunõude summa. Kuna kogu lepingust tulenevat nõuet ei ole hagejale tasutud, on hagejal õigus saada täitedokument ka kostja osas. Ka Riigikohus on märkinud (3-2-1-136-12 p 19), et „Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi. Nii on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja“; 4) on tagatise realiseerimise tulem kolme lepingu vahel jagatud korrektselt vastavalt VÕS § 88 lg-le 6. VÕS § 88 lg 7 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu alusel ei ole võimalik määrata, milline kohustus on täidetud, loetakse, et täitmine on toimunud võrdeliselt kõikide kohustuste katteks. Praegusel juhul on võimalik VÕS § 88 lg 6 alusel määrata, milline kohustus on täidetud, mistõttu on ebaõige kohtu seisukoht, et lähtuda tulnuks VÕS § 88 lg-st 7. Isegi juhul, kui VÕS § 88 lg 6 p-de 1 ja 2 alusel ei ole võimalik määrata, milline kohustus tuleb esmajärjekorras lugeda täidetuks, siis sama sätte punkti 3 alusel on see võimalik. VÕS § 88 lg 6 p 3 kohaselt loetakse kolmandas järjekorras täidetuks võlgnikule kõige koormavam kohustus. Mida suurem on lepingust tulenev võlgnevus, seda suurem on igakuiselt lisanduv viivis. Järelikult on suurema võlgnevusega leping võlgnikule koormavam. Kuna kahe teise lepingu võlgnevused olid oluliselt suuremad vaidlusaluse lepingu võlgnevusest, luges hageja põhjendatult VÕS § 88 lg 6 p-le 3 tuginedes esmalt täidetuks lepingutest nr 06-107352-EV ja 06-086238-EL tulenevad kohustused.
5.A. Allet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli hagiavaldusele lisatud nõude arvestuse järgi laenulepingu ülesütlemise ajal võla jääk 16 278,37 eurot. 01.07.2011 laekus võlgnevuse katteks 1038,76 eurot. 06.07.2011 on hageja poolt osaliselt suletud laenujääk 8819,61 euro osas, võla jäägiks jäi 6345 eurot. Pärast E. Väina poolt osalist tasumist jäi 07.03.2012 seisuga võla jäägiks 6030 eurot. Kostjale saadetud teatises (tl 37) on hageja märkinud kolmest lepingust tulenevate täitmata kohustuste suuruseks kokku 6090 eurot. Teatisest ei nähtu, et hageja oleks vastutust võlgnike vahel jaganud. Hageja väide laenukomitee korrektuuride tegemisest laenukaardil, mille tagajärjel nõuab hageja nii E. Väinalt kui kostjalt kummaltki laenulepingust tulenevat võlgnevust 6030 eurot, on tõendamata. Tuginedes hageja esitatud võla arvestusele luges kohus õigesti tõendatuks, et laenulepingust tulenev kogunõue on 6030 eurot, mida E. Väina juba tagasi maksab; 2) ütles hageja laenulepingud 19.01.2011 üles. VÕS § 186 p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. 29.06.2011 sõlmisid hageja ja E. Väina notariaalse võlatunnistuse ja kokkuleppe kohesele sundtäitmisele allumise kohta. Võlatunnistusega kinnitas võlgnik, et võlgneb võlausaldajale 6390 eurot võlatunnistuse sõlmimise päeva seisuga ja nõue on
sissenõutav. Kohus asus õigesti seisukohal, et sõlmitud võlatunnistus on konstitutiivne ning selle pooled ehk hageja ja E. Väina lõid iseseisva kohustuse 6390 tasumiseks, mille täitmise eest vastutab E. Väina ning mis seega välistab kostja vastutuse. Võlatunnistusega on kaetud kogu laenulepingust tulenev jääk. Hageja väitis, et võlatunnistus ei kehti kostja suhtes. Seega on võlatunnistusega korrigeeritud kohustatud isikute ringi; 3) ütles hageja kõik kolm lepingut üles 19.01.2011 ja kõik lepingud muutusid sissenõutavaks samal ajal. Kohus märkis õigesti, et kohustuste täitmise määramisel tulnuks lähtuda VÕS § 88 lg-st 7 ning lugeda, et täitmine on toimunud võrdeliselt kõikide kohustuste katteks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Swedbank AS-i hagi A. Alleti vastu ning mõistab A. Alletilt Swedbank AS-i kasuks välja võlgnevuse 6030 eurot ja viivise alates 23.04.2012 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud tuleb jätta A. Alleti kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Pooltel ei ole vaidlust selles, et lepingute nr I, nr II ja nr III tagatiseks oli ühishüpoteek E. Väina korteriomandile XXX Tallinnas; kostja ja E. Väina on solidaarvõlgnikud; hageja ütles 19.01.2011 lepingud nr I, nr II ja nr III üles kohustuste rikkumise tõttu; tagatis realiseeriti võlgade katteks 29.06.2011 ning hagejale laekus võlgnevuse katteks 93 886,65 eurot, millest jäi katmata lepingust nr III tulenev võlg kokku 16 215,48 eurot; E. Väina sõlmis hagejaga 30.06.2011 võlatunnistuse, milles tunnistas lepingust nr III tulenevat võlaga 6390 eurot.
8.Hageja nõudis kostjalt kui solidaarvõlgnikult lepingust nr III tuleneva põhivõlgnevuse 6030 euro ja viivise väljamõistmist. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja põhjendas seda sellega, et lepingust nr III tulenev võlgnevus moodustab 6030 eurot ning see on kaetud 29.06.2011 hageja ja E. Väina vahelise võlatunnistusega. Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu.
8.1.Hageja ütles lepingud nr I, nr II ja nr III 19.01.2011 üles. Sellest tulenevalt muutus hageja nõue tasumata laenumaksete osas sissenõutavaks ning VÕS § 195 lg 5 alusel oli hagejal õigus nõuda solidaarvõlgnikelt tasumata laenumaksete tagastamist. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Nimetatud sättest tulenevalt oli hagejal õigus otsustada, milliselt solidaarvõlgnikult ja millises ulatuses ta võlgnevust nõuab. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes 6030 euro suuruses põhivõlgnevuse tasumist. Asja materjalidest ei nähtu, et E. Väina oleks võlgnevuse täielikult tasunud ning seetõttu ei ole maakohtu viide VÕS § 65 lg-le 2 asjakohane.
8.2.Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja ja E. Väina vahel 29.06.2011 sõlmitud võlatunnistus on konstitutiivne. Eeldatakse, et võlatunnistus on deklaratiivne ning deklaratiivse võlatunnistuse erinevus konstitutiivsest seisneb eelkõige selles, et deklaratiivse võlatunnistusega ei võta võlgnik endale uut sõltumatut kohustust.
29.06.2011 võlatunnistuse p-st 1.1.2 (I kd, t.l 70) nähtub, et kokkulepitud võlgnevus 6390 eurot tuleneb lepingust nr III. Seega on võlatunnistuses tunnistatud võlg sõltuvuses lepingust nr III ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Tulenevalt VÕS § 65 lg-s 1 sätestatust võis hageja leppida E. Väinaga kokku, et ta ei nõua kogu lepingust nr III tuleneva võlgnevuse tasumist.
8.3.Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et lepingust nr III tulenev võlgnevus on 6030 eurot ning hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu. Lepingul sooritatud operatsioonide tabelist (I kd, t.l 40-41) ja hageja seisukohtadest nähtub, et 05.07.2011 seisuga oli lepingust nr III tulenev võlgnevus 15 164,61 eurot, seoses võlatunnistuse sõlmimisega vähendas hageja laenu põhiosa võlgnevust 8819,61 euro võrra ning pärast E. Väina poolt osamaksete tasumist moodustas võlgnevus 07.03.2012 seisuga 6030 eurot. Maakohtu seisukoht, et võla korrigeerimisest 8819,61 euro ulatuses võib järeldada võlgnevusest loobumisest teatud osas, on paljasõnaline. Samuti ei saa järeldada operatsioonide tabelis (I kd, t.l 40) olevast märkusest „osaliselt suletud“, et hagejal puuduks nõue kostja vastu. Maakohus ei ole tuvastanud ja kostja ei ole tõendanud, et suletud osa laenujääk 8819,61 eurot oleks kostja või keegi kolmas isik hagejale tasunud. Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et lepingust nr III tulenev laenujääk on kaetud võlatunnistusega ning hagejal puudub nõue kostja vastu.
8.4.Õige on apellandi seisukoht, et maakohtu selgitused VÕS § 88 lg 6 ja VÕS § 88 lg 7 kohta on ebaõiged. Vastavalt VÕS § 88 lg 6 p-le 3 kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus. Lepingutest nr I, nr II ja nr III ning sooritatud operatsioonide tabelist nähtub, et lepingu nr I võlgnevus oli kordades suurem lepingu nr III võlgnevusest ning lepingu nr II intressimäär ja võlgnevus kordades suurem lepingu nr III võlgnevusest. Kuna lepingust nr III tulenev kohustus oli võlgnikule vähem koormavam, siis luges hageja õigustatult esmalt täidetuks lepingustest nr I ja nr II tulenevad kohustused. Seetõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et hagejal tulnuks kohustuste täitmise määramisel lähtuda VÕS § 88 lg-st 7.
8.5.Maakohus on õigesti märkinud, et kostja viide AÕS § 353 lg-s 3 sätestatule ei ole põhjendatud. Vaidlusalusel juhul on tegemist üheainsa ühishüpoteegiga, mitte samal järjekohal olevate hüpoteekidega.
9.Lisaks põhinõudele 6030 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.04.2012 kuni võlgnevuse 6030 euro täieliku tasumiseni.
10.Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel A. Alleti kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.