Kohtulahend

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2(6)

VÕS § 334 lg 1 alusel peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Nimetatud sättest tuleneb, et asi (eluruum) tuleb tagastada üürilepingu lõppedes ja üürileandjal tekib üüritud asja (eluruumi) tagastamise nõudeõigus sellest hetkest alates, mil üürileping enam ei kehti. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab ning lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 34 lg 1 alusel on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Harju Maakohus on 29.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 2-10-44674 tuvastanud, et hageja poolt kostjale 30.03.2010 esitatud üürilepingu ülesütlemisavaldus oli seaduslik, esitatud tähtaega järgides ja ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Seega puudub kostjatel kehtiv üürileping või muu õiguslik alus kõnealust eluruumi kasutada. Puudub vaidlus, et V T kasutab tänaseni kõnealust eluruumi ning kostjad ei ole esitanud tõendeid, et A T , kes on V T i endine abikaasa, kõnealust eluruumi enam ei kasuta. Mõlemad kostjad on alates 21.11.2012 elanike registris märkinud sideaadressiks XXXXXc-1 Tallinnas. Eeltoodu kinnitab mõlema kostja seost vaidlusaluse eluruumiga, sõltumata korteri numbrite erinevusest. Kohtu hinnangul on toimikus olevate dokumentidega tõendatud, et hageja on kostjatele korduvalt pakkunud teisele elamispinnale, s.o A. H. Tammsaare tee 101-45 Tallinnas, elama asumist üürilepingu alusel ja pakkunud võimalust eluruumi osta. Hageja väiteid, mille kohaselt kostjad on pakkumistest keeldunud, ei ole kostjad ümber lükanud ega esitanud tõendeid, et nad oleksid pakkumistega nõustunud. Asjaolu, et kostjad on jäänud pärast pakkumiste esitamist oma edasises tegevuses passiivseteks, ei anna samuti alust väita, et nad oleksid sisuliselt pakkumistega nõustunud ega anna kostjatele õiguslikku alust kasutada edasi vaidlusalust eluruumi. Antud juhul ei ole tegemist ka PS § 33 riivega, kuivõrd hageja on võtnud tarvitusele erinevaid abinõusid selleks, et kostjad ei jääks Tallinnas eluruumita, pakkudes kostjatele võimalusi asuda elama teisele elamispinnale või omandada uus elamispind alla turuhinna, millistest pakkumistest kostjad on ise keeldunud. Täiendavalt on Tallinna Halduskohus 12.01.2009 otsusega haldusasjas 3-07-2435 jätnud V T i kaebuse hagejalt 3 007 000 krooni väljamõistmiseks seoses erastamisõigusest ilmajätmisega rahuldamata, kuna kohus leidis, et vaidlusalune eluruum ei olnud erastamise objektiks. Seega on kohtulikult tuvastatud, et kostjatel ei ole võimalik ka nimetatud eluruumi erastada, millest tulenevalt võiks kostjatel tekkida õiguslik alus eluruumi kasutada. Asjaolu, kas kostjad on antud hetkel abielus või mitte ning kas kostjad omavad ühisvara või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kohtu poolt on tuvastatud, et kostjatel puudub kehtiv üürileping vaidlusaluse eluruumi valdamiseks, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjatelt eluruumi vabastamist. Tuginedes eeltoodule, puudub vajadus analüüsida tulevikus vara haldamise ja kasutamisega seotud tõendeid, kuna need on käesolevas tsiviilvaidluses asjasse puutumatud. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostjad paluvad tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega tühistada menetluskulude määramine A T le, tuvastada põhiseaduslik riive ja kohustada hagejat pakkuma V T ile NATO nõuete täitmiseks valduse tagastamise eest asenduspind või kohene ja õiglane kompensatsioon. Kohtuotsus peab olema rajatud ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohtuistungil ei ole aga uuritud ühtegi tõendit. Selle kohta puudub protokollis ka igasugune ülestähendus. Enamgi veel, kohus keeldus A T esitatud tõendite vastuvõtmisest, tegemata põhjendatud määrust vastavalt TsMS § 238 lg-le 4.

3(6)

Kohtu hinnangul nii 09.01.2004 kui ka hiljem tegi hageja kostjatele ettepaneku asuda ümber üürilepingu alusel teisele heakorrastatud elamispinnale Tallinnas, millest V T on väidetavalt keeldunud. Samas ei ole hageja V T i keeldumist tõendanud. Vastupidi, V T on kohtule esitanud oma allkirjaga kohtuliku kompromissi ettepaneku haldusasjas nr 3-07-2435. Kohus ei ole aga V T i tõendatud väiteid hinnanud, neid arvestanud ega ka motiveerinud, miks ta neid ei arvesta. Väidetavalt on A T V T i teadmata kompromissettepaneku n.ö tagasi võtnud ja selle puruks rebinud, kuid V T ei ole kunagi kedagi volitanud loobuma tema poolt 07.12.2009 allkirjastatud kohtulikust kompromissist. Ühtegi sellist tõendit ei ole hageja ka suutnud esitada. Vaatamata sellele asus kohus motiveerimatult toetama hagejat ja luges tõendatuks kompromissist loobumise V T i poolt. Motiveerimata on kohtu seisukoht, et ei ole tõendatud, et A T vaidlusalust elamispinda enam ei kasuta. Asjaolu, et A T osas on elanike registris märgitud sideaadressiks XXXXXc-1 Tallinnas, ei oma õiguslikku tähendust. Tegelikult puudub vaidlus, et A T sellel aadressil enam ei ela. Kohus on iseseisvalt sellise vaidluse püstitanud. Kohtuasja materjalide juures on tõend, mille kohaselt on A T korteriomandi aadressil Fr. R. XXXXXXXXXX omanik, kus on tal ka võimalik elada. Kohus on selle tõendi menetluses välistanud, jättes motiveerimata, miks ta seda tõendit ei arvesta, rikkudes sellega TsMS § 436 lg 1. Samuti on kohus omavoliliselt laiendanud hagi raame, tuues vaidlusesse A T teatud aadressil elamise fakti, mille üle pooled ise ei vaidle. Tõele ei vasta kohtu järeldus, et V T il on võimalus kolida A T juurde elama, kuna tegemist on endiste abikaasadega. Kummastav on kohtu seisukoht, et asjaolu, kas kostjad on antud hetkel abielus või mitte ning kas kostjad omavad ühisvara või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kohus ei ole motiveerinud, millisel õiguslikul alusel on kehtiva õiguskorra kohaselt võimalik võõrast inimest (eksabikaasat) korteriomandiõiguse omaniku tahte vastaselt paigutada elama korteriomandiõiguse omanikust eksabikaasa korterisse. Kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida n.ö tulevikus vara haldamise ja kasutamisega seotud tõendeid, kuna need on kohtu hinnangul käesolevas tsiviilvaidluses asjasse puutumatud. Samas on hageja oma hagi dispositiivsuse põhimõttel üles ehitanud just n.ö tulevikus vara haldamise ja kasutamise vajadusele, mis tulenevad NATO nõuetest. Kohus pole NATO argumendi ja seda ümberlükkavate tõendite osas seisukohta võtnud, tõendeid (riigikaitsemaaks maa riigile eraldamine ja sellele koheselt 6-kordse elamu detailplaneering) analüüsinud ja hinnanud ning jätnud nende menetluses välistamise motiveerimata, rikkudes sellega TsMS § 436 lg 1. Kohus on ebaõigesti kooskõlas TsMS § 162 lg-tega 1 ja 2 jätnud hageja menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda. A T ei ela pinnal, millelt teda välja tõstetakse, samuti palus ta ennast menetlusosalisena mitte käsitleda. Kohus pole tema taotluse osas seisukohta võtnud ja on teinud mittetäidetava otsuse ehk siis kohustanud teda vabastama pinna, millel ta ei ela. Õige ei ole kohtu seisukoht, et antud juhul ei ole tegemist PS § 33 riivega, kuivõrd hageja on võtnud tarvitusele erinevaid abinõusid selleks, et kostjad ei jääks Tallinnas eluruumita, pakkudes kostjatele võimalusi asuda elama teisele elamispinnale või omandada uus elamispind alla turuhinna, millistest pakkumistest kostjad on ise keeldunud. Esiteks ei ole hageja tõendanud, et V T oleks talle tehtud pakkumistest loobunud. Teiseks on kohtumaterjalides expressis verbis fikseeritud, et hageja ei anna V T ile eluruumi ja et tal polegi sellist anda. Kohus on ebaõigesti kohaldanud põhiseadust või on jätnud õigusnormi osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Vastus apellatsioonkaebusele

4(6)

Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostjate kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja ära kuulanud pooled, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus, et ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus otsust tehes uurinud tõendeid. Maakohtu otsuses on kohus järelduste tegemisel viidanud asjakohastele tõenditele ja teinud neist õiged järeldused. TsMS §-st 50 ei tulene, et kohtuistungi protokollist peab nähtuma iga tõendi kohta, mida kohus on uurinud. Esitatud taotlust tõendite juurdevõtmiseks on võimalik kohtul lahendada protokollilise määrusega. Maakohtu 02.05.2013 istungi protokolli kohaselt (I kd lk 162) on maakohus A T taotluse tagastanud, kuna see on esitatud pärast eelmenetluse lõppu. Eelmenetluse lõpetamisest 12.04.2013 ja sellest, et kõik avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada hiljemalt selleks ajaks, on maakohus pooli teavitanud kohtukutses, mille kostjate esindaja on kätte saanud 27.03.2013. TsMS § 331 lg 1 järgi oli maakohus õigustatud taotluse tagastama. Hageja esitas kostjate vastu korteri tagastamise nõude VÕS § 334 lg 1 järgi ja poolte vahel ei ole vaidlust, et üürileping oli kehtivalt üles öeldud ning kostjad olid kohustatud korteri vabastama. Ebaõige on apellantide käsitlus, mille kohaselt peab hageja andma neile vastu eluruumi ja kostjate kohustus eluruumi vabastamiseks on hageja poolt eluruumi andmise kohustuse täitmisega seotud. VÕS § 334 lg 1 ei kohusta üürileandjat andma endisele üürnikule ja tema perekonnaliikmele pärast üürilepingu ülesütlemist eluruumi. Vaatamata eeltoodule on maakohus analüüsinud ka pooltevahelisi varasemaid suhteid ja seda, et eelnevalt on hageja pakkunud kostjatele võimalust eluruumi ostmiseks või üürimiseks, kuid kostjad on pakutust ise loobunud. Millistel asjaoludel loobumine toimus, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel määrav. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, kus kohus rahuldas nõude kostja A T osas, kuna apellatsioonkaebuse väidete kohaselt A T ei ela eluruumis XXXXXc Tallinnas. Ka maakohtu menetluses esitas A T sellekohase väite. Oma väidet pidi A T TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Kolleegium nõustub maakohtuga, et A T ei ole seda teinud. Ainuüksi sellest, et A T le kuulub korter Tallinnas Kreutzwaldi tänaval ja et kostjate abielu on praeguseks lahutatud, ei saa järeldada, et A T on lahkunud elamast hagejale kuuluvast korterist. Rahvastikuregistri andmetel on A T elukoht kogu aeg olnud Saaremaal. Alates 21.11.2012 on ta näidanud oma muuks sideaadressiks XXXXXc-1 Tallinnas (I kd lk 160). 02.05.2013 kohtule esitatud taotluses on A T märkinud oma elukohaks XXXXXc-1. Ringkonnakohtule esitatud menetlusabi taotluses (II kd lk 24) on A T märkinud küll oma elukohaks Fr. R. Kreutzwaldi 17-2, kuid taotluse p-s 3.3 kirjeldanud talle kuuluvat eluruumi, et see on tühi ja kapitaalremonti vajav. Eeltoodut arvestades ei ole võimalik ka ringkonnakohtul teha maakohtust erinevat järeldust ja tuvastada, et kostja A T on XXXXXc-1 korterist välja kolinud.

5(6)

Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu otsusest tuleneb, et kostja V T il on võimalus asuda elama A T juurde. Maakohus sellist järeldust teinud ei ole. Maakohus on möönnud, et nõude lahendamisel ei ole oluline, kas poolte abielu on lahutatud või mitte ja kas neil on ühisvara. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud hindama hageja kavatsusi, mis seonduvad tulevikus XXXXXc kinnistuga. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjate sellekohased argumendid ei olnud olulised hagi lahendamisel. Apellantide väited põhiseaduse riive kohta ei anna põhjust teha maakohtust erinevat otsust. Üüritud eluruumi tagastamise nõue on alati puutumuses PS §-s 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõttega. Samas tuleb arvestada ka eluruumi omaniku põhiseadusest tulenevaid õigusi. Seadusandja on kaalunud nii üürniku kui ka üürileandja põhiseaduslikke õigusi, sätestades üürilepingu ülesütlemise kontrolli regulatsiooni võlaõigusseaduses. Vaidlustatud otsuses on maakohus analüüsinud kostjate väiteid PS §-s 33 sätestatud kostjate õiguse riive kohta ja leidnud õigesti, et hagejal ei ole kohustust anda kostja V T ile pärast üürilepingu lõppemist kasutusse korterit. Kolleegium nõustub maakohtuga menetluskulude jaotamise osas ja kuna hagi oli esitatud kahe kostja vastu ja hagi rahuldati mõlema kostja suhtes, siis tulenevalt TsMS § 165 lg-st 1 oli maakohtul võimalus jätta menetluskulud kostjate kanda solidaarselt. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1, § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 apellantide kanda solidaarselt.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.