Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-13-15726 13.09.2013 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu võla nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja tarbimislaenudele orienteeritud äriühing ning avaldab pakkumusi laenulepingute sõlmimiseks internetis. Hagiavaldusest nähtuvalt registreeris ja identifitseeris kostja ennast laenu saamiseks isikusamasuse tuvastamise ankeedi täitmise ja allkirjastamisega ja kinnitades, et on tutvunud laenulepingu tingimustega ning esitas seejärel interneti teel taotluse laenu saamiseks. Sellega on hageja hinnangul pooled pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega sõlminud laenulepingu. Kostja taotluse alusel on hageja kandnud kostjale üle 14.01.2010 tema poolt taotletud laenusumma 2000 EEK-i (so 127,82 eurot) kostja poolt taotletud perioodiks 30 päeva, millest tulenevalt oli laenusumma tagastamise tähtaeg 13.02.2010. Seoses tagasimaksmise kuupäeva pikendamise tasu teostamisega kostja poolt jäi laenusumma tagasimakse kuupäevaks 18.04.2010. Kostja on jätnud oma laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata ja laenusumma tagastamata. Seoses kohustuse täitmata jätmisega palub hageja hagiavalduse kohaselt mõista kostjalt välja lepingu punktist 4.1.2.2. tulenev intressi summa 490 EEK-i (so 31,32 eurot), lepingu punktist 7.4. tulenev meeldetuletuse tasu summas 400 EEK-i (so 25,56 eurot) ning lepingu punkti 9.1. alusel viivise põhivõla ulatuses summas 2000 EEK-i (so 127,82 eurot). Hageja on arvestanud viivist määraga 1,5% tagastamisele kuulunud summast päevas seisuga 11.09.2013 summas 39150 EEK-i, kuid on vähendanud viivise nõuet ning nõuab viivise tasumist põhinõude ulatuses. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja viivise, mis ei ole hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud. Hageja palub kostjalt välja mõista edasise viivise alates hagiavalduse esitamisest 13.09.2013 kuni põhinõude 127,82 euro täieliku tasumiseni määraga 1,5% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhinõude täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 127,82 eurot. 09.10.2013 esitas hageja kohtule täiendava seisukoha. Vaatamata kostja katsele sõlmida kompromiss seoses laenusumma, viivise ja intressi tasumisega kogusummas 286,96 eurot, jääb hageja oma nõude juurde, küll aga tasumata osa ulatuses. Hageja kinnitas kostja väidet kostja poolt võlgnevuse tasumise kohta 30.09.2013 summas 286,96 eurot. Hageja ei nõustu kostja väidetega justkui oleks hageja nõue meeldetuletuskirjade edastamise eest summas 25,56 eurot põhjendamata. Hageja osundab lepingu punktile 7.4., mille kohaselt võib laenuandja edastada laenusaajale meeldetuletuse laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti, e-posti aadressile ja/või SMS-i teel laenusaaja poolt laentaotluses märgitud mobiiltelefoni numbrile. Hageja on välja toonud ka nimetatud punkti viimased kaks lauset, mille kohaselt vastava meeldetuletuse mittesaamine ei vabasta laenusaajat lepingust tulenevate kohustuste tähtaegse täitmise kohustusest ning mille kohaselt laenuandja ei vastuta aadressimuutusest tuleneva meeldetuletuse laenusaaja poolt mittekättesaamise eest. Hageja osundab, et sama punkti kohaselt kohustub kostja tasuma hageja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu hageja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse tasu 200 EEK-i. Hageja on kostjale saatnud kaks meeldetuletust 24.03.2010 ja 24.04.2010, mistõttu on hageja nõue kostjalt võlgnevuse menetlemise (meeldetuletuste) tasu väljamõistmise kohta summas 25,56 eurot (so 400 EEK-i) põhjendatud. Hageja on lisanud, et kostja väited makseraskuste kohta ei vabanda laenu tähtaegselt tasumata jätmist ning makseraskuste tekkimisel ei ole kostja hagejaga kompromisslepingu sõlmimiseks kontakteerunud. Hageja palub täiendavas seisukohas mõista kostjalt välja meeldetuletuste tasu summas 25,56 eurot ning viivised alates hagiavalduse esitamisest, so 13.09.2013 kuni põhinõude 127,82 eurot täieliku tasumiseni, so kuni 30.09.2013 lepingus sätestatud viivisemääras 1,5% võlgnetavalt laenusummalt päevas, kuid mitte rohkem kui 127,82 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista välja kostjalt menetluskuluna hagi esitamise eest tasutud riigilõivu summas 75 eurot

2-13-15726 01.10.2013 esitas kostja hagiavaldusele kirjaliku vastuse. Kostja teatas, et maksis ära hageja poolt nõutud laenusumma 127,82 eurot, intressi 31,32 eurot ning viivise 127,82 eurot, kokku 286,96 eurot. Kostja osundab kohtule esitatud vastuses, et laenusumma tagastamisega viivitamine tulenes makseraskustest ega olnud tahtlik. Kostja palub jätta rahuldamata hageja nõude summas 25.56 eurot seoses meeldetuletuskirjade saatmisega, kuna kostja hinnangul ei ole hageja meeldetuletuskirjade saatmist tõendanud. Samuti palub kostja jätta kohtul rahuldamata hageja edasise viivise nõude. Kostja hinnangul ei ole viivise nõue põhivõlgnevust ületavas osas põhjendatud.

2-13-15726 VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on sõlminud lepingu füüsilise isikuna ning tuleb eeldada, et ta on tarbija VÕS § 34 mõttes (sõlminud lepingu väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust) ning hageja on oma majandustegevuse raames andnud kostjale laenu. Seega on poolte vahel sõlmitud leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses. Kostja hinnangul on võlgnevus 30.09.2013 maksega tasutud. Kostja loeb maksega kaetuks hageja põhinõude, viivise nõude hagi esitamiseni ja intressi nõude ning palub jätta meeldetuletustasu nõude summas 25,56 eurot ja edasise viivise nõude rahuldamata. Kostja hinnangul on põhivõlgnevust ületavas osas viivise nõue põhjendamata ning seoses 30.09.2013 makse tasumisega tuleb menetlus lõpetada. Kostja märgib, et on teadlik asjaolust, et võlaõiguslike lepingute alusel ei mõisteta viiviseid välja põhinõudest suuremas ulatuses. Sellega ja arvestades asjaolu, et kostja on tunnistanud viivise nõuet põhivõla ulatuses, on kostja kohtu hinnangul sisuliselt taotlenud viivise vähendamist põhivõla suuruseni. VÕS § 101 lg 2 sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Tulenevalt VÕS § 397 lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Vastavalt VÕS §-dele 76 lg 1, 82 lg 1, 100 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval, kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 4 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenusumma 2000 EEK-i (so 127,82 eurot) ja tasuma intressi laenu kasutamise eest summas 490 EEK-i (31,32 eurot) 19.04.2013. Kostja jättis tähtaegselt laenusumma ja intressi tasumata. Seega oli hageja õigustatud nõudma kostjalt laenusumma ja intressi tasumist. Kostja tasus kohtumenetluse käigus 286,96 eurot. Hageja loeb lähtuvalt kostja maksekorralduse selgitusest tasutuks laenusumma 127,82 eurot, intressi 31.32 eurot ja viivise 127,82 eurot ning nõuab meeldetuletus tasu väljamõistmist summas 25,56 eurot ja viivise tasumist TsMS § 367 alusel protsendina põhinõudest alates hagiavalduse kohtule esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni, so alates 13.09.2013 kuni 30.09.2013, määraga 1,5% võlgnetavalt laenusummalt päevas. Seega nõuab hageja kostjalt täiendava viivise väljamõistmist summas 34,56 eurot. Vastavalt VÕS § 415 lg-le 1 ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

2-13-15726 intressimäär. Tulenevalt TsMS §-st 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul hõlmab VÕS § 415 lg 1 terviklikult VÕS § 113 lg-t 1 sõnastust, mis tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Nimetatud seisukohale jõudis ka Riigikohus kohtuasjas 3-2-1120-08 (p 12). Samas kohtuasjas olid osapooled leppinud kokku intressimääras 25,73% aastas ning Riigikohus lisas täiendavalt, et sellise viivise vähendamine ei ole välistatud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 kohaselt. Pooled on käesoleval juhul leppinud kokku laenulepingu tingimuste punktis 9.1. tähtaegselt tasumata laenusummalt viivise arvestamises määraga 1,5% tagastamisele kuulunud summast päevas. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on leidnud, et viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Põhivõlast suurema viivisenõude korral peab kahju olemasolu tõendama võlausaldaja. Viivise ebamõistlikkusele võib viidata asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet (RK TKo 3-2-1161-12, p 20). Kohtu hinnangul kohalduvad viivise vähendamist puudutavad sätted ning põhimõtted ka TsMS § 367 alusel esitatud viivise nõudele, st viivise vähendamisel tuleb arvestada niin sissenõutavaks muutnud viivise kui hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutnud viivise nõude põhjendatust, kui hageja on sellise nõude esitanud. Asja materjalidest nähtuvalt on selge, et hageja esitatud viivise nõue TsMS § 367 alusel ületab põhivõlgnevust, kuna hageja esitas sissenõutavaks muutunud viivise nõude põhivõla ulatuses ning kostja on hageja nõude alusel põhivõla ulatuses viivise nõude tasunud. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, millest tulenevalt on ta õigustatud nõudma tarbijast kostjalt viivist, mis ületab põhinõude summat. Kohus nõustub kostja käsitlusega, mille kohaselt on viivise nõue põhinõuet ületavas osas ebamõistlik. Kohus osundab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel tuli juba kostjal tasuda tavapärasega võrreldes kõrgemat intressi, mis peaks katma hageja kui laenuandja majanduslikud riskid. Seega, arvestades eeltoodut, samuti viivise nõude kompensatiivset funktsiooni (viivis lihtsustab raha tasumisega viivitamisest tekkinud kahju hüvitamist lepingut mitte-rikkunud poolele) ning asjaolu, et kostja on tasunud menetluse kestel hageja nõudest põhivõla ja intressi, samuti viivised põhivõlgnevuse ulatuses ning hageja ei ole näidanud ära sellest suurema kahju tekkimist, on kohtu hinnangul põhjendatud ja mõistlik vähendada viivise nõue põhivõlgnevuse ulatuseni. Sellest tulenevalt tuleb jätta hageja nõue viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest perioodi alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse täitmiseni 30.09.2013, rahuldamata. Kuna poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt võlasissenõudmisega seonduvaid kulusid, hindab kohus järgnevalt hageja nõude põhjendatust meeldetuletustasu nõude osas summas 25,56 eurot.

2-13-15726 Hageja on seisukohal, et on kostjale edastanud 2 meeldetuletuskirja kooskõlas laenulepingu tingimustega 7.4. ning millest tulenevalt on meeldetuletuskirjade tasu väljamõistmine kostjalt summas 25,56 eurot (so 400 EEK-i) põhjendatud. Nimetatud punkti kohaselt võib laenuandja edastada laenusaajale meeldetuletuse laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti, eposti aadressile ja/või SMS-i teel laenusaaja poolt laenutaotluses märgitud mobiiltelefoni numbrile. Samuti tuleneb nimetatud punktist, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse (mis on saadetud SMS-ga, e-postiga või tavapostiga) tasu 200 EEK-i. Kostja väitel ei ole hageja nõue põhjendatud, kuna hageja ei ole meeldetuletusi edastanud posti teel. Hageja väitel on hageja edastanud meeldetuletused SMS-ga ja e-postiga laenutaotluses märgitud andmetel ning selle väite tõendamiseks on hagiavaldusele lisatud SQL väljavõtte. Nimetatud väljavõttelt nähtub meeldetuletuste saatmine 24.02.2010 kell 10:01:00 ja 23.04.2010 kl 09:37:08 e-posti aadressile XXX ning telefoninumbrile XXX. Asja materjalidest nähtub, et vastavad e-posti ja kontakttelefoni andmed ühtivad hagiavaldusele lisatud laenutaotluses toodud andmetega. Seejuures ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et on meeldetuletused saanud SMS-i ja e-posti teel. Kostja on üksnes väitnud, et hageja nõue ei ole põhjendatud selle posti teel edastamise tõendamatuse tõttu. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Sama §-i lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega eeldab kohus, et kostja on omaksvõtnud vastavate meeldetuletuste kättesaamise. VÕS § 113 lg 5 kohaselt kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Oma sisult on meeldetuletuskirjade tasu puhul tegemist seega lepingulise suhte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega. Kahju hüvitamise eesmärk on tulenevalt VÕS § 127 lg 1 kahjustatud isiku seadmine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seejuures lasub kohtu hinnangul kahjustatud isikul kohustus tekkinud kahju tõendada. Kohtu hinnangul on laenulepingu tingimuste punkt 7.4 tüüptingimus VÕS § 35 mõttes. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama §-i lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga (VÕS § 42 lg 1). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-56-08 jõudnud seisukohale, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele

2-13-15726 tuginenud (vt selle kohta ka Riigikohtu 18. jaanuari 2006. A otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-05, p 19 ja 12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p13). Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tühisust on kolleegium põhjalikult käsitlenud muu hulgas 30. aprillil 2007. a tsiviilasjas 3-2-1-150-06. Kuna kostja on vaidlustanud meeldetuletustasu nõude, siis vaidlevad pooled sisuliselt laenulepingu tingimuste punkti 7.4. sisu üle. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi loetakse lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul on vaidlusaluses laenulepingu punktis seatud kahju nõude suurus sõltuvusse hageja suvast meeldetuletustasu määramisel, mitte tegeliku kahju suurusest. Hageja ei ole ka sellise kahju tekkimist tõendanud. Seejuures ei ole kohtu hinnangul usutav, et võla kohta meeldetuletuse saatmine sai tekitada hagejale kahju 200 EEK-i ulatuses ning sellest tulenevalt kahe meeldetuletuse saatmine 400 EEK-i ulatuses (so summas 25,56 eurot). Seega, laenulepingus kokkulepitud meeldetuletuskirja tasu on tarbijat ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ning seetõttu tühine VÕS § 42 lg 1 järgi. Kuivõrd kohtu hinnangul on lepingu tüüptingimus 7.4. tühine ning hageja ei ole meeldetuletuskirjade saatmisega seonduva kahju tekkimist tõendanud, rääkimata kahju nõude suurusest, tuleb ka hageja meeldetuletuse tasu nõue kostja vastu summas 25,56 eurot jätta rahuldamata. Kostja on menetluse jooksul hageja hagi põhivõla, põhivõla suuruses viivise ja intressi nõudes omaks võtnud ja selle tasunud. Hageja nõudeks jäi sellest tulenevalt meeldetuletustasu ja viivise nõue edasise viivise osas arvestatuna alates hagi esitamisest. Kohus on eelpooltoodu alusel leidnud, et vastavas osas ei ole hageja nõue põhjendatud. Seega tuleb hagi tervikuna jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama §-i lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Vaatamata sellele, et kohus jätab hageja nõude rahuldamata, leiab kohus, et käesoleval juhul on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Esmalt osundab kohus asjaolule, et kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu oli hageja õigustatud esitama kostja vastu lepingu täitmise nõude. Seejuures tingis hagiavalduse esitamise kostja käitumine ning nõude esitamise tulemusel on kostja hageja nõude suuremas osas tasunud. Seetõttu ei oleks kostja menetluskulude hagejalt väljamõistmine antud juhul hageja suhtes õiglane /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.