Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-7389
Tsiviilasi
Swedbank Liising AS-i hagi J K vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3675,13 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.07.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J K apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
07.01.2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn), esindaja Indrek Krumm Kostja J K (IK xxxxxxxxxxxxxxxxx)
xxxxxxxxxx,
elukoht
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 19.07.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta J K kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.Swedbank Liising AS esitas 22.02.2011 Pärnu Maakohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xtreme Computing OÜ-lt ja J Klt võla väljamõistmiseks. Võlgnik esitas kohtule vastuväite. 30.05.2011 esitas Swedbank Liising AS hagi Harju Maakohtule kostjatelt võla 3834,91 euro väljamõistmiseks.
2.Swedbank Liising AS ja Xtreme Computing OÜ sõlmisid 22.06.2007 liisingulepingu nr 0167766L, mille esemeks oli maastur Land Rover Range Rover, 3.0. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 27.11.2009 teatise, milles teavitas tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda juhul, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust hiljemalt 17.12.2009. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste p-le 7.1.2 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 18.12.2009. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 15 850,30 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 12 138,09 eurot, debitoorsest võlgnevusest 2501,59 eurot, viivismaksete võlgnevusest 325,12 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 275,14 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku 610,36 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 12 015,39 eurot (käibemaksuta). Juhindudes eeltoodust kohustus liisinguvõtja hagejale hüvitama 15 850,30 - 12 015,39 = 3834,91eurot.
3.22.06.2007 sõlmisid hageja ja J K lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr 0167766L, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse eest, kuid mitte rohkem kui 32 000 euro ulatuses. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Kahju tekkimine hagejale ei ole tõendatud. Hageja poolt esitatud dokumentidest ei nähtu, millise hinnaga vara tegelikult müüdi ega isikut, kes vara ostis, samuti puuduvad esitatud lepingul allkirjad, seega ei saa esitatud tõendit arvesse võtta. Isegi, kui vara müüdi 188 000 krooni eest, siis oleks hagejale kahju tekkimine olnud välditav. Enne 12.08.2010 teatise saatmist toimusid Bluehill OÜ ja hageja vahel läbirääkimised liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks. Hageja keeldus nimetatud ettepanekust, samas oleks seeläbi olnud võimalik vältida tekkinud müügikahju. Kiirmüügi tulemusena vähendati vara müügihinda. Kostja ei tunnistanud ka vara sissenõudekulude, vara tagastamise ja müügiga seonduvaid kulutusi. Kostja tagastas vara ise vabatahtlikult üleandmisaktiga, keegi ei pöördunud tema poole vara tagastamise nõudega. AS Elke Auto ja hageja omavahelisest kokkuleppest ei olnud kostja teadlik, seega on käendaja vastu sellise nõude esitamine alusetu.
Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 19.07.2013 otsusega hagi osaliselt ja mõistis J Klt hageja kasuks välja 3675,13 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest 22.02.2011 kuni põhinõude 3350,01 täitmiseni määras 0,25% päevas. Menetluskulud jättis kohus 95,8% ulatuses kostja ja 4,2% ulatuses hageja kanda.
6.Poolte vahel oli vaidlus selles, kas hageja on tõendanud, et vara müük toimus 188 000 krooni, s.o 12 015,39 euro eest; kas hageja kohustus müügikahju vältimiseks sõlmima kostja poolt osundatud kolmanda isikuga liisingulepingu ülevõtmise kokkuleppe; kas hageja on õigustatud esitama kostja vastu vara tagastamise ja müügiga seonduvat kulutuste hüvitamise nõuet. Kohus leidis, et kohustus tuleneb lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
7.Poolte vahel sõlmitud järelmaksuga müügilepingust tulenevalt finantseeris hageja sõiduauto omandamist liisingulepingu tüüpiliste tunnuste kohase (VÕS §-s 361) lepingu järgi. Seega oli tegemist liisingulepinguga. Poolte vahel puudus vaidlus, et 22.06.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0167766L, mille kohaselt kohustus käendaja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisinguandja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust nr 0167766L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise, maksimumsummas 32 000,01 eurot (500 691,36 krooni).
8.Kohus tuvastas, et lepingu üldtingimuste p 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale liisinguvara eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Üldtingimuste p 6.3. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma liisinguvõtja, p 6.3.2. kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Poolte vahel puudus vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu põhiosa- ja intressimaksed ning liikluskindlustuse maksed.
9.Hageja saatis liisinguvõtjale 27.11.2009 teatise, milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda. Hageja palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 17.12.2009. Hageja teavitas liisinguvõtjat, et kui liisinguvõtja ei likvideeri võlgnevusi tähtaja jooksul, loeb hageja lepingu alates 18.12.2009 ülesöelduks ning liisinguvõtjal tuleb vara tagastada 19.12.2009. Lisaks teavitas hageja liisinguvõtjat, et vastavalt lepingule kuulub vara peale tagastamist võõrandamisele ning kui võõrandamisest saadav rahasumma ei kata liisinguvõtja võlgnevusi hageja ees, tuleb liisinguvõtjal hüvitada hagejale puudujääv summa. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, mistõttu luges hageja tuginedes lepingu üldtingimuste p-le 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Lepingu üldtingimuste p 7.1.3 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Kohus leidis, et täidetud olid nii liisingulepingu ülesütlemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused.
10.Kohus tuvastas, et liisinguvõtja poolt oli hagejale tasumata 15 850,30 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest 12 138,09 eurot, debitoorsest võlgnevusest 2501,59 eurot, viivismaksete võlgnevusest 325,12 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 275,14
eurot, ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku 610,36 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 12 015,39 eurot. Hageja lõppnõue kostja vastu oli 3834,91 eurot. Kohus leidis, et hageja arvutuskäik oli kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3. Poolte vahel puudus vaidlus vara jääkmaksumuse, debitoorse võlgnevuse ja kindlustusmaksete osas, seega tähtajaks tasumata liisingumaksed 2501,59 eurot, vara jääkmaksumus 12 138,09 eurot ning kindlustusmaksete võlgnevus 275,14 eurot, tuleb kostjal hagejale hüvitada.
11.Kostja leidis, et hageja ei saa esitada nõuet kostja vastu põhjusel, et hageja on vara müünud ca 1,5 kuu jooksul, alandades hinda 71 000 krooni võrra. Lisaks, et vara müük 188 000 krooni eest ei ole tõendatud. Vara turuväärtuse osas kostja otseseid vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja leidis, et vara turuväärtuseks oli selle tagastamise hetkel 188 000 krooni.
12.Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli nii kostjat kui ka liisinguvõtjat teavitatud asjaolust, et sõiduk suunati 13.05.2010 müüki hinnaga 259 000 krooni (km-ta), s.o 16 553,12 eurot, 16.06.2010 vähendas hageja müügihinda 228 000 kroonini, s.o 14 571,86 eurot, 01.07.2010 vähendas hageja veelkord müügihinda 194 000 kroonini, s.o 12 398,86 eurot, vara realiseeriti 01.07.2010 hinnaga 188 000 krooni, s.o 12 015,39 eurot. Kohus leidis, et vara müük 188 000 krooni eest on piisavalt tõendatud. Vara realiseerimise kohta on hageja esitanud tõendina vara müügilepingu nr 0167766L, ostjale esitatud arve ja maksekorralduse, millelt nähtuvalt on ostja tasunud hagejale 188 000 krooni.
13.Elke Auto AS-i poolt teostatud põhjalikuma ülevaatuse käigus tuvastati sõidukil järgmised puudused: terve auto kriibitud, esimene parempoolne gabariidituli ei põle, armatuuri display pikslid ei põle, aeglusti nupp katki, esimesed alumised õõtshoovad pehmed, roolilatt lekib, vasak esimene piduriketta kaitseplekk koliseb, tagumised pidurid vajavad puhastamist, tagumistes rattakoobastes rooste. Hageja esitas tõendina remonttööde maksumuse kalkulatsiooni, mille kohaselt kulunuks sõidukil esinenud puuduste kõrvaldamiseks 7659 eurot. Remonttööde maksumust koostades ei ole arvestatud rooste esinemist, värvikahjustusi, gabariiditulede mittepõlemist ja piduriketta kaitsepleki kolisemist. Kostja ei esitanud vastuväiteid vara remondivajaduse kohta, seega puudus vara remondivajaduse osas poolte vahel vaidlus. Kohus leidis, et kuigi hageja vähendas vara müügihinda ca 1,5 kuu jooksul ligikaudu 25%, oli tegemist remondivajadusega varaga. Isegi juhul, kui remonttööde hulka jätta arvestamata armatuuri display vahetus pikslite mittepõlemise tõttu ning aeglusti nupu vahetamine, oleks vara turuväärtust mõjutavate vajalike remonttöödena arvestatavad roolilati ja õõtshoobade vahetamine, ilmselt tuleks arvestada ka vajalike värviparandustöödega. Kuivõrd remondikulud ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks, siis tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi. Kohus leidis, et nimetatud remonttööde puhul oli tegemist sõiduauto turuhinda mõjutavate teguritega, seega oli hinna alandamine nimetatud ulatuses lubatav ning vara väärtuseks selle tagastamise hetkel tuleb pidada selle müügihinda ehk 188 000 krooni, s.o 12 398,86 (km-ta) eurot. Kohus jättis TsMS § 238 lg 5 alusel tõendina arvestamata hageja poolt esitatud internetiportaali auto24.ee väljavõtte, millest ei nähtu vaidlusaluse varaga sarnastel asjaoludel müüdud võrreldavaid sõiduautosid. Esitatud tõendilt ei nähtu, kas tegemist oli remondivajadusega sõidukitega, samuti seda, kas tegemist on hindadega, mis on esitatud koos käibemaksuga või ilma.
14.Hageja realiseeris sõiduauto müüki andmise ajahetkest, s.o 13.05.2010 ca 1,5 kuu jooksul, seega võib liisingueseme võõrandamise aega pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Müügiprotseduur viidi läbi vastavalt eeskirjale, nii liisinguvõtjale kui ka kostjale väljastati teatised hinna määramise, muutmise ja lõpphinna kohta. Kohus leidis, et kostja oli müügiprotsessist teadlik ja tal oli soovi korral võimalik vara müügiprotsessis osaleda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pakuti vara müügiks professionaalse koostööpartneri müügiplatsil, kuulutus oli avaldatud interneti
müügiportaalis. Hageja täitis kohustuse asja võõrandamisel kõrgeima tasu saamiseks ning ajavahemik, mille jooksul liisinguese võõrandati, oli põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes.
15.Kostja esitas hagejale vastuväite, mille kohaselt kohustus hageja müügikahju vältimiseks sõlmima kostja poolt osundatud kolmanda isikuga liisingulepingu ülevõtmise kokkuleppe. Hageja ja kolmanda isiku vahel toimusid läbirääkimised vaidlusaluse liisingulepingu ülevõtmiseks. Nimetatud isikute elektroonilisest kirjavahetusest nähtus, et hageja esitas selgelt omapoolsed tingimused, millisel juhul on liisingulepingu ülevõtmine võimalik. Vara toimetati müügiplatsile juba 25.03.2010, poolte vahel toimunud läbirääkimiste kestel ei ole vara müügis olnud (kuni 28.04.2010). Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled lepingu sõlmimisel vabad otsustama, kellega ja millistel tingimustel nad lepingu sõlmivad. Antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule VÕS § 14 lg-s 3 nimetatud asjaolusid, millest nähtuks, et hageja on läbirääkimisi pidanud lepingu sõlmimise tahteta või need pahauskselt katkestanud.
16.VÕS § 367 lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja palub kostjalt välja mõista vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud kogusummas 610,36 eurot (km-ta, tl 81-84). Kostja nimetatud nõuet ei tunnista. Kostja selgitustest nähtuvalt tagastas ta vara ise vabatahtlikult üleandmisaktiga, keegi ei pöördunud tema poole vara tagastamise nõudega. Vara tagastati 25.03.2010 põhjusel, et kolmanda isikuga toimusid läbirääkimised liisingulepingu ülevõtmiseks. Kohtule on tõendina esitatud Hansa Inkasso Agentuur OÜ arve nr 210111 summas 2500 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta (tl 81-82). Arve selgitusse on märgitud „vara tagastus, leping nr 0167766L, Xtreme Computing OÜ, Land Rover Range Rover“. Hageja on asunud seisukohale, et vaatamata asjaolule, mille kohaselt kostja ise tagastas vara on tagastusteenuse nõue põhjendatud, kuna vara tagastati viivitusega (tl 145). Kohus on seisukohal, et kulude hüvitamise nõue peab olema põhjendatud ja tõendatud, antud juhul ei nähtu kohtule vara tagastusteenuse tasunõude põhjendatus, pooled on kohtule selgitanud, et vara tagastas hagejale kostja. Seega ei ole kohtu hinnangul tagastusteenust sisuliselt osutatud. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus asub seisukohale, et hageja tagastusteenuse nõue summas 2500 krooni s.o 159,78 eurot tuleb antud juhul jätta rahuldamata.
17.Lisaks on kostja esitanud vastuväite AS Elke Auto müügiteenusele põhjusel, et kostja ei olnud hageja ja AS Elke Auto omavahelisest kokkuleppest teadlik, seega on käendaja vastu sellise nõude esitamine alusetu. Riigikohus on asunud seisukohale, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning on seetõttu lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohtule on tõendina esitatud AS Elke Auto arve nr 57276 summas 7050 krooni (km-ta) ja maksekorraldus summa tasumise kohta. Kohus leidis, et vara realiseerimisel on müügiteenus põhjendatud kuluks, AS Elke Auto müügiteenuse hind on praegusel juhul tavapärane. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Kohus leidis, et hageja poolt vara realiseerimisel kantud kulude hüvitamise nõue 7050 krooni s.o 450,58 eurot, tuleb rahuldada.
18.VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu punkti p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (tl 49). Kohus arvestas, et tegemist on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva
õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega ja leidis, et hageja viivisenõue on 325,12 euro osas põhjendatud.
19.Hageja palus välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu p-s 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leidis, et VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, seega tuleb viivist arvestada 3350,01 eurolt (3675,13 - 325,12 = 3350,01). TsMS § 486 lg 4 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,25% 3350,01 eurolt päevas alates 22.02.2011 kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebus
20.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks, menetluskulud jätta 50% ulatuses hageja kanda.
21.Kostja leidis, et hageja on sõiduki müünud maha turuhinnast oluliselt odavamalt. 29.06.2010 automüügiportaali www.auto24.ee väljavõttest nähtub, et sama marki aasta nooremate (2002) ja samaväärse läbisõiduga (146 000 - 170 000 km) autode hind on vahemikus 260 000 – 279 000 krooni ehk 16 617,65 – 17 831,35 eurot. Arvestades, et vaidlusalune sõiduk oli aasta uuem (2003), on tema turuväärtus ka 30% kõrgem. Kostja pidas antud tõendit oluliseks. VÕS § 367 lg 3 tulnuks tuvastada sõiduki väärtus tagastamise hetkel Swedbank Liisingule. Kohus seda korrektselt teinud ei ole. Tsiviilasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et sõiduki kiirmüügihind oleks võrdsustatav selle väärtusega.
22.Kahju hindamisel ei ole kohus pööranud tähelepanu, et kostja on otsinud liisingulepingu lõpetamisel hagejaga läbi rääkides lahendit kahju vältimiseks ning pakkunud enda poolt välja lahenduse, mida hageja ei ole tagasi lükanud. Kostja on menetluse käigus hagejaga ka kohtuväliselt kompromissi otsinud, kuid hageja on jätnud sellele vastamata. Seega ei ole põhjendatud viiviste nõudmine sellisel kujul ning menetluskulude proportsioon ei ole õiglane.
23.Hageja poolt esitatud dokumentidest ja väidetest ei selgu, et ta oleks 01.07.2010 toimunud müügihinna langetamistest teavitanud kostjat. Arvestamata on jäänud asjaolu, et samal ajal enne 10.08.2010 toimusid kostja eestvedamisel hageja ja OÜ BlueHill vahel läbirääkimised liisingulepingu ülevõtmisest täies mahus. Hageja on tahtlikult tekitanud olukorra kahju tekkimiseks.
24.Kohus on märkinud oma otsuse põhjenduses, et hageja esitas kohtule tõendina Inschape Motors AS poolt koostatud remonditööde kalkulatsiooni 7659 euro kohta, mis on aluseks hinna 25% alandamiseks. Antud kalkulatsioon on koostatud 2012. aastal, ca aasta hiljem pärast reaalset auto müüki, seega on tõend fiktiivne.
25.Kohus ei ole kostjale selgitanud, et sõiduki müügihinna ja väärtuse erinevuse tõestamine on kostja kohus. Seega ei ole kohus täitnud selgitamiskohustust, kostjal on puudunud võimalus ennast kaitsta. Ringkonnakohtu põhjendused
26.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus
otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
27.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles hagi rahuldati.
28.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
29.Kostja väide, et sõiduk müüdi turuhinnast oluliselt odavamalt, on paljasõnaline. Hageja oli algusest peale seisukohal, et 12 015,39 eurot (ilma käibemaksuta) oligi selle auto tagastamisaegne väärtus, ehk kohalik keskmine turuhind. Hageja selgitas, et auto pandi algselt müüki võimalikult kõrge hinnaga, mis ei vastanud turuhinnale, mistõttu tuli hinda langetada. Auto oli remontivajav ja pandi ka sellisena müüki. Maakohus jättis põhjendatult arvestamata hageja poolt esitatud internetiportaali auto24.ee väljavõtte, kuna sellest ei nähtu vaidlusaluse varaga sarnastel asjaoludel müüdud sõidukeid, see on kas tegemist oli remondivajadusega sõidukitega.
30.Hageja tõendas auto remondivajadust ja sellest tulenevat turuhinna vähenemist Elke Auto AS-i poolt fikseeritud puuduste loeteluga (I kd, lk 161) ja Inchcape Motors OÜ-lt küsitud hinnapakkumisega (I kd, lk 190). Põhjendamatu on kostja etteheide, et kuna antud kalkulatsioon on koostatud 2012. aastal, ca aasta hiljem pärast reaalset auto müüki, on see tõend fiktiivne. Elke Auto AS-i poolt teostati põhjalikum ülevaatus vahetult enne auto müüki 11.05.2010 ning hilisem hinnapakkumine on tehtud selle ülevaatuse käigus fikseeritu alusel. Kostja ei esitanud vastuväiteid vara remondivajaduse kohta, seega puudus vara remondivajaduse osas poolte vahel vaidlus.
31.Sõiduki müügihinna ja väärtuse erinevuse tõestamine ei ole kõigepealt kostja kohus. Eelkõige peab vara tagastamisaegset väärtust tõendama liisinguandja. Kuivõrd liisinguandja tõi välja oma seisukoha ja esitas ka tõendid auto väärtuse kujunemise kohta, peab kostja nendega mittenõustumisel need omapoolsete tõenditega ümber lükkama, mida kostja ei ole teinud.
32.Maakohtus seisnes kostja peamine vastuväide selles, et hagejal oleks olnud võimalik kahju tekkimist vältida, kui ta oleks nõustunud liisingulepingu ülevõtmisega kostjale kuuluva äriühingu poolt. Maakohus tuvastas, et pooled pidasid selle üle läbirääkimisi, mille jooksul auto ei olnud müügis, kuid läbirääkimised lõppesid edutult. Hageja poolt esile toodud asjaolude kohaselt ei takerdunud lepingu ülevõtmine hageja tõttu. Ülevõtmise üle peeti läbirääkimisi alates sügisest 2009, mil hageja andis teada, et lepingu ümbervormistamiseks on vajalik tasuda tekkinud võlgnevus, mida ei tasutud. Läbirääkimised jätkusid kostja ja kolmandate isikute ebakonkreetsete pakkumiste näol. Viimane suhtlus sel teemal toimus aprillis 2010, milliseks ajaks oli sõiduk hagejale tagastatud ning hageja oli kostja taotlusel oodanud vara müükisuunamisega. Hageja palus kostjal hiljemalt 28.04.2010 teada anda, kas ja kes konkreetselt liisinguvara üle võtab. Nimetatud tähtajaks konkreetset pakkumist, koos nõutud tingimuste täitmisega, ei saabunud. Kostja ei ole neid hageja väiteid ümber lükanud, ei ole võlgnevust tasunud ega konkreetset pakkumist esitanud.
33.Vaidlust ei ole selles, et kostjale teatati auto müükisuunamisest. Müük oli avalik ja läbipaistev ning toimus nii autode müügiplatsil kui internetiportaalis. Müügiprotseduur oli mõistliku pikkusega, arvestades müügihinna võimalikku vähenemist ja müügikulutuste suurenemist. Kostjal oli võimalik müügis osaleda. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et hageja poolt esitatud dokumentidest ja väidetest ei selgu, et ta oleks 01.07.2010 toimunud müügihinna langetamistest teavitanud kostjat. Hageja on oma 20.03.2012 kirjalikus dokumendis sõnaselgelt väitnud, et uueks hinnaks määrati 12 398,86 eurot ning vastavasisuline teatis saadeti kostjatele 01.07.2010 (I kd, tl 138). Teatis on ka toimikusse esitatud (Ikd, lk 157). Auto realiseerimine samal päeval
madalama hinnaga, kui viimane hinnaalandamine, jääb tavapärase hinnakauplemise piiresse. Menetluskulude jaotus ja selgitus
34.Maakohus jättis menetluskulud 95,8% ulatuses kostja ning 4,2% ulatuses hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud täielikult kostja kanda.
35.TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.