1.Eesti Energia Aktsiaselts (hageja) esitas 6. juulil 2011 Harju Maakohtule hagi Kalju Kiviranna (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista elektrienergia võla 8072 eurot 35 senti ja viivise 2010 eurot 2 senti. Hagiavalduse kohaselt on pooled sõlminud kostja kinnisasja elektrienergiaga varustamiseks võrgu- ja elektrilepingu. Mõõtesüsteemi kontrollimisel 2. oktoobril 2009 avastati, et kostja tarbimiskohas kasutatakse elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult, kuna arvesti ja peakaitsme vahele on ehitatud mõõtmata ahel, millega varustatakse kostja elamut elektriga. Elektrituruseaduse (ELTS) § 68 lg 2 alusel on kostja kohustatud hüvitama võrguettevõtjale ja müüjale ebaseaduslikult kasutatud
elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse, mis määratakse majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. mai 2007. a määrusega nr 34 kinnitatud korra (kord) § 4 lg 2 p 1 alusel. Kostjale esitati
11.oktoobril 2010 elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamise eest arve 9015 euro 99 sendi saamiseks. Tüüptingimuse alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% päevas.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole elektrienergiat ebaseaduslikult kasutanud. Kontrollimisel ei tuvastatud, et väidetavalt ebaseadusliku ühenduse kaudu varustatakse elektriga kostja kinnistul asuvat elamut. Mõõtekappi on ühendatud kahe kõrvuti asetseva elamu elektriühendus, mistõttu on võimalik, et ühenduse on loonud ja seda kasutab muu isik. Ebaseadusliku elektritarbimise hulga arvutamise metoodika tulemusena saadud elektrienergia tarbimise hulk ei moodusta tegelikku väidetavale ebaseaduslikule elektritarbimisele vastavat hulka.
3.Harju Maakohus rahuldas 14. jaanuari 2013. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8072 eurot 35 senti ning viivise hagi esitamise seisuga 2010 eurot 2 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni päevas 0,1% tasumata põhinõudest, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Menetluskulud jäid kostja kanda.
4.Kostja esitas 13. veebruaril 2013 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ühtlasi palus kostja anda talle menetlusabi apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmiseks.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2013. a määrusega kostja taotluse käiguta, kohustades teda esitama viie päeva jooksul määruse kättetoimetamisest vormikohase taotluse, teatise majandusliku seisundi ja tõendite kohta. Määrus toimetati kostja esindajale elektroonilise andmebaasi kaudu kätte 27. veebruaril 2013. Kostja esindaja esitas 4. märtsil 2013 ringkonnakohtule menetlustähtaja pikendamise taotluse, paludes pikendada vormikohase taotluse esitamise tähtaega
9.märtsini 2013, kuna kostja viibib kinnipidamiskohas. 7. märtsil 2013 esitas kostja menetlusabi taotluse, märkides oma vara ja kohustused ning selgituse, et tõendeid ei ole võimalik esitada kinnipidamisasutuses viibimise tõttu.
6.Ringkonnakohus keeldus 13. märtsi 2013. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja jättis kostja menetlusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p-le 6 ning § 181 lg 1 p-le 2 tuginedes, et pole piisavat alust eeldada, et menetlus oleks edukas. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse osas, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kostja ei vaidlustanud ringkonnakohtu määrust osas, millega jäeti rahuldamata tema menetlusabi taotlus.
7.Riigikohus tühistas 12. juuni 2013. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13 ringkonnakohtu määruse osas, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, kuna ringkonnakohus asus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel hindama tõendeid, ning saatis asja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
8.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse
17. juuni 2013. a määrusega TsMS § 3401 lg 2 alusel käiguta ja andis kostjale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kohustades teda maksma riigilõivu 425 eurot kahekümne päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. Ringkonnakohus hoiatas kostjat, et puuduse tähtajaks kõrvaldamata jätmisel jäetakse kaebus menetlusse võtmata.
9.Kostja esitas 28. juunil 2013 ringkonnakohtule menetlusabi taotluse ja andmed enda ja oma pereliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta, paludes ennast kogu riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuli 2013. a määrusega kostja menetlusabi taotluse rahuldamata ning andis talle riigilõivu tasumiseks tähtaja kakskümmend päeva määruse jõustumisest. Määruse põhjenduste kohaselt lahendas ringkonnakohus 13. märtsil 2013 kostja menetlusabi taotluse, jättes selle rahuldamata. Kuna kostja ei vaidlustanud menetlusabi andmisest keeldumist, on määrus selles osas jõustunud ning kostja ei saa ringkonnakohtult uuesti menetlusabi taotleda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega anda talle menetlusabi. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kostja ei või uuesti menetlusabi taotleda. 13. märtsil 2013 otsustas ringkonnakohus jätta menetlusabi andmata põhjusel, et kaebust ei võeta perspektiivituse tõttu menetlusse. Riigikohus leidis 12. juuni 2013. a määruses, et ringkonnakohus ei võinud jätta apellatsioonkaebust menetlusse võtmata perspektiivituse tõttu. Seega on menetluslik olukord muutunud ning ringkonnakohus peab hindama, kas hageja vajab menetlusabi. Kostjal ei ole võimalik korraga nõutud riigilõivu tasuda, kuna ta viibib kinnipidamisasutuses ning tal ei ole töötasu vms sissetulekut. Ringkonnakohus ei võimaldanud kostjal tasuda riigilõivu osade kaupa.
12.Hageja ei ole määruskaebusele nõuetekohaselt vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks tagasi samale ringkonnakohtule.
14.Ringkonnakohus jättis kostja menetlusabi taotluse rahuldamata põhjendusega, et ringkonnakohtu
13.märtsi 2013. a määrusega on jäetud tema menetlusabi taotlus rahuldamata ja kostja ei saa menetlusabi uuesti taotleda. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2013. a määrusega nii kostja menetlusabi taotluse rahuldamata kui ka apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata menetluse perspektiivituse tõttu (TsMS § 181 lg 1 p 2 ja § 637 lg 1 p 6). Riigikohus tühistas 12. juuni 2013. a määrusega ringkonnakohtu 13. märtsi 2013. a määruse üksnes apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise osas, sest kostja ei olnud
menetlusabi andmisest keeldumist vaidlustanud. Kuna Riigikohus tühistas ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse, ei olnud ringkonnakohtul alust jätta kostja menetlusabi taotlust rahuldamata ainuüksi seetõttu, et varasema määrusega jäeti kostja taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus ei hinnanud
13.märtsi 2013. a määruse tegemisel kostjale menetlusabi andmise võimalikkust TsMS § 181 lg 1 p 1, § 182 lg 2 ja § 186 järgi. Selle määrusega keelduti kostjale menetlusabi andmast ainuüksi põhjusel, et hagi tõendatuse tõttu puudub piisav alus eeldada menetluse edukust (TsMS § 181 lg 1 p 2). Kuivõrd Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse, millega keelduti apellatsioonkaebust menetlemast menetluse perspektiivituse tõttu, on menetluslik olukord muutunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei piira menetlusabi taotlemist juhul, kui kõrgema astme kohus on tühistanud lahendi, milles toodud põhjendused olid menetlusabi andmisest keeldumise aluseks. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust keelduda kostjale menetlusabi andmast, kontrollimata, kas menetlusabi andmise tingimused on täidetud, kas esinevad abi andmise piirangud ning kas kostja majanduslik seisund võimaldab talle menetlusabi anda (TsMS § 181 lg 1 p-d 1 ja 2, § 182 lg 2, § 186).
15.Kuna kostja on esitanud taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ning menetlusabi andmise otsustamisel tuleb mh hinnata apellatsioonimenetluse edukust, tuleb asi saata uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kui ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata, peab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 andma talle tähtaja riigilõivu tasumiseks.
16.Menetlusabi andmise taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamisega seotud menetluskulud jaotatakse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1).
17.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud tagastada kautsjoni oma esindaja advokaadibüroo pangakontole. Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.